Читать книгу Omal häälel - Toomas Hendrik Ilves - Страница 5

Inimese identiteet moodustub elu jooksul kogetust. Teie kogemustepagas on laiem kui nii mõnelgi meist. Kes on Toomas Hendrik Ilves? Mida tähendab rahvuslik identiteet inimesele, kes on elanud viies erinevas riigis ja saanud lõpuks oma kodumaa presidendiks?

Identiteet ei ole ainult rahvuse või kohaga seotud – inimesel on väga mitu identiteeti. Kunagi nooruses oli mulle näiteks väga oluline see, et olin Thomas Pynchoni romaanide suur asjatundja, nägin asju läbi selle prisma – ka see on osa minu identiteedist. Ühe osa minu identiteedist moodustab see, et ma tunnen hästi kaasaegset alternatiivrokki – olen kirjavahetuses inimestega, kes tegelevad alternatiivrokiga elukutse tõttu, ja ma soovitan neile muusikat, mida kuulata. Mainin meelega vähem tähtsaid identiteedi määratlejaid, sest inimest ei saa kunagi paika panna vaid ühe omaduse põhjal. Inimese identiteet on mitmetahuline asi.

Euroopa ajalugu on juba aegade algusest pidanud ebaoluliseks, kus keegi üles kasvas, kuid oluliseks seda, mida ta teinud on, kelleks on ta end pidanud. Nagu olen varem ühes lühikirjutises küsinud: mis rahvusest oli Karl Suur? Kas Rousseau oli prantslane või šveitslane? Kas Napoleon oli korsiklane või prantslane? Kas Ēamon de Valera oli ameeriklane? Hispaanlane? Või oli ta erakonna Fianna Fail asutaja ja Iiri president? Kas XIX sajandi prantsuse suurtöösturite perekond William Cockerill et Fils oli Inglismaalt, Prantsusmaalt või hoopist Belgiast?

Identiteet pole mulle kunagi olnud intellektuaalselt huvitav küsimus. Ma ei ole otsinud oma juuri, ma ei osalenud aktiivselt pagulaspoliitikas ega pidanud vajalikuks vaevata pead selle üle, mis või kes ma olen. Olen elanud pikemat aega viies riigis: Rootsis, USAs, Kanadas, Saksamaal ja Eestis, ja lisaks käinud tööl ka Brüsselis. Millegipärast, ilmselt tänu sellele, et räägin inglise keelt teatud aktsendiga – mitte „ameerika”, vaid pigem Manhattani Upper West Side’i aktsendiga –, on pahatihti arvatud, et mu filosoofilised ja eetilised tõekspidamised, esteetilised eelistused ja poliitilised hoiakud on kuidagi „ameerikalikud”. Tegemist on üpris kummalise, ent laialt levinud versiooniga Whorf-Sapiri hüpoteesist, mis väidab, et keel kujundab mõtlemist ja teadvust. Mida siis arvata mu pojast Luukasest, kes sündis Saksamaal, on elanud USAs ja elab nüüd Eestis ja kõneleb kolme keelt nagu „pärismaalane”?

Ometi nägin sellist ühemõõtmelist arusaamist asjadest muuhulgas Euroopa parlamendis ja olen näinud seda isegi välisministrite tasemel – hoiakut, et kui räägid inglise keelt ameerika aktsendiga, siis sa järelikult toetad automaatselt Ameerika Ühendriikide välispoliitikat.

Tähendab, oletatud identiteediga kaasneb oletatud arvamuste pakett?

Jah, see on uskumatult primitiivne lähenemine. Ma lihtsalt ei saa selliseid inimesi tõsiselt võtta, kes leiavad, et see, et ma kuskil elasin, määrab täielikult, kes ma olen ja mida ma asjadest arvan. Kui mulle ütleb keegi, et inglise keele oskuse, mujal saadud hariduse või ajutiselt omatud võõra passi tõttu olen ma ameeriklane, on see sama jabur kui näiteks ütelda, et Harri Tiido on oma vene keele oskuse ja kunagise NSV Liidu passi omamise tõttu sovett.

Teine pool samast hoiakust on suhtumine „väliseestlusse” – lisaks sellele, kus sa oled elanud, määratletakse sind ka selle järgi, kus sa ei elanud. Eelarvamus kulmineerub suhtumises, et kui oled mingi osa oma elust elanud välismaal, siis sul pole õigust rääkida Nõukogude Liidust. See on väga huvitav konstruktsioon: kui mul ei oleks õigust rääkida Eesti asjadest, kuna ma ei elanud Nõukogude Liidus – nagu mulle varem aeg-ajalt öeldi –, siis, kui olla loogiliselt järjekindel, poleks ka N Liidus kasvanul, kes „ei elanud Läänes”, õigust öelda midagi Lääne ühiskonna ilmingutest, näiteks demokraatiast ja sõnavabadusest. Arvamus, et identiteet pole seotud kultuuriga, vaid elupaigaga, meenutab minu meelest 19. sajandi nativistlikku hoiakut: sa oled „teine” ehk võõras, kui sul pole Blut-und-Boden korras, „õige” kohalik peab olema kohalik nii sünnipära kui ka elukoha poolest. Mul on kahju, et lihtsustatud ja kategooriline lähenemine – „sa elasid Ameerikas või sa oled väliseestlane, järelikult oled selline-ja-selline ja toetad seda-ja-seda” – on nii laialt levinud.

Aga kas mingi mõju Teie Ameerikas veedetud noorusel siiski on?

Minule on alati olnud selge, et olen eestlane. Juba oma nime tõttu olin nagu tegelane Johnny Cashi laulus „A Boy Named Sue”. Olen pidanud välismaal allkirja andes seletama, miks mul selline nimi on. Ja edasi, kus on Eesti, miks ta kaardil puudub, kas ma ka eesti keelt oskan, las ma siis ütlen midagi jne. See, et ma viitan banaalseks peetud USA popkultuurile, on ehk näide mingist muust osast mu teadvuses. Kas see on osa mu identiteedist? Kes teab.

27. eluaastal omandatud ja 39. eluaastal loovutatud USA pass avas mulle reisimisvõimalusi, aga kuidas see on mu identiteeti kujundanud, on raske seletada. Minu elu võiks lihtsustatult pidada teoseks, millest suur osa kuulub köitesse „Eesti”. Sedavõrd, kui ma üldse suudan tuvastada endal mingit teadvust, on vaimne jätkuvus peaaegu ainus minu elu konstant. Eesti on lihtsalt osa sellest, nagu ka inglise-prantsuse valgustusajastu filosoofia. Eesti iseseisvuse taastamine ning kinnistamine oli ja on mulle intellektuaalne projekt, mis ei tähenda, et selline määratlus pisendaks selle tähtsust, pigem vastupidi. Eesti kirjanduse õpetamine ja tõlkimine, ENSV rahvuspoliitika analüüsimine ja artiklite kirjutamine Vaba Euroopa Uurimisinstituudis ja diplomaatiline töö oli mulle huvitav, ja see kõik oli Eestiga seotud.

Muidugi ei saa ma eitada seda, et Ameerika Ühendriikides veedetud noorus ja sealt saadud haridus jätsid väga sügava jälje mu mõtlemisse, ja miks ma peaksingi eitama. Mind lihtsalt häirib selline primitiivne mõtteviis, et kõik, mida teen või ütlen, johtub ainult mu taustast.

Ameerikas on kultuurilisi ilminguid, milles tunnen end kodus. Olen saanud sealt väga hea ülikoolihariduse, parema, kui oleksin saanud kus tahes mujal. Kui algharidus on USAs suhteliselt vilets, siis ülikooliharidus võib seal olla väga hea – sooviksin ka Eestisse sellist haridust, kus professor ei loe konspekti ette, vaid arutab õpilastega materjale, mille nood on juba läbi lugenud; kus õpilaste vahel on kõva konkurents ning kus professor on tark inimene, aga mitte jumal.

Minu alma mater, Columbia ülikool New Yorgis, oli ja on senini üks viimaseid ülikoole Ameerikas, kus on kohustuslik filosoofiline lektüür, mille kõik peavad läbi lugema, isegi insenerid ja füüsikud. Oma neli tundi nädalas, alustades Platoniga, siis Aristoteles ja terve tee nüüdisajani välja – minu ajal oli viimane teos, mida tuli lugeda, Thomas Kuhni Structure of Scientific Revolution^[1.], nüüd on see vist juba midagi muud. Aga ma pean siiamaani oluliseks, et igaüks saab need fundamentaalse lääne mõtlemise alustalad kätte. Ja oleks väga hea, kui saaksime selle traditsiooni tuua ka Tartu ülikooli. Kord korraldasin suursaadikuna Fulbrighti stipendiumi kahele Tartu ülikooli professorile, mis võimaldas viibida paar aastat Columbias. Aga nad ei saanud aru sellisest pedagoogikast, et õpilased tulevad ja loevad ise raamatuid. Minu meelest on see parim viis õppida, selles mõttes on mul tõesti Ameerika mõtlemine.

Tõenäoliselt tuleb ka mu usk õigusriiki ja sõnavabadusse sealt. Seda instinktiivset reaktsiooni, mis mul esineb teatud põhimõtete rikkumise puhul, tunnevad paljud ameeriklased, aga eurooplased võib-olla alati mitte. Sõnavabadus oli mulle väga oluline juba siis, kui olin teismeline, see oli mulle oluline ülikooli ajal ja see on mulle senini väga oluline.

Kas Euroopa on lihtsalt poliitiliselt korrektsem või on tegu millegi sügavamaga?

Ma räägin tõerääkimise intellektuaalsest ja moraalsest traditsioonist. Sõnavabadus, mis tähendab ka vabadust rääkida ebameeldivatest asjadest ja sealhulgas riigile ebameeldivatest asjadest, ei ole Euroopas nii tugeva traditsiooniga kui USAs. Sõnavabaduse traditsioon on vaieldamatult Ameerika Ühendriikides palju tugevam, kui ta on paljudes Euroopa riikides.

Oma essees „Taassünni ajalooline valu”^[2.] olete kirjutanud: „See, mida me arvame, sõltub paljuski, ehk liigagi palju sellest, mida me mäletame isiklikult või rahvapärandis, millised kuupäevad tekitavad meis õudust, kõhedust, juubeldamist, lootust, rõõmu või tuska” – tähendab, midagi meie mõtlemises tuleb paratamatult meie taustast?

14. juuni on kohutav päev inimestele kolmes riigis – Eestis, Lätis ja Leedus. Ameerika Ühendriikides on 14. juuni Flag Day, lipu päev. Me võime leida ka teisi selliseid näiteid.

Kas Teile on mõlemad olulised?

Flag Day ei ole mulle kunagi oluline olnud. 14. juuni on midagi, millest sa oled teadlik ja mille peale sa mõtled. Mitte et ma oleks käinud kogu aeg ringi ja kurtnud juhtunu üle, aga see oli lihtsalt niivõrd vapustav asi minu lähedastele, minu vanematele, et jättis loomulikult meisse kõigisse sügava jälje. Kui ma küsisin 8-aastasena oma isalt: „Issi, mis on kommunist?” siis vastas minu sotsiaaldemokraadist isa: „Kommunist on inimene, kes tuleb öösel sinu juurde koju, topib sind trellitatud raudteevagunisse ja saadab sind Siberisse.”

See oli esimene kord, kui ma küüditamistest üldse teada sain, ja sellele järgnesid õudusunenäod kommunistidest – inimestest, kes panevad su loomavagunisse ja saadavad sind Siberisse. Nii õppisin, mis on kommunist, ja muidugi on sellel kõigel oma mõju.

Vanemate kaudu kandub rahvuslik mälu edasi?

Mitte ainult vanemate kaudu, ehkki muidugi nende kaudu ka, nagu meil kõigil. Vanematelt ma küsisin, miks mingi asi on nii – miks me oleme siin Ameerikas? Miks me ei saa minna Soome? See, et me polnud üksi, et kõik kandsid sedasama koormat, andis meile jõudu.

Luuletaja Doris Kareva on rääkinud, kuidas ühest tema luuletusest võeti nõukogude ajal välja sõna „märts”. Ta lihtsalt pani sinna sõna „märts”, sest see kõlas hästi. See võeti välja väites, et luuletus viitab märtsiküüditamisele, ja sellest ei tohtinud ju rääkida. Kusjuures luuletusel ei olnud mingit pistmist märtsiküüditamisega, Kareva ei mõelnud sellest üldse. Aga võimu esindajatele oli see kohe põhjus paanikaks. Ka nemad teadsid, et need asjad on ühises mälus olemas, ja see, et neist ei tohtinud rääkida, ei teinud neid olematuks, neid ei saanud mälust kustutada. Tsensorid olid nii tundlikud sõna „märts” osas just sellepärast, et nad teadsid, et see tekitab rahva hulgas õudust, kõhedust, tuska ja hirmu – nad teadsid, et teisedki teavad, ning nad ei tahtnud, et see tuleb kuidagi esile ja meenub inimestele.

Kogu selle asja puhul on mind alati imestama pannud, et kõik need ametnikud teadsid tõde. Sest nad pelgasid, nad kartsid seda. Nad katsusid seda olematuks vaikida, aga see ei kadunud kuhugi. See oli paranoiline aeg. Ometi võib vahel tõdeda sarnast hirmu ka nüüd, teiste teemade puhul – on asju, mida ei öelda otse välja või mida eitatakse kohe, kui keegi neist on rääkinud, ehkki tegelikult teavad kõik, kuidas asjad on.

Kui võrdleme Eestit Soomega, siis Soomes tuleb asju kohati selgemalt välja öelda, et inimesed aru saaksid, millest jutt käib. Eestlased on õppinud üht-teist ridade vahelt lugema. Ka seda võib nimetada kultuuriks, või vähemalt on see osa kultuurist. Kultuur ei ole lihtsalt rahvatants. Kultuuri hulka kuulub ka kõik see, mida me teame ja mõistame. See, mis ei kao teadvusest kuhugi ära.

Mitmes kultuuris elanud inimesele jäävad ka kultuurilised mõjud mitmelt poolt külge?

Lähenen kultuuride erinevusele väga antropoloogiliselt. Olen kasvanud üles kahes erinevas kultuuris, millest ühes hoitakse näiteks kahvlit söömise ajal ühes, teises aga teises käes. Ühes kultuuris avatakse inimesele uks, aidatakse naisele mantel selga, teises kultuuris seda ei tehta – aga laiemalt võttes on see kõik siiski üks ja sama kultuur. Kui kolisin Kanadasse, oli kõik natuke teistmoodi, kui sealt läksin Saksamaale, oli kõik juba hoopis teistmoodi. Neid erinevusi on huvitav jälgida, aga minu meelest, kui elada üldse välismaal, tasub elada rohkem kui kahes riigis. Tavaliselt on nii, et kui keegi kirjutab raamatu esimesest võõrriigist, kus ta elab, siis ei saa ta aru, kas erinevused, millest ta kirjutab, on omased just ta uuele kodumaale või on need asjad lihtsalt võõrad endise kodumaa vaatenurgast. Näiteks Eesti ameeriklase Justin Petrone blogikirjutistes segunevad ilmingud, mis on Eestile omased, ilmingutega, mis on lihtsalt „mitte-Ameerika”.

Aga „mitte-Ameerika” on ka Rootsis või Zimbabwes või kus iganes. Selleks et saada aru, mis on ühele või teisele riigile omane, tuleb minna kolmandasse riiki. Riikide ja kultuuride kohta saab järeldusi teha alles siis, kui oleme tutvunud enama kui vaid kahega neist.

Olite kolmene, kui teie pere läks Rootsist USAsse. Kas Rootsist on ka mälupilte jäänud?

Mälupilte on küll, aga mitte midagi erilist. Ma tean, et olin väga vaimustatud pumbast, mis oli Gotlandil ühel perekonnal – mu vanavanemate sõprade juures, kellel oli juba 1957. aastal Gotlandil suvila. Käisime neil külas, ja seal oli see pump. Meil kodus Ärmal on nüüd samasugune ja iga kord, kui ma oma pumba juurde lähen, siis mõtlen sellele pumbale seal Rootsis. Seoses sellega meenub kõrbenud mannapuder, mida ma pidin seal sööma ja mis ajas mind oksele. Pärast seda pole ma suutnud kunagi mannaputru üldse suhu panna.

Rootsi seostub minu jaoks muidu – sõltumata sellest, et olen propageerinud põhjalat kui meie sihtmärki hoopis teises kontekstis – kõige enam põhivärvidega. Erekollane, ereroheline, eresinine ja erepunane. Neid on igal pool, torud, argised esemed on värvilised. Sain nende erksate värvide tähendusest aru, kui läksin Kanadasse ja nägin seal sedasama – sain aru, et Kanada on Ameerika põhjala, sotsiaaldemokraatlik versioon Ameerikast. Kanada sarnaneb Rootsiga selles mõttes, et need erksad värvid sümboliseerivad hoiakut, et „te olete kõik lapsed”. Sellised värvid meeldivad viieaastastele, ja seal peabki kõik olema erkkollane ja erkpunane, nagu oleksid kõik inimesed viieaastased. Mina ei arva, et inimene on laps. Laps on laps.

Kas see pole ameerikalik hoiak, et inimene ei ole laps – täiskasvanu on self made man?

Self made man on minu meelest jälle müüt. Aga täiskasvanud inimest ei pea kohtlema kui last. Lapsehoidjalikust hoiakust ei ole puudust ka Ameerika Ühendriikides. See on palju-palju laiem probleem – asi pole ainult selles, et riik käitub vahel nagu lapsehoidja. Mõtlen siin vähendatud nõudlikkust kõige suhtes, mida peegeldab näiteks ka kollane ajakirjandus, mida õigustatakse sellega, et rahvas tahab seda. Ma usun, see on pigem õigustus, et asju mitte paremini teha.

Kus maailma paigas tunnete ennast enim kodus?

Kodus, Ärma talus. Ärma talu on olnud olemas ja meie suguvõsa käes aastast 1763, ehkki tol ajal elasid seal mõisa moonakad. Mulgimaa, kus Ärma asub, oli 19. sajandil Eesti rikkaim piirkond, paljugi tänu linakasvatusele. Piirkonna jõukusest tulenevad selle teisedki omapärad – tänu sellele oli sealtkandist pärit märkimisväärne osa Tartu ülikooli tudengeist ja seetõttu ka Eesti elu tähtsaimaist tegelastest. Kuna Mulgimaa jõukatest taludest suur osa olid piisavalt suured, et nõukogude võim nad kulakuteks tembeldaks – näiteks võis neil olla paar inimest palgal –, ja kuna sealt oli pärit ka palju inimesi, kes osalesid Eesti Vabariigi loomises, küüditati Mulgimaalt eriti suur osa elanikke.

Kui mujal Eestis oli küüditamise laineid kaks, siis Mulgimaal oli neid kolm – lisaks 1941. ja 1949. aasta küüditamistele küüditati Mulgimaalt inimesi ka aastal 1945. Kogu Abja ja Halliste piirkond tühjendati. Vaid 27 protsenti Mulgimaa praegustest elanikest on piirkonna algupärased asukad või nende järeltulijad – sest nii palju inimesi viidi ära ja paljud küüditatutest ei tulnud enam tagasi.

Minu ema päris Ärma talu oma isalt, kelle vendadest üks sai surma, teine sai pärandiks hariduse. Kolmandale vennale, minu vanaisale, jäi talu. Ärma talus sündis aastal 1881 mu vanaonu, see hariduse saanud perepoeg Hans Rebane, kes oli ajakirjanik ja hiljem Eesti Vabariigi välisminister ja diplomaat. Hans Rebasele on püstitatud Ärmal mälestuskivi – see asub seal, kus kunagi oli saun, ehk tõenäoliselt väga lähedal kohale, kus ta tegelikult sündis, sest lapsed sündisid tol ajal saunas. Rebane oli Eesti Vabariigi suursaadik Helsingis 1931–1937. Tema eelkäija Oskar Kallas oli ostnud maa saatkonna rajamiseks, kuid raha ehitamiseks ei olnud. Mu vanaonu müüs siis poole krundist maha ja laskis saadud rahaga ehitada hoone, kus asub tänagi pärast okupatsiooni taastatud Eesti saatkond Helsingis.