Читать книгу Tuba 116 - Toomas Taul - Страница 6

1969. aasta sügisel immatrikuleeriti Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna ajaloo osakonda 27 üliõpilast. Suur osa neist majutati 1967. aastal valminud Leningradi (nüüd Narva) mnt 89 ühiselamusse, kus algselt elasid ainult noormehed. Järgmisel aastal korraldati ülikooli intrid teaduskondadepõhiselt ümber ja muudeti segaühis-elamuteks. Noored ajaloolased asustati ümber tollasel Rudolf Pälsoni tänaval nr 14 asunud magalasse, mida rohkem tuntakse Uue Pälsoni ehk Päntri nime all. Sinna, tuppa nr 116, paigutati ka käesoleva loo ühed põhi-tegelased Mart Kivimäe, Olavi Pesti, Heinart Puhkim, Toomas Taul ja Hannes Varblane. Selle seltskonna mõneti eripärase aktivismi tagajärjel omandas tuba 116 peagi omamoodi märgilise – tänapäeval öeldaks vist isegi legendaarse – kuulsuse. Selle toa elanikega tollal kõige tihedamalt suhelnud isikud – erakortereis pesitsenud Toomas Raudam, Enn Tegova ja kursusekaaslane Jaak Naber omandasid Toa Sõbra austava tiitli.

Mõned aastad tagasi palusime hea sule ja hea mäluga Taulil meie tolleaegsest elust ja olust üht-teist kirja panna. Seda ta tasapisi tegigi ja – üllatus-üllatus! – mitte tavapärase memuaristika laadis, vaid pigem dokumentaal-belletristlikult, osalt lausa afo-ristlikult. Kuna möödunud on ümmarguselt pool sajandit, pöördus loo autor paljude tõikade täpsus-tamiseks tollaste toakaaslaste poole, kelle kom-mentaarid – need juba puhtmemuaarsed – on

lisatud põhitekstile järelmärkustena. Et Taul tahtis edastada akadeemiliste kirjatööde vaimu, said kom-menteerijad tiitliteks oponent (Jaak Naber), retsensent (Heinart Puhkim) ja atestatsioonikomisjoni esimees (Olavi Pesti). Viimane on ka kogu teksti toimetaja.

See on eelkõige lugu 1960.–1970. aastate vahetuse Tartust ja tema Ülikoolist. See oli tollases alma mater’is ja tema üliõpilaste elus küllaltki erandlik aeg, mis tundub tagantjärele uskumatult liberaalsena. Just oli lõppemas nn komsomoliopositsiooni hiilgeaeg, kuid tagurluse karm pealetung ei olnud veel alanud.

116. toa loos kajastub ilmekalt tollases ühiskonnas valit-senud absurd, mille paljud tudengid oma Spiel’ideks ja lõbustusteks konverteerisid. Selle taustal aga valitses ei-tea-mis-aegse akadeemilise vabaduse vaim, mida tänapäeva üliõpilastel on võib-olla raske mõistagi.

Toimetaja