Читать книгу Mõned kummalised naised - Toomas Vint - Страница 3

Tööpäev hakkas läbi saama. Ateljees hämardus. Ei, mitte veel nii palju, et oleks tarvis tuld põlema panna. See oli hoopis valguse kadumise tunne, midagi minu sees olevat. Pigem enesepett või ettekääne, et saaks nüüd hakata kojuminekule sättima. Ehk isegi ebamäärane trööst, et kui oleks veel tunnike head päevavalgust, siis võiks viimaks ometi midagi kasulikku korda saata. Kuid enam pole see võimalik. Tehnilistel põhjustel.

Tööpäev sai läbi. Vahetasin riided ja pesin käed, kuigi need polnud põrmugi värviseks saanud. Ja kuidas saaksidki, kui kunstnik on istunud tunde pintslit kätte võtmata ja vahtinud ühtsoodu aknast välja. Kuulanud Klassikaraadiost päevauudiseid ja muusikat, täpsemalt kuulmata ei ühte ega teist. Tõstnud juba hommikupoolikul molbertile peaaegu lõpetatud maali – rohelise maastiku, kus horisondil sinetavad kõrged linnahooned ja esiplaanil on näha kahte väikest tüdrukukest teineteisel käest kinni hoidmas.

Maal oleks justkui lõpetatud, aga tegelikult ei ole. Miski on puudu või üleliia. Ma mõtlen, et üht-teist tuleks sinna juurde komponeerida või maha kriipsutada ja siis oleks valmimas kena luuletus, mida saaks pidulikul puhul rahvale ette kanda. Maal või luuletus, mis vahet seal on! Üks looming puha, mida mõni maalija või luuletaja hea tahtmise korral teistele nähtavaks vormistab.

Mul oli mantel juba seljas, olin ateljee uksegi avanud, kui pähe lipsas mõte, et pilveke võiks majade vahelt mõne kõrge maja ette trügida … Esimesel hetkel oleks kõik normaalne, kuid kui üks pilv on kord juba vangistanud vaataja pilgu, siis tekib küsimusi … Esiplaani on lapsed päikesesäras. Taamal paistev linn on ebasümpaatne – päikeseta ja sünge, ehk ainult majade vahel ekslev valge pilv on see, mis võiks lastes huvi äratada.

Vahtisin oma maali minutit viis ja mulle tundus, et äsja pähe lipsanud mõte on eriti hea – see annab maalile mõtte ja sügavuse, mis omakorda tekitab vaatajas huvitavaid mõtteid ja kiiduväärt sügavusetunnet.

Muuseas, sügavusetunne on selline ebamäärane mõiste, mida keegi ei oska täpsemalt kirjeldada ega seletada.

Kui ma uuesti käe ateljeeukse lingile surusin, tundsin juba, et mu tööpäev on siiski korda läinud, ja see oli helge hetk, mis iiveldust tekitava masendava enesetunde korrapealt isuäratavaks muutis. Nagu pudrule lisatud näputäis soola või midagi taolist. Kulutatud aeg oli täna asja ette läinud. Kui kodus naine küsib, kuidas päev oli, siis võib uhkeldades vastata, et oli hea päev.

Mu ateljee on justkui ühiskorteri tuba, mida see tegelikult ongi. Kunagi töötas siin eelmise põlvkonna kunstnik Aino Bach ja kui ta looja karja läks, siis jagati korterateljee mitme minu põlvkonna kunstniku vahel ära. Mina sain hoovipoolse toa, kuhu päike sisse ei paista ja mis on seetõttu maalikunstnikule hästi sobiv tööruum. Ning eriliseks tegi selle ruumi kamin – disainilt puhtakujuline art déco – , milles oli hea õliseid maalilappe ja muud prahti põletada ning siis külmal talvepäeval elavat tuld vahtida. Kui ma hakkasin esimest korda kaminast tuhka välja võtma, ilmusid tuharesti alt välja kaks trükiplaati: „Magav tüdruk”, mis oli Aino Bachi kõige tuntum graafiline töö, ja siis üks Lenini portree.

Tegelikult kujutas „Magav laps” näitleja Mari Lille väiksena. Mari on mu kooliõde ja hea tuttav, nagu ka kogu Lillede anderikas perekond.

Veeretasin tookord kuulsa töö plaati hulk aega sõrmede vahel – peast käis läbi mitu huvitavat mõtet, aga südant kõvaks tehes viisin need alla graafika ateljeesse, kus meister Kann nii Marile kui ka Leninile ristid peale kriipis ja sellega tiražeerimise võimatuks muutis.

Niipalju siis ateljeest, kust olin parajasti lahkumas, kui ühtäkki kuuldus koridori lõpust, välisukse juurest, lõgisev heli, nagu tahaks keegi kinnist ust lahti saada. Tegin mõned kiired sammud, keerasin sneprit ja nägin, et trepikojas seisab naine. Mulle võõras ja iseendalegi justkui võõras, mida väljendas ta imelikult ebakindel olek. Keerasin ukse enda järel lukku ja vaatasin naisele kortsus kulmuga ja küsivalt otsa – mispeale ta oleks sunnitud põhjendama, miks seistakse kunstnike ateljeemaja trepikojas ja miks seal ühe ukse kallal lõgistatakse.

„Kas see on kolmas korrus?” küsis ta ebalevalt.

„Ega ikka ei ole,” vastasin ta küsimusele toonil, millest tema võis omakorda küsimust välja lugeda.

„Ma pidin modelliks tulema, aga näete, unustasin kunstniku nime ära.”

Sisse kukkus, mõtlesin ma kahtlustava mõtte. See, mida ta rääkis, oli valede algus – kolmandal korrusel polnud mingit kunstniku ateljeed, oli hoopis ametiasutus.

„Mismoodi teie kunstnik välja nägi?”

„Ma ei tea … me rääkisime telefonis … ma jäin natuke hiljaks … ja siin ma nüüd olen,” seletas naine vaiksel ja kõlatul, justkui susiseval häälel. „Eks helistage talle, number peaks teil telefonis olema,” pakkusin ilmselgelt tulutut abi, sest võisin vastust juba aimata: mul ei ole telefoni kaasas.

See oli segane või udune lugu, milles võis siiski olla natukene tõtt. Heitsin naisele nüüd juba tähelepanelikuma pilgu – mitte enam noor ega ka vana, seljas talle silmanähtavalt suur mantel, käes kaks kilekotti: üks midagi täis, teine pooltühi. Või hoopis pooleldi täidetud? Peas rätik, mis oli seotud nii, et nägu eriti näha polnud. Või modelliks … mõtlesin veidi irooniliselt. Olin kuulnud, et mingil nädalapäeval korraldatakse aktikrokii seansse, aga seal olid modellideks professionaalid. See naine küll elukutselise mõõtu välja ei andnud, kuid samal ajal võis tal olla mingi kindel põhjus kunstnike trepikotta tulla.

„Ega ma ei oskagi teid aidata,” sõnasin lootusetul toonil ja hakkasin trepist alla minema. Mul on kombeks sõita ateljeesse liftiga, aga väsitava tööpäeva lõpul tuleb ikka jala käia. „Väsitava …” mõtlesin irooniliselt oma üsnagi tühjalt möödunud päevast.

Käinud ära trepivahe, imestasin, et mu selja taga polnud liikumist, ei astumist ega riidekahinat, ja kui ümber pöörasin, siis nägin, et naine seisab ikka veel samas kohas. Läksin tagasi. „Mida te kavatsete nüüd ette võtta?” küsisin asjaliku rangusega ja range pidi olema, sest polnud ju normaalne, et võõrad linlased kolavad mööda treppe, mida kaitseb lukustatud välisuks.

„Kas teie ei taha modelli … mul oleks raha vaja …” ütles naine veidra intensiivsusega, justkui see oleks kõik , mis tal üleüldse eile, täna ja ülehomme mulle öelda oleks.

Tahtsin pead raputada, tõrjuvat liigutust teha, täpselt nii, nagu ma ikka ootamatutele ettepanekutele reageerin, aga sain viimasel hetkel sõnasabast kinni ja küsisin hoopis asjalikult: „Palju te akti poseerimise eest võtate?”

Hetkeks oli ta kimbatuses, siis ütles kohmakalt kiirustades: „Kolmkümmend eurot võiks olla.”

„Kas tunni eest?”

Naine noogutas. Ta pearätt liikus üles-alla ja see paistis noogutamise moodi ning ma mõtlesin, et see on ju odava litsi tunnihind.

„Vaatame kõigepealt, kas te sobite?” jätkasin kord alustatud asjalikul toonil ja keerasin ukse uuesti lahti.

Minu ateljee koridori sisse astudes valdab külastajat kõhedus. Pime koht, kus võib sinuga ei-tea-mis juhtuda, siis klõpsatakse käsikaudu lülitit ja valgus toob nähtavale ilmetu tapeediga kaetud ahta kolme uksega ruumi, millest üht ehib väike plakat kunstnik Kaido Ole pildi ja hoiatava tekstiga: Kas sa oled juba elektri eest tasunud? Seejärel tuleb jälle pime ja hirmutav koridor, mille lõpustki ei paista valgust, ja kui tuli viimaks põlema pannakse, tuleb minna mööda kitsukest rada, mis on kahele poole seina äärde asetatud suurte lõuendite vahel käimiseks jäetud.

Kui ateljeesse sisse astume ja juba hämaraks muutunud ruumi laevalguse põlema klõpsutan, vilksan kiire pilgu, et näha külalise esimest reaktsiooni. Tavaliselt väljendab see imestusega segatud uudishimu. Tuntav värvi ja tärpentini lõhn saadab avanevat vaatepilti, mis koosneb keset tuba laiutavast molbertist, kus on lõuendil midagi valmimas, ja seinte äärde ning riiulile paigutatud mitmetest valmis tööde kuhilatest. Seejärel saab külaline hämmastunult ahhetada põrandal vedelevate maalilappide, värvide ja pintsleid täis nõude mõeldamatu kaose üle. On mulje, et sellest segadusest ei saa kunagi midagi vajalikku leida, kuid tegelikus elus on vastupidi – just sealt saab kunstnik kohe ja kiiresti otsitava kätte.

Mu seekordse külalise näost ei saanud midagi välja lugeda. Ta justkui ei näinud talle tundmatut ja kindlasti harjumatut paika, või ei osanud ta seda vaadata. Ma olen mitmel puhul rõhutanud, et suur osa inimestest käib ringi justkui kinniseotud silmadega või siis näeb ümbrust üksnes üldmõistetena ja alles kunst õpetab neid õigesti nägema. Märkama üksikasju. Igatahes seda naist iseloomustas mind jahmatav huvipuudus või siis täielik apaatia ja ma ei saanud aru, mis imelik hetkeimpulss pani mind seesugusega tegemist tegema.

Ütlesin: „Võtke mantel maha,” ja ulatasin riidepuu. Ma pidin ta üle vaatama – ju mingi uudishimu mind selleks kannustas. Mõtlesin, et kui ta vähegi sobib, siis võib teda mõnes põnevas asendis pildistada ning selle eest talle raha anda. „Kaastunnet äratav õnnetu naine,” otsustasin endamisi. Kui sellist maalida, siis pole erilist muret pildi nime leidmisega.

Kuid sentimentaalne pealkiri ei hakkaks mulle kunagi meeldima.

Panin lisaks laevalgusele veel paar reflektorit põlema ja tugevas valguses nägi mu boheemlik ateljee õige jube välja. Peaks ükspäev korra majja lööma, mõtlesin oma igapäevast mõtet, aga siis, täiesti ootamatult, tärkas minus huvi … Naine polnudki enam ebamäärane kaltsukubu, nagu seal koridoris välja nägi. Ta oli silmatorkavalt kena kehaga, kuid mu pilku paelus esmalt veider tõsiasi, et tal olid botikud paljaste jalgade otsas, mis oli praeguse aastaaja kohta üsnagi kohatu, ja seejärel nägin armi, mis üht näopoolt halastamatu jõuga moonutas, tekitades ebamugava, et mitte öelda eemaletõukuva mulje.

Ent ta keha paistis ühe kunstniku jaoks vägagi inspireeriv olevat.

Naine seisis keset ateljeed ja ma uurisin teda mitme nurga alt. Riided varjavad küll keha ebakohti, kuid samal ajal saavad reeta võlusid. Kaunist keha on peaaegu võimatu ära peita. See keha, mida ma nüüd nägin, oli vabanenud pingest, mis oli mantlis naist ennist painanud. Taipasin, et ta teab, mida ma vaatan ja teab selle väärtust. Äkki ta ongi professionaalne modell?

Lülitasin veekannu sisse. „Kas teen teed või kohvi? Paistab, et me saame kaubale. Aga mul läheb veel üksjagu aega.”

„Kohvi tahaks,” ütles ta ja ma tajusin hääles kergendust.

Lasin tal istuda kamina ette diivanile ja pakkusin kuivatatud puuvilju: ploome, viigimarju, rosinaid. Ma arvan, et just need aitavad kustutada mind alatasa piinavat magusaisu paremini kui muud maiustused. Ma ei ole nende kasulikkuse üle juurelnud. Ega hakkagi juurdlema.

Kustutasin tugeva valguse ja laelambi hämaruses oli nüüd tunne, et ateljee on ühtäkki millestki vajalikust ilma jäetud. Samal ajal sulas mu modell ümbrusesse, muutus justkui nähtamatuks, välja arvatud suu, kuhu ta viigimarja pistis. Veetlevate, isegi kergelt värvitud huulte keskel paistis must auk.

See oli hambutu suu.

Mind tegi rahutuks, isegi ärevaks, mulle aimamatu põhjus, miks nii kaunis suus ühtäkki hambaid ei ole.

Naine võis olla kolmekümnene, isegi vanem, sest kõvasti rikutud nägu ei saanud vanusest täit tõtt rääkida. Tihtipeale nägu ei lobisegi elatud aastatest, hoopis kael ja käed pihivad reetlikult tõsiasju. Kord nägin naist, kelle nägu oli kaetud tiheda kortsuvõrguga – ja see oli vana naise nägu, aga ta veatu, ilma ainsagi vananemismärgita keha kuulus paarikümnesele. Võta siis kinni, kellega on tegemist.

Mu Fuji fotoaparaadil oli parajasti sees 8 GB mälukaart ja täis akud – sellise aparaadiga võis sadu pilte teha. Kui naise keha vähegi kannatab, saab materjali mitme maali jaoks. Tihtipeale on nii, et modelli juhuslikult võetud poosi väljendusrikkus inspireerib kunstnikku fooni leidma ja pilti mõtestama, kuigi minu maalidel on tavaliselt just foon kõige olulisem ja figuur sobitub sinna otsekui lisand. Mäletan, et kui mul oli näitusel „Naine mereäärses metsas”, siis kirjutas keegi kriitikutest, et Toomas Vindi maastikel võib esiplaanil olla naine, koer, traktor või kraana, aga miski neist objektidest ei kõneta vaatajat. Hoopis tundlikult maalitud maastik on see, mis köidab ja teeb kunstitöö meeldejäävaks.

Lükkasin ateljees laiutavad asjad seinale lähemale ja sain nii kesk põrandat paraja tegutsemisruumi. Kui kohvi peale vett valasin, märkasin naise kaunite sõrmedega käsi. Need olid hoolitsetud, kuigi küüsi polnud lakitud. Need olid käed, mis polnud ealeski teinud füüsilist või mingit raskemat tööd. Taipasin, et olin kogu aeg püüdnud naist kuskile paigutada. Tema jaoks sobivat lugu välja mõelda. Ent siiamaani nägin tulutut vaeva.

„Saame siis tuttavaks, minu nimi on Toomas,” sõnasin reipa sõbralikkusega ja sirutasin käe. Sel hetkel ma tõepoolest ei tahtnud midagi rohkemat kui naise kätt puudutada. Ma ei teadnud, miks see tundus tähtis olevat.

„Svetlana,” ütles ta vaikselt ja andis mulle käe, mis oli lõtv. Jõuetu ja tahtetu.

Nagu elutu, mõtlesin pettudes, kuid samal ajal, mida ma ootasin? Ma ei osanud seda sõnastada. Ja ega olnud tarviski. Kaussi, kus olid kuivatatud puuviljad, oli jäänud põhja peale üks mustendav ploom. Mul hakkas kurb, et polnud külalisele midagi muud pakkuda, ent siis muutusin rõõmsamaks: „Te pange kohvi sisse mett, see on hea mesi. Mitte poest, vaid korraliku mesiniku käest ostetud.”

Ta ei öelnud seepeale midagi, võttis lusikatäie ja pistis selle oma hambutusse suhu. Tundsin sundust temaga kohvi kõrvale juttu ajada, aga midagi sobivat ei tulnud pähe. Naise, õige jah – Svetlana, õlgadeni ulatuvad ebamäärast värvi juuksed varjasid vigastust ja nii paistis suu juurde tõstetud valge kohvitassiga nägu õige armas.

„Naine võilillepõllul kohvi joomas” võiks ühe pildi nimi olla, mõlkus mul mõttes.

Oli aeg tööle asuda. Ateljees polnud sirmi, mille taga ta oleks saanud lahti rõivastuda, seetõttu võtsin kapist saunalina ja näitasin, kus koridoris vannituba asub ning jäin ootama.

Ukse kõrval oli kaks kilekotti. Üks paistis olevat täis, teine aga pooltühi. Ma mõtlesin, et ei teeks paha veidi nende sisse piiluda. Ega säherdune teguviis kena ei ole, vähemalt minu kodune kasvatus poleks lubanud oma nina võõrastesse asjadesse toppida. Kuid samal ajal oli keegi võhivõõras vannitoas end riidest lahti koorimas ja ma võiksin temast ikka üht-teist teada. Tegin mõned kiired sammud ja haarasin ühe kottidest. See oli kahtlaselt kerge, aga seda, mis seal sees oli, poleks ma eales ära arvanud.

Svetlana oli vannitoas õige kaua, palju kauem, kui seda lahtirõivastumiseks vaja oleks. Küllap hakkas end pesema, kuid seda, et ta pead peseks, poleks ma küll tahtnud. Ei olnud mul fööni ega midagi, ja vaevalt oleksid niisked salgud see, mida oleks tarvis. Või läheks mul just säherdusi vaja? Püüdsin meelde tuletada ta juuste värvi. Šatäänid? Punakaspruunid?

Korraga polnud ma enam kindel, et saan ennast ootamatult pakkuma tulnud modellist mingit tulu. Mul oli kogemust, et võin mõnda naist pildistada kas või tuhat korda, aga mitte miski ei kutsu seda keha maalima. Raisatud aeg ja raha.

Aga kus on siis sinu inimlik kaastunne, küsisin endalt tõredalt … Naine paistab silmanähtavalt raskustes olevat, kõht on tal tühi, taskus pole sentigi raha ja kes teab, mis hullud asjad on ta elu praegusel ajal talumatuks teinud …

Mind valdas korraga vastik pelg, et kui ta vannitoast tuleb, siis pean vaatama ta äratorgitud käsivarsi … Mul oli kunagi veider kogemus, kui mul silmapõhjas tromb tekkis ja kiirabis taheti verd lahjendada, aga ei saadud veeni kätte ning siis torgiti ja torgiti ning viimaks õnnestus neil alles jalale nõel sisse ajada. Mõne päeva pärast tuli mul taksoga kuhugi sõita, oli suveaeg ja ma kandsin lühikeste varrukatega pluusi, mis käsivarte juba siniseks-kollaseks muutunud torkekohti kuidagi varjata ei suutnud. „Näita raha,” ütles taksojuht resoluutselt, arvates, et ma olen mingi narkar. Ma ei viitsinud hakata seletama, näitasin viiekümnelist ja sõitsime.

Naine viibis ikka veel ja ma hakkasin kartma, et äkki ta on endaga midagi teinud. Ega võõrale pole näkku kirjutatud, mis tal parajagu mõttes on. Võib küll üht-teist aimata, aga võib ka valesti aimata. Olin valmis juba koridori minema, et ukse taga kuulatada, aga siis ta tuli. Lina ümber ja – nagu oodata võis – juuksed sorakil. Ma ei hakanud peapesu pärast õiendama. Kuid pärast seda, kui ta oli seeliku ja kampsuni korralikult ja kokkuvolditult diivani käetoele asetanud ning mu käest kammi küsis, ütlesin, et las esialgu jääb nii. Panin tuled peale ja palusin tal keset tuba seista.

Nõelajälgi ega siniseid plekke ei olnud, kuid oli laitmatu keha, vahest veidi pikaks veninud pihaga, aga kauneid vorme ja vormipehmust jätkus küllaga. See ei olnud tühja kõhu kere. See, et ta nii kiiduväärne välja nägi, võis olla üksnes hea ja korraliku elu tulemus. Kustutasin oma peas liikunud stereotüüpse stsenaariumi, kus prostituudil pekstakse karistuseks hambad välja ja lõigutakse teistele hoiatuseks nägu, pigem oli tema puhul tegemist õnnetusega, mis seni kenasti kulgenud ellu ootamatult ebameeldiva pöörde toob. Või mis see kõik üleüldse minu asi on …

Palusin tal liikuda, käsi ja jalgu liigutada, istuda ja lamada. Kui ennist mulle pihku pistetud käsi oli elutu, siis keha elas. Seal oli plastikat ja nõtkust, lausa ebatavaliselt innukat elu pulbitses selles.

Kui olin oma materjaliga piisavalt tutvunud, ütlesin, et ta võtaks teki ümber ja istuks diivanile. Ega mu ateljee mingi soe pesake ei ole, suured aknad lasevad tuult läbi ja lisaks veel linnatahmagi, mis aknalauale koguneb ja küllap pildipindadelegi ladestub. Mitu aastat tagasi said maja väljakupoolsed aknad uute vastu vahetatud, aga hoovipoolsete vahetamiseks raha ei jätkunud.

Pöörasin oma modellile selja ja vahtisin aknast paistvat hämardunud linna. Aknapeeglis nägin, kuidas Svetlana lusikatäie mett võttis ja uuesti läbis mind kaastundehoog. Ma ei mäleta, millal minusugusel tuli nälga taluda. Kunagi noores põlves sõjajärgsel ajal ikka, kuid õnneks on mu eluaeg olnud rahumeelne, ilma suuremate kriisideta.

Kui aknast välja vaadata, siis paistab paremat kätt muusikakool, mille valgustatud saalis mängis parajasti orkester. Helid tungisid läbi aknaklaaside nõrgalt, aga äratuntavalt. Kui aknad lahti on, kostab pahatihti jõulist puhkpillimuusikat, lauluharjutusi või trummipõrinat. Praegu mängiti Sibeliust ja viiulipoognad kiikusid. Hakkasin Svetlanale jutustama, kuidas mu aknast nähtav Niguliste torn põles. Kui tookord ateljeesse jõudsin, paistis lössivajunud torn nagu ehmatav silmapete, aga siis tuldi torni pildistama. Harju tänav oli täis miilitsaid, kes fotoaparaatidest filmirullid välja tirisid. See oli aeg, mil õnnelikus riigis ei tohtinud midagi paha juhtuda. Niguliste kuplita torn seisis pikka aega keset linna nagu ausammas vene jõhkrale pommirünnakule. Siis ehitati õige kaua tornile kuplit, viimaks oli see peaaegu valmis, kuid ühel hommikul jälle ootamatult ühele küljele lössi vajunud. Nagu hiiglasliku päkapiku müts.

Svetlanat ei paistnud mu jutt huvitavat. Küllap ma pajatasin iseendale, aga tema sõi midagi häbenemata mett ja mul oli sellest hea meel. Siis hakkasime tööle. Ma valetaksin, kui ütleksin, et see keha ei äratanud minus peale inspiratsiooni muid mehelikke soove ja ihasid, ma kogunisti mõtlesin, et raha eest oleks ta valmis ükskõik milleks. Kuid ma ise ei olnud valmis, sest irratsionaalne kaastunne oli see, mis kõik lihaliku maha surus. Mulle tundus ränga kuriteona isegi pähelibisenud mõte millestki siivutust. Kunstniku jaoks oli naine ateljees nagu tööriist – värvituub, pintsel või siis tühi lõuend. Siivutuid mõtteid võib mõlgutada pärast seda, kui ta on lahkunud ja küllap need mõtted ajapikku endasse erootilist jõudugi koguvad.

Kui olin enda arust piisavalt materjali kogunud, lasin tal riidesse panna ja maksin kahe viiekümnelisega. Õnnekombel oli mul rahakotis sularaha. Ta võttis raha vaikides vastu ning ma arutasin endamisi, et ta polnud kogu aja jooksul rohkem kui sadakond sõna öelnud. Aga ega rääkimine polnudki tema töö. See, mida mul temalt vaja oli, oli ta keha, millega võis maalikunstnik vägagi rahule jääda. Palusin, et ta kirjutaks oma telefoninumbri märkmelehele. Töö viimistlusjärgus läheks modelli elusat keha vaja. Siis saatsin ta välisukseni.

Kui kodus lasin pildid mälukaardilt arvutisse, kutsusin naise neid vaatama. „Kuule, see on ju Signe tütar!” hüüatas Aili üllatunult. „Mis temaga juhtunud on!? Ta abiellus aastaid tagasi, kohe pärast Signe surma, sakslasega, Minu meelest … aga ma võin ka eksida …”

Jutustasin talle algusest lõpuni kogu loo, siis vaatasime hulk aega mõtlikult pilte, viimaks Aili küsis: „Kuule, mis ikkagi neis kottides oli? Sa ei hakka ju mulle valetama, et kui ta end vannitoas pesi, siis panid kiusatusele vastu ega puudutanudki neid.”

„Ah et mis neis oli … ikka tuli ära kontrollida. Kas tead, pungil täis plastkotis oli mitu plastkotti, milles igaühes olid plastkotte täis plastkotid. Kui ära läks, unustas ta need ukse kõrvale maha. Ma ei tea, milleks need vajalikud olid. Aga kui inimene midagi endaga kaasas kannab, siis tõenäoliselt on need vajalikud asjad. Mul on ta telefoninumber ja ma võin temaga kokku leppida aja, mil saan talle kotid ära anda.”

„Ma tahaksin sinu ateljees olla, kui ta tuleb. Üksvahe olime Signega suured sõbrannad ja just sel ajal lõpetas ta tütar kooli. Hästi isepäine oli ta tookord … Oi, sellest on nüüd oma viisteistkümmend aastat möödas, või rohkemgi. Nad ei saanud omavahel üldsegi läbi. Kiskusid mis hirmus. Ma püüdsin neid mitu korda lepitada, ja siis sai tüdrukuga pikalt neljasilmajuttu räägitud … muide, ta nimi ei ole Svetlana, hoopis Evelin on,” ütles Aili.

„Ja ega telefoninumbergi pole see, mille ta mulle kirjutas. Sellist numbrit polegi kasutuses, nagu mulle äsja öeldi,” teatasin telefoni uuesti lauale pannes ning ühtäkki viirastus mulle maal, kus paljas naine seisab keset rohelist maastikku, milles kasvavad ümmarguste pöetud võradega lumivalged puud. Mõnda aega on naine veel naine, kuigi pool näost on kokku kasvamas ühega puuvõradest.

Aga siis ta peab küll puudega võrreldes hiiglaslik olema, või peavad puud olema hoopis puusarnased põõsad … Või oleks õigem, et naise käed on puutüve sisse kasvanud ja see laseb arvata, et varsti on ta saamas samasuguseks nagu teised. Et on üks osa lumivalgete puudega metsast …