Читать книгу Avalikult abielust - Toomas Vint - Страница 3

Üks mobiilikõne võib inimese senise korraliku pereelu käkerdada masendavaks kaoseks. Pöörata elu pea peale. Mõnikord tuleb ette ka vastupidist, kuid viimane olgu öeldud rohkem suusoojaks või siis lohutuseks neile, kes ei jõua ära kiruda maailma tehnilist progressi. Ent kiruda polegi mõtet – mobiiltelefon, mis saab inimese kätte igal kellaajal ja igast paigast, on tänapäeval sama oluline tööriist kui arvuti, ja meie loo juures peaks arvestama, et TV-inimese Reesi Ermi telefonikõne oleks Viviani ja Voldemari varem või hiljem kätte saanud, ja kõik oleks ikkagi läinud nii, nagu sedapuhku läks.

Kui telefon helises, tõstis Voldemari mobiili oma kõrva juurde kõigepealt tema abikaasa Vivian. Autos oli küll „käed vabaks” seade, kuid seekord polnud viitsitud seda telefoniga ühendada. Roolis istuvale Voldemarile tundus korraks, et Vivian räägib mõne nende ühise tuttavaga, aga siis näis, et hoopis võõraga. Ega ta väga tähelepanelikult juttu ei jälginudki, sest parasjagu oli võimalus mööda pääseda ees uimerdavast Subarust, ja kui ta lasi jala gaasipedaalil jälle lõdvemale, sirutati tema poole telefon, ning Voldemari küsiva ilme peale tegi Vivian üksnes mitte midagi väljendava veidra grimassi.

Nagu naerev koer, käis Voldemaril läbi pea, kui ta Viviani käest telefoni võttis ja selle kõrva äärde pani.

„Tere, mina olen Reesi Erm, ma sain numbri oma tädilt ja tahaksime teid oma saatesse kutsuda. Meie uus saade püüab avameelselt rääkida abielus ette tulevatest probleemidest. Tädi ütles, et olete hiiglapikalt koos olnud ja arvas, et kindlasti oskate noortele pajatada, kuidas saab aastakümneid õnneliku abielupaarina elada …” rääkis Voldemarile tuttava kõlaga naisehääl. Ta oli Reesi Ermi tihti teleriekraanil näinud, noore naise hääl oli seal ta kõrvu paitama hakanud ja saatejuht õige sümpaatse mulje jätnud. Ausalt öeldes meeldis Reesi Erm Voldemarile hullupööra, kuid see ei takistanud tal saates osalemisele sõrgu vastu ajamast.

„Mitte mingil juhul! Ma lihtsalt ei kujuta ennast mingi jutusaate toolil istumas ning kõigi ja kõige kohta oma tõde kuulutamas. Ma ei ole säherdune tegelane, kes lidub iga kutsumise peale saba liputades teleriekraanile kekutama, iseasi, kui teie saates tuleks asjalikult juttu minu loomingust, siis ehk küll … Siis vist peabki tulema … Kuid selline elust enesest loba mulle peale ei lähe, liiatigi me sõidame praegu maakodusse, ja kavatseme seal olla õige pikalt. Paar nädalat vähemalt.”

„Ega me stuudiosse ei kutsugi, sõidaksime hoopis teie juurde. Ei sea vestlusele mingeid raame. Räägite koos abikaasaga oma huvitavast elust ja tööst …”

„Kui just nii … siis võib-olla see ei olegi nii paha mõte …” venitas Voldemar, ja ühtäkki viirastus talle, et see oleks sobiv võimalus teha reklaami peatselt ilmuvale raamatule ning kuklas hakkas podisema sadu kordi kuuldud lause „Kui sind pole teleris, siis sind ei ole …” Voldemar mõtles, et sellisel juhul saaks ta kunstnikust nainegi rääkida oma ärajäänud näituse lugu ja reklaamida kataloogi, mis tuli hiljaaegu trükist. Seepeale Voldemar muigas, kunstimaailmas oli sündinud nali missugune! Tavaliselt toimusid näitused, ilma et keegi oleks kataloogi peale mõeldagi söandanud, kuid nüüd oli Vivianil kataloog ilma näituseta.

„Mul ilmub umbes kuu aja pärast novellikogu. Uues raamatus on mõned autobiograafilised novellid ja arvan, et neist võiks saates juttu teha ning raamatu ilmumine avalikkusele välja hõigata. Ma küll ei tea, kas selline varjatud reklaam on teil lubatud … kuid meie puhul peab arvesse võtma, et oleme aktiivsed loojad ja looming ongi meie elu sisu ehk teiste sõnadega – peamine asjaolu, mis meiesuguseid on aastakümneid koos hoidnud.”

„Kui vaja raamatust rääkida, siis tehke seda, mingeid piiranguid ei ole. Me plaanime teiega salvestada paarkümmend minutit ja selle aja sees jõuab paljudest teie elu tahkudest rääkida,” ütles Reesi Erm juba üsna rõõmsal häälel.

Endalegi ootamatult tundis Voldemar, et talle hakkas meeldima väljavaade teleriekraanile pääseda. Juba hulk aega polnud meedia tema vastu huvi tundnud. Varasematel aegadel oli Voldemar mitmel korral kaunis järsult ära öelnud, kord isegi Kroonika noore ajakirjaniku valimatult läbi sõimanud, sest too tahtis, et tuntud kirjanik räägiks vampiiride ja zombi’de trendikal teemal. Küllap oli meediainimeste hulgas levinud arvamus, et kirjanik Voldemar Ausmeel ei armasta neid ja ega nad siis kippunudki teda saadetesse tahtma. Aga kui tõele näkku vaadata, siis sai Voldemar aru, et tal oli viimane aeg lahtiste silmadega enda ümber vaadata. See maailm, kus kirjanik sai pühendunult üksnes oma tööd teha ja meedia iga kell kuradile saata, oli juba veerand sajandit tagasi jäädavalt otsa saanud.

„Ma arvan, et vaatajatele on huvitav asjaolu, et oleme mõlemad vabakutselised … see tähendab, et üle neljakümne aasta oleme pea iga päev praktiliselt 24 tundi ninapidi koos. Võite arvata, et see polegi olnud lihtne … on nii mõndagi ette tulnud ja kolmekümne üheksal korral on meid lahkuminek tõsiselt kummitamas käinud. Mingis mõttes oli see omal ajal kunstiklubi rekord,” liialdas Voldemar suureliselt ja et veelgi õli tulle valada, ütles ta naeru mugistades: „Kunagi sai kirjanik Anton Kulliga isegi kasti konjaki peale kihla veetud, et järjekordne lahkuminek on lõplik.”

„Kuid viimased seitseteist aastat oleme üsna õnnelik paar olnud. Minu elu ja kombed on tänasel päeval hoopis erinevad neist, mis vanasti olid,” rääkis Voldemar tõsiseks muutudes, mispeale Reesi Erm küsis, mis siis juhtus.

„Ma jätsin ühel päeval joomise maha ja pole sestsaadik tilkagi võtnud … Tegelikult on siin mängus anonüümsed alkohoolikud, aga saates me sellest rääkida ei saa. Anonüümsus on anonüümsus. Mul tuleb meelde, kuidas laulja Tom Jones oli Dick Cavetti küsitletavaks ja Cavett püüdis teda igasuguste kavalate küsimustega AA-st rääkima panna, aga Tom põikles nutikalt kõrvale. Viimaks kutsus saatejuht lauljat kordaläinud intervjuud baari tähistama, kuid Tom Jones sõnas muljetavaldava rahuga: „Aitäh kutsumast, aga täna ma ei tahaks ühtegi pitsitäit juua …” Need alkohoolikute probleemid on õige karmid. Ma arvan, et kui poleks tol ajal eluviise muutnud, oleksin ammuilma surnud …”

Nüüd küsis Reesi Erm juba tuntava õhinaga, kas nad võivad kohe järgmisel esmaspäeval tulla. Voldemarile vilksatas korraks pähe, et Reesi Erm usub end olevat kõvem tegija kui Dick Cavett ja paneb ta AA liikumisest rääkima, kuid see oli mõttevilksatus, mis tõi ainult muige ta huultele.

„Tegelikult võiksime loo juba sel neljapäeval ära teha … Lepime kokku, et ma kolmapäeval helistan ja siis täpsustame,” ütles Reesi Erm pärast tõenäolist märkmiku lehitsemise pausi.

„Tervitage minu poolt oma tädi,” sõnas Voldemar viisakalt, pani telefoni ära ja meenutas, millal teda viimati mingisse saatesse kutsuti. See oli vanasti. Vanasti kutsuti teda iga raamatu ilmumisel kirjandussaatesse, aga sellest oli oma tosinkond aastat mööda läinud. Praegusel ajal polnud televisioonis enam kirjandussaadetki ja mõlemad toonased saatejuhid olid vahepeal ära surnud.

Rahu nende põrmudele, mõtles ta nukralt.

Oli suvelõpu aeg. Rõõmsakstegevalt päikesepaisteline päev, ja Voldemar sõitis koos naisega maale seeni korjama. Sauna tegema. Kala püüdma. Neil oli maal viibimiseks varutud hulk aega ja paar tundi TV-inimeste peale raisata ei võtaks neilt tükki küljest. Voldemari ootamatust TV-kutsest innustust saanud peas moodustus juba nii mõnigi kavalalt komponeeritud lause, millega saaks nii Viviani kui ka omaenda raamatut reklaamida, ja see, mida nad Reesi Ermile oma abieluelust räägivad, ei teinud talle mingit muret.

Tee peal lamas kassi laip. Üsna värske. Loomake oli veel hiljaaegu mõne hiirega kassi-hiirt mänginud. Aga enam ei mängi.

Üllatudes tundis Voldemar, et väljavaade osaleda Reesi Ermi saates pakkus talle kasvavat lõbu, aga samal ajal tajus, et midagi oli selle asja juures sellist, mis olema ei peaks. Justkui tüli oleks, nagu äsja üles keeratud kell, tiksuma hakanud. Vivian põrnitses aknast välja. Ta oli kuklaga mehe poole ja vaikis halvaendeliselt. Voldemar kahetses, et ei olnud „käed vabaks” seadet sisse lülitanud, sest nüüd kuulis Vivian ainult tema repliike, mis võisid naisele nende jutust vale ettekujutuse anda.

Oli viimane aeg rääkida, et Reesi Erm tahab võttegrupiga neile külla tulla. Voldemar lisas jutu lõpuks tarmukalt, et nad võiksid TV-inimesi ära kasutada ja oma raamatuid reklaamida. Kuid samal ajal tundis ta, kuidas äsjane hoog hakkas välja surema. Midagi oli hullu moodi valesti. Ta ei osanud mõistatada, mida too saatejuht Vivianile rääkis. Võis arvata, et TV-inimesed keelitavad inimesi üsnagi erineval moel, peaasi, et saaks esineja saatesse peibutada.

„Sina võid nendega rääkida. Mina lähen selleks ajaks metsa,” ütles Vivian kurjalt.

Voldemar oletas, et Vivian oli kuuldud repliikidest välja noppinud mõned sõnad, need omamoodi kokku liitnud ja saanud isevärki pildi – justkui kavandatava maali, mis oli praegu nähtav talle endale, kuid mitte veel teistele. See võis olla suuremõõtmeline lõuend, kuhu sai jäädvustada mitmeid mõjuvaid mälupilte, kindlasti ka sääraseid, mida Voldemar polnud nende kooselu jooksul näha saanud. Kõrvalseisja võis üksnes aimata, milline valuline koloriit võis võimutseda mõnes Viviani mälupildis.

„Mis olnud, see olnud. Pole mõtet südant vaevata olukordade pärast, mida me ei saa olematuks teha. Ajapikku kõik muutub, ja ma arvan, et meie elus on asjad ainult paremuse poole läinud,” ütles Voldemar, kuid sai aru, et ta sõnad ei rahusta kedagi. Nad mõlemad teadsid, mis aastate eest oli olnud, ja see, mis on praegu, ei suuda hinge ladestunud pori helgete toonidega üle võõbata.

„Ei maksa seda TV-saadet eriti tõsiselt võtta. Luiskame natuke nagu suusoojaks … Hoiame teineteisel käest kinni. Naeratame,” lausus Voldemar reipal toonil – täpselt sellisel, nagu kehva teatri nigel näitleja oma repliiki ütleb.

„Ma andsin telefoni sinu kätte, sest arvasin siiani, et oled tubli äraütleja. Enam ma nii ei arva.”

„Sa kuulsid väga hästi, kuidas ma algul vastu puiklesin … kuid siis tundus mulle, et me saame asjast kasu lõigata. Ära kasutada neid, kes tavaliselt teisi ära kasutavad. Astu ikka kahe jalaga maa peale ja vaata, milliseks maailm on muutunud. Kui sinust ei räägita ja sind ei näidata, siis piirdub su loomingust huvitatute arv mõnekümne kultuurigurmaaniga. Eesti rahvas teab ja tunneb tänapäeval ainult neid, keda just kollases ajakirjanduses haibitakse. Ma olen oma silmaga näinud, kuidas ühe viimase kolkaküla postkontorisse toodi virn Kroonika värskeid numbreid. Seal ei tellinud ükski pere ajalehti ega ajakirju, kuid igaühe laual pidi olema Kroonika. Ma kogesin sellist pilti hulk aastaid tagasi, kui külad tõsiselt virelesid, aga praegu on asjalood ehk hullemadki … Vahest see, et oleme siiani väga valinud, kellele ja mida rääkida, on mõttetu ülbus. Ma sain Reesi Ermi jutust aru, et tegemist pole mingisuguse rämpssaatega. Et vaatluse all on tõsised probleemid … Või polegi abielu sinu meelest midagi tõsist?”

Vivian ei lausunud musta ega valget.

Kuid Voldemar pingutas edasi, et must naisele valgeks rääkida. Kaine mõistus ütles, et telekanal, kuhu neid saatesse kutsuti, oli eelkõige kommertsi peal väljas ja need TV-inimesed himustavad saatekülaliselt kätte saada midagi, mis rahvast huvitaks. Mitte kirjandust ega kunsti. Ega valusa teemaga sügavuti minekut. Peaasi, et diivanil lösutajatel oleks vaadata meelt lahutavat pilti, mis samal ajal viiks kanali reitingu üles. Näiteks räpase pesu pesemine või rõve tülitsemine. Igas kooselus leidub sedasorti mustust niikuinii. Kuid inimestel on mõnus vaadata, kuidas teistel läheb veel halvemini kui neil.

Koos elamine on keeruline ja mitmetahuline protsess. Ei saa olla, et kaks väga erinevat inimest oleksid alati ühel nõul – ikka vaieldakse ja alatasa soovib kumbki oma sõna teise sõna peale seada. On tähele pandud, et abieluinimesed lähevad aja jooksul üsna ühte nägu ja sageli räägivad sama intonatsiooniga. Tabavad poole sõna pealt teise mõtte ära, kuid ega see teineteises lahustumine ei vähenda ettetulevaid erimeelsusi ega tee lõppu tülitsemisele.

Ja ega praegunegi pinge pole midagi muud kui pisike peretüli. Voldemar näeb asja ühes, kuid Vivian hoopis teises valguses. Seejärel vaadatakse, kelle valgus on valgem.

„Kuule, pea kinni,” ütles Vivian.

„Mis hea pärast … praegu on mugav sõita, ees pole kedagi, kui kinni pean, siis tuleb mul neist maantejobudest uuesti mööda sõita…”

„Ma palun, et sa edasi ei sõidaks,” ütles Vivian seekord väga viisakalt, kuid Voldemari kõrvus säärase häälega, mis kõlas nagu järsk pidurile vajutamine.

Voldemar pööras tee äärde ning seal nad istusid ja vaikisid. Mõne aja pärast venis Subaru mööda, siis kaks haagissuvilat ning viimaks ka ähvardavalt tee peal looberdav metsaveomasin. Voldemar hakkas autot juhtima alles viiekümneselt ega nautinud maanteeseiklusi. Hindas mugavat ja ohutut sõitu ning kui see oli parajasti võimalik, siis ei tahtnud ta mitte mingi hinna eest peatust teha. Voldemar teadis, et Vivian ei saanud sellest aru, alatasa mangus naine, et võiks mõnes kaunis kohas peatuda, kuid mees sõitis tuimalt edasi ja Vivianil oli jälle põhjust nina vingu tõmmata. Kuid seekord ei tahetud peatust looduse nautimiseks. Ümbruses polnud midagi erilist. Ainult võsastunud metsaserv, kus mõned noored kased olid juba kollakaks tõmbunud.

„Sa helistad nüüd Reesi Ermile ja ütled, et meie ei mängi tema mängu kaasa. Neile on vaja õnnelikku vanapaari. Suur osa minu elust pole olnud õnnelik ja ma ei hakka valetama.”

„Huvitav, mis meie elul siis viimastel aastatel viga on? Ja neid viimaseid aastaid on kokku juba seitseteist. See ju keskmise eesti pere abieluiga! Kui tahad, võime teha näo, et oledki teist korda abielus. Ise kuulutad kõigile, et pärast seda, kui minusugune joomise maha jättis, on sul uus mees. Kustutame eelmise abieluelu lihtsalt ära,” püüdis Voldemar rahulikult rääkida. Kuid ta ei olnud rahulik. Jälle hõõrutakse möödanikku nina peale, tusatses ta. Me oleme Vivianiga tuhandeid kordi kokku leppinud, et vanu asju meelde ei tuleta.

Iga inimene, kes on kord ennast haua äärele joonud ja sealt normaalsesse ellu tagasi roninud, tunneb end kangelasena. Tegelikult ma olengi kangelasteo korda saatnud, oli Voldemar kindel ega varjanudki oma veendumust, et kaineid alkohoolikuid võiks vähemalt nende naised kõigiti austada. Hoida neid nagu sitta pilpa peal.

Vivian tegi autoukse lahti ja ronis välja, et hakata mööda teeperve edasi astuma. See polnud hea märk. Voldemarile meenus, kuidas palju aastaid tagasi pani naine mantli selga ja läks talveöösse. Tüli oli alanud tühjast, aga kiiresti täitunud ja üle ääre voolama hakanud. Voldemar oli purjus, kuid veel mitte nii palju, et toimuvast mitte aru saada. Ta mõtles, et küllap Vivian kõnnib maja ees edasi-tagasi, ning kui tal külm hakkab, siis tuleb tuppa. Aga aeg kulus ja ta ei tulnud. Ühtäkki valdas Voldemari meeletu hirm. Ta jooksis välja, kuid ainult selleks, et näha öist vaikust. Viviani polnud mitte kusagil. Kell võis olla paar tundi üle südaöö. Tuiskas. Lumi kustutas mõne minutiga jäljed. Ümbruskonnas polnud hingelistki. Tänavalatern kõikus tuules ja kustus äkitselt. Voldemarile tundus, et kõik laternad kustusid üksteise järel. Majade akendes polnud tulekiirtki. Valitses pilkane pimedus ning temas kogus hoogu meeletu hirm.

Praegu Voldemar vaatas, kuidas ta naine justkui mõõdetud sammul kaugenes. Kui Vivian metsa varjust lagedale jõudis, valas hilissuve päike ta kuldse valgusega üle. See oli kirjeldamatult ilus. Naise keha ümbritses helendav nimbus ja Voldemar mõtles, kuidas ta üleüldse saab sellise pühakuga tülitseda. Ent viivu pärast see kena mõte kustus ja ta sõitis naisele üsna aeglaselt järele, kuid siiski niivõrd kiirelt, et vahemaa nende vahel jõudsalt vähenes. Voldemar kujutas ette, kuidas nad jätkavad oma teed – üks autoga sõites, teine kõndides ja neist möödujad muigavad või lausa irvitavad. Ta oli ise samasuguseid stseene paar või kolm korda maanteedel näinud.

Kui Voldemar Vivianiga kohakuti jõudis, jäi naine seisma ja istus autosse. „Kas helistasid?” küsis ta alles hulga aja pärast.

„Ma arvan, et meil on ikka üht-teist, mida noorematele rääkida. Seda just positiivses mõttes. Pealegi on minu, kui alkohooliku, kohus näidata, et joomahullus polegi lootusetu olukord. Et väljapääs võib olemas olla. See oleks nagu mülkassevajujale abi-käe ulatamine. Ma ei saa aru, mis sind teiste inimeste abistamise juures nii väga häirib. Võib-olla sa seletaksid.”

„Nii et sa siis ei kavatsegi helistada ja ära ütelda?”

„Ma ei saa aru, miks ma peaksin seda tegema.”

Panna rõhk õnnetute alkohoolikute abistamisele oli Voldemarist üsna silmakirjalik, küllap sama silmakirjalik kui väide, et ta ei saa äraütlemismotiividest aru. Voldemar sai neist väga hästi aru, ja kui inimesed on sedavõrd kaua koos elanud, siis oskavad nad tihtipeale teineteist nagu avatud raamatut lugeda. Isiklikud stereotüübid ei muutu aastatega eriti palju. Pigem süvenevad. Voldemar arvestas, et abikaasa kurtmine: „Ma ei saa aru,” tähendas tavaliselt sihilikku valet, mis peaks teise suust välja meelitama mingi seletuse, mille võiks seejärel kohemaid ja vähese vaevaga põrmustada.

Sel hetkel ei osanud Voldemar naise vastuseisule õiget kaalu anda. Pidas seda pigem tujutsemiseks, mille võis esile kutsuda mõni tema kogemata lendu lastud lause või sõna või näoilme, kas või valimatu hääletoon. Naised on kord juba sedamoodi üles ehitatud, et neid võib rivist välja viia ükskõik milline pisiasi, kuid samal ajal pole saladus, et pisiasju on üsna lihtne ümber rääkida – teha naisele sõnadega selgeks mõned suuremad mõtted või keerukamad ettevõtmised, mis ei tohi tühiste meelmuutuste taha kinni jääda.

Ta oli üsna veendunud, et väike äge sõnavahetus on elus otsekui rütmivaheldus, rutiini katkestamine. Nagu sumbunud õhuga ruumi tuulutamine.

Voldemar sõitis nüüd paraja kiirusega, et Vivianil poleks põhjust teda korrale kutsuda ja seeläbi tüliõuna senisest suuremaks vormida. Tavaliselt vajutas ta gaasipedaalile üsna julgelt, sest maakodu teekond oli aastatega pähe kulunud ja ootamatule kiirust mõõtvale pollarile vahelejäämine vähe tõenäoline.

Voldemar mõtles, et aastatega on kogu elu muutunud etteaimatavaks ja ei tulegi enam olukordi, mis laseks eluteele seada ootamatut pööret või järsu kurvi. Mõnikord ta ärkab öösiti. Und ei ole, aga samal ajal ei viitsi tuld põlema panna ja lugema hakata. Teki all on soe. Tuba on pime, voodi pehme. Ammuilma tuttavad mõtted voolavad nagu rahulik kesksuvine jõgi. Isegi erootilised mälestused ei eruta, need justkui ei kuulugi enam talle, on rohkem kunagi vaadatud filmi või loetud raamatu moodi. Kui ta proovib luua mõnd uut fantaasiapilti, kogeb varsti selle katse naeruväärsust. Ta lihtsalt ei usu, et teda võiks tabada üllatuslik erootiline kihk. Või ootamatu armumine. See rikuks hoobilt meelerahu, muudaks elu närviliseks, ettearvamatuks, ebamugavaks.

Voldemar ei usu, et ta oleks nõus millegi lihaliku eest sellist kõrget hinda maksma. Ta ei oska arvata, mis võiks olla see, mis sunniks temasugust praegusest elust loobuma.

Teda tabab järjest sagedamini kõhedushoog, et hakkab vananedes tegelikust maailmast tasapisi eemalduma. Need väärtused, mis teisi inimesi taga piitsutavad, muutuvad iga päevaga tühisemaks. Väärtusetumaks. See on loll olukord nagu vene aja lõpus, kui sul võisid taskud olla pungil rahast, mille eest praktiliselt midagi ei saanud.

Voldemar hellitab silmade ees kujutluspilti endast kui juba väga vanast mehest, kes vaatab tundide kaupa mere ääres silmapiiri või silmitseb rohukõrt ja näeb, kuidas see suuremaks sirgub… Ta loodab, et säärasel vanal mehel – kui ta mõistus ikka korras on – jooksevad läbi pea ainult igavikulised mõtted ja tal pole argipäevaga enam mingit pistmist.

Nii mõnigi kord istub ta maakodus metsa veeres kännu või kivi peal ja jälgib õige pikka aega, kuidas valgus muutub. Kuid ta mõtted on sel ajal häirivalt tavalised. Sellised tüütult praktilise kallakuga. Tuleks seda või teist teha, mõtleb ta.

Voldemarile meenub, et kui nad aastate eest maakodu ostsid, siis võlus neid idee vanaduspäevad looduse rüpes mööda saata. Ta kujutas tol ajal – viiekümneselt – ette, et viieteistkümne aasta pärast ongi vanadus saabunud, et siis ei pea ennast millekski sundima, miski ei aja enam taga, ja ega ole enam energiatki midagi suuremat ette võtta. Nüüd on need aastad möödas, tegelikult on rohkemgi aega kulunud, kuid kui ta just peeglisse ei vaata, ei tunne Voldemar ennast vana ega väetina, ja teda jahmatab, kui mõnes raamatus saab lugeda süngelt mõjuvat episoodi mõne äti, kes alles kuuskümmend aastat vana, haletsust äratavatest tegemistest.

Voldemar vajutas plaadimängija nuppu ning Janis Joplini Piece of my heart täitis autosalongi. Janis sündis samal aastal kui temagi, aga elas ainult kahekümne seitsmeseks ja jääbki igavikuliselt nooreks, mõtles Voldemar ning talle meenus, et kunagi ammu oli ta kindel, et nelikümmend aastat on elu viimane piir – sellest edasi elada pole mingit otstarvet ega mõtet.

Voldemar keeras muusika vaiksemaks ja rääkis muigega pooleks oma äsjasest mõttest Vivianile. Toonitas, et isegi nende abieluelu on tänaseks selle tema kunagi seatud piiri ületanud.

„Tuleta parem meelde, missugune sa olid, kui said neljakümneseks … ja võib-olla vaevud ette kujutama, mida mina pidin seejuures tundma,” lausus Vivian õige pahaselt. Justkui solvunult.

Voldemar tõmbas nina vingu. Talle ei meeldinud Viviani hääletoon ega ka see, et neljakümnenda sünnipäeva meenutamine päästis valla naise silmade ette trügiva mälestusterea. Väga võimalik, et halb oli saanud Vivianile veelgi halvemaks ja kõik hea oli jäänud selle tumeda varju taha. Aasta 1983 … Voldemaril õnnestus sel aastal soetada kirjutamistuba – kahekordse agulimaja keldrikorrusel asuv toapugerik, mida võis majavalitsuselt tühise summa eest üürile võtta. Seal oli pliit, mis lubas soemüüri ainult mõneks tunniks soojaks kütta. Otse välisukse ligidal oli kanalisatsiooniauk, mille tülgastavat lõhna alatasa tuppa imbus. Sisustus koosnes kirjutuslauast, paarist toolist ja muidugi ka kušetist, mille peale võis väsimuse korral pikali heita. See oli närune paik, aga seal võis hea tahtmise korral surematuid teoseid kirjutada. Ta oleks pidanud oma kirjutamistuba saladuses hoidma, kuid juba esimesel nädalal sai seltskond kunstiklubilasi sinna pidu jätkama veetud. Selle asemel, et rahus kirjutusmasinat toksida, muutus kelder üsnagi kirjule seltskonnale harjumuspäraseks pidutsemisekohaks. Naised ja viin. Tol ajal peibutas kirjarahvast boheemluse aupaiste. Eino Leino ja Penti Saarikoski olid need, kellelt mõõtu võeti. Juhan Smuuli joomahulluses korda saadetud legendaarsed tembud vajasid ületamist. Loovus pidigi olema alkoholist läbi imbunud. Kes ei joonud, see oli nuhk või lihtsalt andetu rügaja.

Tolleks ajaks oli Voldemar viie raamatu autor. Teda oli tähele pandud, temaga arvestati. Juba oli üks jutukogu tõlgitud vene keelde ja romaan ilmus hiljaaegu Soomes. Kui arvestada, et neil aastatel polnud inimestel peale kultuurilise meelelahutuse suuremat midagi harrastada, siis oli kirjanik tehtud mees. Teda teati, sest ta raamatud ilmusid ligi kolmekümnetuhandelistes tiraažides ja need osteti ära mõne nädalaga. Kuid siin pole ka midagi imestada – raamat maksis keskmiselt sama palju kui kolm suitsupakki. Teleris sai vaadata üht programmi. Kinodes jooksid peamiselt vene filmid ja kollane ajakirjandus oli nõukamaal hukka mõistetud kui äärmuslik kapitalistlik pahe. See oli maailm, kus meedia haipis rakkus pihkudega töökangelast ja omavahel rääkis rahvas peamiselt sellest, mida naabrid tegid või siis levitasid kuuldusi, mida mõni kultuuritegelane oli korda saatnud. Ühiskonnas, kus enamvähem kõik elasid võrdselt vaeselt, näis raamatu eest saadav tasu üüratu rahahunnikuna. Honorarid olidki rahvasuus liialdatud kõneaineks, mis äratas kõrvalseisjates kadedust ja kahtlemata tundis nii mõnigi naine temasuguse honorarisaaja vastu huvi.

Voldemaril on meeles, kuidas tol ajal kodumaad külastama tulnud väliseestlane imestas, mis imelik paik see on, kus kõik räägivad mingitest kunstnikest ja kirjanikest. „Ameerikas ei ole see mingi kõneaine, paljudel pole majas isegi raamaturiiulit!”

Voldemarile selline väliseestlastes hämmingut tekitav paik meeldis. Ta ei mõistnud teistsugust elu ettegi kujutada. Demokraatia olematus ja vabaduse puudumine oli ebamugav paratamatus nagu sügisene pori või talvine pakane. Säherduses kultuurilembeses keskkonnas oli kirjamehel lihtne naisi sebida. Ja halva õnne korral võimalus oma naisele vahele jääda.

„Me ei saa oma minevikku teiseks teha – mis olnud, see olnud. Samas võiksid sina oma mõtteviisi muuta ja mitte kogu aeg mulle halba nina alla hõõruda. Ma ei saa aru, mis naudingut see sulle pakub,” ütles Voldemar õige mürgiselt. Minevik on nagu rooste, mõtles ta. Kord kraabid ära, kuid varsti tuleb see jälle tagasi. Ja mitte midagi ei saa sinna parata. Ta mäletas hästi, kuidas oli paljude silmis kaua aega ikka see klubis lauast lauda koperdav tatine joodikutükk, kuigi polnud aastaid tilkagi alkoholi suhu võtnud.

Nad hakkasid pärale jõudma. Augustilõpu ilm oli soe, päike paistis ja ta oleks soovinud, et see oleks nende mõlema hinges vastu säranud. Aga seal ei säranud midagi.

„Ehk sul on veel meeles, et kaheksakümne kolmandal aastal tahtsid sa ennast lipsuga üles puua. Huvitav, kas pihid ka seda Reesi Ermile? Või tahad, et mina räägiksin niisugustest asjadest?” küsis Vivian varjamatu õelusega.

Seekord vajutas Voldemar järsult pidurile ja jättis auto seisma. Ta käed värisesid. Ta tundis, et hetk tagasi oli teda koheldud teenimatult halvasti. Voldemar hingas sügavalt ning ta silmad jäid peatuma naise süles oleval mineraalveepudelil. Talle viirastus, et see oli viin, et järgmisel hetkel sirutab ta käe ja kulistab sealt lõuatäie. Ta pani lauba vastu rooli ja kordas poolihääli: „Armas jumal, anna mulle pikka meelt leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, anna jõudu muuta seda, millest mu jõud üle käib, ja anna mulle tarkust nendel asjadel vahet teha.”

„Sa vaata, kui ilus on,” ütles Vivian, justkui oleks korrapealt äsja öeldu unustanud. Ta võttis tagaistmelt fotoaparaadi ja läks autost välja. Kui Voldemar pea tõstis ja tema poole vaatas, näis Vivian rohelise, päikest kiirgava heinamaa taustal õige kenana. Niiviisi, teda selja tagant silmitsedes, polnud tal vanust ega midagi. Ta ema nägi samuti hulga noorem välja, kui tegelikult oli. Neid peeti üsna sageli õdedeks.

Nagu ema, nii ka tütar, mõtles Voldemar mõtet, mida oli erinevatel elujuhtumitel arvutuid kordi mõelnud.