Читать книгу Flirdi minuga! - Tracy Weld - Страница 4

“Kas ma saan aidata?”

Cara vaatas kõige tumedamatesse silmadesse, mida ta eales näinud oli.

Need silmad olid kui öö, nagu briljandid, mille sügavuses sädelevad tillukesed tulukesed. Ja see hääl! Sügav kütkestav bariton, mis tundus otse hinge tungivat ning tekitas kehas mõnusa värina. Cara ei osanud endale ettegi kujutada, et selliseid mehi üldse olemas on.

Varem mees ilmselt siin ei töötanud. Või töötas? Ei, selline mees oleks talle meelde jäänud.

“Hmm... tere,” pomises tütarlaps, “olen Cara Chien. Tahaksin kaalust maha võtta.”

Tubli! Selline avaldus jätab mehele kindlasti sügava mulje. Kas tema, Cara, ei tulnud siia mitte selleks, et spetsialistidelt abi saada? Tütarlaps, tundes end anonüümsete õgardite assotsiatsiooni liikmena, koondas oma tähelepanu tema ees seisvale inimesele.

“Eee... ja soovitavalt rutem,” lisas ta huuli limpsides.

“Meil ei ole kõhnumise tarbeks kiirprogrammi.”

Cara punastas, kuid vaatas siiski mehele silma. Viimane oleks võinud pokkerit mängides varanduse kokku ajada. Mees ei liigutanud kulmugi. Ta lihtsalt vaatas Carat. Vaikides.

“Kui ma midagi kiiret tahaksin, eelistaksin rasvaimu. Tean, et seegi protsess vajab mõningast aega.”

“Ja olete nõus kaasa aitama?”

“Jah, loomulikult.”

Cara ristas käed rinnal. Mehe silmad laskusid tütarlapse pluusi väljalõikesse ja Cara punastas tahtmatult. Ta ei soovinud, et mees tema figuurile sellist tähelepanu pööraks. Veelgi enam, ta ei talunud, kui noored inimesed tema kehakumerusi jõllitasid. Siin aga tegi meesterahvas seda lausa avalikult.

Köhatanud, Cara naeratas ja lausus sarkasmiga:

“Võtan ehk riidest lahti ka, et saaksite minust parema ülevaate?”

“Kuidas soovite, mina teid ei takistama ei hakka.”

Cara kulm läks kipra.

“Kui võimalik, tahaksin rääkida kellegagi, kes mõtleb peaga. Teie ülemusega näiteks.”

Mees kehitas õlgu. Maika pinguldus tema suurepäraste lihaste ümber. Mehel polnud liigse kaaluga ilmselt kunagi probleeme olnud. Või kasutas ta hoopis steroide, et end sellises heas vormis hoida?

Samas, soovides lisada oma isikule brutaalsust, käitus ta nagu mingi mühakas.

Tõsiasi, et ühest pilgust sellele tundmatule täitus tema keha ihalusega, tegi Cara niigi halva tuju veelgi kehvemaks. Neetud hormoonid!

“Mina olengi siin ülemus.”

Ei või olla! Caral oli peaaegu kaks nädalat kulunud selleks, et endale auk pähe rääkida ja sundida end siia, nende salapäraste klaasuste taha sisenema.

Nüüd siis seisis ta siin ja vaidles selle asutuse peremehega.

“Mis siis ikka. Kui te klientidega alati niimoodi käitute, võite varsti julgelt riputada sissekäigu kõrvale sildikese müügikuulutusega.”

Tütarlaps heitis pea kuklasse ja tegi kannapöörde. Lõppude lõpuks on linn jõusaale täis, ei pea ju just siin käima!

Tõsi küll, see jõusaal on ta kodule kõige lähemal ning selles ongi selle põhiline eelis. Mida kaugemal fitness-klubi asub, seda rohkem jõupingutusi tuleb klubisse jõudmiseks teha, Cara tahtejõud aga on võrdeline nulliga.

Tütarlapsel oli kiusatus uks selle ülbe mehe nina ees kinni lüüa, kuid ta peatus siiski. Häälekalt ohanud, pöördus tütarlaps mehe poole.

Mees oli selle ajaga laua tagant välja saanud ja seisis nüüd tütarlapse ees täies elusuuruses.

Pikka kasvu, vaat et peaaegu oma kaks meetrit, lihaseline, tumedate, laubale langevate lokkis juustega, oli mees tõepoolest saatanlikult võluv. Tundlikud huuled tillukeste kortsukestega suu nurkades andsid tunnistust sellest, et tundmatu oskab ka naeratada. Seda aga ei olnud Cara veel märganud.

Tütarlaps suutis oma pilgu tema näolt kõrvale keerata alles siis, kui mees tema poole astuma hakkas.

Mees lonkas. Peaaegu märkamatult, kuid siiski. Tütarlaps langetas pilgu. Harilikult tundis ta sellistele inimestele kaasa, kuid täna selline tunne millegipärast puudus.

“Kas viimane potentsiaalne klient virutas teile vastu põlvi või?”

“Mismoodi?” ei mõistnud mees.

“Noh see, kellega te sama jämedalt käitusite kui minuga, andis teile tappa? Või sõitis teist autoga üle? Või kolkis pesapallikurikaga?”

“Mitte just päris nii.”

Tundmatu naeratus oli uskumatult seksuaalne.

“Ärge ainult mõtelge, et teie vigane jalg minus teie vastu sümpaatiat tekitab!”

“Ma ei vaja kaastunnet.”

“Mina ka mitte.”

Mees tegi sammukese tütarlapse suunas.

“Kuidas oleks, kui püüaksime kõigega otsast alata?”

“On see püüdlus eelnevaid jämedusi välja vabandada?”

“Igaüks võib hommikul vale jalaga voodist tõusta.”

“Kas tahate öelda, et kui te terve jalaga tõusete, käitute tunduvalt sõbralikumalt?”

Naeratus mehe näolt kadus.

“Kas vajate minu abi või ei? Kuigi minule isiklikult tundub, et teil ei ole mingit vajadust kaalu langetada. Paaris liigses kilos ei ole midagi halba. Tänapäeval on liiga palju neid naisi, kes tahavad mannekeenidestki kõhnemad olla.”

“Oo, aga mina tean suurepäraselt, et pea pool maailma meessoost asukatest peab kondiseid ja kõhnukesi palju seksuaalsemateks kui normaalses toitumuses tütarlapsi. Nii et ärge keerutage!”

Cara kahetses oma ütlust otsekohe. Tõepoolest, sinu keel on sinu vaenlane!

“Mõned leiavad, et ümarad vormid olevat rohkem...” mees vaatas vestluskaaslast pealaest jalatallani, “seksuaalsed...”

Cara kuulis oma südame tuksumist. Sellist rahutust ei olnud ta oma elu jooksul veel tundnud.

Kus on õiglus?

Vaevalt, et selline mees oleks teda kunagi huviga vaadanud. Peale professionaalse huvi muidugi. Kui aga mõne ime läbi olekski märganud, siis ega see kuhugi välja viinud oleks. Nad ei satuks iialgi ühte voodisse.

“Iga päev uusi kliente ligi meelitada ei ole vist lihtne?”

“Töötan siin vaid vahetevahel.”

“See selgitab, miks te ikka veel tööl olete,” mühatas tütarlaps.

“Kas olete nendega, kes teiega tutvuda tahavad, alati nii sõbralik?”

“Üritate siis tutvuda või?”

Mees sirutas end, tõmmates Cara tähelepanu tema rinnal olevale numbrile kuuskümmend üheksa.

Kas mees oli sellise numbriga särgi meelega valinud? Tütarlaps neelatas. Mõtetes riidles Cara endaga.

“Olgu, olen nõus, et võin olla pisut tahumatu. Üldiselt, ma ei ole pikka aega linnas olnud.”

“Kas peitsite end mõne mehe eest...?”

Oo, jää lihtsalt vait, Cara, käskis tütarlaps iseend, miks sa ometi oma keelt hammaste taga ei suuda hoida? Oled juba kahekümne seitsme aastane, kuid käitud nagu kogenematu plika. Kas oled unustanud, kui palju sa oma keevalisuse pärast kannatanud oled?

Naerupahvak tõi tütarlapse reaalsusesse tagasi. Sellist reaktsiooni ta oma sõnadele ei oodanud, kuid tundmatu naeris tõepoolest. Mehe silmis hüplesid rõõmsad kuradikesed.

“On teil alati nii terav keel, miss Chien?”

Neetud, just nii see on! Just sellepärast sattuski Cara alati ebameeldivustesse. Ega tal olnudki muud väljapääsu, kui sarkastiliselt vastata.

Oleks see mees viimased viis aastat tema nahas elanud... Kurat, veelgi kauem! Siis oleks ka tema õppinud end iroonia abil kaitsma. Sest Carat oli see oskus aidanud ellu jääda.

Tütarlapsel ei olnud kavas võõra inimesega avameelitseda, kui ligitõmbav see võõras ka ei tundunud.

Hetke pärast saavutas mees jälle kontrolli enda üle. Ta heitis Carale pilgu, millega seiratakse naist enne voodisseminekut.

“Luban korralikumalt käituda siis, kui ka teie viisakam olete. Noh, aga kes teab,” mees sirutas käe, “ehk hakkame veel koostööd tegema?”

Cara vaatas mehe kätt. See oli suur, lihaseline, tõeline mehe kämmal. Pikad sõrmed, mis võiksid haarata tema randme ümbert, laskmata tal ära pageda.

“Ega ma tulnud siia saatanaga tehingut sõlmima.”

“Kindlasti mitte, te tulite kaalu langetama. Mis siis ikka, võin teid aidata,” mehe huuled kaardusid jälle naeratuseks, “kuigi ei pea seda vajalikuks.”

Cara jällegi pidas. Mitte sellepärast, et sale figuur tema enesehinnangut oleks tõstnud. Varsti pidi ta ületama nagu mingi emotsionaalse barjääri ning sellele tahtis ta vastu minna täisrelvastuses. See aga tähendab, et ta vajab abi. Tal ei olnud kavas olla sõprade hulgas ainuke paksuke ja mitte kunagi siin ilmas ei luba ta kellelgi enam...

Tegelikult oli tal vaja välja näha palju parem kui praegu. Mida see inimene mõtleb, ei ole oluline.

“Töötab siin veel keegi peale teie?” tundis Cara huvi.

Praegusel momendil oleks ta isegi nõiamooriga rohkem rahul olnud kui selle seksuaalse ilueediga. Tulemuste saamiseks aga ei tohi teemast kõrvale hiilida või tekitada lisapõhjusi selleks, et igal õhtul mure tõttu midagi kaloririkast nahka panna.

“Minu vend on puhkusel, nii et seniks olen mina selle asutuse parim treener.”

“Tahate öelda, et siin on keegi teist parem?”

“Mingites asjades küll.”

“Mis siis ikka, hüvasti!”

Cara lehvitas kätt otse mehe nina all.

Siinkohal käitus mees just nii, nagu Cara enne ette oli kujutanud. Nagu tütarlapse mõtteid lugedes haaras mees järsu liigutusega neiu randmest, laskmata tal lahkuda.

Haare justkui põletas nahka. Just nagu oleks Cara terve päeva päikesekreemita päikese käes lamanud.

Mis, kurat, see veel on?

“Kui ma teil selle ukse kaudu lahkuda luban, klobib mu vend mind läbi. Lööb äkki isegi haige jala pihta. Te isegi tahate, et nii juhtuks, eks ju, Cara?”

Cara ei osanud arvata, et teda hakkavad närima südametunnistuse piinad.

Mees jätkas:

“Luban, et varsti näete esimesi tagajärgi. Sarkasm mind ei hirmuta, kangekaelsus samuti mitte. Minu jaoks on kõige tähtsam – soov. Kui te tõepoolest tahate kaalu langetada, olen teie teenistuses.”

Ettepanek jäi õhku rippuma. Siiski oli Cara juba sööda alla neelanud. Mees lubas tagajärge ning see oligi tütarlapsele kõige tähtsam.

Ei saanud ta ju minna järjekordsesse pulma nagu alati – ümmarguse pruutneitsina. Cara oli surmani tüdinenud kahemõttelistest komplimentidest. Märkusi kenakese näolapi kohta on loomulikult meeldiv kuulda, kuid Carale tundus millegipärast, et seda öeldes ei ole inimesed siirad ega usu tegelikult, et ta on veetlev.

Kõigel sellel ei saanud ta lasta uuesti sündida.

Cara soovis, et kõik oleksid tema väljanägemisest vapustatud, selle asemel et talle kaasa tunda. Ta tahtis sõpradele ja kaastöötajatele näidata, kui õnnelik ja enesekindel ta on. See, et ta on üksik, ei oma tähtsust. Lõppude lõpuks ei saa ta käest lasta võimalust demonstreerida Neilile, et saab suurepäraselt ka temata hakkama.

Mis siis ikka...

“Ja kas siis,” Cara tõmbas käe ära, “kui te minu juures soovitud tulemusi ei saavuta, saan ma oma raha tagasi?”

“Ma ei ole veel kunagi pidanud nii tugevasti naisterahvast kurvastama.”

“Kunagi on ikka esimene kord...”

Tütarlaps viivitas veidi.

“Rory.”

Cara vahtis üllatunult mehele otsa.

“See on minu nimi. Rory Flenagan. Ma ei jõudnud end esitleda. Peate ju minu nime teadma, et oskaksite soetada nuku, millesse nõelu torkida.”

“Mis siis ikka, Rory Flenagan, teil oleks parem olla tõepoolest nii hea, kui te end kirjeldasite.”

“Loodan, et leiame ühise keele,” sosistas mees tütarlapse poole kummardudes.

Cara kaotas kõnevõime, kuid kogus end kiiresti.

“Tahan kirjalikku kinnitust selle kohta, et te mu raha tagasi annate, kui te eesmärki ei saavuta,” lausus ta kindlalt.