Читать книгу Minu Viin. 1700 kilomeetrit ja 17 aastat - Triin Viilukas - Страница 8

Lauseid „Millega sa tegeled?“ ja „Kuidas sulle siin meeldib?“ sajab nagu raheteri.

„Eee...“

„Kaua sa oled Viinis olnud?“ jätkub sama hoogsalt.

Alguses ehmatan ära. Nii palju küsimusi. Kuidas mul õnnestub pidevalt võõrastega vestlusse laskuda? Ma pole kunagi eriti hea suhtleja olnud. Pigem ikka kadestanud neid, kes osavalt ja kärmelt võõraste inimestega ühise keele leiavad, justkui oleksid ammused tuttavad. Aga siis taipan, et see ongi Viinis kombeks. Uus tulija, eriti kui ta on kaugelt, valatakse üle korraliku portsu küsimustega. Nad on selles tõesti osavad! See on nende viis märku anda, et oled teretulnud. Eestlasele tuttav mõttekäik „ta ei rääkinud ja ma ei hakanud igaks juhuks küsima ka“ on viinlasele võõras.

„Millega tegeleb su ema? Aga isa?“

„Kui vana sa oled? Kas sul peigmees on? Kas sa oled abielus?“

Viinlane küsib julgelt, ta ei karda, et läheb liiga isiklikuks.

Minu siinse sõpruskonna kõige väljapaistvam meister sel alal on jutukas Manuel, meie lauluseltskonna väsimatu pealik. Tumepruunide silmade ja sama tumedate juustega pikka kasvu noormees. Eestis ei paistaks tema kasv tegelikult silma, aga Austria keskmiste mõõtude järgi on ta pikk mis pikk. Loodus on talle andnud rohkem loomulikku suhtlusoskust kui koorijuhatamisannet, aga see pisiasi ei häiri laulupundirahvast kedagi. Ainus pisiasi, millest mööda vaadata ei saa, on see, kui ta kontserdi ajal meile mõnikord hääled valesti ette laulab: „E-c-g-c.“ Mille peale ma tavaliselt paaniliselt sosistan: „Manuel, ei-ei-ei... hoopis g-e-g-c.“

Aga mõnikord jätan ma talle tema illusiooni osava koorijuhtimise kohta alles ning laulan salaja nii aldile kui ka sopranile kõrva õige helikõrguse, lootes, et meeshääled kuidagi ise orienteeruvad. Siiani pole me päris hätta jäänud ning tõsiasi on, et ilma Manuelita see lauluseltskond koos ei püsiks. Tema koorijuhatamisvõime on absoluutselt teisejärguline.

Selles 18. Bezirk’i^[1.] tillukeses laulupundis, mida Manuel juhatab, on kõik omavahel lapsest saati sõbrad või vähemalt head tuttavad. Just sellesse seltskonda olen sulandunud ka mina. Suure lauluhuvilisena leian Viinis kiiresti tee Miku isa tutvuskonna laulupunti.

Manuelist saab mulle üks esimesi sõpru siin kaugel maal. Kauge maa – just nii see tundubki! 1700 kilomeetrit on peaaegu kosmiline kaugus väikesest Eestist, mis selle üüratu vahemaa tagant mulle iga aastaga üha kallimaks ja armsamaks muutub. Kuidas ma sain varem küll arvata, et Austria on peaaegu kiviga visata?

Igatahes... vaene Nele, kui Manuel otsustab oma viisakust tema peal üles näidata! Nele on mulle Eestist külla tulnud ning minu Viini sõpradega tutvust sobitamas. Istume ühes Viini pubis ja naudime üheskoos õhtut. Manuel on väga uudishimuliku natuuriga noormees ning ainus võimalus kõikidele pakilistele ja veelgi pakilisematele küsimustele vastus saada on otse loomulikult küsida. Nüüd ja kohe. Ilma keerutamata.

„Kuidas teil seal kaugel põhjas naiste aluspesuga lood on?“ uurib ta Nelelt. „Pean silmas punast. Kas sina kannad ka punaseid rinnahoidjaid, Nele? Su noormehele kindlasti meeldiks.“

Nele ei jõua veel mõtteid kogudagi, kui Manuel edasi vuristab: „Aga kas Eestis käivad naised mõnikord ka ilma rinnahoidjata? Näiteks suvel ja õhukese kleidiga? On teil üldse seal nii soojasid suvesid?“

Nele diskreetsuspiirid on oluliselt põhjamaisemad kui minul ning Manueli otsekohesed küsimused on talle liig mis liig: vastuseks ei tule muud kui taevani kerkinud kulmud ja kergelt õhetavad põsed.

Õhtu jooksul suudab Viini hõng ka Nele piire nihutada. Ning lõbusa olekuga Manuelil õnnestub üha tihedamini murda läbi sellest kargest tagasihoidlikkusest, mis on visa kaduma, ning saada oma põletavatele küsimustele ammendav vastus, et siis uute teadmiste võrra rikkamana elus edasi minna.

Tõsi, tihti tuleb selgitada ka mõnevõrra geograafilisemaid, poliitilisemaid ja keelelisemaid aspekte: „Riia on tegelikult Läti pealinn. Eesti oma on Tallinn ehk kunagine Reval“ või „Meil on oma keel, eesti keel. Ei, sellel pole midagi ühist vene keelega. Noh, tegelikult see ei kuulu üldse slaavi keelte hulka. Isegi mitte indoeuroopa keelte hulka, kuhu enamik Euroopa keeli kuulub. Oleme hoopis Soome ja Ungariga samast hõimust“.

Tegelikult on juba hästi, kui vestluspartner midagigi Eesti kohta teab. Ungarlaste ja soomlaste kõrval marisid või udmurte mängu tuua on lootusetu ettevõtmine ning mul tuleb lõpuks selles osas alla anda.

„Marid – mis need on? Ah soo, hoopis kes? Põlisrahvas kusagil teisel pool maailma äärt?“ Fantaasiakirjaniku Terry Pratchetti^[2.] Kettamaailma lood kõlavad Viini kodanikule palju usutavamalt kui keskid müstilised ugrimugri marid kusagil Venemaa avarustes. Selle kõige kõrval tundub Riia Eesti pealinnana peaaegu geograafilise täppisteadusena, milles üsna hästi orienteerutakse. Täpselt nii hästi orienteerus 2015. aasta aprillis Eestile pühendatud vastuvõtul Linzis Ülem-Austria pealinnas ka sealse majanduskoja president.

Järjekindlalt liigitavad austerlased Eesti Ida-Euroopa alla. Ainult need, kes ise on Eestis käinud või Eestiga lähemalt kokku puutunud, tunnistavad, et kultuuri poolest oleme tõesti pigem põhjamaa kui Ida-Euroopa või Baltikum. Nad on selle kogemusliku äratuse üle äraütlemata uhked, justkui oleks avastanud mõne uue füüsikaseaduse.

Mõnikord jääb vestluspartneri pilk aga segaduses olevalt kaugeks, kui mainin, et tulen Eestist. Tal pole tegelikult õrna aimugi, kus Eesti asub. „Baltikum,“ lisan tavaliselt neil puhkudel täiendava informatsioonina.

„Baltikum... Muidugi, te olete üks endisi Nõukogude Liidu riike,“ ilmub segaduses olnud ilmesse äkitselt äratundmismoment.

Me oleme ikka palju enamat kui üks endine Nõukogude Liidu riik, mõtlen, ning asun siis tutvustama maailmasõdadevahelist Eesti ajalugu. Ning räägin keskaegsetest hansalinnadest.

Õnneks on ka kõige pentsikumate küsimuste taga tegelikult heasüdamlik uudishimu.

Ainult ühe küsimuse puhul on viinlaste ootused ettemääratud: ärge mõelgegi mainida, et teie lemmiklinn on tegelikult London. See peab olema Viin. Nende kaunis ja võrratu, rikkalikust kultuuriajaloost läbi imbunud linn. Kord on Lorenzo (üks mu romantilisi seiklusi) selle pärast pool päeva tujust ära, et minu aus vastus ei paita tema uhkust oma kodulinna üle piisavalt hästi.

„Minu lemmiklinn on küll London,“ sõnan kord, kui jalutame mööda Viini vanalinna, aimamata, milline draama sellele järgneb.

„Sa ei tohi nii öelda! Viin on maailma kõige ilusam linn,“ on Lorenzo südamepõhjani solvunud.

Teen näo, nagu ma ei teaks, et tegelikult jumaldab ta hoopis Pariisi. London, Pariis, Viin – mis tähtsust sel lõpuks on! Kodurahu ikka eelkõige, mõtlen, ja üritan tema pahameelt kuidagi sulatada.

Itaalia nimega, austria päritolu ja põhjamaiselt heleda välimusega Lorenzo on füüsikust muusik. Lorenzo oskus klaveril improviseerida teeb mind siiani kadedaks. Minu kui „kõige vingema muusiku“ positsioon kandus mu lapse silmis ruttu ja pöördumatult üle Lorenzole. Enne Lorenzot teatas Mikk ikka ja jälle õhinal, et tahab osata klaverit või kitarri mängida sama hästi kui mina. Järsku said aga uueks mõõdupuuks Lorenzo oskused. See, et mina ka klaveri taga päris saamatu pole, ei tulnud talle enam meeldegi.

Lorenzo heledate juuste pärast on teda tihti Miku isaks peetud, kuigi Miku isa on tegelikult tumedate juustega. Minu ja Lorenzo tutvus sai alguse nagu suurem osa mu tutvusi Viinis – muusika kaudu. Ta oli nimelt meie soome-ugri vokaalansambli SUVI ühel jõulukontserdil klaverisaatjaks. Elu põneva krutski kohaselt nägin teda esimest korda alles kontserdipäeval. Kui ta kirikusse sisenes ja võlvialused oma müstilise auraga täitis... süda vist hüppas sees. Mitu korda. Ning nagu ikka, kui vastu jalutab prints – minul meik alles pooleli ja juuksed suurest kiirustamisest veel sassis. Hiljem selgus, et minu hommikune mina – see ilma meigita ja igasse ilmakaarde hoidvate juustega – meeldiski talle kõige rohkem. Meie ühiseid tegemisi jagus pooleteiseks aastaks, siis otsustasime kumbki minna oma teed.

Lorenzo isa on minu kolleeg ja Viini ülikooli keeleteadusosakonna professor. Tema varalahkunud ema oli ühe mu ansamblikolleegi parim sõbranna. Lorenzo ise on orelit ja hääleseadet õppinud samas konservatooriumis ja samade õpetajate juures kui mina. Ta on juhuslikult laulnud samas kooris Lauraga ehk Upsiga, ühe Viini eestlannaga, kes on minu hea sõber. Sellessamas kooris koos Lorenzo ja Lauraga on laulnud ka Margit, üks mu eesti keele tudengitest. Bartholomäus, üks mu teine tudeng, on Lorenzo endine paralleelklassivend. (Erinevate poliitiliste vaadete tõttu ei olnud nad üksteisele kuigi sümpaatsed.) Kui teil tekkis nüüd mõte, et see on täpselt nagu... just! Viin on umbes nagu Eesti – alati tunneb keegi kedagi, kes tunneb kedagi, keda sina juhuslikult samuti tunned.

Jah, ühel viinlasel võib vabalt olla nimeks Lorenzo, Vincent või Bartholomäus. Kuigi üldiselt on nad oma nimetraditsioonidele truud: Christian, Florian, Christoph, Lukas ja Thomas on sama levinud kui Maria, Hannah, Birgit või Barbara ehk Babsi.

Ühel päeval saan juhuslikult tuttavaks ühe meditsiinitudengiga. Ta kuuleb mind tänaval telefoniga rääkimas. Kasutan parasjagu ära ülikoolist koju jalutamise hetke ning panen Ruthiga telefoni teel järgmise nädala lauluplaane paika. Oleme Ruthiga sõbrad juba Eesti päevilt. Ka teda toob Viini armastus Austria noormehe vastu ja ka tema on parajalt laulumaias. Muidugi räägime eesti keeles. Rääkimise ajal mõtlen, et miks too sinises T-särgis noormees mu ees nii aeglaselt käib. Väljas on küll ilus kevad, aga see teelõik pole just kõige atraktiivsem laisalt jalutamiseks. Pärast kõne lõppu otsustan temast kiire sammuga mööduda. Jõudnud noormehega kohakuti, pöördub too aga ootamatult minu poole: „Vabandust, mis keelt te just rääkisite? Kas see oli soome keel?“

„Kas ma rääkisin tõesti nii kõvasti?“ küsin vastu.

(Võib-olla on Mikul siiski õigus, et ma räägin telefonis liiga valju häälega: „Emme, teised kuulevad sind niisama ka, sa ei pea sinna sisse karjuma.“)

Ning lausun siis ilma vastust ootamata: „Peaaegu, see oli eesti keel.“ Ise päris uhke, et teine nii õigesse suunda pakkuda oskas. Jutu käigus selgub, et tegemist on Viini lähedalt pärit noormehega, kelle emapoolsed juured on Ungaris ja kellel nimeks... Thomas. Tahtmatult venib minu naeratus plaanitust laiemaks – alati on Viinis kusagil mõni Thomas. Isegi keset suurt kevadet, kui oled teel koju.

Viinlased on tõepoolest meisterküsijad. Otse loomulikult eeldavad nad, et kõik teised on ka. Parim näide selle kohta on Bartholomäus, minu endine eesti keele tudeng. Seesama, kes oli Lorenzo paralleelklassivend. Oleme Bartholomäusiga jäänud suhtlema ka pärast kursust. Tema õlgadeni juuksed teevad kadedaks peaaegu iga naisterahva – tõeliselt tihedad ja paksud šatäänid kiharad. Ja milline läige! Kui veel oleks lokkis ka... Bartholomäusi sportlik vorm, mis kindlasti tuleneb vähemalt osaliselt aktiivsest rattasõidust, innustab pedaale tallama vist ka kõiki tema tuttavaid. Bartholomäus on õppinud ülikoolis maastikuplaneerimist ning tudengiajal oli ta ühel suvel vabatahtlikuna Lõuna-Eestis praktikal. Eestis tutvus ta oma praeguse abikaasa Heleniga, kes oligi põhjus, miks Bartholomäus eesti keelt õppima tuli.

Olen Bartholomäusil ja Helenil parajasti 2. Bezirk’is külas. Nende pisike korter on Viinile tüüpilises vanas kõrgete lagedega ja ilma liftita kuuekorruselises majas. Viini lõbustuspark Prater on sealt kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel. Nagu ikka, vestleme maast, ilmast ja inimestest.

„Eesti... imeline loodus. Aga inimesed ei tundnud mu vastu üldse huvi?!“ kurdab Bartholomäus, kui meenutab oma esimest külaskäiku Eestisse.

„Miks sa nii arvad?“ pärin.

Üks välismaa poiss keset soid ja rabasid tekitab eestlases kindla peale uudishimu. Võin oma surfilaua panti panna, et see nii on.

„Nad ei küsinud minult kunagi, millega ma tegelen või kes ma olen,“ kõlab lihtne tõde.

Klassika! Selgitan Bartholomäusile, et eestlased polegi suuremad küsijad, ole sa kasvõi ta tütre peigmees. Kunagi ei või ju teada, mida sobib küsida ja mida mitte. Aga huvi tunnevad nad küll, selles võib täitsa kindel olla. Eestlane ootab, et sa ise räägiks.

Bartholomäus on veidi kahtleva moega. Teda veenda pole sugugi lihtne, eriti kui ülejäänud kaks külalist Fabian ja Alex Bartholomäusi jutu peale agaralt kaasa noogutavad. Fabian ja Alex on samuti Eestis käinud, nii et mõlemad teavad, millest Bartholomäus räägib.

Alles seepeale, pärast kümmet aastat Viinis elamist, taipan ma midagi väga olulist.

Jutukad viinlased pajatavad iseendast hea meelega, aga... alles siis, kui on saanud selge märguande, et vestluspartner on valmis neid kuulama. Maakeelde tõlgituna tähendab see muidugi seda, et lihtsa wie geht’s’iga kaugele ei jõua. Peab küsima rohkem ja konkreetsemalt.

Järsku saab mulle selgeks, miks minu kohvitamised Lisaga alati ühtmoodi lõppevad: sel ajal, kui me kiirustades naudime oma jahtunud kohvi viimaseid lonkse, üritab Lisa vuristada ette kõik oma uudised. Terve see igavik, mil meil oli ees veel kuum kohvitass, kulus minu uudiste peale. Toreda sõbranna ja viisaka inimesena on Lisa hea kuulaja ning oskab vestlust oma küsimuste ja kommentaaridega toetada. Minu jutumootor saab sellest hoogu juurde ja põriseb muretult edasi. Lahkame olukordi minu elust küll ühe ja teise nurga alt. Samal ajal tiksub sees eestlaslik teadmine, et kui Lisa tahab oma uudistest rääkida, küll ta siis seda ka teeb. Aga Lisa uudised pääsevad paisu tagant välja alles hetkel, kui kohvist pole rohkemat järel kui paar leiget lonksu.

„Aga räägi, mida põnevat sinul vahepeal juhtunud on?“ poetan tagasihoidlikult, et mitte liiga peale käia.

Kui te vaid teaks, kui jutukaks ta ühtäkki muutub! Ja nii kipuvadki meie kohvitamised lõppema Lisa jutuvurinaga, saateks kõik mu küsimused, milleks enam päriselt aega pole. Need peavad jääma järgmiseks korraks. Ainult et siiani on iga järgmine kord olnud täpselt samasugune. Võib-olla ühel päeval...

Lisa on avatud ja lahke natuuriga algklassiõpetaja, kelle kirglik hobi on muusika: klaver, trompet ja lõõtspill. Ning muidugi laulmine. Saimegi tuttavaks meisterküsijast Manueli lauluansamblis.

Hoopis teisiti kulgeb kõik, kui kokku saab Wööt – meie eesti vokaaltrio Viinis. Wööt oleme mina, Ruth ja Liisbet. Tihti on meie proovides rohkem võidujutustamist kui laulmist, sest keegi meist ei vaevu ootama, et temalt midagi küsitakse. Kui on midagi uut ja põnevat, siis see esimesel võimalusel ka välja hõisatakse. Ning esimene võimalus on alati enne, kui keegi küsida jõuab.

„Appikene, teate, mis minul juhtus...“

Õnneks oleme kõik väga osavad, kui vaja omaenda lugusid teise jutule vahele pikkida, nii et mosaiikidest saab lõpuks kokku kolm selget pilti.

Oma mõtete teise inimese jutule vahele pikkimise oskus on vist eestlase pärisosa. On märk sellest, et vestluskaaslasel pole igav.

End ikka ja jälle Viini küsimuste kiirteelt leides ei pane ma tähelegi, millal täpselt olen omaks võtnud kohalikud kombed ja osa neist ka endaga Eestisse kaasa võtnud. Mõni aasta tagasi kutsuti üht mu head sõpra Eestis Pakri saarele matkale.

Väike seltskond, peamiselt telemajarahvas, koguneb hommikul kell kümme Kurkse sadamasse. Ruumi on ja mina mahun ka kaasa. Pole kunagi Pakril käinud. Nii põnev. Kas see on rohkem nagu Prangli või Osmussaar? Kui Väike-Pakri on suurem kui Suur-Pakri, miks siis on nimed segadusse ajavalt ümber pööratud? Kuna kõik omavahel tuttavad pole, tehakse enne paati astumist tutvustusring. Ütlen kõval häälel, et olen Triinu, elan Viinis ja õpetan sealsetele tudengitele ülikoolis eesti keelt. Ei mingit reaktsiooni. Küllap tunnevad huvi hiljem, mõtlen. Paadisõidu ajal mootor põriseb ja sisuka vestluse võimalused on nullilähedased. Vesi on mere kohta erakordselt sile, ilm päikeseline ja mõnus. Korraga astub ligi üks Mari. Talle tundub, et me tunneme teineteist juba varasemast, aga kust, ei suuda me kumbki välja mõelda. Vist ikka ei tunne. Ning sellega meie suhtlus piirdubki. Päeva lõpuks pole keegi tulnud küsima, kuidas ma Viini sattusin, miks Viinis eesti keelt õpitakse või kui palju tudengeid mul on.

Imelik rahvas ikka küll, see teleseltskond, mõtlen, kui olen tagasi mandrile jõudnud. Mitte keegi ei tundnud grammigi huvi!

1 Bezirk – kvartal, piirkond. Muide, ükski kohalik eestlane ei ütle siin linna- osa või linnajagu, ikka Bezirk. (saksa k) [ ↵ ]

2 Inglise kirjaniku teoste Kettamaailm toetub kosmoses hõljuvale hiiglaslikule neljale elevandile, kes omakorda toetuvad hiigelkilpkonnale, kes kogu selle kraamiga muretult läbi kosmose triivib. [ ↵ ]