Читать книгу Kuigi sa proovid olla hea - Triinu Meres - Страница 4

Ma kuulan su juuste häält oma sõrmede all ning hingan sind sisse. On pime. Nii pime on ainult suletud ruumis, ma pole eal leidnud sellist pimedust lahtise taeva all. Ma ei näe sind ja su juuksed tunduvad niisama udupehmed kui alati. Kummaline, et nii suurel, valju hääle ning järskude liigutustega mehel on nii pehmed juuksed!

Tollal, kui me kohtusime Kasevalla raskete lagede all, mis olid mustad tõrvikusuitsust, kui me vahetasime noogutusi sealsetes pikkades koridorides, pelutas mind sinu hääle kandvus. Su sõnad kostsid alati teiste seast välja ning sinu sammudki kajasid kivipõrandatel valjemini kui teiste omad.

Ma jäin alati seisma, et kindlaks teha, kummalt poolt sa tuled, ning kõhklesin otsustusvõimetult, segaduses, kas peaksin sulle vastu astuma või eemale kõndima.

Enamjaolt kõndisin eemale – kinnitasin endale, et see pole argus, vaid terve mõistus, ei tasu piinata end kellegagi, keda ma nagunii saama ei saa. Võõra kuninga saadik, kelle kohta iga teenijapiiga teadis, et ta on salakuulaja ning mängib kahe otsaga mängu. See ei olnud minu jaoks.

Sul oli kuuma liiva meenutav nahk ja selged vesihallid silmad. Leidsin erakordselt meeldiva olevat su viisi juua mesiveini otse pudelist ning kühm su ninajuurel ahvatles mind üliväga.

Ma vastasin viisakalt naeratustele ning ei keeldunud tantsust. Keegi poleks võinud näha, nagu kohtleksin ma sind erinevalt ükskõik millisest teisest mehest.

Öösiti surusin reied ja põlved kokku, pigistasin pihus rasket kullast käevõru, mille sa olid toonud austuse märgiks mu isa vastu, ja meeletumatel hetkedel vajutasin võru veidi loperguseks.

Ma ei valetanud kunagi.

Ma ei näinud sind kunagi unes.

Kui algas sõda, tahtis mu isa sinust vabaneda. Aga oleks ta su ära saatnud, teinuks see tühjaks kogu eelmise sügise ja talve, mil sinu vastu kõiksugu viisakust, usaldust ja austust üles sai näidatud. Nii läks isa vastumeelselt sõtta ning jättis ema valvama majapidamise, maa ja kõigi külaliste üle.

Sa arvasid, et nüüd on sul voli. Paberid, mis ootasid allkirju ja pitsateid, olid juba valmis.

„Kulla isand,” vastas mu ema, „see on tugev põrand, millel te seisate – ning meie inimesed on veel kõvemast tõust. Teie soovile ma järele anda ei saa ja samuti ei või ma lubada teil praegu lahkuda. Aga kui teil selle katuse all tõesti igavaks on läinud, külastate ehk jahimaja? Mu vanemad lapsed tutvustavad teile kindlasti meeleldi oma lapsepõlvepaiku. Oh, ja mõistagi ei saada ma teid praegusel keerukal ajal ära ilma saatesalgata.”

Sa jäid hetkeks sõnatuks, aga leppisid targasti olukorraga. Saali seinaääred olid täis Kasevalla mehi ja naisi. Sageli on minu ema peetud pehmeks ja järeleandlikuks, sest tema oskab teeselda niisama hästi kui sina. Kuid seesugune arvamine on suur viga, mis mõnelegi kalliks maksma on läinud.

Juba järgmisel päeval sõitsime sisemaale, teisele poole mägesid, kaugele teedest. Sind ei seotud, kuid hoiti meie ratsasalga keskel ning öösiti oli valve nii su ukse taga kui akende all. Viimane rännulõik tuli läbida suurtes paatides ja mul oli hobustega liialt tegemist, et sulle tähelepanu pöörata. Tuule käes lainetas järv nagu meri ning pooled ratsud oli sel teekonnal esimest korda.

Siis seisin ma nõndasama reelingu ääres ja lasin niiskel tuulel oma juukseid sasida. Sina ei märganud mind, kui oma magamisruumist välja vankusid ja lauba vastu rauast reelinguäärt surusid. Ma ei näinud su nägu, aga sinu suur käsi näis korraga abitu, kui oma tuules visklevaid juuksesalke kinni üritasid pidada, et nad ei määrduks sellega, mis sinu sisikonnast väljapoole paiskus.

Ma ei liigutanud. Oleksin tahtnud hoida sind oma käte vahel, jahutada su laupa, lasta sul külma veega suud loputada. Aga mina ei liigutanud rohkem kui vaid aeglane peapööramine, et sind paremini näha.

Sa pomisesid omaette ja su sõrmed pinguldusid reelingu ümber.

Minu jalad ihkasid asendit vahetada ja ma muutsin raskuskeset, aga just siis kepsas me laevuke eriti uljalt ning mina libastusin. Sina vaatasid mu poole ning mina surusin tallad vastu saapapõhju.

„Järv on sügiseti rahutu,” ütlesin vabandavalt. Mina ei tea, kuidas võisid sina seda külmaks ja üleolevaks arvata, kui minu süda ometi värises kut üks kuldnokapoeg.

„Hää emand on hilja üleval,” vastasid sina ja ma pöörasin minema. „Ma saadan poisi veekannu ja mõne taimega, mis enesetunnet parandab,” lisasin magamiskajuti poole pöörates – hobupaatidel pole inimestele palju ruumi ette nähtud ja kõik peale sinu, minu ja meie sõdurkaitsjate magasid üheskoos, isegi mu vend.

„Tänan teid,” vastasid sina ja ma oleksin äärepealt tagasi pööranud, veel midagi öelnud, sest ootasin sind viisakalt kinnitavat, et ei, pole vaja, kõik on juba korras.

Aga ma vaid naeratasin, noogutasin ja läksin.

Sel õhtul kujutlesin sind alasti, libistamas kätt mu jalgade vahele ja võpatasin selle kujutluspildi juures nii kõvasti, et lõin kukla vastu voodipäitsit. Mul mattis hinge ja ma peletasin pildi, asendades selle mõtetega jahimajast ja tegemist ootavatest töödest.

Viimasel kolmel aastal polnud me seal käinud. Kohapeal elas vaid paar jäägrit abikaasadega, noor aednik ja veel käputäis teenreid, kes pidanuks korras hoidma nii maja kui pargi, valmistama jahisaaki, panema vooditesse soojenduspanne ja relvade eest hoolt kandma.

Kuna me seal ei käinud, pidasid nad arvatavasti põldu ning kasvatasid ube ja kanu. Pajuvalgesse oli keerukas jõuda ning sestsaati kui isa muutus kuningaga lähedaseks, ei käinud ta seal enam. Peagi loobus ka ema tema kõrvalt nii kauaks lahkumast. Kujutan ette, et kuigi tal endal oli isa sõjaretkede ajal alati voodiseltsi, ei meeldinud talle teada, kuidas ta ise oma lahkumisega lubab isa sängi mõne noore haprakäsivarrelise piiga. Ning meiegi jätsime siis minemata.

Tasapisi rahunesin. Iial polnud ükski kujutlus mulle sellisel moel ja määral mõjunud. Teadsin, et pean end hoolega silmas pidama. Sinu laiad sarnad ja kummalist lillakasblondi värvi juuksed näisid mulle korraga enneolematult kaunid.

Uinusin ja ei näinud sind unes.

Nägin hoopis oma venda ja rahutult latrites tammuvaid hobuseid, kes tahtsid üha üle parda pageda.

Maja polnud halvas seisus, kuid tallikatus laskis läbi ja meil polnud kaasas kedagi, kes oleks osanud veatult roogu sättida. Lasksime jäägritel augu kuidagi ära lappida – meie äraolekul olid nad mõnelgi korral katusekatmise tööd teinud, sest suurte tormidega oli roog ka elumajal siit-sealt pudenema hakanud. Tahtnuksin katusemeistritele naha peale anda, aga mis parata – neid ei olnud enam käepärast. Need jäägrite pandud lapid ei pidanud hoopiski. Aastakese heal juhul – ja siis jälle uus parandamine.

Põimisin patsidesse oma mustjaspruunid juuksed ja asusin majaemanda rolli.

Kui mina andsin sulle parima külalistetoa, ei mõelnud ma hoopiski sellele, et see asus samal korrusel, kus minu magamistuba. Andsin selgel emandahäälel lihtsalt korralduse parim tuba korda seada. Hetke möödudes muidugi mõistsin, et hakkan sind ikka ja jälle koridoris nägema. Minu kukal hakkas hõõguma. Tuli voolas mööda keha allapoole.

Õhtust sõime ülemises lauas vaid kuuekesi. Me sirutasime sageli käe ühe ja sama eseme järele ja paaril korral riivasid meie sõrmed teise omi.

Hommikul kohtusime me tallis. Seal polnud kedagi teist.

„Hää emand,” ütlesid sa ning kummardasid.

„Jah,” vastasin mina. „Kas isand leiab selle paiga liialt üksildase olevat?”

Sina naeratasid. „Ma olen olnud üksinda terve selle aasta Kasevallas. Kas emand mõistab, kuidas on nõnda kaua nõnda üksildane olla?”

Sinu hääl oli alati olnud rõõmus ja vali, naer kaugele kandunud.

Ma ütlesin: „Minu üksindus on minu enese asi. Aga kui teie tahaksite seda peletada, pakuks see mulle paljugi huvi.” Siis lahkusin kiiruga ja pagesin kööki. Olin öelnud liialt ja hüpanud kuristikku ja mul polnud toetuspunkti. Ning majas oli veel nii palju korraldada, enne kui kõik harjunud igapäevakorraldusena sujuma hakkab.

Lõunat ei sööda meie jahimajas suursaalis, kui just külalisi pole. Sind me külaliseks ei arvanud ja nõnda sõi teenijarahvas köögis, mina ja minu vend haarasime sealt kaasa, mis tarvis, ning sinule viidi toit tuppa. Nõnda ei tarvitsenud mul sind näha enne kui õhtusöögil, mida me seekord ülemises lauas sõime, lisaks tallmeistrile, võtmevalitsejale ja ülemjäägrile ka mägiküla vanemad. Ei jäänud minu pilk sinu peal pikemalt pidama ning ei jätnud ma sulle ka päris otsa vaatamata. Sa rääkisid naljakaid jahilugusid, naersid nende üle rohkem kui keegi teine, kuna meie panime paika hommikuse aju tee ning selle, kui palju külarahvast me abiks ootame.

Kuid kui me rasket hõbevaagnat edasi ulatades teineteise poole kummardusime, said minu silmad kokku sinu hallidega, nii tõsistega, naer kadunud kui õngetina järvepinnalt, ja viivu meie käed kõhklesid, kuhu ja kas liha ulatada. Me hoidsime vaagnat endi vahel ning siis lükkasid minu käed selle külalise poole, nagu majaemanda head kombed nõuavad, ja sinu silmad olid endistviisi tõsised ja küsivad.

Kui ma öö hakul oma külmas kivipõrandaga pesuruumis hea sooja veega end puhtaks olin uhtunud ja poisid olid vanni minema viinud, jätsin ukse haagist lahti.

Aga sina ei tulnud ja ma olin vihane oma pettumusetunde peale ega saanud kaua und.

Ma ei kujutlenud sind uksele koputamas ega oma voodis lebamas.

Ma kujutlesin sind metsas üksinda meie halli täku seljast kukkumas ning tema kapjade alla tallatud saamas.

Olgugi me teda jahiratsuna ei kasuta ning külalist mitte kunagi sellise metsiku ratsu selga ei paluks istuda. Olgugi sul kaasas sinu enda suur valge ruun.

Ma polnud suurtsugu mehele eales varem nii otseselt oma huvist märku andnud.

Kui uni lõpuks tuli, jooksid seal hirved ning rebased ja kirevates hilpudes külanoored ning mina ratsutasin neile järele, kuid mu armsa mära kapjade ümber keerdus nõnda palju heina, et ta enam kiiresti liikuda ei jõudnud ja korraga ma nägin, et me oleme hoopis vees, sügavas vees.

Enne kui taevas mägede taga aovalgusse lahvatas, sõitsime me välja. Kaheksa ratsanikku ja suured kikk-kõrvalised koerad, kelle kohta jäägrid kinnitasid, et on neid korralikult treeninud ja vormis hoidnud, olgugi härrasrahvast Pajuvalgesse sel aastal enam sugugi ei oodatud.

Hirv põgenes, nagu minagi oleksin tahtnud põgeneda, hüpates kergelt ja kõrgele, justnagu kaaluks ta vähem kui hunt, vähem kui jahikoer. See oli emane, veel sügiseselt punakas, pea ette sirutatud, sõrad viimas teda uuele hüppele, aga ometi ei näe ta enam kunagi talve. Sest sina sirutasid ta maha seninägematult uhke ammulasuga läbi sihvaka kaela ning lõikasid läbi kõri, kui ta krambeldes maas lebas ning koerad teie ümber haukusid. Kadedus näris mu südant kui uss, kuid sina kümblesid õnnitlustes ning ma tean, mis on minu kui oma isa tütre kohus. Kui ma oma kiidusõnu laususin ja kombekohaselt su küünarvart surusin, tundus hetkeks, nagu oleksid sa võpatanud ning sa vaatasid mulle otse silma sisse.

„Tänan teid,” ütlesid sina ja mina leidsin, et sa mõtled seda tõsiselt ja sinu silmis oli justnagu midagi otsivat. Küll ei olnud minul sellest otsimisest mitte midagi kasu ning ma pöördusin tagasi oma ratsu juurde, et teda jahi eest kiita ja tänada.

Minu vend lasi sinul kui päeva esikütil ees sõita, sinu tuhkblondid juuksed ja tema mustad patsid tantsisid mu silme ees ja teie järel sõites hingasin ma sisse mehe- ja hobusehigi segu ega tahtnud muud, kui heita voodisse ja sealt kahel päeval mitte välja tulla. Minu viha oli jahtunud, aga mitte kadunud, ning kadedus hea lasu üle muutis mõruks mu suu nii sõidu ajal kui õhtul, mil emahirve liha külluslikult toiduks oli valmistatud ja nelja erineva käiguna serveeritud.

„Ma oleksin tahtnud pühendada sügise esimese hirve kõige kaunimale emandale, aga ma kartsin, et isand Ove ehk paneb pahaks minu liiast tähelepanu tema ilusale õele.”

Küllap minu vend juba oleks sellist pühendust pahaks pannud, aga küllap panen mina pahaks selle tegematajätmist, mõtlesin mina. Esimese jahi puhul olid külast tulnud mõned metsikud mägimuusikud ja söömise järel joodi ning mängiti mõõdetud väärikuse ja hasardiga.

Meie kõnelust ei paistnud keegi pealt vaatavat.

„Kas ma olen teid millegagi pahandanud?” küsisid sina ja mina pigistasin veinipeekri külma jalga.

„Ei, isand. Millega võiks külaline võõrustajat pahandada peale varjava katuse all valatud vere, reetmise või südamesse räägitud vale?”

Solvang vedas avali su silmad ning hämmeldus oli neis sama selge kui viha. Kuid sa ei pöördunud vaikides ega jäänud sõnatult seisma, vaid sinu sõnad sisisesid mu kõrvu kui veepiisad kuumal pliidiraual.

„Selle katuse all, kus sina oled perenaine, ei ole mina rääkinud ühtegi valet ega püüdnud pöörata ühtegi südant keelatud suunda. See olid sina, Kivihavide tütar, kes lubas mul uskuda, et olen sinu silmis armu leidnud ning kes pakkus pausi pikas külmas valvelolekus. Ning see olid sina, kes lõi nüüd mulle sõrmusega suu pihta. Hella käe ja lahke meelega võõrustaja ei ole sina mitte!”

„Ühtegi valet pole minagi öelnud, kuid nii sängi kui söögilauda kutsutakse vaid üks kord!” vastasin mina ja läksin vastu oma vennale, kes meid jälgis, silmad tumedad, ja kelle kulmud kõnelesid üllatusest ja valvelolekust.

„Meie külalisel paistab olevat kõnelusest sinuga palav hakanud, õde.” Mina ei näinud, mis pani tema seda ütlema, kuid minu venna kulmud ja silmad on mulle tuntud. Minu silmad ja kulmud on tallegi tuntud, nõnda ei liigutanud ma kumbagi nendest, vaid hoidsin oma hääle tasase ning selja sirge.

„Leiliruumis on palav, kuid kui saunast välja minna, jahtuvad nii vaim kui keha kiiresti.” Valetada ei ole meil kombeks, kuid maailmas, kus nii palju on varjata, õpitakse kergesti rääkima tõtt nõnda ümber nurkade, et ainult kiire ja arukas saab aru. Ning ma uskusin tõesti ennast tõtt rääkivat.

Olgu mäed ise mulle tunnistajaks, ma tõesti uskusin.

Minu hea vend heitis mulle pilgu oma tumedatest silmadest ja armid tema näol lõid roosatama. Aga ta ei ütelnud muud kui: „Sina tead hästi, kes sa oled ja kes tema on, õde. Ära seda ainult ära unusta!”

Ja siis läks Ove tagasi oma täringute juurde ning mina kõnelesin viisakusi vanade tarkade meestega mägedest, kelle karvased kasukad lõhnasid tugevalt, aga mitte halvasti suitsu ning saabuva talve järele.

Sel öösel kraabiti õrnalt minu magamiskambri ust. Ma viivitasin kaua ja uskusin, et selleks ajaks, kui ma ust avama lähen, pole seal taga enam kedagi.

Aga sina olid, veini ning meheihu lõhn pimeduses. Uhke hoiak ning unustatult omaette tammuvad jalad.

Minagi hoidsin kuklas oma pea ja silmasin sind ülevalt alla ja alt üles, julgemata olla muud kui perenaiselik ja kõrk.

„Nii et sina võtsid minu ehakutse vastu.”

„Ehal käiakse suvel, aga praegu on viljad koristatud,” ning siis oli sinu suu minu omal ja ma sulasin sellesse kui hea kahvatukollane rõõsakoorevõi, parim piduvõi, mida teha annab.

Või vähemalt nõnda sina seda hiljem kirjeldasid.

Sest me olime nagu uimas need järgnevad tunnid (ja need järgnevad kuud) ning me rääkisime palju rumalusi ja sõnu, mille ainus sisu oli nende mahe armsus või raske magusus. Koorevõi. Ainult üks paljudest sõnadest.

Alguses kõnelesime me salaja minu magamiskambris, suletekk jaheduse vastu ümber mähitud, ning päeva ajal hoidsime end endist viisi vaos ning vaatasime valvsate pilkudega. Sina mõistsid seda sama hästi kui mina, eks olnud see ju sinu ametioskus, mille toel sa Kasevallas meie losside kiviseid müüre ja ustavuse kiviseid juuri pidid õõnestama. Aga mina mõistsin seda sama hästi kui sina, sest ma olen kasvatatud oma Perekonna tütreks, ja olgugi et me ei valeta, ei või meie nägudest kunagi välja lugeda meie vaikimisi.

Kuid mina olin Pajuvalge perenaine ja sina olid enda reetnud salakuulaja – ja võib-olla veel palju muud, millest ma tookord ei teadnud –, kelle tulevik kooldus sõja kaalukeeltel ning kelle võim ja vägi olid ära võetud nagu sarvikrästiku hambad laatadel. Me olime kaugel oma tavaliste minade tavalistest kohustustest ning meie aeg oli piiratud, sest kord pidi sõda ometi lõppema ning uuesti paika pandama, kes jääb kelle armule, ja võib-olla ei ela üks meist pärast seda enam kaua.

Ning nõnda kahetsesime me teesklemisele raisatud tunde ja päevi ning vaikselt, aga visalt jätsin mina majapidamisse ning Ove silmade alla vihjeid ning tunnistähti sellest, mis meie vahel sündimas oli. Ja meie võtsime nädalast nädalasse rohkem vabadusi, kuna tema vaid pikendas pilke, millega ta meid jälgis, sellal kui tema tumedad silmad jäid rahulikuks, noapide pihku võtmata ning armid kahvatuks ning märkamatuks.

Ma tunnen oma venda hästi.

Ta ei kiitnud meie vallatusi heaks, aga tema usaldus minu vastu ei olnud lõppenud.

Sügisesed jahid said läbi ning siis tuli talv, mägedes tuleb talv varakult, ja me olime ülejäänud maailmast mitte enam üksjagu ära lõigatud, vaid juba peaaegu täiesti ära lõigatud. Ükski kuller ega rändur ei roni üle mägede pärast talvetormide algust ning kuru, kust me pärast paatidelt lahkumist kahe päevaga läbi tulime, tuiskas umbe paksust säravvalgest lumest, mis näib kaunis, kuid on sama tappev kui soolaugas.

Ikka veel oli sinu ja minu venna vahel sama hoiak, mis Pajuvalge esimestel päevadel – valvas, viisakas, ei vaenulik ega sõbralik, kuid täis teadmist, et isegi kui te teineteisele sugugi ei meeldiks (mina ei tea siiamaani, kuidas oli selle meeldimisega), pole mõõduvõtmise aeg ega koht veel käes.

Pööripäev möödus, peeti pidu ning me sõime pühaöö õhtul küllalt hästi. Hästi isegi arvestamata, et olime suvise jahilossi talvised elanikud keset metsikut maad ja polnud siiatulekuks ette valmistatud, ja arvestamata vähemalt sama metsikut mägirahvast, kes võis meid ju oma valitsejateks lugeda, kuid kes vähegi mainimist väärt andamit ei maksnud ega pead ei kummardanud.

Ööd olid pikad ning küünlaid tuli kokku hoida, ent küttepuid oli külluses ning saalis lasin ma põletada tõrvikuid, sest suures ruumis ei torkinud ving silmi ja nina nii kõvasti.

Me sõime õhtust alati saalis, perenaisena seisin ma selle eest hea. Olid asjad meie vahel nagu nad olid, mina olin Kivihavide tütar, Kasevalla pärija ja Pajuvalge perenaine ja kandsin iga oma õigust ja kohustust uhkusega.

Ma lasin kütta sinu magamiskambrit ja päeva ajal veetsid sa seal sageli aega, kuid minu voodisse olid sa oodatud isegi neil öödel kuus, mil ma kandsin tepitud, paksust linasest polstriga pükse, mis hiljem pesuköögis hoolikalt läbi keedeti, ning öösel oli sinu ase alati tühi. Meie kõik, jäägrid, sõdurid, minu vend ja sina, mängisime päeviti trulli või kaderit või pika laua kuulimängu. Sina võitsid sagedasti, sagedamini kui ükski teine ja ma sain alles nädalate pärast kuulda, et sina mängides petsid. Valgeid tunde ära kasutades käisime me vahel suuskadel väljas – sinule olid need uudisasjad ja sa naersid palju, kui meist teistest võrreldamatult kohmakamalt lumes ukerdasid – ning lugesime üle neid ligi pooltsada raamatut, mis moodustasid Pajuvalge lossiraamatukogu.

Pikkadel pimedatel õhtutel jõime me veini ja rääkisime möödunud aegade lugusid.

Aga kui viimaks oli käes uneaeg, tulid sina minu magamiskambrisse ja me ei maganud minu voodis veel palju tunde. Sest kui meie ei jaganud rõõmu teineteise kehadele (oh, sinu selg minu huulte all, sinu rind minu pihu all, sinu puusad mu puusadel, minu reied su puusadel!), meie rääkisime ja kui meie ei rääkinud, kõneles meie nahk ja kunagi ei saanud me teineteise seltsist küll, sest me olime justnagu ära tehtud. Ja kui meie vahele ka jäi vaikimisi, siis valet ei olnud seal mitte.

Ja kuude minnes ei olnud päevad enam nii pimedad ning kuigi külm oli krõbe ning vannivesi ei püsinud iial piisavalt kaua soe, kraaksusid varesed juba oma pulmalaulu ning väikesed kollasekõhulised sirilinnud kinnitasid oma heledate häältega, et kevad pole enam kaugel.

Siis tuli kiri.

Pajuvalge tuvisid polnud enam palju alles jäänud – tuvinaine justnagu treenis neid, aga me polnud tükk aega uute lindude vastu isegi huvi tundnud. Mõnesid hoiti Kasevallas hädajuhtumite tarvis siiski.

Nüüd on seal uusi treenitud tuvisid, aga tol korral veel mitte.

Ning küllap läks mõni läkitatud kiri ka teel kaotsi, sest kodutunne oli lindudes aegamööda nõrgenenud, kuid vähemalt üks tuli kohale.

Minu vend ei kutsunud mind, kui ta kirja kätte sai ja selle avas. Minu meelest pidanuks ju õiguspäraselt lossi perenaist kõigist kirjadest teavitama, et tema saaks sõnumite kätteviimise eest hoolitseda, kuid Ove oli andnud tuvilasse omad käsud ning kiri viidi tema kätte ja meie kuulsime saabunud teadetest alles õhtusöögil.

„Üks tuvi tuli keskpäeva paiku tuvilasse,” sõnas ta ja tema armid õhetasid, kui tema teravad silmad sinusse puurisid. „Ta kandis sõnumit sõlmitud vaherahust ning suurest lahingust Allaveere orus.”

Sa ei olnud nuga tõstnud ega leiba võtnud, aga sinu suur käsi hoidis veinikarika jalast ning sa jõid aeglase mõõdetud sõõmu, jahedad silmad kinni minu venna tumedates ja petlikult soojades.

„Kirjas kõneldakse, et Kuuevalla sõduritest tuli eluga välja napilt üle poole,” jätkas Ove ja nüüd tema armid lausa hõõgusid ning tema lõug tardus korraks, kuigi silmad jäid endist viisi mahedaiks. Sina asetasid karika lauale tagasi, kuid ei ütelnud midagi ja sinu pilk ei pöördunud kõrvale. Minu süda tõmbus kokku ja ma mõtlesin oma isale. Kas oleks Ove nii mõõdetud, kui ta toetaks nüüdsest Kasevalla emanda vanimat poega – ja mitte enam oma isa – maaisandana? Ja siis libises minu pilk ilma tahtmata sinu peale, aga sina ei vaadanud minu poole ja ükski kilk ei siristanud ahju juurest armulaulu ning tule praksumise helid täitsid minu suurt saali otsekui puulõhkumise paugud.

„Aga seda ei ole mitte nii palju, kui Harjuvirde kaotas, sest nende kaheksast tuhandest mehest jäi sõjaväljale peaaegu kuus ning kui rahus viimaks kokku lepiti, ei olnud kusagilt matuselõketeks puid leida ning harjukad matsid oma surnuid veel nädal aega hiljemgi.” Ja kuigi Ove lõug ei lõdvenenud, tõmbusid ta silmad ometi veidi kitsamaks nagu mõnuleval kassil.

Kuuevalla oli võitnud.

Ja minu isa oli saatnud selle sõnumi, oh, minu isa elas!

Aga minu isu oli kadunud ning minu soontes oli jää. Sest sinu kuningas oli kaotanud oma armee ja jõu ning see ei tõotanud paljastatud ässitajale ja salakuulajale mitte head tulevikku – ning minu süda käis sinuga kaasa.

Ove pööras nüüd oma silmad pilguks minule ja ma ei mõistnud neist midagi lugeda peale valvsuse.

„Kui tuleb kevad ja kurud lahti sulavad, on tee Kasevalda lihtne,” lisas ta. „Me lahkume siit kõik koos.” Ta vaatas jälle sinu poole ja ma tean, et ta nägi üht rahulikult leiba võtvat meest, keda miski on veidi lõbustanud, sest ka mina ei näinud muud.

Sest sina ei ole mitte nende poisikeste killast, kel käed või hääl kergesti värisema hakkavad ning ei lasknud sa ka paista, et su söömaaeg oleks rikutud. Leib oli kolmepäevane ja üsna tahke, kuid koore ja meega siiski maitsev, ja sina võtsid ka läätsi, porgandeid ja sibulaga mooritud liha ning sõid isukalt nagu igal õhtul.

Ove mõõtis sind varjamata pilguga ning sõi samal moel ja ligemale sama palju.

Kuid mina lahkusin tund hiljem saalist, vaid peeker veini ja paar läätsesuutäit hinge all.

Teie olite sokud, kes panid sarved kokku ja võitlesid vaikides. Võitlesid teades, et lõpuks võib kaotaja jääda ilma nii elust kui aust.

Aga minul, minul olidki valida ainult kaotused.

Ove oli noorem kui sina ja vähem näinud nii veriseid kui mürgiseid päevi. Kuid see oli tema maa ja tema kivi ning tema seljataguseks olid tugevad müürid. Mitte uisapäisa ei olnud minu ema valinud teda tulema Pajuvalgesse sinu valvuriks ning võõrustajaks, sest temas oli kivi külma rahu, mida meie mail loetakse sõdalase suurimaks vooruseks.

Sina olid vanem, paljude võitluste armidega, paljudest ohtudest elusalt läbi tulnud, mõistsid nii naeru, nuga kui peapööret relvana kasutada, ja Kivihavid teadsid sinust piisavalt, et mitte pidada sind ei tuulepäiseks ega keevaliseks.

Aga sinu selja taga oli vaid kuristik.

Kas minu ema oli minu valinud uisapäisa? Ma olin küll vanim tütardest ja pärilusliini kandja, aga olgugi et mina hoidsin selja tahtega sirgu, värises mu sisemus ja ma mõtlesin: olen ainult tüdruk, kelle armsam on ohus. Kas teda päästa püüdes kaotan ma oma Perekonna ja oma au?

Ma hoidsin sirgu oma selja ja kui sa sellel õhtul tulid, ei küsinud ma midagi ega rääkinud me pikka aega üldse sõnakestki.

„Kui sinu vend kevadel hobuseid paatidesse sätib, tahaksin mina juba palju nädalaid läinud olla,” ütlesid sina siis ja ma võtsin sinu usaldust tunnustusena, kuid tundsin valu oma verekohustustest võõrdumise pärast kurgus närimas.

„Talvel ei lähe üle mägede isegi külarahvas, kuigi nemad on mägede ja metsaga üks,” vastasin ma, aga minu näos pidi olema pehmus ja otsimine ja küsimus, sest sina ei tõmbunud eemale ega olnud su näos pilkamist, mida ma teadsin sinna laotuvat, kui sinu sees miski haiget sai ja vallid kindlustati ning tõstesild üles tõsteti.

Sest sina naersid, naersid nii loomulikult, kui sind haavati.

Naersid, kui tera ihusse lõikus.

Rõõmust naersid sina harvem, olin õppinud. Aga vahel sa naersid ka rõõmust, ja sellest minule piisas. Kui õrn oli sinu nahk õlavarte sees ja kuidas mu patsiotsa vedamine ligi su kaenalde pani sind vingerdama ja kihistama nagu karjatüdrukut!

Ma teadsin sinu lapsepõlve, sinu ema ja vendi ja su üürikesi mälestusi isast. Ma teadsin, et sinu võimu all olid veidikeseks ajaks olnud Väravalaane suured teed ja et see aeg oli läinud sulle kallimaks maksma kui suur raha, mis sa seal teenisid. Ma teadsin sellest kuldjuukselisest tüdrukust ja kui sa muigasid temast rääkides, rääkides, kuidas ta kukkus ja enam kunagi ei jooksnud, lugesin ma seda muiet sellena, mis ta oli.

Oh, sa naersid nii loomulikult, kui tera su ihusse lõikas!

Ma ei teadnud, mida sa just Kasevallas tegid. Ma ei teadnud, kes su sinna saatis ja kas üldse saatis. Ma ei teadnud su viimaseid aastaid rohkem, kui olin ise pealt näinud.

Ma ei küsinud ka.

Nõnda hästi tundsin ma sind juba ja nõnda kangesti tahtsin ma tuua sulle meeltmööda sõnumeid selle hirmsa õhtusöögi järel, et jätkasin, rumalus suus ja sõnades: „Kuru on täis tuisanud ning sama teed, mida mööda me tulime, enne kevadet võimalik rännata ei ole. Mägedes küll on karjuse- ja jahionne ja õhem lumekate, kuid külm kõrgustes on kange ja kui peaks tõusma torm, ei päästa ka onn – seal võib lumevangis nädalateks kinni jääda. Näljasurm aga on karm.”

Nüüd oli sinu nägu pehme ja ootav ja ma takerdusin nii sõnades kui mõtetes ja sina võtsid mu sõnad ja pöörasid nad pahempidi. Ja lisasid siis, et sa ei jää lõksu nagu karu raudu ning ei oota oda oma ribide vahele, püüdmata pageda, ja kui mina ei tule näitama sulle teid, mida mööda õnnelik hing tormidest mööda hiilides üle mägede pääseb, lähed sina neid ise leidma.

*

Nii lihtsameelne olin ma siis, minu armas, ega teadnud veel midagi sellest, kuidas ka armunud mees võib väärust kõnelda ning väänata naise südant, nõnda nagu väänatakse pesu päikselisel juunipäeval liivase jõe ääres! Ja ometi ei andnud ma kergesti alla ja meie vahel oli palju vaikimist ning külmi sõnu. Päevad läksid, minu vend ei lubanud sinul enam lossistki lahkuda, olgugi et Pajuvalge org parasjagu nii valge oli, et alles päris kevad ja selle teise kuu suured sulatormid jaksanuks kuru lahti sulatada.

Meie vahel sinuga oli külmus ja see sõi mind seestpoolt ja ma mõtlesin: „Kas loeb siis uhkus mulle rohkem kui arm? Kas loeb elu mulle rohkem kui arm?”

Ma tulin su tuppa ja andsin sulle käe ja lubasin sind aidata, ositi uskudes, et me mõlemad sureme mägedesse.

Teine osa minust uskus, et sina ei laseks minul hangedes surra ning pöörduksid tagasi Pajuvalgesse, kui surma külmad sõrmed juba meie järele haarama hakkavad ja sa nende näpistust tunned. Olgugi et kusagil sügaval, kõhu ja rinna vahel tuksus minus hirm, et ma teen valesti ning sina oled külmem ning ohtlikum, kui keegi seda Kasevallas aimas, ja tagasiteed mulle enam olema ei saa, lootsin ma ikka.

Kuid ma tundsin sind juba nõnda hästi, et teada: ma ei tunne sind mitte päriselt ega läbini.

Minu vend usaldas mind, sest tema uskus minu uhkusesse.

Aga mina ei uskunud enam kellegi uhkusesse, ma uskusin punasesse kuuma tuksumisse, soolamaiku, mehehigi lõhna ja pimeduses lausutud sõnadesse. Ma reetsin oma vere, vedasin salapaika kelgule palju toitu, head taela ja tihedat turbakütust, magamiseks parimad rebasenahksed kott-tekid, viisin õli, sügisese hauduva kuu viina ning sokke. Kindaid, lumekingi ja sooje saapaid jäägrite varudest, kel oli Perekonna poolt antud õigus parimale varustusele iga karu puhul, kes südatalvel mägedest kätte saadakse, talvekasukas üll ning magus rasv naha all maitsjat ootamas.

Ma reetsin oma vere ja viisin sinu mööda varjatud käike majast välja ning kiiresti läbi keerlevate helveste – aastalõpu viimane kuu on meil alati sajune, külm ning sajune –, kaugemale oma kohustustest ja Perekonnast ja lihtsatest valikutest.

Sina naersid tasa ja kuigi sinu silmades välkus vaid öö ja minu rinnus tõmbus kokku iga pakasepraksatuse peale, mis mändide ihust me kõrvu kostis, oli see esimene laiade lumekingadega läbi lume sumpamine omal moel ilus oma pöörasuses.

Mäletan, et kahetsesin su lauskmaist-mereäärset päritolu ja seda, et me suuski ei saanud võtta.

Mäletan rõõmu seeüle, et langev lumi katab me jäljed hommikuks täielikult.

See on minu südames üks viimaseid selgeid ja heledaid rõõme, siis tulid hallid ja pimedad päevad.

Sinu juuksed mu pihu all on nii pehmed, nagu silitaksin linnupoega.

See pimedus ulatub mu silmadest sügavamale, pea sisse, kolba alla, tooresse tuksuvasse ajju. Me mõlemad tegime valikuid ja kumbki meist ei teinud neid teise eest.

Seda tean ma päris kindlasti.

Ligi nädala pagesime me ülespoole. Ei olnud sina kõrgmägedes roninud ega olnud ka mina enam mägedega harjunud. Ma olin olnud suvemägilane ja teadsin hästi, kui erinev on minu kogemus mägikülade rahva omast. Me ekslesime pimeduses ja lumevalguses, magades päeva ajal, mil oli soojem ja meid oleks nagunii kergem märgata olnud. Need olid lühikesed külmad uned täis lühikesi kaledaid unenägusid. Ma kartsin külmuvate jäsemete, oma elu ja valede valikute pärast. Ma kartsin kõike, mida ma kunagi kartnud olin. Lõpuks kartsin ma kõige enam kartmist iseenesest. Sest ma olin juba ära andnud kõik, mis oli kartmist väärt ja ma ei kartnud isegi sinu pärast rohkem kui enda pärast – kuni ma enam üldse ei kartnud.

Sa rääkisid tol ajal vähe, naeratasid veel vähem ja sinus, kuigi sa külmetasid ja nälgisid hullemini kui mina, nägin ma rohkem paindlikku terast kui möödunud kuudel kokku.

Korraga ei olnud me niipalju armastajad kui vennad lindpriid.

Tahtsin sulle lähemale, su südamekeele alla, su lauba taha, võtta sind enda omaks, kuid keelasin endale kõik igatsevad mõtted. Sest sina vaatasid mulle vastu, väejuhi kaalutlev arvestus pilgus, ja kuigi sa ei põigelnud mu puudutuse eest, ei paistnud sa sellest ka hoolivat ja mu käed libisesid sinult maha nagu mu pilgudki.

Sinu teras ja sinu vaikimine vihastasid mind ja endamisi needsin sind mõnigi kord, kujutlesin oma südames, kuidas jätan su Kasevalla isanda ja tema kuninga kätte – jätan su päriselt. Lähen sinna, kus on mu koht. Võib-olla võetakse koju tagasi pöördunut vastu rõõmuga, võib-olla vihaga, aga minema kindlasti ei kihutata, eriti kui tema tuleb kingitusega ja tehtud vea heastamise saatel.

Eks oleme me ju Kivihavid, Kasevalla isandad, ja hoiame ühte, see teadmine oli kasvanud mulle luusse ja lihasse.

Nüüd veritses minu hingeliha ja kehalised luud valutasid lakkamatust külmast.

Üksindus võttis mu endasse.

Kõige all ja ümber, minu mõtetest ülemal ja alamal, minu kehas ja hinges oli igatsus sinu järele, sest kuigi sina olid sealsamas, olid sa justnagu läinud. Mina olin üksinda sinu kõrval ega leidnud enam teed sinu juurde. Ja ikkagi, ja ikkagi: kõige üle ja alt valvas minu armastus sinu vastu sind samamoodi, nagu noor ema valvab oma lapse üle kogu aeg, nii magades, vett kandes, palavikus vaeveldes kui mehega olles.

See oli minu elu kõige külmem aeg, aeg, mil minu vägi ja jõud lõpuni välja venitati, et katta seda natukest toorest liha, luid ja kasinat karvakasvu, millest ma olin harjunud mõtlema kui iseendast. Ja ometi üritasin ma seda veel enam välja venitada, et katta ka sind.

Sa olid suurem, naeratasid vähem, toit oli sinu jaoks napim, kuigi sa sõid rohkem, ning külm ulatus su pikkade liikmeteni kergemini. Ja sa kandsid jääd südame ümber, kuidagi sain ma sellestki aru.

Mina armastasin sind läbi selle üksinduse, viha ja hirmu. Armastasin ja kaitsesin sind sellega, mis oli minu võimuses, kartes, et kaotad midagi olulist iseendast.

Nagu sa oledki nüüd kaotanud. Aga mitte selle, mida mina arvasin ja pelgasin sind kaotavat.

Sa ei kaotanud käsi ega jalgu.

Isegi mitte sõrmi ega varbaid ei pidanud sa külmale loovutama, aga seda viimast mitte minu osavuse, minu teadmiste või kinnaste soojuse abil.

Meie telk – pigem meie vahatatud riidest ja kelgust varjualune – oli liiga habras, et tuult ja lund kinni pidada. Ma olin meid õigelt teelt kaotanud.

Võib-olla oli ma ise juba mõnd aega eksinud õigelt teelt liiga kaugele, et põhjasuundagi tajuda.

Polnud piisavalt õhku, et tuld teha, ja kevadepoolselt äkiline, hirmus, kooljahäälega ulguv tuul kriiskas meie ümber ja me olime paigal vist juba teist päeva. Valgus ei kõnelnud päevade vaheldumisest, ühtlane pilve- ja lumehämarus ümbritses meid lõppemata ja me püüdsime teineteist oma kehasoojusega elus hoida sellessinases külmas varjualuses, mis oli meile üürikeseks koduks. Varjualuses, mis oli alguses olnud vapper väike telk, kuid tasapisi muutumas lumiseks hauakambriks. Varjualuses, kust valge lumeümbris hoidis küll osa tuult eemal, kuid kus oli nii neetult külm, kõigi taevaste neetult külm.

Meie kott-tekkide ümber kuhjusid hanged, lund palja käega puudutada tähendanuks kohest külmapõletust, ja oh taevad, jäine või soojenev, meie ei tahtnud selle lumega midagi tegemist teha. Sulavesi kott-tekkidel oli viimane asi, mida me vajasime.

Küllap oligi õnn, et tuld teha ei õnnestunud. Me poleks suutnud end sulavee eest kaitsta ja see oleks olnud meie surm.

Ülevalt puhus torm ikkagi telki helbepihutäisi, mida meie siis kühvlitega kokku korjasime ja tuulevarjuliselt küljelt välja katsusime suruda, nii et uusi hangi sisse ei sajaks. See oli ränk töö – mitte kehalise raskuse tõttu, vaid külma pärast.

Ma usun, et sinagi mõistsid ajaks, mis võinuks olla teise päeva algus, miks talvel ka surmahäda sunnil üle mägede ei rännata ning miks mäestikurahvas esimesele tormile ohvreid toob, et mäed neid endid ei võtaks.

Ja see oli vaid tuuliseks pöördunud ilm, ei midagi selle kõrval, kui tõsine torm peaks tulema, võtma üles kiiruse ja hoo ning jäänõelad kisuksid katmata kehaosadelt maha naha ja liha.

Ma mõistagi ütlesin sulle seda.

Sina värisesid – sina vappusid – ja sinu silmad olid hämaruses tumedad ja su nahk punetas. Sinu vastas oli soojem ja me liibusime teineteisesse.

Kuni ma viimaks mõistsin, et sinu ihu on liiga palav ning sinu vappumine liiga tugev.

Isegi seda märkamata olid sa mäestikuhaiguse külge saanud ja külm ning torm ei teinud seda mitte kergemaks.

Kui mina mõistsin, mis sinuga lahti on, sain ma alles päriselt aru, kui eksi ma olin meid toonud oma pehmuse, lihtsa meele ning rumalate lootustega. Iga vea eest nõutakse luna. Säärane on siinmail saatuse viis.

Oli saabunud aeg võlgu maksta.