Читать книгу Tuumahiid 2: Toorium - Triinu Meres - Страница 6

Mercedes Oberheim vajutas tõstuki nupule ja tõusis hääletult habitaadi lüüsi mööda üles, Marsi pinna poole. Ta läks oma igapäevasele jalutuskäigule.

Juba oma nooruses oli talle meeldinud jalutada, Oberheimide maades oli siis veel jätkunud õhku ja puid. Algul oli tema isa ostnud Lõuna-Ameerikast vihmametsi ja need koos pinnasega Lousianasse ümber istutanud, hiljem tegi seda Mercedese mees. Ka tema poeg Lincoln üritas traditsiooni jätkata – Oberheimidel on alati olnud tükike elusat loodust – kuid saaste ja mürk olid sundinud Lincolni muid lahendusi leidma. Oberheimid ostsid siis endale valdused Boliivias ja Tansaanias, hiljem pidi Lincoln kogu perekonnaäri Boliiviasse üle kolima, sest Louisianas ei saanud enam ilma termomaskita hingata. Aga Mercedesele ei meeldinud Boliivia kliima, poeg ostis talle kaks saart Tuvalus, kus – nagu selgus – võis igavuse kätte ära surra.

Surra toona viiekümneaastane Mercedes siis veel loomulikult ei kavatsenud. Ta veetis tunde isiklikus kliinikus, teda opereeriti aastas vähemalt korra. Tuvalus oli organeid lihtsam hankida, ning sedamööda, kuni üha uusi saari asustasid tema endised tuttavad, tekkisid kliinikutel Aasias ka üha paremad võimalused. Muidugi oli mõnevõrra kummaline teada, et su maks ja neerud on pärit mõnelt viieteistaastaselt indoneesia tüdrukult, kelle perekonnal oli ellujäämiseks raha tarvis... Aga sellega harjub.

Ka Tuvalus ei loobunud Mercedes jalutuskäikudest, talle ehitati ookeani äärde rannaliivale isiklik mururada, sest talle meeldis jalutada ainult paljajalu ja murul. Liiva ta ei talunud, liiv lämmatas teda.

Nüüd, Marsil, jätkas Mercedes jalutuskäike endise visadusega. Vähemalt ta kutsus neid tõstukiga habitaadist pinnale tõusmisi jalutuskäikudeks. Ta tegi neil kõike samamoodi kui Oberheimide maamõisades Louisianas, Boliivias, Tansaanias või Tuvalul, ta liikus aeglaselt, vaatles ümbrust, mõtles pingsalt ja süvenenult endale, oma perekonnale ja maailmale.

Mercedes polnud pidanud elus päevagi töötama. Ilmselt see vabadus oligi kinkinud talle järelemõtliku mõistuse, uuriva pilgu, palju aega raamatutesse ja endasse süvenemiseks. Talle meeldis ümbritsevas leida loogikat ja seoseid ja kuna koolis õpitud tarkused olid ammu ununenud, siis otsis ta seletusi oma elukogemustest ja naiselikust vaistust. Lõpuks on loonud ju universumi Jumal, kel tõenäoliselt polnud samuti doktorikraadi füüsikas.

Mercedes Oberheimi tänane jalutuskäik algas nagu alati – ta jõudis Marsi pinnale, tõusis mööda konstruktsiooni vaatetorni tippu, saja meetri kõrgusele klaaskupli all.

Ta vihkas seda kuplit. Ta oli lootnud surra vabas õhus ja roheluses. Praegu pidas ta aga kuplit, mis oleks pidanud ammu kadunud olema, süüta süüdlaseks oma elulõpu traagikas. Surra siin, sel kangekaelsel kivide ja liivaga kaetud planeedil, külmunud kõrbes, kus sinu viimaseks hingetõmbeks on tehislik, kuiv ja maitsetu õhk? Ehkki Mercedes oleks pidanud juba sellega harjunud olema, et ükskõik, kuhu poeg teda ei vii – ikkagi ei muutu midagi paremaks, ta peab põgenema, aina edasi ja edasi...

Ent olgu, nüüd ta jalutab. Istub oma tõstukis, vaatab ümbrust ja mõtleb. Ta on õues. Kuplit pole vähemalt näha, kuigi ta teab, et see on siin, otse tema pea kohal, ahistab ja pitsitab teda. Ta istub, see tähendab jalutab, ja vaatab Marssi, planeeti, mis ühest küljest oma nime õigustas, et teisalt kujutas endast hoopis midagi muud kui tigedat sõjajumalat. Kui Marsi nimes leida mingisugustki loogikat, peaks Maa olema Rea Silvia, ehkki varsti pole sel enam niikuinii mingit tähtsust. Jah, aga nüüd ta istub ja jalutab.

Marsi pind oli kaetud rohmakate teravate kivitükkide ja punakaskollase liivaga. Täpselt nii, nagu oli olnud kakskümmend aastat (Maa aastat – tuletas Mercedes endale meelde) tagasi, kui ta oli esimese laevaga siia saabunud. Habitaadi kohal laiuv pind polnud mägine, see oli vastanud kõigile teadlaste poolt soovitatud parameetritele, just siin olevat kunagi asunud ookean, siin pidi olema kõige soodsam alustada pinnase ümbertöötlemisega, hakata terraformeerima seda planeeti. Praegu polnud Marsil enam ühtegi inimest, kes nanotehnoloogilist terraformeerimist üksikasjadeni ei tundud, ka Mercedes võis lugeda end eksperdiks. Kahekümne aastaga õpid sa mõndagi, isegi kui esimesed neist mööduvad ekstaasis ja hilisemad toovad ainult kibedaid pettumusi.

Hoolimata kõigest sa loodad. Alguses loodad, et teadlased on eksinud, et see on kellegi juhuslik äpardus või valearvestus, siis loodad, et küllap areneb nanotehnoloogia kiiresti vajalikule tasemele.

Ja hiljem loodad, et su enda eluvaatlused ja arusaamad maailma asjadest on valed.

Algul pidi see olema ju nii lihtne. Polnud ressursse, peale puhta õhu ja looduse muidugi, mida Oberheim Corporation, Mizigura-Williams Technologies ja McDowell & Gorkin poleks vallanud, polnud nanotehnoloogilisi seadeldisi, mida need maailma valitsevad hiidfirmad poleks suutnud valmistada.

Ja siis – tagasilöögid. Katastroofina tulid esimesed uudised, et nanotehnoloogia polegi see kõige puhtam ja ökom, et sellest sündivat reostust ja kõrvalprodukte polegi võimalik kaotada. Aga korporatsioonide triumviraati see ei peatanud.

Ja siis – kui Antarktika oli sulanud Madagaskari-suuruseks, kui ookeanilained uputasid hukkunud kalade ja mereloomadega Mehhiko ja Kaug-Ida, kui Kesk-Lääne tasandikud olid muutumas elutuks kõrbeks, kui Euroopal ei jätkunud nanojäätmekäitluseks enam vahendeid, kui sai selgeks, et Maa on määratud hukule ja parimal juhul saab seal ainult koristada, mitte elada, siis olid triumviraadi astronaudid toonud rõõmusõnumeid. Marsi koores ja poolustel on meeletul hulgal süsinikdioksiidi, vett, ja mis peamine – lämmastikku. Nanotehnoloogia võib teha külmunud tolmust mulla, istutada sinna bakterid, pooluseid saab sulatada. Tarvis on ainult otsust. Kolm korporatsiooni tegid otsuse. Hääbuvast Maast sai nende ladu, kust laevad veel leiduvat toorainet tõid. Mercedes mäletas ähmaselt, et kümmekond aastat tagasi oli Maal puhkenud sõda, ta ei hoolinud enam, kes ja kelle vastu, ei hoolinud senikaua, kuni triumviraat Marsil elus sai püsida. Nanotehnoloogia pidi tegema inimesest Marsi jumala.

Ent kes suudaks olla jumalaks sõjajumalale?

Mercedes vaatas pika pilguga lohutut maastikku enda all. Nii kaugele, kui silm ulatus, võis veel kiviklibusel liival aimata pruunjashalle puudevõrseid ja kõrbenud rohtu, mälestusi esimesest entusiasmihoost, millega inimene oli Marsi pinnast õnnistanud. Kusagil siin Mercedese all, ligi kilomeetri sügavuses on pinnasesse ämblikuvõrguna puuritud kanalid, milles töötavad nanotehnoloogilised biosünteesikombinaadid pidid viljastama seda alguses nii kutsuvat ja siis nii tõrksat, reeturlikku pinnast, pidid tekitama siia elu, õhu ja vee.

Häh, tühipaljad lootused!

Mercedes suunas pilgu üles. Ekraanilt polnud Oberheimide Habitaadi katvat klaaskuplit näha, ainuski petlik peegeldus ei reetnud, et ta vaatab tähistaevast tehisliku läbipaistva kera alt. Ja nii kindlasti kui ta siin istub, jääb see hall ja vaenulik taevas igaveseks kaetama Marsi pinnalt avanevat vaadet. Iialgi ei saa sõudma üle selle planeedi pinna lainjad pilvemassid, mis toitva vihmaga turgutavad lopsakaid vihmametsi. Iialgi!

Vasak ekraan Mercedese ees lõi äkki helendama ja sellele ilmus doktor Perssoni optimismi teesklema õpetatud nägu.

“Missis Oberheim, minu patsient tahab teiega suhelda.”

“Feddy? Aga muidugi. Kuidas tal on?”

Doktor Persson kehitas õlgu. “Ta on... kõbus. Tunneb end täna päris hästi.”

“Rohkem te ei ütle mulle midagi, doktor?”

“Me loodame. Aga tema närvirakud ei suuda enam. Sada ja viis aastat, mõistate isegi. Ma pole jumal, missis Oberheim.”

“Oh, loomulikult te ei ole. Ühendage siis.”

Mercedes pööras tooli nii, et ekraan kujutisega McDowelli ja Gorkini Habitaadist teiselt poolt Tyrreenia merd jäi otse tema ette ja kahelt poolt ääristasid seda endiselt vaated Marsi lohututest tasandikest.

Fedora McDowelli nägu, rohketest nanokuuridest ja kosmeetikast hoolimata nii vana nägu, ilmus ekraanile. Issand, mõtles Mercedes kohkumusega, ta ju vananeb iga päevaga!

“Mercy, näed sa mind?” sosistas Mercedese sõbranna teisel pool Tyrreeniat.

“Hei, tere Feddy. Sa näed täna nii hea välja!”

“Seda nad räägivad jah. Tõesti näen või?” Feddy hääles kõlas õhkõrn lootus.

“Muidugi! Tead, ma palusin Lincolni, et ma saaks sulle varsti külla tulla.”

“Sa tuled siia? Tuled? Ma nii ootan sind, Mercy. Me võiksime minna siis...”

“Kabelisse, eks? Loomulikult läheme me sinu kabelisse ja pastor Gibson peab meile jutluse, loomulikult. Mäletad, nagu eelmine kord. Tead, see Gibson on nii naljakas, alati ta kokutab ja puterdab, kui mina kabelisse tulen, ta paneb mind meenutama aegu, mil ma olin veel noor ja ilus ja Montpellier’s armus minusse üks noor preester, kuigi kaks maasikajäätist ja üks jalutuskäik Alpides oli kõik, mis me koos tegime.”

“Jah, ma mäletan, sa oled rääkinud. Ja sa oled praegugi veel ilus.” Fedora McDowelli kortsus nägu värises kergest lihasekrambist. “Aga mu armas Gibson peab jutluseid kahele inimesele korraga ju nii harva, sellepärast ta närveeribki.”

“Muidugi, Feddy, muidugi. Ainult et praegu,... ma kardan, et lähema kuu jooksul mul ei õnnestu sinu juurde tulla. Kuigi ma nii väga tahaksin.”

“Liivatorm, jah? Nad räägivad, et liivatorm on tulemas. On need endiselt nii ilusad, õeke?”

Mercedes ei mäletanud, kes oli teda ja Fedorat esimest korda õdedeks kutsunud, ilmselt oli see väga ammu, nende esimestel Marsi-aastatel, kui need kaks vanadaami olid peaaegu lahutamatud. Hiljem oli Fedora haigeks jäänud. Fedora ihuarst Persson muutus McDowell & Gorkini Habitaadis kõige tähtsamaks isikuks, kes korporatsiooni omanikule ema tervise kohta iga päev ette kandis. Laevad tõid Maalt doonorelundeid, kuid siirdamisest hoolimata Fedora ei paranenud. Olid ajad, mil ta ainult vegeteeris. Ent mida kurvemateks muutusid terraformeerimise teise etapi tulemused, seda paremaks läks Fedora McDowelli tervis. Kui silmad välja arvata.

“Need olid ilusad. Nüüd olen ma harjunud,” vastas siis Mercedes. “Sa oled nagu punakas udus, mis meeletu kiirusega sinu ümber rullub ja tormab, moodustab erinevaid kujuneid. Aga kui see hajub...”

“Jah, kui see hajub?”

“Siis on ümberringi kõik nii kristallselge, ma võin näha neid kahte mäetippu nii teravalt, nagu nad oleksid tõesti lähedal.”

“Kuidas seal praegu on, Mercy? Roheline?”

Mercedes lasi pilgul käia üle hambulistest kividest kaetud tühermaa ja jäises kõrbes pea olematuteks kängunud puudevõrsete.

“Jah, peaaegu,” sõnas ta. “Sa ei tunneks vana head Marssi enam äragi.”

“Mulle öeldi, et varsti teevad nad mulle uue operatsiooni ja siis võin ma jälle näha. Ma tahaksin nii näha meie rohelist Marssi.”

“Kindlasti saad sa seda näha, Feddy.”

“Kas see sinu külaline tuli juba?” Kas tõesti kõlas Fedora hääles armukadedus? Ei, Mercedes ei suutnud seda uskuda.

“Ta tuleb järgmise laevaga. Üsna varsti. Kui meid välja lastakse, siis me tuleme kindlasti sindki vaatama. Aga su arst annab mulle märku, et nüüd pead sa puhkama. Ma helistan sulle ise mõne päeva pärast, kui ma tean täpsemalt, millal liivatorm hajub, eks.”

Fedora ohkas ja tema külmad, pimedad silmad pilgutasid Mercedesele hüvastijätuks.

“Nägemiseni, õeke. Roheline, sa räägid?”

“Noh nii enam-vähem, nägemiseni...” Mercedes katkestas ise ühenduse, ta ei suutnud näha enam nägu, millesarnaseks ta ise peagi muutub, pimedaks ja juhmiks raugaks. Kolme kupli all olid nemad Fedoraga Marsi kõige vanemad elanikud ja kes olid andnud kunagi teineteisele tõotuse, et nad ei kavatse siin esimestena surra.

Fedora silmanägemine oli hakanud kaduma ajal, mil esimesed terraformeerimise tulemused olid kõige lootustandvamad; ajal, mil triumviraat lõplikult otsustas Marsi kasuks, koloniseeris siia klaaskuplite alla, mis maa-aluseid habitaate kliima, asteroidide ja muude ebasoovitavate välismõjude eest kaitsevad, kõik olulised Maa teadlased ja korporatsioonide personali koos perekondadega. Triumviraat mõtles tulevikule, inimkonna tulevikule ja tõi Marsile selle parima osa, lootma ja pakkuma lootust järglastele. Esimesed Marsil sündinud lapsed olid nüüd juba teismelised. Surnud polnud siin veel kedagi.

Ja need lapsed nägid koos vanematega, kuidas hakati taastama Marsi atmosfääri, kuidas polaarmütsidelt sulasid esimesed veenired. Igikelts, see lõpmatu vee, süsinikdioksiidi ja lämmastiku allikas näis murduvat esimeste nanolaboratooriumite kõikvõimsuse käes. Planeet, mis terve igaviku polnud hinganud, näis justkui ellu ärkavat, kui esimesed õrnad kasvuhoonegaaside udemed kõrgustesse tõusid. Gaasid, mis hävitavad elu Maal, panevad Marsi hingama. Planeet hakkas soojenema. Kolme kupli all peeti bankette ja vastuvõtte, need olid õnne ja juubelduste ajad. Marsi kliima soojenemine tegi unistuse ökopoiesisest võimalikuks. Siin, Marsil, võiks olla uus algus. Korporatsioonide haare Maal karmistus veelgi – kümme aastat kohusetundlikku tööd ja sa lunastad pileti Marsile. Soovijaid oli palju.

Mercedes ohkas sügavalt ja libistas käega üle ekraani, mis nüüd edastas nukrat ja lootusetut pilti terraformeerimise teise etapi tulemustest. Marss oli neile selja pööranud. Aga seda ei saa ta ometi Feddyle öelda!

Mercedes jäi oma jalutuskäigule ligi tunniks, aeg-ajalt vaatas ta tummalt ühte punkti, reguleeris teravust ja fookust, silmitses jäist tolmu ja hambulisi kivikänkraid, siis suunas pilgu horisondile, vaatles pikalt kahte taamal kõrguvat mäge, mis iialgi ei muutu haljasteks küngasteks. Vahepeal koristas ta ekraani ära, vaatas Marssi otse ja elusana, nii nagu ta tõstukist paistis. Ent läbi kolmemõõtmelise optika nägi rohkem, nägi huvitavamalt. Ta jäi tõstukisse mitmeks tunniks. Kui juba jalutada, siis pikalt.

Veidi enne, kui Mercedes kavatses lahkuda, minna tagasi oma hariliku rutiini juurde, vaadata mõnd filmi romantilistest seiklustest rohelisel Maal, süüa tervislik geneetiliselt muudetud produktidest eine, millesarnast Maal enam miljardid inimesed ammu polnud saanud, läbistas ta keha vastik ehmatusvärin, kõik ekraanid hakkasid punaselt vilkuma ja ebameeldiv summertoon piiksuma. Sellele järgnes kogu tõstuki kabiini täitev mahe naisehääl:

“Tähelepanu. Habitaadi turvakilbi A-7 tasemel häire. Kõiki palutakse viivitamatult minna oma statsionaarsetesse ruumidesse. Transpordisüsteemi lakkavad töötamast seitsme minuti pärast. Tähelepanu...”

Ilmselt polnud too näitsik, kes teksti sisse luges, kunagi teadnud, millest ta õieti räägib. Küll aga Mercedes teadis. Turvakilp oli klaaskuppel, A-7 häire tähendas tõsist mehhaanilist vigastust; statsionaarne ruum igale isikule kinnistatud korpust, tema oma näiteks “Paleeks” kutsutavat Oberheimide privaatseid eluruume.

Mercedes Oberheim oli Marsil veetnud kakskümmend aastat. Seni polnud turvakilpi kunagi mehaanilist vigastust tekkinud. Ta heitis pilgu taevasse ega märganud nähtamatul kilbil midagi häda olevat. Jah, muidugi ta teadis, et vigastust olekski tal raske silmaga tuvastada.

Tõstuk viis ta pinnase alla kahe minutiga, sealt jõudis ta mööda halogeenlampidega varustatud liikurkäiku Paleesse, kohates oma teel närviliselt sebivaid ülikondades teadlasi ja kombinesoonides funktsionääre. Mercedes seisis liikuril väärikalt ja tarmukalt, silmitsedes sagivaid inimesi üleolekuga. Ta polnud oma elus kunagi paanitsenud.

“Ema!” sirutas Lincoln Oberheim talle käed. Poja kraenööp oli lahti – märk erutusest. “Sa olid üleval? Ma juba hakkasin muretsema.”

“Kas minuga oleks seal võinud midagi juhtuda?” Mercedes istus tugitooli, mis hääletult end ta keha ümber sobitas ja vajaliku temperatuuri leidis.

“Ilmselt mitte, kõik süsteemid töötavad normaalselt. Arvuti aga ei eksi – midagi on turvakilbiga juhtunud.”

“Kas keegi uurib selle välja ja kannab ette? Ma ei sooviks mitte oma jalutuskäikudest loobuda.”

“Ma loodan, et sul ei tulegi seda teha. Kui sa mind nüüd vabandad...”

Ja Mercedese poeg, Oberheim Corporationi president ja omanik ühes isikus tuiskas minema. Mercedes jäi üksi. Aga ta oli sellega juba ammu harjunud.

Habitaadi juhtkond kandis korporatsiooni nõukogule turvakilbi rikkest ette kahe tunni pärast. Mercedes istus oma poja kõrval, heledalt valgustatud saalis, varjamata oma tüdimust ja üleolekut teadlaste pikkadest seletusest. Kui koosolek liialt tehnilistesse üksikasjadesse sulguma kippus, vajutas Mercedes kõnenupule, mis automaatselt teiste esinejate mikrofonid blokeeris.

“Vabandust, aga mul on siin ju ikka mingi sõnaõigus,” küsis Mercedes ja jätkas vastust ootamata: “Need pikad seletused ei tee asja paremaks, ja kui te mu pojale ei julge välja öelda, siis tehke seda vähemalt mulle. Doktor Stanley, kas ma saan teie pikast arutluskäigust õigesti aru, et te ei tea, mis põhjustas mõra klaaskuplis?”

“Mõra, missis Oberheim, on tõepoolest mikroskoopiline, ent meie turvasüsteem, mis on reguleeritud ka kõige pisemate matemaatilisemate kahjustuste registreerimiseks, kõigi habitaadi elanike parima ohutuse tagamiseks muidugi mõista...”

“Ärge lobisege, doktor, vastake minu küsimusele! See ei olnud liivatorm, asteroid ega maakoore nihe?”

“Ei, tõepoolest mitte. Me kaalume praegu võimalust, et mõra kilbis võis põhjustada mingi konstruktsiooni detaili kulumus ehk väsimus.”

“Nanotehnoloogiline kilp väsib, doktor? Kas me ehk oleme uue avastuse lävel?”

Lincoln puudutas laua all ema kätt. Mercedes oli läinud tõepoolest ehk liiga kaugele, doktor Stanley polnud ju milleski süüdi.

“Me peame lihtsalt arvestama kõiki võimalusi, proua,” kehitas doktor Stanley õlgu. “See on meie kohus.”

“Mõra põhjustas mingi anomaalia, kas pole?” küsis Mercedes veel siiski.

“Teadus ei tunne sellist sõna.”

“Siis võiks teadus selle ära õppida. Hästi, ma lahkun, lugupeetavad.”

Ja Mercedes tõepoolest lahkus nõupidamiselt, kus tal enam midagi teha polnud, kus ta oli kuulnud kõike, mida ta vajas. Klaaskuplisse oli tekkinud mikroskoopiline mõra ja ükski maailma parimatest teadlasest ei suutnud seletada, miks. Nõupidamine lõppes aga nii, nagu Mercedes arvestanud oligi – kuni selguse saabumiseni suleti kõik lüüsid ja habitaadist ei väljunud ühtegi tõstukit.

“Sa võid virtuaalaias jalutada, ema,” pakkus Lincoln hiljem.

“Tänan, aga ma ei tulnud selle jaoks Marsile,” vastas Mercedes nipsakalt. Virtuaalaedadest oleks ta võinud ka Maal isu täis jalutada. “Ma loodan, et kui nad mingi pika valemi leiutavad, mis mõra seletab, siis teevad nad lüüsi jälle lahti.”

“Muidugi. See on ainult päevade küsimus.”

Aga see ei olnud päevade küsimus. Polnud isegi nädala. Ehkki seda habitaadi elanikkonnale ei räägitud, sai Mercedes teada, et mikropragusid tekkis turvakilpi veel. Nad ei kujutanud endast otseselt mingit ohtu, kuid tendents ise oli ehmatav. Klaaskuppel pidi vastu pidama meteoriitidele ja liivatormidele. Ilma kilbita oleks habitaadi soojendamiseks kulunud palju rohkem kütust, mõni juhuslik meteoriit oleks võinud habitaadi seadmeid rivist välja lüüa, kui ta oleks otse neile peale prantsatanud, liivatormid oleks võinud kuhjata habitaadi peale tolmumäed, jättes neid ilma pildist Marsi pinnal toimuvast, ultraviolettkiirgus oleks lihtsamad välitööd väga aeganõudvaks muutnud. Klaaskuppel, nagu Mercedes seda kutsus, kuigi kuppel polnud muidugi klaasist, oli sünteesitud kõige uuema nanoteaduse saavutuste järgi, isegi keskmisest võimsamale tuumarünnakule pidi see vastu pidama. Ning ka seda viimast võimalust võeti turvakilpi luues arvesse, vähetõenäolist, ent siiski võimalikku, et Maal võib toimuda mõni poliitiline pööre või sõda, ning kadedate hordid otsustavad triumviraadi baasid Marsil vallutada. Inimkonna ajaloos, isegi demokraatias, on mässe juhtunud.

Nii et Mercedes pidi jääma habitaadi sisemusse. Ta tundis selle mitmetuhandelist elanikkonda nägupidi, ent tal oli huvitav rääkida vaid mõne üksikuga neist. Enamjaolt olid seal ju insenerid, teadlased, korporatsioonide ametnikud, turvamehed, teenindus – kõik see tavaline kontingent, keda ta oma Maa-päevil nii palju näinud oli. Pealegi oli neil alati kiire, nad kõik pidid olema tõhusad ja asjalikud, andma iga minuti tööajast korporatsiooni hüvanguks. Maal alguse saanud suurfirmade kombeid tuli säilitada ka siin, see polnud pelgalt rituaal, vaid olemise viis. Korporatsioonile, sellele elu oaasile, tuli olla lojaalne ja tänulik. Ja muidugi käis selle sagimise ja asjalikkuse hulka nõue, et keegi ei tohtinud oma masendust välja näidata. Muidugi sai Mercedes aru, et paanika ja loobumine on kõige hullem, mis habitaadis juhtuda võib. Nad kõik ju uskusid, et seni kuni seisvad Maal korporatsioonide peahoonete hiidtornid, mis alates keskmistest korrustest mattuvad saastapilve, seni kuni töötavad planeedist viimast välja pigistades nanotehased – seni neil peab olema lootust. Oberheim Corporation ei tea, mis on läbikukkumine, firma ajaloos puuduvad ebaõnnestumise kogemused. Kui kogu süsteem töötab ühise eesmärgi nimel, siis nad lihtsalt peavad õnnestuma. Kunagi pole olnud teisiti.

Aga see siin on Marss.

Saabus liivatorm. Tõstukist, klaaskupli alt seda vaadata on nauding. Maal pole ükski looduse stiihia millegi sellesarnasega hakkama saanud. Marsi liivatorm on oma mastaapides ja meeletus raevus otsekui looduse ülim teatrietendus, performance, mille iseloom ja kaose mõõtmatus on kordumatud. Torm on ise kunstiteos, ta loob end ise ja lõpetab end ise. Areoloogidele ja inseneridele tähendas torm meeletut pingutust kõike registreerida ja uurida. Mercedes ja mõned teised olesklejaid läksid aga tavaliselt tõstukitesse ja jälgisid etendust live’is. Nüüd pidi Mercedes leppima videopildiga ja see polnud pooltki nii põnev. Ta teadis, et torm oli tegelikult kaugel üleval, tal ei tekkinud vahetut kohalolekutunnet.

Tormi tõttu viibis ka Maalt järjekordse laeva saabumine, mida Mercedes kannatamatult ootas. “Kuldrott” pidi Marsile toimetama järjekordse partii korporatsioonide töötajaid, uusi nanoseadeldisi, moona ja muidugi marslaste tellimuskaupa. Just seda Mercedes ootaski, oma külalist, guru Singhasathithi.

Päev enne “Kuldroti” saabumist võttis Mercedes ühenduse doktor Perssoniga McDowell & Gorkini habitaadis.

“Doktor,” nõudis ta arstilt. “Ma pole kaua oma õest midagi kuulnud. Kas uudiste puudumine on hea või halb uudis?”

“Mõlemat,” vastati talle teiselt poolt Tyrreenia merd. “Ta on elus, kuid pime. Me üritame veel üht operatsiooni.”

“Ma tahan temaga rääkida.”

Fedora nägu ekraanil oli roidunum kui eelmine kord, vanem, väsinum ja nukram. Ta oli oma haigetubades just ringkäiku sooritanud, ultraheliimplant lubas pimedatel hõlpsasti orienteeruda, kuid ilmselt oleks Feddy oma apartemendis ka ilma selleta hakkama saanud.

“Hei, Mercy,” ohkas Fedora kuidagi kiretult, “kuidas torm oli?”

“Ah, tavaline. Ma vaatasin seda alt, polnud isegi viitsimist üles minna.”

“Ja “Kuldrott” sinu külalisega?” Kas jälle oli Fedora hääles mingi kibestumus?

“Peaks jõudma homme. Me tuleksime sind vaatama. Äkki saab ta sind isegi aidata.”

Fedora vangutas õrnalt pead. “Ma ei usu, et doktor Persson lubab. Ta on selle koha pealt kaunis kangekaelne, tead.”

“Noh, me siiski üritame. Kui sul midagi selle vastu pole.”

Nad lobisesid veel, meenutasid vanu aegu ja Mercedes püüdis pidevalt juttu Marsilt kõrvale viia. Ta ei tahtnud oma “õele” valetada, tundis alateadlikult, et iga vale tuleb tema endani veel kunagi tagasi. Siis, kui tema ise on liikumisvõimetu ja pime, ning peab kuulama lohutusvalesid. Mitte teisi ei taha inimesed selliste valedega säästa, vaid iseennast.

“Nii et torm oli siis ilus?” küsis Fedora jutu lõpetuseks kuidagi äkki ja kangekaelselt.

“Nojah, nagu alati, kuigi ma väga ei süvenenud.”

“Tead, Mercy, mis ma mõtlesin,” sõnas Fedora korraga. “Ma mõtlesin, et kui seal üleval on kõik roheline, siis kuidas torm seda liiva alla ei uputa.” Need sõnad olid öeldud kuidagi kiuslikult ja kangekaelselt.

Mercedes hammustas huulde ja tundis isegi heameelt, et Feddy teda sel hetkel näha ei saanud. “See nanovärk ajab liiva kuidagi minema,” pomises ta siis. “Ega ma ei teagi täpselt... Ja lõunapoolkeral pole torme peaaegu üldse. Igatahes on siin...” Ta ei suutnud enam. Ei suutnud isegi öelda, et küllap Feddy ise kunagi oma silmaga näeb. Feddy ilmselt tajus seda.

“Head aega, Mercy,” sõnas ta külmalt.

“Head aega, me tuleme sind kindlasti vaatama.”

Ja side katkes. Mercedesele tuli meelde kusagilt ammu loetud raamatust, et enne surma muutuvad inimese meeled taas teravaks, isegi kui ta on pikalt vanadusnõtrust põdenud.

“Kuldrott”, mehitamata ülisuur transpordialus jõudis Marsi orbiidile täpselt ettenähtud päeval. Hiiglaslik kollane ümarik alus, mille külgi kaunistasid kolme korporatsiooni embleemid, lossis kosmosejaamas reisijad ja laadungi kolme süstikusse, mis seejärel Marsi pinnale laskusid. Kunagi oli transpordialuse saabumine habitaadis suursündmus, ent mitte enam, ammu enam mitte. See oli osa rutiinist, mis samas tekitas teatavat kindlustunnet.

Mercedes läks oma külalisele vastu, oma tõrksale külalisele, keda tal nii kaua veenda tuli. Lõpuks ei tulnud talle peale raha – mida ta loomulikult oli algusest peale pakkunud – enam midagi pähe. Ta tõstis summa astronoomilise numbrini ja guru nõustus. Millegipärast arvas Mercedes, et Singhasathith ei kasuta seda raha enda tarbeks, sest maailma kuulsamail sensitiivil ja ravitsejal olevat juba kusagil Tiibeti kiltmaal kindlustatud mõis eralennuväljaga. Aasias oli tema mõju umbes sama suur kui korporatsioonidel, ehkki võrdlemisi erinevates ringkondades. Singhasathithis oli nähtud uut boddhisattvat, messiast, kuulutajat, prohvetit, uueksloojat, kes on maailma selle huku eelõhtul päästma saadetud. Ise ta eitas seda, kategooriliselt, ent ilmus ikka ja jälle kuhugi katastroofipaika, ravis hädalisi, ennustas, tegi imesid.

Siin, Marsil, nägi Mercedes kuulsat guru nüüd esimest korda silmast silma. Ta oli eeldanud, et Singhasathith saabub arvuka kaaskonna saatel (kuludest Mercedes ei hoolinud), oli seda hetke veidi peljanudki ja seepärast julgeolekumeeskonnale väga üheselt selgeks teinud, et guru on tema isiklik erakülaline. Vajaduse korral pidi habitaadi juhtkond ka seda Singhasathithile meenutama, juhuks, kui ta midagi kuulutama tahab hakata või nii.

Aga ei, tema saabumine oli diskreetne ja vaevalt keegi “Kuldroti” reisijatest üldse teadis, kellega koos nad olid kosmoseavaruse läbinud.

Nüüd seisiski maal pooljumaluseks peetav kuulus imetegija otse Mercedese ees, lühikest kasvu keskealine tõmmut verd mees, krässus lokkidega, lumivalged silmad kurnatult pilkumas. Ta kandis seljas harilikku “Kuldroti” reisija tumesinist kostüümi. Mercedes polnud talle seletanud, kuidas end ära tunda, ta lubas, et hoolitseb ise selle eest, kuid guru väljus rahvasummast, tuli eksimatult tema juurde ja kummardas lihtsalt. Ei mingeid tarbetuid idamaiseid fraase ega tseremooniaid.

“Guru Singhasathith? Mul on tõesti hea meel, et te mu kutse vastu võtsite.”

“Summa oli liiga suur, et keelduda,” kostis imetegija. “Te ju ostsite mu.”

“Kas siis teie olete ka müüdav?” muigas Mercedes lõbusalt. “Ma mõtlesin, et te põlgate raha.”

“Ma ei põlga raha,” vastas guru rahulikult Mercedesele otse silma vaadates. “Ma ei põlga ega ei vihka midagi.”

“Siis muidugi. Tulge minu järel, ma viin teid teie ruumidesse, te ilmselt tahate puhata.”

Ja nad läksid. Gurule oli Mercedes valinud enda lähedale suure ja mugava korteri. Seal olid tema käsutuses automaatne köök, parimad hügieenivõimalused, holoteater... Ühesõnaga, kõik habitaadi luksused. Esimese päeva jooksul pidi Mercedes oma senise arvamuse gurust mõnevõrra ümber kujundama. Singhasathith, nagu selgus, polnud mingil juhul askeet. Seda sai Mercedes teada, kui ta “õhtul” oma külalise ruumidesse läks. Kõik lambid olid põlema pandud, seinas mängis ülisuur holoteatri paneel habitaadis programmeeritud kangelaslikku saagat Veenuse terraformeerimisest, guru ise lebas ravikemikaalidest mulksuvas vannis, jõi biojõhvikalikööri ja popsutas piipu, mille hõng reetis keemilist kanepit.

“Ma näen, et te olete end mugavalt sisse seadnud?” märkis Mercedes ukselt, suutmata oma imestust varjata.

“Te olete üllatunud?”

“Ei salga, olen.”

Guru ronis vannist välja ja heitis endale hommikumantli selga, istus diivanile ning Mercedes järgis külalise eeskuju. “Lubage siis ma seletan teile üht-teist,” sõnas Singhasathith. “Ma ei tea, milleks te mind siia ostsite, ja kui mäletate, siis ma ei pärinud ka. Jah, ma olin alguses tõrges, sest ma pole varem kosmoses käinud, ega suutnud mõista, mida ma Marsil tegema peaksin. Ma nõustusin raha pärast, mida mul endal pole vaja, kuid mida mulle koguneb. Ma nõustusin ka seepärast, et lõppude lõpuks oli teie pakkumine äärmiselt erakordne. Ka Marsil elavad inimesed, ütlesin ma endale. Ja neil on mind tarvis.”

“Minul oli teid tarvis,” täpsustas Mercedes. “Keegi teine siin teist ei hooli. Keegi pole uskunud teie kuulutusi ja...”

“Ma pole midagi kuulutanud,” raputas guru nukralt pead. “Ma pole usklik, ma olen üsna üksik ja õnnetu inimene, kellele on antud võime näha, tunda ja aidata rohkem kui teistele. Kui ma midagi usungi, siis saatust ja ettemääratust. Kõige imestusväärsem sealjuures on inimeste arvamus, et ma elan mingi teatava reeglistiku järgi, mis vastab nende ettekujutustele prohvetitest. Ma ei kuuluta midagi, proua, ma näen ja mul pole sellesse isiklikku suhtumist. Ma saan aidata, ja ma aitan. Mul on vaid väga valus kõige selle pärast, mis toimub Maal.”

“See veenab mind, et oletegi kõige õigem inimene, keda ma vajan.”

“Miks te mind kutsusite?”

“Kas te suudate pimedat nägijaks teha?”

“Kui see on ette määratud, siis suudan.”

“Kas te suudate pimedaid nägijateks teha?”

“Missis Oberheim, ma pole jumal.”

Kolm päeva kulus Mercedesel selleks, et veenda oma poega ja tema kaudu habitaadi juhtkonda, et ta vajab ühte reisi tõstukiga Marsi pinnale. Vastasel korral ta sõidab Maale tagasi. Lincoln ei suutnud seda uskuda, ja õigesti tegi, sest loomulikult Mercedes bluffis, kuid ta saavutas siiski oma eesmärgi. Niipalju ta oma poega tundis.

Guru Singhasathith, Mercedes ja Lincoln Oberheim sisenesid tõstukisse ja tõusid hääletult mööda habitaadi lüüsi üles. Guru nägi nüüd esimest korda Marssi, ta vaatas seda tummalt, kuidagi äraolevalt ja huvita. Lincolni näolt kiirgas tüdimus ja ükskõiksus, ta oli tulnud rahuldama lihtsalt oma ema kapriisi, tulnud jalutama tema ja ta külalisega. Vaid Mercedes ise näis pühendunud ja isegi kuidagi pühalik.

Tõstuk jõudis lõpp-punkti. Edasi tuli ainult kuppel ja Marsi tujukas atmosfäär.

“Istuge,” pakkus Mercedes. “Istuge ja vaadake.”

“Ma olen seda kõike küllalt näinud, ema,” ütles Lincoln.

“Ma rääkisin meie külalisega,” sõnas Mercedes väärikalt. “Ma teen seda, mida sa oleksid pidanud tegema juba ammu, siis kui Marss meid reetis.”

Lincoln ohkas sügavalt ja silmitses gurut. Too istus tõepoolest mugavasse tugitooli ja suunas pilgu planeedile.

“Näete neid külmunud võrseid?” küsis Mercedes. “Mälestused terraformeerimisest. Surnud mälestused. Ma tahan, et te räägiksite, mida te tunnete. Ja mida te näete.”

Guru ei reageerinud. Mõne aja pärast pöördus ta Mercedese poole. “Te ei sega mind, ma töötangi niimoodi, te võite vabalt rääkida.”

“Kuulge, mis komejant see on?” ei saanud Lincoln aru.

“See pole komejant,” lõikas Mercedes. “Las lõpuks ükski inimene tunneb ja tunnetab seda planeeti. Las ta ütleb sulle, mis siin tegelikult peidus on. Ja kui sa teda praegu ei usu, siis hakkad uskuma aastate pärast. Siis kui Marss on oma plaani teoks teinud.”

“Ema, mida sa tahad nüüd öelda?”

“Seda, et me oleme lõksu püütud. Oma kabinettides ja aparaatide taga sa seda ei näe ja mind sa ei usu. Guru tuli siia, et teha ühest pimedast nägija, ja ma palun ka, et ta prooviks teha kogu habitaadist lõpuks nägijad. Mitte ainult minu õde Fedora pole pime, vaid teie kõik, kes te ei käi jalutamas, usute vaid oma ekraane ja nanotehnoloogiat.”

Singhasathith oli äkki silmad sulgenud, toolile tagasi naaldunud ja hingas raskelt.

“Kas teil on halb?” päris Lincoln.

“Muidugi on tal halb. Tal peabki halb olema. Ta on näinud ja tundnud seda, mis on Marsis peidus, mis valitseb seda planeeti. See on täpselt nii, nagu nendes vanades õudusjuttudes, kus Marsi kaevudes peitub keegi salapärane Ootaja. Ta oli vagusi, kuni tulid inimesed, vaenlased, ja siis tappis nad.”

“Ema, mida sa ometi räägid!”

“Ma tahan, et sa näeksid, poeg. Võib-olla on minu süü, et sa oled olnud üksik laps, sul pole olnud õdesid-vendi, aga minul oli. Ja on. Fedora.”

Kahvatu Singhasathith ajas end püsti. Ta värises ja üle ta tumeda lauba voolasid külmad higipiisad. “Õed,” sosistas ta. “Nad on ju õed.”

“Muidugi!” peaaegu hüüatas Mercedes.

“Noh, minu ema ja Fedorat kutsutakse õdedeks,” tähendas Lincoln. “Aga ma ei näe, mis see siia puutub.”

“Ei,” sõnas guru vaikselt. “Maa ja Marss on õed.”

“Põhimõtteliselt jah,” nõustus Lincoln. “Kui nii kujundlikult väljenduda, siis jah, astrofüüsika kinnitab seda, aga...”

“Ta meelitas teid siia,” jätkas guru. “Et siis tappa.”

“Marss peibutas meid soodsate analüüsidega,” jätkas Mercedes. “Ta tegi kõik selleks, et meid siia meelitada. Ja me tulime, sest kuhugi mujale polnud meil enam minna. Maa olime me juba tapnud. See on kättemaks, poeg. Guru, öelge talle!”

“See kuppel,” pomises Singhasathith, “kukub varsti kokku. Seda lagundatakse. Suur torm on tulemas, torm, mis liigutab mägesid. Mäed lendavad siia, matavad... haud.” Rohkem ta ei suutnud, guru vajus taas toolile kokku, hingas katkendlikult, ta käed värisesid.

“Ema?” lausus Lincoln ähvardalt ja kortsutas kulmu.

“Mida sina teeksid,” pöördus Mercedes poja poole, “kui keegi on tapnud sinu õe? Sa maksad kätte! Meelitad mõrtsuka enda juurde, peibutad teda, harjutad endaga, lubad kõike, mida ta ihkab. Ja siis tapad ta. Aeglaselt, piinarikkalt ja seda ise nautides.”

Lincoln Oberheim, nanotehnoloogia valitseja, jõllitas tummalt oma ema, keda ta uskus olevat hulluks läinud. Uskus veel mõne minuti, seniajani, kuni kõik ekraanid tõstukis hakkasid erepunaselt vilkuma ja tema kõrvu täitis ebameeldiv häiresignaal, millele järgnes mahe naisehääl:

“Tähelepanu. Habitaadi turvakilbi A-9 tasemel häire. Pragu turvakilbis. Kõik peavad viivitamatult naasma oma statsionaarsetesse ruumidesse. Transpordisüsteemid lakkavad töötamast seitsme minuti pärast. Tähelepanu...”