Читать книгу Lihtsad valikud - Triinu Meres - Страница 4

„Õnnitlen, vanamoor!”

Kiviplaatidest põranda hallid ja punased ruudud. Naerata, nooguta.

„Hea töö!”

Suru kätt, naerata.

„Hästi tehtud, õeke!”

„Tõesti, kuradi kõva töö, Omara!”

Kaks tükki korraga, patsutavad õlale, üks koguni kallistab.

Naerata, nooguta, mine edasi.

Nad ei pane pahaks, et su naeratus on poolsurnud ja sa vaevu vaatad otsa, kui kätt annad. Töö sisekaitses on sünk, raske ja kohati räpane. Lase edasi, naine, lihtsalt mine edasi, ja keegi ei võta märgata, et võibolla sa ei jõua.

„Palju õnne, vana nuhk, vägev!”

Viipa. Uks, käänak. Eratubade tiib ametlike ruumide asemel. Hallikas krobe põrand plaaditud kivipõranda asemel. Soojem.

„Hästi tehtud, Gert!”

Otse enne koduust veel üks õlalepatsutus. Veel üks tänu. Uurija Omara vastunaeratus näib surnud veelooma oma olevat, aga persse, mida veel?!

Uksest sees, lükkas Gertrud Omara selle enda järel kinni ja oli viimaks ometi üksinda.

Istus maha, põlved püsti. Sinnasamasse, sinisele põrandale, vastu pruuni uksepolstrit.

See oli nüüd tehtud, kas polnud? Töö lõpetatud. Valmis. Läbi.

Kuklas surises. Jalad valutasid. Eriti vasak reis, mille ümber külmasidemest hoolimata moodustus kahe labakäe mõõtu sinikas. Oli vaja, no oli vaja – aga sangarlikkuse surve soontes oli ta muidugi otse sündmuste sõlmpunkti kihutanud.

Gertrud oli selle sinika üle kuidagi absurdsel moel isegi uhke. Ta oli tahtnud näha, kuidas nad Lauri vahust välja lõikavad.

Tropcheri jälitamine oli tema töö, eesmärk, võib-olla isegi kirg, kui aus olla – ja nüüd oli ta selles töös tõesti otsast lõpuni osaline olnud. Isegi kui tema roll päris lõpus piirduski löögi eest veidi liiga napi kõrvalepõikamisega ja õigupoolest ebavajaliku uimastajalasuga, oli ta vähemalt kohal ja nägi kõike.

Kõike.

Gert vangutas pead ja naeris omaette hääletut, veidi viltust naeru. Ta tundis iseennast, seega vastne sinikas teda ei üllatanud. Ega ka selle saamisviis. Aga tal oli valus ja ta oli kohutavalt väsinud.

Oh, surra, magada ...

Ta võiks nüüd tegelikult puhkuse paluda. Tema suur töö, aastatepikkune pingutus oli lõppenud.

Sada nelikümmend neli tundi lühipuhkust näiteks, täpselt neli ööpäeva. Magaks oma kodukabinetis, pead ei peseks, telliks laost suure kastitäie kõiki neid kangeid keemilisi magusasju, mida sööklas ei müüda. Võtaks iga päeva lõpus ette mõne tõsise pakskoogi ja magaks, magaks, magaks. Tagasi normaalsusesse.

Sest Lauri Tropcher, roheliste ühemehearmee, oli lõpuks vangis, ja võib-olla saab Gertrud Omara südametunnistus nüüd ometi puhtaks ja puhata. Uurija-teadur Omara igatses nii väga hetke, mil südamevalu ja vanad vead lakkavad kraapimast ning ta võib panna käed puusa ja tõdeda: „Jah, ma tegin tõesti vea. Aga ma parandasin selle. Nüüd on see kõik möödas.”

Naine lausa muigas selle mõtte peale. Kaunis mõrult. Sest tehtud töö tehtud tööks, see hetk polnud veel käes. Temal, Gertrud Omaral Kiililiiva Sisekaitsebüroost Glasgou planeedil Boudica Süsteemis ei olnud just kombeks leida lihtsaid valikuid ja südametunnistusele puhastust.

Naine ajas enda tasapisi, valusat jalga hoides, uuesti jalule.

Käsi lülitas pritsmeplekilise joogimeistri sisse ja kuni see sumises, uuris naine suupistekorvi. Toitollus tundus kuivanuna, peamiselt suhkrust ja värvist koosnev libamoos küpsisepoolte vahel tungis tükkidena välja. Vaatepilt ajas südame läikima.

Söögisahtlis seisid ootel ka umbes nelikümmend pakki kõrge vitamiinisisaldusega kuivsuppe. Sööklas pakutava kõrval oli need enamiku Büroo elanik- ja töötajaskonna põhitoidus, aga nii normaalseks, et enne ööd üks supp valmistada, ei suutnud naine end kogu selle pinge järel veel mõelda.

Uurija-teadur Omara võttis lihtsalt joogikruusi, kust tõusev magus kohviaroom need kaks möödunud päeva mälus natuke kaugemale peletas.

Elustav.

Ta istus oma töölaua taha nagu harilikult. Pani kruusi kruusihoidjasse nagu harilikult. Libistas sõrmedega mööda ekraani. Tere tulemast Sisekaitsebüroo Kiililiiv töövõrku! Gert kõhkles hetke meediaväravas, ent ei sisenenud. Ühenduse saanud, nõudis ta selle asemel kohe välja Tropcherit puudutavad jooksvad andmed, nagu ta harilikult ikka oli teinud, juba lugematuid kuid.

Kõik nagu harilikult. Kuigi seekord olid lood muidugi teistmoodi.

Vana tabamatu-peatamatu-halastamatu oli vangis ja Omara ei pidanud enam tema toimikut avama. Ta lihtsalt tahtis seda teha, aga see oli hoopis teine asi.

Vist.

Oh! Keegi oli ette näinud, et ta Tropcheri kohta küsib.

Sissepääs võrku oli lubatud, ent enne kurjategija andmete kuvamist avanes Gerdi ees kaunilt kujundatud kutsekaart:

Lugupeetud uurija-teadur Gertrud Omara!

Kuningas Nikolai XXIII nimel anname teada, et meil on väga hea meel. Teie tegevus Kiililiiva Büroos ja Teie isiklik tegevus terrori peatamisel on kandnud tõhusat vilja. Tagaotsitava Lauri Tropcher’i elusalt kinnivõtmine ilma tsiviilohvriteta on saavutus, mida planeedi kuningas kõrgelt hindab. Gertrud Omara, Te olete palutud ülehomme, 34. Loorkuu päeval kell 25.00, Glasgou Põhjapiirkonna kuninglikku esindusse vastuvõtule, kus kuningas Nikolai XXIII Afanasjev Roltonit Boudica klannist esindavad Teie tarvis printsess Jelena Violetta Dali Boudica klannist ja prints Serge Jude Dali Boudica klannist.

Sobilikuks rõivastuseks on paraadmunder, mille laenutab Teile Teie sisekaitseüksuse garderoob ilma lisatasuta.

Tasuta transport Kiililiiva Büroost nii sinna kui tagasi Teile sobivatel kellaaegadel on samuti tagatud.

Lugu pidades Keskbüroo

Teksti luges ette mahe, kaunilt moduleeritud meeshääl ja ekraanil jooksis ilupilt esindusest. Vaipadega kaetud trepistikud, valge kivim, ornamendid, sirged pinnad. Pildilise osa lõpetas ligemale tunniajaline protokollireeglite tutvustus, kus Gert nägi iseenda 3D simulatsiooni läbi spaleeri sammumas, õige nurga all kummardamas ja naeratamas nagu masin. Ta üritas etiketifilmi kinni panna, aga loomulikult ei olnud selleks mingit võimalust. Ekraani-Omara irvitas idiootlikult edasi ja ehtne mõtles kibedalt, milleks kuradiks neil päris-teda üldse on tarvis esindusse tirida, kui neil nagunii ideaalnägemus on juba kokku pandud.

Gertrud vaatas mängivat pilti, mõtted segi paisatud, kohvilonks kõhus klompi kiskumas, ning mõtles, mäherduse ülbe nahaalsusega kutse talle ette oli sokutatud. Mitte kirjakasti, vaid otse tööasjade vahele. Tema sissepääsukood Tropcheri toimikule aktiveeris ühtlasi selle vastiku aadelliku nõudmise.

Nime Jelena Violetta Dali ta kusjuures teadis. Hoolimata Boudicate suguvõsa üüratusest ja sellest, et Omara meediast seltskonnauudiseid ei jälginud, tuli see väga tuttav ette, kuigi kohe ei tulnud meelde, millega seoses. Ilmselt oli printsess mingi nii tähtis nina, et isegi Gertrud oli temast kuulnud. Olgu, hiljem otsib üles, kes ta on selline.

Kutse lõpetas ürituse kava.

Püha perse. Kuninglik esindus.

Uurija-teadur Omara oli just (JUST) jõudnud tagasi sõidult üle kivikõrbe, tagasi Sisekaitsebüroo matsakasse maa-alusesse pessa ja koju. Need aristokraadid! Nad arvasid alati, et sul peab nende jaoks iga hetk aega ja energiat olema!

Gertrudil ajas liugurisõit südame pahaks. Reaalselt, kehaliselt. Boudicatega kohtumise kohustus tegi lisaks närviliseks ja pani kõhus keerlema vabariiklikud mõtted. Niigi oli raske mõista, mida ta õigupoolest just sooritanud ning saavutanud oli – vajadus aristokraatlikke sõrmeotsi suudelda tegi kõik veel rängemaks.

Kuigi ilmselt ei pea ta midagi päriselt suudlema: etiketijuhendit uskudes on ta sedakorda nii auväärne isik, et pääseb ainult kummardamisega. Et tegu on avaliku sündmusega, ei ole oodata ka suuremat uimastiorgiat, grupiseksi ega muid kõrgseltskonna meelelahutusi, mille kohta meediast ikka ja jälle lõbusaid lookesi leiab.

Oh, toss ja löga, mis me sõrmeotste suudlemisest räägime, nad ilmselt tahavad talle Tropcheri jälitamise, haarangu ja kogu selle rabamise eest mingi ordeni kah anda! Üllatusena.

Uurija oigas vaikselt ja toetas pea kätele.

Mõne aja pärast vaatas taas lauale, toimiku järele, ja leidis, et seal pole midagi näha. Ta ei pääsenud oma andmetele ligi. Toimiku asemel oli ekraanile vajunud lihtsalt valge tühjus. Nad nusserdasid ta juurdepääsukoodi ära oma lolli tänusõnumiga. Just seda oligi vaja, et päev krooni pähe saaks, tõesõna!

Omara kulistas pool tassitäit kohvi korraga alla ja tundis, kuidas kuum vedelik kurgu ja kõhu lõõmama lõi. Magus. Magus ergutas ja ühtaegu meenutas talle, et tegelikult on ta ikkagi näljane. Mingisugune tähistamine tuli ette võtta, isegi kui selleks on kodus ainult suppi, küpsiseid ja „kahvatut”.

Gert sirutas juba käe küpsiste järele, kui teda tabas konkreetse põhjenduseta uitmõte.

Aga kui tegu ei olegi kohmaka koodisolkimisega? Äkki tõrjuti Gertrud Omara meelega Tropcheri andmetest kohe eemale, kui mees juba käes ja Büroos varjul?

Ta proovis uuesti.

Siuts-siuts. Siuts, tegi masin praktiliselt kuuldamatult. See tähendas enamasti ...

„Soovitud infot ei ole olemas.”

... probleeme.

Varukoopiad?

Siuts-siuts-siuts-siuts. „Soovitud infot ei ole olemas”

Gertrudil läks mitukümmend sekundit, et asjast päriselt aru ning vihaseks saada. Koos vihaga, peaaegu samal hetkel, tuli süüdlaslik hirmusööst.

Varukoopiate ees ei rippunud mingit kutsekaarti. Seal pidi keegi tema sissepääsu sihilikult blokeerima.

Gert kortsutas kulmud ja otsaesise kokku ning sundis end mõtlema. Kas keegi jõuüksusest võis ehk nii kiiresti ette kanda neist mõnest lausest, mis ta liuguris Lauriga vahetas?

Idee tundus iseenesest pigem ebatõenäoline. Jõuüksuses ei nuhitud üksteise järel, ilma usalduseta ei saa seda tööd teha. Pealegi olid nad just koos temaga Lauri Tropcheri kinni võtnud, tema jälitamise lõppvaatusele hiilgava punkti pannud ja kõik omavahel mõnusalt vennastunud. Kes neist tema peale kaebaks?

Või kui seal isegi oli mõni nuhk, pidanuks ikka päevake-paar minema, enne kui võimalik sitt talle kaela vajub, sest noh – Tropcher oli purgis kinni ja tema, Gert, oli tegutsenud puhtalt, perfektselt, inimohvriteta, absoluutselt ilma mingi skandaalita ja kõigi reeglite järgi. Sellest võimsam oleks vast habemike Valide või Pepita kinnivõtmine, ja see polnud planeedilt lahkumata reaalne. Gert oli särav päevakangelane. Tema ja Lauri kunagine tutvus oli teda selle töö juures aidanud, mitte takistanud, ja paar vahetatud sõna ei teinud tulemust kuidagi tühjaks.

Oletab siis hoopis, et võrguhaldurid on Lauri Tropcheri toimiku kasutusest ära tõstnud Boudicate perekonna algatusel (sest kelle teise algatus see olla võiks, eriti kutsekaarti arvestades)? Aga oletab ka, et nad tegid seda tavapärase aadelliku paranoia ja veel tavapärasema aadelliku ülbuse tõttu, mitte konkreetselt tema vastu suunatud ahistustegevusena.

Gertrud Omara, mõtles naine kruusi käte vahel pigistades, nad on lihtsalt värdjad nagu ikka. Rahune maha ja lahenda oma tõeline probleem!

Omara imes sisse viimase kohvilonksu ja jättis tühja kruusi lauaservale.

Istus seejärel laua kõrvale maha ning võttis saapad jalast. Peale väikest mõtlemist kooris jalad päris paljaks ja liigutas mõtlikult varbaid. Esivanematelt päritud mahepruun nahavärv oli pikkade aastate jooksul, mil ta oli varjunud Glasgou päikeste eest, muutunud ebamääraseks, enam-vähem valgendatud kohvi karvaliseks.

Tropcher oli Omaraga võrreldes muidugi valkjasroosa nagu mõni pehmendav kätekreem. Oma absurdselt udejate helepruunide juuste ja kahvatu nahaga esindas too aadliharvendaja lihtrahva seas väljasureva europiidse geenikomplekti jäänukeid. Kahe aasta eest, nende viimasel kohtumisel enne tänast, oli Gerdil jäänud mulje, et mees jääb varsti ka kiilaks.

Noh, ta oli Lauri tema urus nurka ajanud, oli välja sõelunud tema tagavararajad ja varjupaiga nendest lahti lõiganud. Jõuüksus lasi kolmes piirkonnas korraga Tropcheri putkepaigad isolaatorit täis ja ühes neist leidsid nad otsitava. Lasid ta niimoodi vahtu, et mees ei liigutanud ei kätt ega jalga.

Gertrud oli kohale kihutanud, nii et liivatorm järel, ja lahtipakkimise ajaks pärale jõudnud. Vahu sees on mõistagi raske kedagi ära tunda, aga Li tehnikuna võttis proovid ja sai kindla vastuse: tegu on tõesti ehtsa Lauri Tropcheriga.

Muidugi, võinuks Gert neile kohe öelda, ma ju teadsin, et see on Lauri – aga kindel tõend oli ikkagi kergenduseks. Ometi kord polnud midagi viltu läinud ja ometi kord oli neil õige mees vahu sees kinni.

Segu lahtilõikamisel ilmus nähtavale räpane, vahust ja pesematusest haisev, kõhnaks jäänud ja ikka veel võimatult kiire (sinikas Gerdi reiel oli üks tunnismärke) Lauri, aga endisest märgatavalt kiilamana ta küll ei paistnud. Lihtsalt natuke taandunud juuksepiiriga nagu ennegi.

Nad muidugi ei lasknud teda enam pihust. Keset jõuüksust ja relvituna ei olnud ühel inimesel, isegi Tropcheril, mingit võimalust. Ta pani küll vastu viimse võimaluseni ja natuke veel edasigi, aga ta polnud imeline üle igasuguse mõõdu.

Gert näppis ettevaatlikult sinikat kintsul. Ilmselt võinuks temagi oma liikumiskiiruse üle üsna uhke olla – turvisest hoolimata pidanuks ta reiel kena luumurd olema, poleks ta hoobi eest tagasi põigelda jõudnud. Aga uhkust võttis mõnevõrra maha tõdemus, et tal polnud üldse tarvis lahtilõikamise juurde tükkida, polnud õigustki. Ta oli lihtsalt nii väga tahtnud veenduda, et jah, jah, see seal oli Lauri.

Hiljem, liugurisse, oli vang fikseeritud, pea kuklas, pead paigal hoidmas kaelatugi ja laubarihm, väliselt üsna mugavad, aga kuradima kindlad. Omara oli need ükshaaval isiklikult üle kontrollinud, sest Tropcheri puhul polnud võimalik turvalisusega üle pingutada. Gert istus vangi vastas, mitte päris otse, vaid pisut küljel ja turvalisel kaugusel. Pihukaga relvastatuna. Musklirühm magas, liugurijuht oli oma kabiinis ja öö akende taga kollase päikese paistest hele. Nii vang kui vangistaja ootasid vaikides, et liugur nad Büroosse viiks.

Gert tundis, kuidas adrenaliinist hoolimata kõhus natuke keerab.

See oli tehtud.

Pidanuks vist parem hakkama, aga seda ei juhtunud.

Gertrud Omara vihkas liugurisõitu. Pikk kahvatu arm, mis kulges naise parema silma alt lõuani, ja teine, lühem ja viltune, vasakul pool lõua ja põse vahel, tundusid päris heade põhjendustena, miks. Ent tal oli liuguris iiveldanud ka enne toda õnnetust.

Jõuüksus magas kõrvalkuutides ja mootor sumises vaevukuuldavalt.

Istujad olid kaua vait.

Selle ühe hetkeni.

„Omara.” Lauri vaikselt lausutud sõna oli tõdemus, mitte kõnetus. „Kui mu otsejuhid üksteise järel välja lülitusid, arvasingi, et see pead seekord jälle sina olema.” Ta pidas pausi, et huuli niisutada. „Väga halb ajastus, Gert. Et sa ka just nüüd pidid mu üles leidma!”

Üle Gerdi näo vilksas kõver naeratus, mida tal päriselt kinni püüda ei õnnestunud.

Ta vangutas reflektoorselt pead: „Muidugi mina. Kes see teine ära mõistataks, kus sinusugune end peidab? Ja nüüd on juba liigagi hilja.

Miks sa ei kuulanud mu hoiatust too viimane kord?” Uurija Omara krimpsutas omaenda toonaseid sõnu meenutades laupa sügavad jooned. „Mida ma ütlesingi – et ära tõmba tähelepanu? Mine ja püsi vagusi – ja ära tapa! Aga sina ... Oh, perse, Lauri. Lapsed?!”

Lauri kehitas õlgu, nii palju kui ta sai. Naeratas natuke, kinnise suuga. Vaikus.

Küsimustele ta ei vasta, uurija-teadur pidanuks seda aimama. Aimaski.

„Omara.”

Ja seekord küsis Lauri tõesti ta tähelepanu. Mees lakkus jälle kuivanud huuli. „Palun, Omara. Päästa mu naine. Ma ise,” kerge, aga kuidagi veider irve neil huultel, „hetkel ei saa seda teha.”

Paus. Gertrud Omara heitis automaatselt ettevaatliku pilgu paremale. Ingrid Li ja mingi musklivend üle vahekäigu kõrvalkuudis uinusid sügavas tehisunes, kindlasti ei kuulnud nad sõnagi sellest, mida Tropcher just ütles. Niimoodi, nagu musklite hormoonid iga töö jaoks üles pumbati, ei pea inimkeha kaua vastu ja see kokteil tuli võimalikult ruttu unega maha võtta.

Ikkagi polnud see turvaline koht ega turvaline jututeema. Boudicate nuhksüsteem oli hea, Gertrud teadis seda omast kogemusest.

Mees ei pööranud uurijalt oma haiglast helerohelist pilku. „Omara. Gertrud. Ma palun sind. Tal on abi vaja ja mul ei ole ...” Tropcher pani korraks silmad kinni, aga kui ta need uuesti avas, polnud pilgu surve põrmugi leevenenud. „Sina saad sellega hakkama, ma tean. Ja mingit muud abi, midagi muud, midagi iseendale ma ei küsi. Minu sõna selle peale. Aita teda!”

Uurija Omara pilk oli ikka veel kõrvalkuudile pööratud, aga mõte haakis end ühe Lauri lausejupi taha kinni. Mul ei ole?

Ta vaatas mehele otsa, mõeldes võimalikele nuhkuritele liuguris, mikrofonidele seintes, salakaameratele. „Sa ikka mäletad, vahistatu, et kõike, mida sa ütled, võidakse kasutada sinu vastu?” küsis ta jäiselt.

Mees näitas milleski naeratusetaolises oma laiu esihambaid.

„Ma riskin. Pole muud võimalust. Mida sina teed?”

Gert kehitas õlgu. Ega ta ei uskunud, et keegi neid praegu jälgida taibanuks, tegelikult. Mitte et tema enda jaoks konkreetselt vahet olnukski.

„Põrgut, Lauri ...” ja Omara vangutas väsinult lühikeste mustade juustega pead. „Ma isegi ei teadnud, et sul naine on. Kõlab nagu mingi asjatu haavatavus sinu jaoks. Mis tal siis häda on, et teda päästa tuleb?”

Gerdi toon oli sealjuures väsinud ja pisut mürgine. Haavatav. Vale.

Lauri köhatas. Tema suu ja kulmude liikumises paistis teatud ebalust, aga siis tõmbas mees nagu otsustanult hinge. Ta ei saanud uurijale korralikult otsa vaadata, pea seina küljes kinni, nagu tal oli, ent püüdis siiski. Tabas pilguga naise puusi ja reisi.

„Sa tead ju küll.” Vangi suu väändus. „Boudicad otsivad ta üles ja panevad mu fakti ette, et räägin neile kõike, mida nad iganes tahavad – või nad panevad tema ka ümbertöötlemisele.” Tropcher vaikis. Neelatas. Siis jätkas, aeglaselt ja valulikult. „Ma arvestasin selle võimalusega, loomulikult. Jah, ta on haavatavus. Kui nii läheb, siis ... nii läheb. Aga Nadine ei ole milleski süüdi.” Ning ta hääles oli taas palve. „Ainus põhjus, miks nad talle haiget tahavad teha, on see, et mina temasse armusin. Otsi ta üles ja peida ära, Omara, palun!” Mehe ümara lõuajoonega nägu oli pingule tõmbunud, vanusejooned laubal ja suu ümber märgatavad. Sellist Tropcherit ei näinud just sageli: vaevatud ja murelikku. Või vähemalt ei näinud toona, kui ta sisekaitses töötas.

Gert uskus meest. Uskus sedagi, et Lauri vaataks pealt, kuidas tema naine elusalt orgaanilise materjali juppideks tehakse – ega räägiks ikkagi. Sest ta oli selline mees.

Lauri Tropcheri naisele, kes iganes ta ka oli, võis ainult kaasa tunda.

Ent Gertrud Omara ei kavatsenud oma vangile seepärast veel vastu tulla, et keegi naisolevus oli olnud piisavalt rumal, laskmaks end Lauri sarmist ära petta.

„Et tema ei ole milleski süüdi?” Sarkastiliselt. „Tatt, Lauri! Mõtle ka, mis jama sa suust välja ajad. Ta on ju sinu naine! Kuidas te elasite temaga? Pidasite ainult kirjasuhet või?”

Tropcher pilgutas kiiresti ja mitu korda silmi. Küllap tahtis pead vangutada, aga ei saanud. Ta paremal säärel tõmbles lihas, nii et püksisäär liikus.

„Ainult relvatehingud ja natuke valvesüsteemides häkkimist,” vastas vang pärast pausi madalal häälel. „Ta pole ühtegi Boudicat näpuotsagagi puutunud. Pole teadlikult kellegi verd valanud, mitte ainsatki korda. Ma vannun. Ta on puhas. Kuula, Gert!” ja nüüd oli ta hääles murduv noot. „Ma ei palu sul ju mind ennast aidata. Aga tema pärast, ainult tema pärast ma palun. Otsi ta üles ja peida ära!”

Gertrud Omara hingas aeglaselt sisse ja välja. Raputas oma tumedaid juukseid: „Ei. Ma aitasin sind tookord, vabal tahtel, palumata – ja ei taha ikka veel mõeldagi, mis sellest sai.” Ta sirutas lahtise peo mehe poole, nagu esitleks mingit nukrat jõledust. „Oleksin ma su tookord üle andnud, poleks sinu kõige hullem hukkamine mind nii hullusti kummitama jäänud kui see su ... See, mida sa viimati Kamotkal tegid.” Ta ei saanud Lauri poole vaadatagi, ilma et see mälestus poleks esile kerkinud. Vaatas maha. „Ma pidin end tookord jupp aega pakslehega uinutama. Lauri, ma nutsin. Ei. Ei! Mina olen sulle ja su tegudele läbi sõrmede vaatamised ära vaadanud.”

Oma tõe välja öelnud, tõstis naine pilgu. Tropcher suutis vastuseks näole manada väikese kaastundliku naeratuse koos valuliku kulmukortsutusega. Omara oli veidi isegi liigutatud, ta polnud sugugi kindel, kas temal Lauri olukorras jaguks kasvõi teeseldud kaastunnet kellegi teise kui iseenda jaoks.

Aga Tropcher, kui nüüd rangelt võtta, oli neist kahest ka alati see parem valetaja olnud.

„Gertrud,” sõnas mees õrnalt. „Ma mäletan küll, et sulle lähevad süütud ohvrid korda. Ja ma olen alati neid vältida püüdnud, just nagu sinagi. Kumbki meist ei ole loomult julm, teisiti poleks me olnud seal, kus olime.” Mispeale Omara kuklas tõusid karvad turri ning sõrmed tõmbusid iseenesest rusikasse.

Siis lasi ta end tahtepingutusega uuesti lõdvaks. Sest ei. Ta ei hakka raudades vangi lööma, isegi kui too on mölakas.

„Ei.” Rahulikult, aga kindlalt. Ei enam.

Tropcher kuulis ja sai aru. Ta pilgutas silmi ning vaikis, näost veidralt hall. Kurat, kas ta pilgutas pisarat tagasi? Polnud võimalik.

„Gertrud ...” jälle see väsinud toon. „Gert, Nadine on lisaks muule ka minust rase. Anna andeks, et ma selle niimoodi haledalt esile toon. Aga nii see on.”

Gerdi näol ei liikunud vastuseks kumbki arm ega suunurk. Nüüd vaikis tema. Möödus pikk aeglane minut, mil uurija Omara vaikis ja silmi pilgutas. Aga see ei päästnud – soolane pisaravesi valgus juba põsele.

Uurija tõusis püsti, liuguri pehmest rullumisest veidi tuikudes, ja haaras oksekausi pihku.

„Ma pean selle üle järele mõtlema,” sõnas naine. Ta pani pihuka kõrvale – see oli talle häälestatud, nii et keegi teine ei saanuks seda nagunii kasutada – ja kontrollis süstemaatiliselt üle Tropcheri kinnitusrihmad.

„Ma ei valeta, Omara. Tal on väga abi vaja ja see võib olla keeruline, aga sina saad hakkama, ma tean. Kuule, ma saan aru, et sa ei taha mulle õieti otsagi vaadata, aga see, mis mina tegin, ei ole tema süü! Raisk, Omara, oota!”

Gert lükkas kuudiukse oma selja taga kindlalt kinni. Lülitas signa sisse ja nuuskas tatikogujasse.

Seejärel tuikus üle läbikäigu ühte tagumisse kambrisse ja vajus raskelt toolile. Pühkis veel korra nina ning toetas pea kätele.

Süda oli tõsiselt paha.

Nüüd, pärast vangi ametlikku üleandmist, tagasi oma kodu 16 ruutmeetril, toimikut mitteavava laua taga, lõpetas Omara küpsise kolme neelatusega ja ohkas. Selgus, et Tropcheri (ega muidugi ka tema saladusliku naise) andmetele ei saanud enam kuskilt kaudu ligi. Gert kaevas, püüdis kasutada võõraid ülekandeteid, ent tulemus oli ikka null.

Ta pani korraks silmad kinni ja toetas end seina najale.

Löga ja ving ja hala!

Oletab, et ta tõesti tahab selle müstilise raseda naise üles leida, enne kui Boudica jaole saab. Oletab, et ta peidab teda vähemalt seni, kuni laps on sündinud. Sest üks asi on ähvardada täiskasvanut, kes peab olema teadlik oma valikute tagajärgedest ja teine ...

Gertrud Omaral olid endal ka lapsed. Kaks tükki. Tema tööperioodidel muidugi koolis nagu kõigi teistegi lapsed – aasta kõik kuud miinus kolm nädalat puhkust, mida ta endale lubas. Igatsetud ja ositi võõraks jäänud, aga üleni oma lapsed. Vereside, tihe ja loomalik. Ta ei saanud parata. Kui ta mõtles lastest, mõtles imikutest või sündimata loodetest, mõtles ta nagu ema.

Mis tähendas, et ... et haijah!

Ta ei saa lubada, et tema tegevus toob kaasa mõne õnnetu imiku piinamise. Lihtsalt. Ei. Saa.

See oleks veel hullem, kui oli elada kõik need aastad Lauri jäetud koorma all. Aga kuna ta ei pääsenud oma tööandmetesse enam sisse, siis ... siis oli kättesaadavas kauguses ainult üks inimene, kes võis talle Tropcheri naise asukoha (ja võib-olla veel millegi olulise) kohta öelda, mida tarvis. Tollelt inimestelt küsimine nõudis nüüd muidugi teatud pingutusi.

Liuguris oli võimalus olnud, nüüd oli see möödas, kuid kas Gertrud Omara peaks laskma end takistustest peletada? Ta teeb seda, mis on õige, mida ta tahab, ja mingu või mõlemad päikesed lõhki, sestpeale kui tema valik on tehtud, käib tema oma teed.

Vastuvõetud otsusest tiivustatud ja palju erksam kui veerand tundi tagasi, lasi Gert kätel mööda lauda käia. Lauri, Lauri, vähemalt teadis ta üsna täpselt ning kindlalt, kus mees asub. Nõudis natuke nokitsemist, et kogu vanglatiiva hiiglaslik andmebaas kätte leida. Paar isikut tõendavat sõrmejäljesisestust ja koodi – ning tal olid kõik vanglatiiva turvakaamerate numbrid ekraanil. Naine veenis joogimasinat vahelduseks kuuma šokolaadi tegema, pilk kinni pildiakendega kirjatud lauaekraanil.

Ühes igavaid suletud uksi kujutavas aknas tõttas keegi mees sildita ukse taha. Teisel läks kuhugi terve grupp turvakombedes valvureid. Üsna laisalt, aga üks neist seletas teistele ilmselt midagi olulist. Vehkis igatahes jõuliselt kätega.

Sirged värvitud seinad, sama sirged ja mittemidagiütlevad uksed. Ei midagi. Keegi mundris naine.

Ja siis tabas ta õige hetke õiges pildis.

Uurija-teadur Gertrud Omara tundis ära Tropcheri, pea rippu, jalad raudus, valvurite vahel mööda põrandat edasi lohisemas. Üks valvur ees, kaks taga, kaks külgedel ja veel kaks hiljem järele tulemas. Mis nad kartsid, et ta tõuseb oma raudades lendu nagu kärblane ja laseb läbi ventilatsiooniluugi jalga või?

Ah, ei.

Need kaks hiljem järele tulijat ei olnud valvurid.

Kaks sihvakat kõrgklassi turvises isikut, mõõk puusal, seisid viivu otse kaamerapilgu all. Pöördusid. Ühel elegantse luustruktuuriga näol viivles üllatunud rahulolematus. Siis suundusid kaks Boudicat otsustavalt läbi ukse tagasi.

Need kaadrid olid võetud täna kell 16.37.

Omara oli jõuüksuse ja vangiga sisse tulnud veidi enne kuutteist. (Vanglatiib oli ilmselt Laurile kohe midagi ära sutsanud, sest kui nad ta ennist üle andsid, oli ta igatahes täie teadvuse juures olnud. Mida ei saanud kaamerapildis nähtava kohta kuidagi öelda.) Ja sõitnud olid nad Kiililiiva peatusteta ja väga kiiresti.

Mis tähendas, et kui kell 16.37 olid need kaks Boudicat juba Kiililiivas, pidid nad kas tulema erikuradi kiiresti – või olema juba enne kohal ning ootel, kui Lauri Tropcheri kinnivõtmine plaani asemel reaalsuseks osutus. Mis värk? Kas neil oli telepaat? Või elasidki nad kogu aeg Kiililiivas? Väike aristokraatlik vanglakomando, millest keegi ei tea?

Valvurid ja vang kadusid kuskile kaadrist välja. Nende sihiks olnud paiga akent Gertrudil paraku lahti ei olnud.

Tal polnud aimugi, mis värk.

Omara asus aknaid 16.40 kanti seatud kellaajast edasi kiirkorras läbi kerima.

Pikk pooltund hiljem leidis 18.10 juures enam-vähem huvitava kaadri. Samas aknas, kus ta Tropcherit korra juba silmanud oli. Nüüd juba omal jalal ja väga lühikeste sammudega astuvat meest toimetati vastassuunas. Ta oli ainult vanglapüksikute väel, ilma juuste ja habemeta, isegi kulmudeta. Nägu tundus nii võõras, et Omara viivuks segadusse sattus ja kontrolliks silmi pilgutas. Pani kaamerapildi pausile, püüdes tuvastada, mis ilme vangi näol on.

Tühi, mittemidagiütlev. Ta kehal oli kõvasti tumedaid ebamääraseid laike, aga need võisid ka kinnivõtmisest pärit verevalumid olla. Üldse ei pruukinud värske peksmise plekkideks osutuda.

Mida, huvitav, Lauri Tropcheri meelest üldse tähendas „pole loomult julm”? Et teiste peksmisest, põletamisest ja tükkideks hakkimisest ei tunta mingit mõnu, et on ainult tagajärg kui seesugune või? Haijah! Väga kena temast ennast ja Gerti ses osas võrdsele pulgale panna, igatahes.

Sarkasm mõtetes. Uurija-teadur mõtles sageli nõnda.

Gertrud krimpsutas nägu ja pani pildi taas tööle.

Šokolaad, viimse lonksuni mõnusalt tuline, sai otsa. Naine keris lauda silides videoid kannatlikult edasi, ent ei aadlikepaar ega Tropcher oma eskordiga rohkem välja ei ilmunud. Võimalik, mõtles Gert, et aristod passivad kuskil ruumis, mille lähedale ei ole sihilikult kaamerat lisatud.

Võimalik, et enamiku sellest ajast, kui tema, Gertrud Omara, istus esmaabiruumis, võttis välisaapaid ning turvist maha ja tagastas need laenutusse, koostas raporteid, ajas korda dokumente, kinnitas sõrmejälgedega aruannete, kuluaruannete ja kinni võetud isikute õigsust, oli Tropcher koos kahe Boudicaga juba kuskil kõrvalises urus.

Naine kontrollis jooksvat kellaaega (24.20) ja teadvustas endale, et on ligi neli tundi ränka tööd teinud mehe kallal, kes on juba kinni võetud. Keha tundus pärast ründehormoonide ja opirohtude lahtumist nagu tihke plastjurakas. Juuksed ja nahk lõhnasid veel kergelt pesuvahust. Suu maitses samuti kibeka plasti järele.

Aadlikorpuse nii kiire kohaleilmumine Lauri kinnivõtmise järel oli üllatav, aga kui nüüd järele mõelda, siis – neile muidugi lugeski tõesti iga hetk. Kui nad püüavad Glasgou Rohelist Rinnet tervikuna välja juurida (ja miks nad ei peaks püüdma, kui Rinne Boudicasid endid juba lausa füüsiliselt ihkab hävitada), ongi neil kiire. Seni, kuni Tropcher jaksab suud pidada, on tema kaaslastel aega pageda ja jälgi peita. Muuhulgas ka sel ... naisel.

Omara tundis tolle tundmatu naise suhtes midagi, mis meenutas lausa kiivust. Mitte et ta ise Tropcheri vastu veel mingeid õrnemaid tundeid hellitanuks, sest nende vahel polnud ka toona mingist ametlikustatud suhtest kunagi juttugi olnud. Mitte kunagi, kuitahes raked nad olidki. Nüüd on Lauril siis naine, keda ta kutsub oma naiseks, ja elu näitas ka kohe karmilt ette, miks see oli halb mõte.

Gert nuuskas nina ning tõdes, et on vist kade, kuna tolle teise naise pärast tegi Lauri Tropcher viimaks midagi selgesti lolli. Tark põhjus küll kade olla, haijah!

Lauri on muidugi vait, kuni vähegi suudab, ja ta ilmselt suudab, mõnda aega vähemalt. See jätab ka kõigile teistele, Gert ise kaasa arvatud, veel natuke mänguruumi.

Uurija-teadur sõi ära peotäie moosiküpsiseid. Tuli magama minna, ega midagi paremat enam polnudki teha. Ta vaatas ühe Luke-mõtte ajel teadetekasti – ja neelas küpsisesuutäie pooleldi närimata alla.

Muskliruumist oli kaks tundi tagasi sõnum saadetud: „Tööpäeva järel tähistame Omara ja jõuüksuse suurepärast edu! Ülemised puhkeruumid meile reserveeritud kuni klla 34-ni. Alko, toitollus ja paksleht kollektiivi poolt, kes muid asju tahab, võtab ise kaasa. Ole kohal!!”

Ja selle järel veel üks kiri: „Omara, meile väga meeldiks, kui sina ka tuleks. See on ikkagi sinu auks eelkõige. Nii omadega läbi sa ju ikka ei ole, kulla provva? Luke.”

Omara muigas.

Ta sõi veel kaks küpsist ja otsis sahtlist välja pidulikumat sorti tanki.

Lauri on kõva mees. Võib-olla on ta selle ajani vait püsinud ja võib veel enam-vähem mõistuse juures olla, kui Omara ta homme kasvõi mõneks tunniks aadlike küünte vahelt kätte saab. Seni – seni aga kavatses Gert nautida. Homme on tal ees uus ülesanne ja toss ja löga, kui see teda just omajagu elevile ei aja!

Päästa naine ning rahvavabadus, raisk!

Gertrud Omara kustutas asutuse võrgust kõik ilmsed jäljed oma tegevustest, sulges ligipääsud, kattis igaks juhuks ka hiljutiste tegevuste jälgede jäljed ning naeratas peeglisse. Kui nüüd natuke pliiatsi ja möksiga veel järele aidata, näeb ta magamata ööst hoolimata peo jaoks päris kuum välja.

Hommik pärast tähistamist tuli kätte veidi hiljem, kui Gertrud arvestanud oli.

Ta puges koikust välja, suudles hajameelselt Luke pruuni põske helepruunide käharjuuste all ja läks pesema. Kuna see kõik juhtus korraliku hommiku jaoks liiga hilja, tuli tal dušipihusti asemel leppida suure kausitäie sooja veega, mis nirises kraanist aeglaselt nagu mälestused nurjunud armusuhtest.

Oh, persse küll, poeesia! Ai! Pea valutas, peojärgne hommik mõjus talle alati väga luulelisi mõtteid tekitavalt ja seega tekitasid luulelised mõtted juba tingrefleksina peavalu. Looduse ringkäik.

Hommikusöögi sööklas alla lürpinud – supp, vitamiinirikas ning pisut veniv, ära mõtle, lihtsalt söö! – läks Gertrud oma koju ja viskas jalad seinale. Tal ei olnud töötuju ja tundus, et kõik eeldasid, et ega seda enne kuninglikku vastuvõttu ei tule ka. Ta võis võtta vaikse vaba päeva – ehk siis päeva, mil teha asju ainult iseenda huvides. Kohe, kui meel rahulik, ta alustab.

Uurija viskus ülestegemata voodisse ning mõtles Lukele.

Ja Gert oli mõelnud, et kui üldse keegi mõistab, siis mõistab tema. Luke oli Omara ja Lauri lugu algusest saadik pealt näinud, nüüd nägi ta selle lõppu, ja kokku võttes läkski nii tema kui Gerdi enesetunne öösel päris heaks.

Nüüd mõtles naine jälle Lukele ja tema paksudele pehmetele huultele, lihastele nagu laia kuivjõe voolusäng ja sellele, et temagi tundis ju Laurit omajagu. Uurija sulges silmad ja kujutles Luke huuli enda kallal, oma kaelal ja rindadel, kõhul ja ...

Kuidagi nagu iseenesest meenus talle aga, käsi juba jalge vahel, Tropcheri pilk liuguris. Otse ta sülele suunatud sellest hetkest saati, kui mees ta nägu enam ei näinud.

„Ja mida sa sealt leida lootsid, kullake,” ümises Omara läbi hammaste, „mida sa, molkus, leidsid?”

Ta lasi mõttel minna, kuhu see tahtis, ja see läks Lukest väga-väga kaugele.

Hiljem, käsi pestes, mõtles ta sellele, milline ilma juuste ja kulmudeta Lauri välja oli näinud ja judistas end. See pilt küll sooje tundeid ei tekitanud.

Kohv, laud, sõrmejälg, töötõend, võrgukood. Büroovõrk.

Kui ta ajab asju targalt, saab ta Lauri endaga täna ülekuulamistuppa. Kui hästi läheb, jäetakse nad isegi kahekesi – mis oleks veel samm edasi.

Ja õige, ta pidi ka üle kontrollima, kes need inimesed on, kellega ta järgmisel päeval kuninglikku esindusse kohtuma läheb. Mingi printsess, mingi prints.

Tatt, mõtles Gert vastuvõtu meenudes. Printsid ja printsessid, ning tema siin üritab päästa terroristi naist. Kas see oli juba – kas ta oli teisel pool seadust?

Sa saatsid rohelistesse oma inimesed ja teadsid, et kui tagasi tuleb urnitäis tuhka, on see veri sinu peal. Ja kui tagasi ei tule mitte kedagi, aga sa hakkad terrorirünnakutes nägema tuttavat käekirja, on ka see veri sinu peal.

Tema peal isiklikult oli seda verd väga palju. Lauri Tropcher oli kõva mees, tema kallas verd nagu suppi.

Hetkel oli ta ilmselt ikka veel kõva mees, aga kõva mees, kes on ilmselt oma kaks ööpäeva – reaalsed 72 tundi – magamata olnud. Viimase 40 tunniga neist ära mängitatud nii, et valus oleks, aga peale vaadates koledat muljet ei jätaks. Rohtusid silmini täis topitud. Nii et võib-olla hakkas ta nüüdseks oma kõvast vormist veidi välja valguma.

Aga tõsiasi oli ka see, et kui keegi üldse on sellise saatuse ära teeninud, siis just Tropcher, eks ole. Lapsed ja nülgimine ...

Uurija Omara lõi käe lapiti lauale. Seal lõi pilt värisema, sitt, pidi ettevaatlikum olema.

Olgu, ta tahab Tropcheri naist aidata. Polnud siin mingit kaksipidi mõtlemist. Rasedat naist koos lapsega ümbertöötlemisest päästa, lögamäda, jaa, igatahes! Ning selle naise aitamine tähendas antud juhul ka Tropcheri enda aitamist. Gert ei olnud Laurile Kamotkat andeks andnud ega annagi. Kunagi ei anna. Aga väike abi ei tähenda veel andestust.

Gert mõtles asja üle. Pigistas sõrmed rusikasse ja lõdvestas siis. Rusikasse ja sirgeks. Tropp, tropp, tropp, raisk ...

Otsis seejärel baasist välja paar vana intervjuud meessoost isikutega ja tegi ühe salvestuse.

Kui see valmis sai, vaatas Omara veel korra oma kirjalikku kohtumistaotlust kinnipeetav Tropcheriga. Ei hakanud seda ära saatmagi – mõttetu.

Ta läheb ise kohale ja paneb mängu kogu oma uurija-teaduri positsiooni raskuse ja oma isikliku naiseliku sarmi. Viimase kindlustamiseks kandis ta jaki all avara kaelusega liibuvat pluusi. Peab aitama. Lõpuks ei taotle ta kohtumist vabariiklasest Pepitaga kogu tema tapjalikus ilus, vaid ainult Lauriga, kes oli siiski kohalik, Glasgou tegija.

„Saage palun aru, ma olen teadur. Mul on juhtum, ma uurin seda ja mul peab olema materjali, mille põhjal oma meetodit hiljem õpetada. Ja mulle ei ole Tropcher veel selge. Kas te tõesti ei saa teda mõneks tunniks välja orgunnida?”

Vanglapoiss oli noor ja innukas: „Uurija-teadur Omara, ma tuleksin teile meeleldi vastu. Meil on ju samuti paarkümmend teadurit. Raske töö.” Ametnik laiutas käsi ning sirutas siis ühe neist Omara käsivart patsutama. Gertrud naeratas mahedalt, ent jättis käe muul moel märkamata. Noormees ootas veidi, ohkas ja tõmbas pihu tagasi: „Probleem on selles, et Tropcher on väga hõivatud vang. Kaks täisverelist printsi koos oma ihukaitsega ja teenritega käivad vaheldumisi tema juurest sisse ja välja. Üks magab, teine tegeleb.” Poisi ümar tõmmu nägu oli kahetsev. „Enne kolme päeva me reaalset ohtu vangi elule tõenäoliseks ei pea, nii et tema väljatoomiseks pole ka põhjust nendega kiskuma minna.”

„Ärge kiskuma minge jah.” Gertrud mõtles Ingridi Lile. Tema sõbralikule nõuandele usalda aristo aumõistet: kui nad arvavad, et on sulle võlgu, saab neilt palju kätte. „Lihtsalt küsige neilt printsidelt luba, palun. Mainige mu nime. Rõhutage, et see olin mina, kes ta kinni võttis. Nad võivad otsustada, et tahavad Tropcherist minu heaks mõneks ajaks loobuda.”

Kolmkümmend kaheksa minutit hiljem, vanglatiiva võimatutes koridorilabürintides kõndides, minilaud reietaskus, mõtles Gert, kui palju ta Boudica aadlikelt praegu lihtsalt ilusa küsimisega veel hüvesid kätte võiks saada. Küllap nii mõndagi.

Ülekuulamisruum oli puhas, põrandasse valatud toolide ja vanamoodsa, ilma ekraanita lauaga. Tema jõudis sinna esimesena ning sai viivu ringi vaadata. Endale tooli välja valida. Taskulaua valmis seada.

Ta ootas. Ei istunud, vaid jalutas ringi ümber sirge jalgadega lauaplaadi.

Kulus kuusteist ja pool minutit ning uks avanes vaikselt.

Tropcher, kes sisse toodi, polnud eriti ärgas ega kärarikas. Tema pilk oli tühi, laud rasked. Habemetüügas ja juukseharjas moodustasid mehe peas ja näol üsna ühetaolise tumeda kihi. Kulmud polnud veel märgatavalt tagasi kasvama hakanud.

„Pange ta sinna tooli!”

Valvuritel polnud põhjust vaielda. Nad sulgesid rihmad ning Tropcher võpatas ja tegi ebamäärast häält. Ümaranäoline teadmata nimega ametnik noogutas uurijale sõbralikult: „Teil ei ole paarilist kaasas, ma näen. Aga ta on turvaliselt kinni ning me oleme siinsamas seina taga, jälgime teid kogu aeg. Kui mingeid muresid on, lihtsalt viibake!”

Omara noogutas vastu. Seni kulges asi sujuvalt, tore.

Uks klõpsatas kinni. Valvurid olid läinud.

Uurija oli kaamera asukoha välja vaadanud. Vang istus seega istmel, kus istujast olid tundmatutele pealtvaatajatele näha selg, kukal, kõrv ja natuke põske. Lauri silmad olid kinni vajunud niipea, kui ta istmik toolile toetati, aga Gertrud raputas mehe ärkvele tagasi. Silmad avanesid, ent pilgu suunamisega oli Tropcheril raskusi.

Uurija võttis taskust joogitopsi ja kõrre, lükkas viimase topsikaanest sisse ja hoidis seda mehe suu ees. Pika viivu jooksul ei saanud ta mingit reaktsiooni. Siis kallutas vang veidi pead. Gert taipas, et Tropcher üritab tema nägu fookusse saada.

„Aa. Sina,” ütles Lauri, väga pominal ja segaselt. Ta huuled tundusid peaaegu terved olevat, aga millegipärast rääkis ta ainult poole suuga. „Mis see on?”

„Mahlakontsentraat veega. Puhastab suud, annab natuke glükoosi ja aitab janu vastu.” Uurija hoidis mahlatopsi ja ootas.

Tropcher kummardas pea ettevaatlikult kõrreni, sai selle huulte vahele ja jõi. Esimese lonksu ajal võpatas ja ta käed hoidsid käetugedest natuke kõvemini, aga kümne sekundiga oli tops tühi.

„Tän’n. Uurija.” Ja tal on meeles minuga viisakalt käituda. Gertrud ei saanud parata, see mõjus.

Ta istus mehe vastu ja pani nende vahele oma taskulaua. Tema parema käe sõrmed kobasid ekraani.

„Niisiis,” ütles ta valjusti ja selgelt. „Võimatut ma sult ei oota. Kõnet pidama ei pea. Räägi nii vaikselt, kui soovid, ma salvestan siiasamasse.”

Tropcher vaatas taskulauda pika pilguga tubli pool minutit. Siis Omarale otsa, aeglaselt, aga keskendunult. Noogutas natuke. Toetus seljatoele. Pani silmad kinni.

Omara oli huvitatult ette kummardunud, vaatas tema poole ja noogutas ajuti. Taskulaud nende vahel mängis vaikselt ette üht vana intervjuud piraatettevõtjaga ja naine kustutas miniatuurse sõrmeliigutusega selle väikeselt ekraanilt paksude selgete tähtedega kirja: „Mul on vaja teada, kust teda otsida. Kummardan sulle ligi pärast, siis ütled. Seni: kui sa suudad istudes ja ümber kukkumata magada, võin anda sulle selleks kaks tundi. Head und!”

Tropcheri pea vajus määratud aja jooksul kaks korda rinnale, aga Omara patsutas ta seepeale kohe üles ja jätkas endistviisi. Tund ja viiskümmend kuus minutit. Siis koputas ta käega plaadile, millel laud oli, ja korjas selle pihku. Lülitas ümber, kummardus sügavamalt üle plaatlaua ja torkas Tropcherile sõrmega rindu, laup peaaegu vastu mehe oma.

Lauri lõi vappudes silmad lahti, ikka ehmatavalt heledad samblarohelised nagu ta paremail päevil. Aga silmavalged olid täiesti roosad.

„Hakkame lõpetama. Aga ma tulen veel tagasi,” sõnas Gert, pannes häälde mõõdetud ähvarduse. „Kontrollin seda suunda, mille sa mulle näitasid. Siis räägime uuesti ja ma tahan päris vastuseid.” Ja hiirvaikselt: „Ütle see välja, laud mängib neile segamismüra praegu!”

Lauri vaatas teda oma võõriku aukus silmapaariga. Kogus enne vastamist mõtteid nähtavasti. Teadvus tal just ei tormanud, aga naasis tasapisi siiski: „’tke ..., uurija.” Mõminal, ebaselgelt. Mida nad ta suuga õieti tegid? Röga, ja järgnenud sosinast ei tabanud Gertrud küll ühtegi terviksõna ära.

Sellele polnud ta tõesti tulnud, et ärapiinatud Lauri ei räägi normaalselt, oh sa tatt, sitt ja perse küll!

Omara näol pidi vist viivuks vilkuma nii arusaamatus kui rahutu segadus, mida nüüd teha. Vang hingas hooga välja ning pobises veel midagi. Lisas siis valjemini, iga sõna juures ilmselgelt väljahääldamiseks pingutades: „K’s ma võin nä’a, uurija, mis te kir’a saite?”

Omaral läks hetk aega, et tabada, mida Lauri mõelda võis. Aga selle hetke pärast ta siiski taipas.

Naine avas laua trükiekraani, kummardus jälle ettepoole, rinnad raskelt esile vajumas, ja naeratas sõbralikult, kuigi kriips liiga aeglaselt: „Vaata ja imetle, noormees!”

Kõik kaamerapoiste meeleheaks.

Kindlasti vaatasid teda hoopis naised?

Taskulaud ei sattunud seejuures mitte ainult Tropcheri vaatevälja, vaid otse ta vasaku käe ette. Omara mäletas väga hästi juba Lauri rõõsanäolisest ajast, mil ta oli värskelt koolist tulnud, et mees on vasakukäeline.

Vang liigutas sõrmi üsna väledalt mööda ekraani, trükkides sinna paar sõna.

„Ahmh,” mõmises ta segaselt, ent Omara sai väga hästi aru. Uurija tõmbas laua mehe eest ära, sinna pilkugi heitmata, ja toppis infokandja avalikult-varjamatult reietaskusse tagasi. Ajas end alles siis laua kohalt sirgu, tundes, kuidas kangas rindadel paika asetub ja jälgijate ülevaade tema pehmetele kudedele kahaneb.

Loodetavasti olid ülekuulamisruumi kaamerapilti vaatamas ikka mõned tissihuvilised isikud.

„Ja mis te s’llega nd te’a kavatsete, uurija?” Lauri, see kõigutamatult emotsioonitu. Kui ta valjusti kõneles, olid sõnad arusaadavad.

Omara naeratus vastates oli sedakorda nii armas ja helge, et võinuks tõesõna ehtsa pähe läbi minna: „Seda oleks sul kahtlemata huvitav teada saada, eks ole, mu roheline sõber?”

Siis noogutas ta kaamerasse ja viipas.

Üürike minut, ning valvurkaader saabus kohale ning viis Tropcheri minema.

Vang ei näinud oluliselt värskem välja kui sisse tulles, ka ta jalad ei paistnud paremini kandvat. Gert ise ei osanud sedagi arvata, kas Tropcher oli nüüd kuidagi puhanum kui enne või kas talle (kellelegi?) sellest avantüürist üldse mingit kasu tõusis.

Kuid mingeid vahetuid tagasilööke uurija Omara petutööle vang Tropcheriga igatahes enne tema kojujõudmist ei ilmnenud ning ta käsitles seda väikese võiduna. Oma kabinetis voodile viskunud, rullis Gert rahulolevalt õlgu ning avas siis taskulaual lehe, kuhu Lauri midagi trükkinud oli.

„17’44’’17lp 34’3’’56. Mngoa 198. Ettvatlik!”

Kaks sekundit vaatas Omara arve ja sõnu sügava hämmeldusega. Siis taipas, et loomulikult on need esimesed millegi koordinaadid.

17 ja 34 ... See oli Balfost, Kaguliinides.

20 tundi liuguriga.

Mida tähendas sealjuures see Mngoa 198, polnud tal aimugi. Ettevaatlik ... noh, seda tuleb tal ju nagunii olla, eks ole?

Paraku polnud uurija-teadur Gertrud Omaral mingit varianti Balfosti kohale minna ja järele uurida, mis on Mngoa ja kus on 17’34. Büroo ei anna talle ilma hea põhjenduseta nii kaugele transporti – ja selle ostmiseks ei olnud tal nagunii raha. Rääkimata sellest, et ta peaks paluma puhkust, mis tähendaks, et ta ei saa selle aja eest palka, vaid ainult kulutaks, mis tähendaks ...

Põrguraibes ja toss, see raha, raha, raha! Seda oli kogu aeg liiga vähe. Boudicad hoolitsesid oma planeetide inimeste esmavajaduste eest, rahastasid korrakaitset, haiglateenistust, põhikoole ning elu- ning tööpaiku, haljastasid linnu ja muutsid planeete elamiskõlbulikeks, aga lihtinimese pääs punktist a punkti b oli tema isiklik eralõbu. Nagu ka näiteks vanema soov lastega koos viibida, kui nood juba üle nelja aasta vanad on. Vot selliste asjade jaoks pidi raha koguma.

Tropcheri naise päästmisekspeditsiooni jaoks tuli niisiis midagi kavalat välja mõelda, aga Omara ei kavatsenud seda kohe lähitundidel üritada.

Aega on.

Lähitundidel tegeleb ta Tropcheri asjade asemel hoopis endale paraadmundri selgapassitamisega, sest kuninglikku esindusse sõitu ei saanud edasi lükata. Laenutusest tuli leida õige suurus ja siis see korralikult istuma kohendada. Mis oli hulga raskem töö, kui arvata võiks, ning sai napilt õigeks ajaks valmis.

Alles siis, kui nad kohal olid ja Omara põrutatult kuninglikku esindushoonet vahtis, avastas ta, et neil oli sõidukis seltskonda olnud.

Uurija-teadur ise istus koos juhiga ees. Kohale jõudnud, ronis ta kergendusega välja, sirutas jalgu ja silmitses kuninglikku esindushoonet, mis oli normaalse hoone kohta võimatult väike, uskumatult madal (korruseid oli kuus – kuus!) ning raiskas täiesti arutult kuplialust kallist, inimeluks sobivat ruumi. Lisaks sellele ümbritses esindust üsna lai, naeruväärselt külluslik park, kus kasvasid ehtsad rohelised, sinised ja hõbehallid taimed.

Pilti kogu sellest raisatud ruumist oli Omara muidugi ka lauas näinud, aga reaalsus mõjus ikkagi jahmatavalt.

Ning sellal kui uurija-teadur mõttes vandesõnu pildudes ümbrust vaagis, astus liuguri tagumisest kuudist välja veel kolm inimest. Ühte neist, mõistis Gertrud Omara üle õla vaadates peaaegu kohe, oli ta ka varem näinud. Oli näinud läbi veidi teralise videosalvestuse ja tuttavad tulid ette nii elegantsete joontega nägu, lühike kasv, vaevalt ripsmepikkused juuksed kui ka nõtke hoiak. Närviteraga mõõk ja ehtne Ida turvis kuulusid muidugi samuti komplekti, nagu militaarsete kalduvustega aadlikel ikka.

„Uurija-teadur Omara, meil on au!” Tuttava näoga Boudica noogutas talle ja Omara kummardas vastu, peaaegu unustades painutusasendis lugupidavalt viivitada.