Читать книгу Kuningate tagasitulek - Triinu Meres - Страница 7

Kui pilt tagasi tuli, seisis ta ikka veel sealsamas valvuriputka ees ja keegi tõmbas teda õlast tagasi, majakese poole. Raun oleks tõmbajale peaaegu virutanud, kuid taipas viimasel hetkel, et haare pole vaenulik. Siis seletas silm juba ka seda, et kuna kuningas tundus lumepöörises tõmblevat ja visklevat temast eespool, ei saanud ta tõesti olla tema taga.

Ta lasi end tõmmata, kuhu teda tõmmati, usalda oma kamraadi ja kõik need teised sõnad. Putka uks virutati ta järel kinni ja lükati kolaki! ette vägevad riivid. Raun silmas maas mingit tumedat oigavat kogu – ilmselt Tael. Siis adus aeglaselt, kuidas teised kogud sees – neid tundus kuidagi hirmus palju olevat – kogunesid trellitatud akende ümber ja midagi erutatult karjusid.Paar hingetõmmet. Ole väga rahulik, ütles naine endale. Väga rahulik. Ta värises üleni nagu palavikus. Käed tudisesid.

Veel paar aaaeglast hingetõmmet.

Ja seejärel vaatas ta samuti aknast välja, taibanud, et sealt kostab mingit röökimist. Ebamääraselt häirituna sellest, et ta ei tea, kes röögib ja miks.

Esimese asjana nägi ta lumepöörist. Ma olin nii kaua pilditu, et seal on mingi tuisk alanud?-mõte oli elujõuline umbes sekundi, kuni talle meenus kuninga jõnkslev lumine liikumine, kui elukas ennist nende poole tormas. Lumi ümberringi lendas üsna samamoodi. Siis pudenes nähtav lumepööris juba tükkideks ja Raun nägi, et selle oli tõepoolest tõstnud mitte tuul, vaid talle ülemääragi tuttav kuningas ja – oh, nojah. Nagu poleks päev piisavalt halb olnud.

Üks teine samalaadne veel.

Teine hiiglasuur mees, metsiku tumeda juuksepahmaka ja sama metsiku tumeda habemega, lumehämaruses eristamatute näojoontega. Mingisugustest karvastest nahkadest ürbis ja tumedates pükstes, käes järjekordne kuradi suur nuga.

Enne kui Raun täpsemalt uurida jõudis, olid nood kaks jälle üksteisel kallal ja verd lendas nagu vihma.

«Mis toimub?» küsis ta võõrastelt.

Üks akna juurest pöördus tema poole. Raun ei näinud nägu, ainult kõrget kogu.

«Vaata aga,» ütles mehehääl. «Teil oli õigus. Ongi naine.» Korraks välgatas kollakas lambivalgus ja Raun lõi käe silmade ette. Samas oli tuli juba kustunud.

«Ah, lõpeta,» sõnas teine mees, lühem, kuidagi pudisema hääldusega. «Me ju kuulsime ta häält enne! Muidugi on naine!»

Pikk tüüp, Rauni lambiga jahmatanu, pöördus jälle akna poole, ent suvatses siiski paar selgitavat sõna pillata: «See teine kunn kargas kuskilt välja, kui Tom ja Daniil oma kangelaslikul «päästame naist» missioonil olid ja te parasjagu kõik hakkasite ära söödud saama.»

Raun seisis kergelt vankudes paigal ja üritas oma huugavas peas selgust saada, mispärast on korraga nii oluline, et ta naine on.Siis vaatas pikka kasvu kutt tagasi tema poole ja rääkis jälle: «Hei! Pilusilma-plika! Ära seisa seal niisama! Äkki vaatad selle oma semu üle? Kui sa teda juba siia lohistama hakkasid, siis ilmselt tahaksid ta haavad kah kinni tõmmata.» Pikka kasvu mees, salvestas Rauni aju, aga lühem kui Phone-X.

Raisk, Phone-X!

Naise mõistus ja liikmed värisesid ikka veel, aga ta nõudis neilt sõnakuulelikkust. Lamp. Nuga. Medpakk. Mida ta sai Taela heaks teha?

Too oli vahepeal samuti pildilt ära vajunud. Raun pani oma algelised teadmised diagnoosimisest mängu ja hakkas käppima-näppima-toppima. Tema järeldus oli, et midagi oli selgelt viltu vasakus kehapooles. Esiteks olid ribid katki ja mis teiseks, seda sõdur mõtlema ei hakanud. Ta korjas välja oma väärtusliku süstla, tõmbas tikku, steriliseeris nõela ära ja läkitas ampulli antibiootikume otse õlalihasesse. Siis teine ampull, valuvaigisti, nõelale taha ja lihasesse.

Sõduri lollikindlaks tehtud ravipakett.

Nüüd tulnuks kere kinni mässida, aga esiteks ei olnud tema ja Taela medpakkides kokku ka nii palju sidet ja teiseks pidanuks keegi kolmas meest vertikaalis hoidma, aga valveputka pikemaajalisemad asukad – arvult kolm, eh, ainult kolm neid oligi – olid ikka veel kitsa akna juures ning jälgisid pingsalt ja murelikult, mis väljas toimub.

Nad ei lasknud, lihtsalt vahtisid, trellidest nii palju eemale hoides, et neid varbade vahelt kohe kätte ei saaks. Väljast kostis mürtsatusi, madalahäälseid valuröögatusi ja mingid hääled lõugasid ka teisel pool kärujaamas ilmselt, aga Raun ei saanud ühestki sõnast aru.

«Kas keegi tuleks mulle appi äkki?» küsis naine valjusti. Parem liiga vähe mässimist kui üldse mitte.

Kaks tüüpi akna juurest vaatasid ta poole tagasi. Raun ei suutnud paksude vattide ja mütsides peade järgi otsustada, kes just ja kas need olid samad, kes väljas tal ja Taelal järel olid käinud – aga küllap olid. Pikk jutumees pidas vahti edasi.

Parempoolne vahtija ohkas sügavalt, pani oma relva – mingi veider mudel – kõrvale ning astus raskelt Rauni juurde. Põlvitas. Naise päikeselambi kaame valgus näitas, et võõral oli nösunina punaka habeme keskel ja puhmaskulmud. Mees tundus vana, kulunud ja haises, nagu poleks pesnud mitte nädalaid, vaid juba kuid. Aga ta hoidis Taela, kes ebamääraselt ümises, istuli, kuni Raun lambi välja lülitas ning oma haavatule sidemed nii kõvasti ümber kere tõmbas, kui julges.

Siis kostis väljast veel üks mürts, selline, et sein peaaegu värises. Raun poleks sellele rohkem tähelepanu pööranud kui eelmistele, kuid sedakorda järgnes meeletu valuulg ja mõlemad mehed akna juures kahmasid korraga oma relvad. «Tüdruk, sul moona on või? Viis-viis-kuut?» Mees, kes Taela toetas, lasi ta igasuguse hoiatuseta lahti, nii et Raun pidi kaaslase kinni püüdma ja oma rinna vastu toetama, kuna ta vihaselt ja väga kiiresti teisel sidemerullil haavatu keha ümber käest kätte käia lasi. Siis oligi side otsas ja üllatavalt korralik mähis tehtud.

Tema abiline oli juba oma relva haaranud, kuigi hoidis seda peaaegu nagu kaigast.

«Türa, kas tuleb moona ka või?!!» nõuti akna juurest. Kõrge hääl, kuidagi väga selge.

Raun, sidumistööst vaba, torkas käe kotti ja tõmbas täis karbi välja. See oli väärtuslik. Kolmveerand karpi oli tal veel, aga... Ta kõhkles hetke, kuid need mehed olid välja, selle kuradima kuninga juurde, talle ja Taelale järele tulnud.

Naine viskas karbi teda aidanud punahabemele. Too püüdis selle kinni ja hakkas omaette ropendades laadima.

Kõik kolm võõrast hoidsid nüüd aknast ja trellidest eemale. Raun kattis kuskil madalamates teadvusesfäärides hulkuva Taela kinni kõigi riietega, mis võtta. Lisas külje alla õhukese vetthülgava teki, mida ta kaasas kandis, ja viskas peale teise samasuguse mehe enda varustusest. Siis heitis Raun pilgu aknast välja. Ei näinud seal muud kui lund.

Nii et ta laadis nonde, kes midagi nägid, eeskuju põhjal ka oma tühjakslastud salve uuesti täis.

Kuigi mehed tundusid kole ärevil, ei saanud Raun ikka veel aru, mis lahti, nii et – klõps, klõps, klõps tegid padrunid vaikselt ja turvalisustsisendavalt – ta siis küsis: «Mis lahti läks?»

«See esimene, hele inimesesööja värdjas tegi uuele ära. Kiskus tal käe küünarnukist saati lahti ja too pani minema. Nii et esimene elukas on jälle vaba meiega tegelema. Pasas oleme.»

«Kust see teine üldse tuli?»

«Kust persest mina teadma peaks? Aga teie õnn, et see tume jurakas tuli, ma ei oleks ust lahti teinud, kui ta poleks heledat eemale endaga kaklema tirinud.» Kõneleja oli toosama pikk vennike, kes ennegi enamjaolt. Paratamatult tuli toda suurt kogu pimeduses nähes jälle Phone-X meelde ja Raunist käis läbi leinakihvatus.

Aga selle suure tüübi siin jätab ta igatahes meelde kui sitapea.

«Teie kaks olete ikka üleni kõvad mehed,» pöördus sõdur, kontrastist teadlikuks saanud, kahe ülejäänu poole. Pani lambi põlema, et nad korraks üle vaadata. «See oli ikka hull tegu meile järgi tulla niimoodi, moon otsakorral. Aga näe, ära tõite!»

Punahabe, kes oli tal aidanud Taela siduda, muheles mõnusalt ning teine, tundus, et tublisti noorem mees, naeratas hammaste vahele jäävate aukude mustendades. Tal oli peas mingi veider, kahe nööri otsas lagipealt alla tolkneva kaunistustupsuga roosa müts. Varjumiseks see küll mõeldud polnud.

Raun lülitas lambi välja ja pani ära.

«Naisi peab aitama, muidu jääb neid kole väheks,» vastas vanamees ja muheles uuesti.

«Poleks nad pool aastat tutti nägemata metsas jooksma pidanud, oleks nad lasknud te sitased Uniooni persed seal väljas ära õgida sama külmalt nagu mina,» ütles kõige pikem, hämaras tundus, et ka kõige tumedama nahaga (aga võib-olla kõige räpasem...) tüüp, ja Raunil mõikas alles nüüd.

Muidugi. Nii koba peale kokku lapitud varustusega, räpased, ilma moonata, haisevad... Bandiidid. Tema ja Taela olid päästnud kaks romantiliselt meelestatud bandiiti. Aga, lisas hüplev mõte juurde, need kaks kepinäljas bandiiti tegid ikkagi midagi sellist, mida omad relvavennad polnud vaevaks võtnud!

Naine ei pannud seda jaamas passivatele unioonlastele oluliselt pahaks, aga mõte lahketest vapratest bandiitidest ajas ta nii segadusse, et ta mõtlemise vältimiseks ettevaatlikult taas välja, vaikusesse ja tasapisi langema hakkavasse lumme piilus. Heledajuukseline kuningas istus jaama katusel. Ta paistis väsinud ja peksasaanud, pea longus. Vahtis allapoole, nokitsedes samas mingi süles peidus oleva asja kallal nii inimlikult, et eelnevat teadmata olnuks lihtne teda ennastki inimeseks pidada.

Raun vaatas. Pikki minuteid ei juhtunud midagi muud. Misasja ta passis seal? Ootas? Mida?

Raun teadis kindlalt, mida ta ise ootas. Päikesetõusu. Siis saaks siit bandiitidega punkrist minema!

Keha hakkas üle elatud pinge langedes tasapisi ressursse nõudma. Süüa. Juua. Nii et sõdur kaevas välitaskutest välja suhkrutükipaki, kuiva valguka ning plasku. Viimane oli praktiliselt tühi. Pikk rännak – ja nad olid lootnud kärujaamas peagi varusid täiendada.

«Ega teil vett ei ole? Ma võin toitu vastu jagada.»

Bandiidid vahetasid pilke.

«Toit kuluks meile muidugi väga ära, aga viimane vesi läks juba kõridest alla,» möönis viimaks vana punahabe Rauni süles olevat kraami piieldes.

«Mul on vett,» kostis maast, seina äärest. Raun pöördus, rõõmus ja murelik ühtaegu, plaanis uurida, kas... aga plaaniks see jäigi.

Sest väljast kostis kauge, aga ometi selge hüüe ja selle hääle tundis Raun otsekohe ära ning pillas suhkrupaki maha.

«On siin keegi?» hüüdis Katja kuskil seal pimedas lumes. Mida kuradit ta ometi teeb? Ta pole ju tavaliselt nii pagana loll?!

« … vastake! O-me-ti! Hei! Appi!»

Miks kuradi kuradi kuradi pärast ta hommikut ei oodanud?

Sidejaamad olid Nuru ja Phone-Xiga läinud kuhu iganes, vedelesid kusagil lumes ilmselt. Ja kuningas katusel, oh, Raun oli sunnitud tema poole vaatama – ning koletis teadis, et teda vaadatakse. Ta heitis nii nii aeglase pilgu üle katuse kostva hääle suunas. Siis niisama aeglase otse valvuriputka aknast sisse. Ja siis jälle teisele poole.

See elukas esines.

Katjal ei olnud mitte kuhugi minna, isegi kui ta suutnuks eest ära joosta monstrumil, kes liikus ajuti kiirelt nagu mootorsae tera.

Koiduni oli ehk kolm-neli tundi veel, mitte rohkem. Ikkagi oli boss oma peidupaigast varem välja roninud, ja kurat-raisk, Raun tundis kuuma viha. Kui keegi on nii loll, on ta surma ära teeninudki!

Samas, juba selle mõtte juures, teadis ta, et selle surma pärast nutab ta veel palju tuliseid ja meeleheitlikke igatsusepisaraid. Sest Katja oli muidugi spetsialist ja boss, aga lisaks oli Katja... Katja oli Katja.

Ja rohkem ei olnudki tarvis.

«Pers-se, te oletegi kõik surnud! Minge pers-se!!» röökis Katja hääl eemal kiledalt ja nüüdseks ta ilmselt juba nuttis.

Kuningas katusel tõusis püsti ja jalutas rahulikult mööda järsku katuseviilu paremale, servani välja. Vaatas alla. Seisis seal pikki-pikki sekundeid, kuni Raun tundis käsi relvakaba ümber krampumas. Siis olevus kadus.

Võib-olla oleks pidanud siiski hoiatuse karjuma, jõudis veidi hilinenult naise ahastavasse teadvusse ebamäärane kahetsusmõte. Kuigi sellest polnuks nagunii mitte mingit kasu.

Katja viimane karjatus kerkis kusagil eemal pimeduses õhku nagu väike värelev lind.

«Oi, raisk, persse,» hingas seinas ääres Tael.

Tema ei vandunud muidu pea kunagi.

Raun vaatas oma viimast allesjäänud kaaslast. Too oli end veidi kohendanud ja vahtis läbi pimeduse korraks väga läikivatena näivate silmadega vastu. Oli mingi jutt kunagi, et Tael oleks idee järgi pidanud tsiviili minema selle oma väledalt lõikava peanupuga, aga miski läks viltu.

Miski läheb alati viltu. Ainult nemad kaks järele jäänud. Oh, nii ülisitt eksp, et...

«Veel üks teie neiu, jah?» päris punahabe nukralt pead vangutades ning Raunis tõstis pead hetkeline arutu soov minna, kiskuda raskel uksel riivid eest ja püüda midagi teha.

Kuigi mida siin teha oli?

Täiesti ebaloogiliselt kostis korraga järgmine, nüüd juba valjem karjatus, ja Raun ei saanud parata, et vaatas taas trellide vahelt välja. Kartis midagi ... ei tea mida, aga midagi tõsiselt räiget näha.

Sinakas hämarus, helesinine lumi, langevad helbed ... ja tume kogu nurga tagant välja jooksmas, kohmakat üle-põlve-lumes jooksu.

«Katja!» röögatas Raun mõtlematus rõõmus. «Siiapoole!»

Tulija muutiski suunda ning Raun pani relva palge, valmis teisele naisele elu eest katet tegema. «Tehke see kuradi riiv lahti!» karjus ta tarbetult valjusti, teiste poole vaatamata.

Hetke jagu oli betoonputkas pinget tunda ning Raun kaalutles väga kainelt, kas Tael suudaks relva võtta ja bandiidikolmikut sundida, kui nad muidu ust avama ei nõustu. Kuid suur tõmmu tüüp juba ohkaski leppinult ja vatijopis ning tuttidega mütsis nooruk asus ukse kallal tegutsema.

«Uninooni naihed... kui juba shurra, siis nende nimel,» avaldas hambutu poiss ülemist riivi eest tõstes pisut pudikeelset arvamust. Raun ei vaadanud ta poole, vaid jälgis läheneva Katja tagant lund ja nurgataguseid, kuid poisi hääles olid korraga hirm ja irvitus. «Iluhamaid pole ma elu sees näinud!»

«Sa polegi õigeid naisi küllalt lähedalt näinud, Dan,» korrigeeris punahabe. Tema oli nüüd Rauni kõrval, relv palges – mingi veider ront küll, aga puhas ja õlitatud, palju paremas korras kui mees ise. Väljast kostis kauge tume mürtsatus. Umbes niimoodi oli kõlanud see, kui kuningas kuulihooga vastu seina lennutati. Röögatus, mis järgnes, oli päris ilmselgelt samasugune, kuigi tuli distantsilt.

Mida pekki?! Kas kärujaam oli viimaks kuskilt tagauksest väljatungi korraldanud? Aga siis pidanuks ju lasud kõlama!

Katjal oli veel viimane kümmekond meetrit tulla ja ta vaatas üles, otse Rauni poole. Bossi näos oli äratundmine ja kergendus ning tema kõrges lumes niigi komistav samm aeglustus: «Te ei olegi surnud! Oi, persse, ma nii kartsin!»

«Tee rutem!» nõudis Raun vastu, lühikesed juuksed kuklas turris, süda peksmas. «Rutem!»

«Seal oli kaks kuningat. Ja nad kaklesid omavahel!» hingeldas Katja, aga kiirendas Rauni kergenduseks taas sammu. Ta jõudis aknani ning nüüd oli vaid veidi tulla jäänud.

«Koputa, kui ukse taga oled, neiuke,» hõikas punahabe. Katja noogutas, kõnelejat pilguga otsimata, ja mõni sekund hiljem kostiski koputus. Dan, too noor poiss, hiivas ka teise riivi eest – ikka ei paistnud aknast ühtegi kuningat. Kuid enam ei kostnud ka kaklushääli ja see vaikus, lumine vaikus, oli otse öeldes lihtsalt õudne.

Siis oli uks äkki lahti ning Katja sees koos Daniga riive ette lükkamas. Vaatas ringi. Rehmas lund pükstelt maha. Hingas niutsatustega, kuni viimaks sõnad suust sai: «Tael! Raun. Kas keegi veel?»

Oh, Katjakene…

Tael vangutas vaevaliselt pead.

«Nurg?» Aga bossi küsimus kõlas nii, nagu ta tegelikult juba teaks. Vaikselt, hirmunult.

«Nii Nurg kui Phone-X, mõlemad läinud,» vastas Raun ise, üllatunud, kui kergelt need sõnad tulid. Seejärel korjas ikka veel maas vedeleva suhkrupaki üles.

Muidu astub keegi veel peale. Raiskamine.

Katja ohkas omakorda. Istus raskelt maha, toetas selja vastu seina ja ohkas uuesti. «Vant ka. Oh, vittu küll! Ta suri nii kaua aega, et… Persse, ma lihtsalt ei suutnud lasta tal seda üksinda teha. Pidin minema ja – aitama.» Ta vaikis viivu ja judises siis tugevalt. «Vaene vennike!»

«Ja siis?» küsis Raun, kui jätku ei tulnud.

«Ma ei tahtnud pärast enam peitu tagasi ronida. See... Vandi asi oli lihtsalt nii kole.» Katja kehitas õlgu. «No ja siis ma tulin siiapoole väga halva tundega. Ronisin aiast sisse ja kõndisin mööda rada, kuni see … asi mulle peaaegu otsa hüppas. Kohutavalt verine ja suur ja kindihaisuga ... naeris mulle näkku. Küsis kuidagi imelikult umbisikuliselt, et kas «ta tahab kohe surra või vast paar päeva elus püsida?»»

Raun ei näinud selles sügavas hämaruses bossi nägu, aga hääl oli tal päris rahulik.

«Ma ei tea, mida ma teha tahtsin, või mida mõelda või ... Kui ma poleks enne Vanti… siis vist oleksin püksid täis teinud. Aga mul ei olnud selleks ajaks, kui ta sinna ilkuma tuli, enam eriti õudne lihtsalt.» Kõneleja pidas pausi ning pühkis varrukaga nina. «Ja enne kui ma midagi välja mõtlesin, hüppas veel miski hiiglane otse üle aia ja käratas mulle: «Jookse, loll!» Ma vist passisin tema arust väga kaua, enne kui jooksma hakkasin. Aga selle ma nägin ära, et too tüüp oli üks teine kuningas, kah paksult verine ja mu arust ... mu arust ... Ah, ma ei tea ka.» Katja pani viimaste sõnade ajal käe kergelt üsna kähinal hingava Taela jalale. Kurat teab, millist lohutust pakkuda kavatsedes või otsides. «Mul on nii hea meel, et teie vähemalt elus olete. Raun, Tael. Oh, taevas, kui hea meel!»

Kõik olid natuke aega vait.

«Ja kes teie siis olete?» küsis Katja viimaks talle tundmatult nägudelt. «Tundub, et mõneks ajaks oleme koos ja jagame saatust. Mina olen Katja. Uniooni piiripatrulli number 12 tsiviilboss.»

Bandiidid vahetasid pilke, välja arvatud suur akent valvav tumenahk, kes ei hakanud üle õla vahtima. «Mina olen Tom,» ütles punahabe. «See blond poiss on minu poeg Daniil.» Raun polnud läbi hämaruse ja mütsi isegi näinud, et nooruk blond oleks. Võib-olla muidugi polnudki.

«Tead, sa ole õige vait, Tom,» ütles valves olev tüüp. «Ja teil ei ole me nimesid vaja millekski, Uniooni boss Katja. Tom, Dan, te olete lollakad. Kahekesi – üks haavatud, aga relvaga tropp veel lisaks – ei hakka need naised elu sees teiega nikkuma. Rääkimata sellest, et hakkaks enne hommikut, kui...»

«Ja kes teist kolmest juht on?» katkestas Katja tema arvamusavalduse, pöördudes teravalt oluliste küsimuste juurde tagasi.

Raun pidas ühe silma aknal ja eriti tolle mornil valvuril, teise Taelal, kes oli end ettevaatlikult nihutanud asendisse, mis ühest küljest võis olla mõõdukalt mugav, kuid teisalt võimaldanuks tal ka hädapärasel moel käsirelvast lasta. Muu jättis ta Katja hoolde. Raisk, kui hea, et too kuningas teda ära ei olnud söönud! See, et nood kaks trolli seal omavahel kaklesid, oli ikka tõsine vedamine. Nii tema, Katja kui Tael on elus tänu mingite metsakollide maadejagamisele ja bandiitidele…

«Meil ei ole juhti.»

Raunil oli kõnealuste bandiitide käsuliin sügavalt ükskõik.

Varsti pidi valgeks minema ja siis tuleb neil nende röövlitega midagi pihta hakata. Naine lootis vaikselt, et ehk õnnestub meestel joosta lasta – pärast tänast ööd polnud Raunil erilist tahtmist neid nottima hakata, isegi mitte suurt ja tõmmut venda. Aga see asi tuli Katjal kooskõlastada ka Uniooni meestenaistega, kes kärujaamas passisid, ning hommikul ilmselt välja tulevad. Millega seoses ... «Boss? Kas kärujaam sidet lasi võtta? Meil on peaaegu visuaalne kontakt, aga mitte mingit teadmist, mis seis neil on – peale selle, et keegi on ilmselt elus. Keegi vähemalt räägib ja tulistab sealt vahepeal.»«Mitte midagi pärast seda viimast korda päeval.» Katja kükitas oma pambu kõrvale maha, torkas käe kotti ja süütas seal sees lambi. Otsis midagi, ilmselt saatja varuakut.

«Mul on aruannet vaja,» sõnas boss siis Taelale. «Rääkida saad?»

Mees noogutas.

«Olgu. Siis Raun valvab ja sina jutustad!» Ning Katja sättis end vigastatu kõrvale, poolselili, et kõrv teise suule võimalikult ligi oleks.

«Koiduni ei ole enam kaua,» ütles tõmmu tüüp akna juurest Katjale. «Me päästsime teie nahad, nii et kui me kõik päevavalguseni välja veame, võiks te meile selle eest maksta ka. Toidus. Moonas. Kaartides.»

«Ma võtan enne aruande ära, kui midagi otsustan!» sähvas boss talle oma veidrast asendist hoolimata väga ülemuslikult. «Te ise ründasite Uniooni baasi, seepärast te siin üldse olete! Nii et ärge ülbeks minge!» Siis pöördus ta Taela poole tagasi.

Raun kuulis poolihääli lausutud Nuru nime. Ta võttis suhkrupaki, mis vahepeal maas ära oli käinud, tõmbas selle lahti ja pakkus kõigile kaks magusat kuubikut lutsutamiseks. Hoiab aju ärkvel.

Sissetungijad tundusid suhkrut vastu võttes üsna uskumatult tänulike ja häbelikena. Isegi too suur.

Vaikselt hakkas pinge ihus ja hinges taanduma. Väljas oli justkui imeraasuke valgemaks läinud. Naises tekkis udune lootus hommikule, jaama uste avanemisele ja pärast sooja jooki ja einet kihutavas kärujaanis maha magatud päevale. Pekki see bandiidiprobleem! Tema on tegelenud kuningaprobleemiga, las tegeleb bandiitidega keegi teine ...

Nagu just oma sõnadesse panemata lootuse kiuste nägi Raun silmanurgast kauges lumes mingit liikumist. Silmapete?

Aga sel juhul liikus see pete väga järjekindlalt edasi ja...

«Hei!» hoiatas sõdur teisi ning nüüd ärkas ilmselt ka tume bandiit oma tundmatutest mõtetest, nägi seda, mida Raungi, ning tõmbus veel enam pingule. «Miski tuleb! Sinu jälgi mööda, Uniooni boss!»

Seda viimast polnud Raun märgata tabanudki.

Aga miski asi tuli tõesti, roomates, tumeda keha liikumine lumes kohati nähtav, kohati aimatav. Kui see oli kuningas, siis oli teda nii kaugelt lasta ainult moona raiskamine. Kui see oli kuningas, oli ta ka väga veidra liikumisviisi valinud. Kui see aga ei olnud kuningas, siis ... raisk, mis asi see siis oli?

«Mis värk?» küsis punahabe tema tagant. Katja jättis Taela, kes tahtis samuti teada, mida nad näevad, seina äärde, tõusis ning vaatas ka ise. Pilutas oma suuri heledaid silmi ning: «Oleks nagu inimene.»

«Veel mingi teie oma või?»

Katja põrnitses edasi. Kui Raun hästi kujutles, võis ka tema oletada, et näeb roomavat inimest.

«Ma arvan, et ei ole inimene,» sõnas Katja viis sekundit hiljem. «Kuningas.»

«Mih kuhat ta hoomab sheal?» küsis närvlik ja kohutavalt noor Daniil.

«Haavatud.» Bossi hääl oli kohutavalt rahulik. «Ja koit pole enam kaugel. Päeval nad ei taastu nii hästi ega näe suurt midagi. Liiguvad lõhna järgi. Neil on hämaras nägemise silmad, eredas valguses väsivad need kiiresti. Mingi jama ultraviolettkiirtega ka – nende koed ei taha seda, ei parane seal all.»

«Nii et... me võime helle sheal maha lüüa nii, et ta suhnuks jääbki?» Poiss hakkas õhinasse minema.

«Põhimõtteliselt jah,» vastas Katja ning tõstis silmile oma igavese binokli. Raun alati imestas, kuidas boss sealt öösiti midagi nägi, aga Katja nägi üldse liiga hästi mingi uimase keemiaspetsialisti kohta, seda oli sõdur ammu tõdema pidanud. «Mu meelest on see seesama, kes mul joosta käskis, muide.»

«On seal mingit vahet?» seda küsis Tael tagaseinast üsna jõledalt lämbuval häälel. Ta oleks pidanud magama, kuni valuvaigisti töötas, aga ilmselt ei söandanud. Nüüd, mil hommik peaaegu käes, pidi süsti toime Rauni arvestust mööda tasapisi lõppemas olema. «Ilmselt mitte,» vastas Katja, üle õla haavatu poole vaadates. «Kuidas tunne on?»

«Halb,» vastas Tael, hingamine pinnaline ja hääl vaikne. «Kas üks teist ... kulutaks mõne ampulli ... minu peale? Hommik on kohe käes ... jaamast saab täiendust.»

«Seda viimast me veel ei tea,» vastas Katja, vaadates ikka veel lähemale roomava kogu suunas, kelle kohta Raun poleks jätkuvalt suutnud öelda, on see inimene või kuningas – rääkimata sellest, et milline isend vastavast liigist. «Aga ... Raun? Vahetu oht ei paista ähvardavat. On sul Taela jaoks sutsakat?»

«Mul oli ainult üks. Selle panin talle juba hakkama.» Neetud, see oli viga olnud. Aga praegu ei lugenud. «Taela enda oma on veel alles. See on tema pakis.»

«Mul oli ... kolm tükki ... tegelikult.»

Eriti hästi varustatud mees! Kust ta kolm süsti sai ja miks veel juurdegi küsis, ei tea?

Aga Katja ei pööranud tähelepanu.

«Süsti talle üks ära, Raun, ole hea!» Bossi silmad olid binokli taga peidus ning ta isegi ei keeranud nägu rääkimise ajaks teiste poole.

Raun kergitas mõttes kulme. Ent misiganes põhjus see ka oli, mis sundis Katjat roomava kogu vahtimist mitte katki jätma, nad olid üsna turvaliselt putkas varjul ja sõdur võis lasta tal jõllitada ning ise mõned minutid valuvaigistamiseks kulutada.

Lähedalt nägi Tael palju halvem välja. Päikeselambi valguses sinaka nahaga ning õhupuuduses, natuke verd huulil. Või oli ta kogu aeg nii sitas seisus olnud ja Raun oli sellest lihtsalt mööda vaadanud? Tal polnud ka midagi muud teha, kui teine paremini poolistukile aidata – muutvat hingamise kergemaks – ja veel üks vaigistaja mehele sisse kütta, lootes, et kärujaamas on mõni elus meedik alles. Ja kui polegi, võis loota, et nad pääsevad hommikul varakult sõitu ning jõuavad läände, Gärru, enne, kui haavatu päästmatult rikki läheb.

«Natuke veel,» ütles ta, üritades julgustavalt kõlada. Tael pani silmad kinni ega andnud millegagi märku, et oleks teda kuulnud või kuuldust midagi mõtleks.

«Mida?!» karjus Katja akna juurest, nii et Raun Taela kõrval istudes mõtetest ärkvele võpatas.

«Misasja, sa kuulad selle juttu nüüd või?!» käratas tõmmu bandiit ja Raun põrkas jalule, relv kohe jälle käes. Nägi, et too kaabakas lükkas Katjat aknast eemale.

«Hei, minu bossiga nii ei räägi!» lõugas sõdur omakorda. «Oleme ühel poolel praegu või mitte?» samas kui Katja surus jalad vastu maad ja tõukas meest õlaga vastu. Ta oli suur laiaõlgne naine, rindadega, mille vahele võis uppuda.

Boss sisises alt üles: «Kuule, nolk, tahad varudega kaubelda ja puhtalt minema pääseda hommikul või mitte?! Tahad? Vat siis ole vait ja lase mul kuulata!»

Nüüd kuulis ka Raun väljas mingit hüüet ja taipas, millest üldse jutt käib. Kärujaamas toimus midagi! Ta lükkas bandiidipoisi lihtsalt kõrvale ja kummardus aknale lähemale, et aru saada.

Tühjagi. Jaama trellitatud aknad, mõned purustatud klaasiservad veel turritamas, olid pimedad ja seal ei paistnud kedagi kõõluvat. Aga too roomav kuningas seal eemal oli tõusnud pooleldi põlvili ja hüüdis midagi otse nende suunas. Raun eristas sõnu:

«Kas ma tohin?»

Mis siis nüüd?!

Kuid Katja kummardus tasapisi valgeneva õue poole ning karjus vastuse: «See on mingi nali või?! Misasja sa küsid, loll! Meie käest?!»

Jurakas vahtis nende poole, ja kui tema hoiakust ning habemetuusti ja juuksepahmaka vahelt paistvatest näoosadest üldse midagi välja lugeda sai, oli see puhas arusaamatus. «Kas ma võin?!» hõikas ta madalalt, aga täiesti arusaadavalt. «Koit on tulemas. Ma palun teid!»

Katja vaatas mitte ainult Rauni, vaid ka bandiitide poole.

«Ma arvan, et ta vist küsib päriselt. Nagu ... tahab vastust. Ning ma ... Tegelikult olen ma vist talle oma elu võlgu.»

«Me peaks ta maha laskma, kuni ta nõrk on,» arvas Raun, aga tema sõnade taga polnud erilist kirge. Ta oli väsinud ja Katjal oli ilmselt õigus, see jõmm oli nad päästnud. Nüüd küsis ta puha siiralt luba nende ... no milleks iganes. Igatahes küsis, mis oli juba isegi väga sõbralik!

Sõduril polnud tõesõna midagi selle vastu, et too kuningaraisk seal väljas teeks, mida iganes ta siis teha tahtis. Nagunii on kohe hommik ja õhtuks on nad läinud. Too tumedapäine kuningatürbel andis vähemalt kitli peale sellele teisele kuningale, erilisele värdjale.

Sellele, kes Phone-Xi ja Nuru maha lõi ja tükkideks kiskus.

Raisk, kui see viimane asi talle päriselt kohale jõuab, on see õudusunede materjal. Väga, väga halb.

Ainult et – mida too kuningas seal väljas neilt nüüd paluski?

«Üldiselt vist peaks jah,» vastas Katja pärast väikest pausi Rauni endistele sõnadele. «Aga ma ei usu, et keegi tahaks enne päris koitu välja minna, kuni seal see teine ka ringi hiilib.»

Ta tõmbas hinge ja hõikas hoovi: «Kuule, kus su sõber on?»

Kuninga pea vajus ettepoole. «Ta ei ole mu sõber,» hüüdis ta madalalt vastu ning toetas pea päris alla, lume varju. Ilmselt käsivarrele. Mõne sekundi pärast ajas end vaevaliselt jälle üles ning tõstis silmad inimeste poole: «Ja ta läks ära. Kas ma võin nüüd teie kaaslase ära kasutada? Te ei vaja teda enam.»

Viimaks hakkas Raun taipama, millest on jutt. Kuningas kössitas kahtlemata selle koha lähedal, kuhu too teine, blond värdjas, oli suurema osa Phone-Xist pillanud. Ta küsis luba järelejäänu nahka panna enne koitu, mil ta haavad tol päeval enam ei parane või mida boss selle kohta ütleski.

Oh, lihtsalt suurepärane!

Kusjuures Katja paistis kõhklevat. Ta vaatas üle õla Taela poole – kes oli mingisse õndsasse unelusse vajunud ega jaganud maast ega ilmast – tõmbas alumise huule läbi hammaste ning kirtsutas demonstratiivselt nina.

«Naine, sa oled hull!» ütles tõmmu bandiit Katjale – tasapisi valgenevas koidueelses valguses nägi Raun viimaks, et too sitapea nr 1 oli päris kena, ent võõrapärase välimusega. Kitsas nina, tume nahk, laiad huuled. Mulatt ilmselt. Tema hammustav lause paistis bossi aga enesesse tagasi toovat.

«Sinu asi ei ole minu otsuseid kritiseerida, bandiit,» ütles ta tõmmule kutile ja hüüdis siis trellide vahelt: «Olgu. Me oleme sulle võlgu. Söö, mida vajad!»

Kuningas paiskus peaga lumme, liikumise järgi otsustades kiskus ta liha hammastega otse luudelt, nuga kasutamata. Ahmimishelid, neelamine ja mörin kostsid nende putkasse ära. Kuigi nad olid seda, kuidas üks kuningas sööb, tol ööl päris ohtralt näinud ja kuulnud, oli see nüüd, mil Katja oli seda sõnaselgelt lubanud, kuidagi jõledam ja pentsikum pealt vaadata.

Justnagu oleks see nende jaoks normaalne.

«Miks sa niiviisi tegid, kena neiu?» küsis punahabe mõne aja pärast ja tema pehme mänguasja moodi oleku all võttis hääl kuidagi väga vastiku alatooni.

«Sina ole vait!» vastas Katja vaid ning uuris binokliga kuningat edasi. Punahabe mühatas ning toetas tagumiku maha, aga tema pilk oli – ebameeldiv.

Raun pidas teda silmas. Naine nõjatus vastu putkaseina ja vaatas kordamööda aknast välja ja bandiitide poole. Eeskätt paelus tema tähelepanu kärujaam – elumärke, Unioon? – samuti nagu ka tõmmu bandiit, kes vahtis suurt valget kivihoonet, nagu sõltuks sellest tema elu. Võimalik muidugi, et sõltuski.

Siis pööras suur kutt tähelepanu jaamahoonelt miskipärast Raunile enda kõrval.

«Sa laseks mu maha tuimalt nagu mõne kuue jalaga koera, kui käsk tuleks, ah, Uniooni naine?» küsis tõmmukas süngelt ning Raun pidi enne vastamist järele mõtlema.

«No tead,» vastas ta leebelt. «Tegelikult mitte. Eks ikka häiriks küll veidi.»

Tõmmu mees kergitas korraga mõlemat kulmu ja vaatas jälle aknapilust välja.

Õues läks juba selgesti valgemaks. Kohe päris selgesti ning Raunis tekkis, hoolimata jäistest varvastest, mis üha enam tähelepanu nõudsid, kerge uudishimu. Mida see kuningas siis teeb, kui söömise lõpetanud on? Päevaaeg ikkagi!