Читать книгу Miljonäri abieluettepanek - Trish Wylie - Страница 5

Kerry Doyle pidas ennast väga kannatlikuks naiseks. Ta oli oodanud aastaid oma unelmatereisi, teinud hoolsalt ettevalmistusi, pannud kõik ajaliselt paika. Aga kui mees kõrvalistmel teda jälle küünarnukiga togis, oli Kerryl tahtmine karjuda. Ta oli parema koha saamiseks ostnud kallima pileti, et pika lennu ajal oleks lahedam istuda. Ja nüüd ähvardas juba selle esimene etapp – seitsmetunnine reis Dublinist New Yorki koos ümberistumisega Shannonis – kujuneda kõrval istuva mehe tõttu poole pikemaks.

Ja ometi oli mees tundunud enne õhku tõusmist olevat igati sobiv reisikaaslane, kuni ta ei istunud liiga…

Uus togimine, mille peale Kerry ohkas. Tegelikult polnud see päris togimine, aga ikkagi…

„Vabandust.”

See oli juba parem. „Ehk tõmbaksite pisut vasakule?”

Mees nihutas ennast ja saatis Kerryle naeratuse, mis võiks võluda iga naist, olenemata sellest, kui palju ta neid enne oli pahandanud. „Stjuardess on mind juba kaks korda käruga müksanud. Mu kere on nende kitsaste istmete jaoks liiga suur.”

Hea küll, selles osas oli mehel õigus. Kerryle ei jäänud märkamatuks mehe kasv, kui too lennukisse sisenes ja eriti siis, kui ta üle tema pea oma kotti pakiriiulile asetas. Ta oli väga pikk. Muidugi ei osanud Kerry öelda tema täpset pikkust, enne kui sai võrrelda teda püsti seistes oma keskmise kasvuga, kuid oletas, et see võib olla ligi sada üheksakümmend sentimeetrit. Tal olid tugevad õlad, lai rind ja lihaselised käsivarred ning kuigi alumine osa temast oli mõõdukalt sale, ei sobinud see kuigi hästi lennuliini poolt ette nähtud gabariitidesse.

Niisiis oli Kerry talle isegi pisut kaasa tundnud. „Seda ma näen… aga ma tunnen pisut muret selle pärast, et kui ma tellin hiljem midagi joodavat, siis võite te mind müksata valel ajal.”

See võib mõjutada isegi joogivalikut, sest kohv ja tee jätavad plekke. Ja riided, mis tal kaasas on, peavad tükk aega vastu pidama. Nagu alati, oli Kerry ülimalt praktiline, see oli tal loomuses.

Ta lisas sõnadele viisaka naeratuse kavatsusega edaspidisest vestlusest loobuda, ent see mõte katkes äkitselt, kui mees enne vastamist uurivalt ta nägu silmitses.

Kenad silmad. Tegelikult väga ilusad silmad. Helesinised, mis tundusid tänu neid ümbritsevatele tumedatele tihedatele ripsmetele veelgi heledamad. Neis vilksatas ka tumedamaid ja kahvatumaid varjundeid, otsekui poleks kunstniku pintsel värve korralikult seganud. Ebatavaline kombinatsioon, mida on raske unustada.

Kerry ohkas taas, ent hoopis teisel põhjusel…

„Ehk mõtleme välja mingi koodi?”

Kerry rebis pilgu mehe silmadelt lahti, kuid jõudis märgata kerget naeruvinet ta saatanlikult sensuaalsetel huultel. Huumorimeel tuleb kimbatust tekitavas olukorras kasuks, mõtles Kerry ja vastas naeratades: „Ettevaatust, Will Robinson! Jook saabub!” Kui mees märkab ta huvi kuuekümnendate aastate kehva ulmekirjanduse vastu, võib ta Kerryle isegi pisut meeldida.

„„Eksinud kosmosesse”, jah?”

No näed, teab! Kerry noogutas ja ta naeratus muutus säravamaks.

„See sobib hästi. Aga te võite virutada mulle iga kord ribide vahele, kui rohkem ruumi vajate.”

„See on kindlasti ahvatlev.” Kerry silmad tõmbusid pilukile mõtte juures, et „ahvatlev” tähendas flirti võhivõõra mehega juba pika reisi esimesel etapil. Aga mees tervenisti oli üks suur ahvatlus ja kes võiks Kellyle seda pahaks panna? Kuigi ta riided olid tavalised – teksapüksid ja T-särk, mis oli tooni võrra tumedam ta vapustavatest ilusatest silmadest –, oli ta jõudnud osta kallima lennupileti. Ja see oli hea märk.

Sarimõrtsukad ei reisi kallitel kohtadel, kinnitas Kerry endale. Inimröövlid… noh, see o n võimalik, kuna seal liiguvad suuremad rahad…

Mees langetas pea ja nihkus natuke lähemale, kergitas käega avatud raamatut Kerry süles, et lugeda kaanelt pealkirja. Ta hüpnootiliselt võluva suu nurgad tõmbusid kergele muigele.

„Loete reisijuhti?”

Kerry asetas selle klapplauale, noogutas ja ütles: „See on natuke liiga põhjalik. Viimaste kuude jooksul olen ma lugenud neid tonnide kaupa ja see tundub olevat parim.”

Mehe tumedad kulmud kerkisid pisut, kui Kerry teda silmanurgast piidles. „Mismoodi liiga põhjalik?”

„Noh, viimane kui üks vähegi vaatamist vääriv koht on kirjas. Ja kui sa pole seal varem olnud ja aega vähe, on raske nende seast valida.” Taas uppus Kerry pilk mehe silmadesse, ta selgroogu läbis kummaline külm värin ja nahk käsivartel hakkas kihelema.

Kui tavaliselt näitas selline tunne, et midagi hakkab juhtuma, siis mida see seekord tähendab? Tema kõrval istub ju uskumatult kena mees.

Kerry otsis mehe näolt vastust, aga ei saanud seda. Võib-olla tuleb see lähedusest, oletas ta. Lennukis kellegi kõrval istumine loob teatud kontakti. Nii et naabri hingamise, kerge meheliku muskuselõhna, tumeda habemetüüka ja paksude ripsmete pilgutamise tunnetamine oli täiesti loomulik reageering.

Kuna Kerry silmitses teda natuke kauem, kui ehk viisakas oleks, pööras mees ennast ja asetas käed laiale rinnale vaheliti.

„Kuidas te kavatsete sellest kasuliku välja noppida?”

Mida? Ah-jaa, nad olid ju vestelnud reisijuhist. Kerry hingas sügavalt sisse, silmitses raamatut ja vangutas oma tavatu mõtlemisvõimetuse üle mõttes pead. „Ma ei tea. Võib-olla jätan mõned peatükid vahele.”

„Mille põhjal?”

„Kohal viibimise aja põhjal? Et kui olen kohapeal kaks päeva, siis vaatan seda ja seda, kui nädal aega, siis… noh, midagi seesugust.”

Kui vastust ei tulnud, tõstis Kerry pilgu ja nägi mehe mõtlikult kortsus kulmuga profiili. Teda on tõesti meeldiv vaadata. Ta pole mingi meeste deodorandi plakat, aga kindlasti sobiks ta reklaamima spordirõivaid, võimsa mootoriga dþiipe või aktiivset puhkust. Temas oli midagi väga mehelikku, mis poeb naisele sügavale hinge.

Kerry silmitses parajasti ta lühikesi tumepruune juukseid, kui mehe hääl äratas ta mõtiskelust…

„Kasulik oleks vaadata läbi ka reisi pikkusega sobivate kaasa võetavate asjade loetelu. Ja võib-olla ka lühike iseloomustus iga peatüki lõpus – kas sa oled tüüpiline turist, üllatavate kogemuste otsija, peolõvi või lastega reisija…”

Kelly naeratas istme seljatoele enda ees. „Kas me peaksime nüüd raamatu ümber kirjutama?”

Kui mees talle otsa vaatas, tantsis ta silmades naerusäde ja Kelly oli jälle otsekui hüpnotiseeritud, kui mees vaikselt vastas: „Võib-olla.”

Siis ulatas Kerryle oma suure käe. „Ronan O’Keefe. Ja mida iganes te soovite juua, on see minu poolt tänutäheks, et ostsite mu raamatu. Aga kuna joogid on pileti sisse arvestatud, luban ma, et ei togi teid joomise ajal.”

Kerryl jäi ehmatusest suu lahti, ta kontrollis kähku autori nime kaanel ja raputas pead. „Jumal tänatud, et ma ei öelnud selle kohta midagi liiga halvustavat.”

Tema äsjane tunne oli olnud vist teatud mõttes hoiatus.

Kerry käsi viibis Ronani soojas pihus natuke kauem, ta pilk püsis mehel, kui too vastas: „Seda küll.”

Soojus levis Kerry väiksesse kätte ja sealt edasi. Ronanil oli tugev käepigistus, mis oleks Kerry isale meeldinud. Aga Kerry tundis, kuidas ta kurk kuivaks tõmbus.

„Kui ma oleksin öelnud midagi säärast, kas te oleksite siis ennast tutvustanud?”

„Lõpuks ikka.”

Naerusäde Ronani silmades rääkis Kerryle selget keelt, et mehele teeb see nalja. „Kas seda on ka varem juhtunud?”

„Kutsehaigus lööb reisi ajal välja.” Mees pööras pea viltu. „Seda juhtub ka lennujaamade raamatuleti juures, kui ma näen, et keegi ostab mu raamatu.”

Kui sellele lisandus vallatu silmapilgutus, puhkes Kerry naerma. Oskab see mees alles võluda! Vanamoeliselt mesikeelne, oleks ta lapsehoidja naeru pugistades öelnud. Ilmselt veedab mees pool oma elust lennukis naistega lobisedes. See tuletas talle meelde, et on aeg Ronani käsi lahti lasta.

Ta tõmbas selle ettevaatlikult ära ja tundis kohe puudust soojusest, mis oli meeldivaks kontrastiks lennukis valitsevale jahedale konditsioneeritud õhule, ning vaatas talle kulmu kergitades väljakutsuvalt otsa.

„Ja kust ma tean, et te olete see, kellena esinete?”

„Kas te ei usu?”

Kerry pööras peopesa ülespoole. „Et olla kindel, peaksin nägema teie passi.”

„Võib-olla kasutan pseudonüümi.”

„On see tõsi?”

„Ei ole.”

Kerry liigutas ootavalt kätt.

„Te ei ole eriti usaldav, eks?” Ronan vangutas pead ja nägi muige varjamisega vaeva. „Soovitus number üks: ära näita kunagi üksinda reisivale võõrale passi.”

Kerry silmad tõmbusid kissi. „Kust te teate, et ma reisin üksi?”

„Kogemused ütlevad, et koos reisivad inimesed istuvad tavaliselt kõrvuti.”

Õige tähelepanek. „Noh, ma ei saa ju kahmata teie passi, ronida üle teie ja põgeneda sellega kümne kilomeetri kõrgusel, eks?”

„Tõsi jah…” Ronan nihkus lähemale ja lisas delikaatsel sosinal: „Kuigi üle minu ronimist oleks huvitav vaadata. Seda pole keegi varem üritanud ja see annaks mõistele „meelelahutused lennu ajal” täiesti uue tähenduse.”

Kui Kerry kuulis turvavöö pandla klõpsatust ja Ronan veelgi lähemale nihkus, tõmbus ta automaatselt akna poole. Mitte et ta oleks seda tegelikult soovinud, ent sellist vallatlemist oli mees ilmselt pidevalt praktiseerinud ja tema, Kerry, oli selle esile kutsunud.

„Kas te flirdite iga naisega, kes juhtub lennukis teie kõrval istuma?”

Ronald vastas väljakutsuvalt: „Kas te ei leia, et see on mugav moodus lühisuhteid luua?”

„Kas veel üks kutsehaiguse ilming, või mis?”

„Võimalik.”

Aasimine viis lõpuks kulunud passi esitamiseni, mida ta Kerry nina ees lehvitas. „Ma tahan seda tagasi. Ja hoiatan – vajaduse korral kasutan ma jõudu.”

„Nõus.” Kerry sirutas käe passi järele, kuid Ronan tõmbas selle eemale.

„Teeme ausat vahetust.”

„Ohhh!” hakkas Kerry naerma. „Vaevalt küll!”

„Kas passipilt on nii halb?”

„Kas te tahate öelda, et ma ei ole fotogeeniline?”

Ronan uuris korraks ta nägu ja ütles: „Ma kahtlen selles.”

Kerry põsed hakkasid õhetama, mida ta pidas omavanuse naise puhul imelikuks. Aga ta leidis sellele kohe vabanduse.

„Kas teile pole öeldud, et daamide vanust ei küsita?”

Ronan teeskles segadust ja patsutas passi vastu sõrmenukke. „Millal ma seda tegin?”

„Passis on sünniaeg kirjas.”

„Ah…”

„Ja pealegi on teil vahekäigupoolne iste, teil on kergem sellega jalga lasta. Keegi ütles mulle hiljuti, et üksinda reisivale võõrale on ohtlik oma passi ulatada.”

Kõlas väga mehelik naer, mis sundis Kerryt taas naeratama. Kas ta oletus osutub õigeks? Lennukis flirtimine on Ronani leivanumber. Võib-olla sobivad lühisuhted ta elustiiliga?

„Kas ma saaksin nime?”

Kerry vastas sõnu venitades: „Teil o n nimi, Ronan.”

„Teie nime.”

„Eks vaatame…” Ta sirutas käe välja.

Ronani võrgutavad silmad tõmbusid pisut pilukile, kuid ta ei loovutanud passi. „Kas ma pean selleks, et saada teada teie nime, andma teile oma passi?”

„Kui ma veendun, et te olete see, kellena esinete, paljastan ma oma isiku… kuidas jääb?”

Ronan naeratas ja sai vastu samasuguse naeratuse. „Oleme kokku leppinud.”

Kui Kerry sõrmed passiservast kinni võtsid, langetas ta pilgu, kui mees lisas: „Mina pole vist ainus, kes lennukis flirtida armastab, eks?”

Võtnud passi, vastas Kerry nina upsakalt püsti ajades: „Ilmselt kutsusite minus esile halvima poole.”

„Ma ei tahaks sellega nõustuda.”

Kerry raputas pead, lehitses passi ja nägi lehekülgede viisi templeid, mis hõlmasid riike üle terve maakera. „Kas te olete tõesti kõikides neis kohtades käinud?”

„Ei, ma valmistan ise templeid, see on mu hobi.” Ronan hakkas naerma, kui Kerry talle otsa jõllitas. „Ma avastasin, et reisijuhte on kergem kirjutada, kui oled ise kohal käinud. Ma proovisin neid kirjutada kodus, aga keegi ei tahtnud lugeda, millest on kahju, sest neis oli nii mõndagi huvitavat.”

Kerry luges riikide nimesid ja püüdis ette kujutada, mis tunne võiks olla viibida nii paljudes paikades ja ilma näha. See pidi olema põnev elu, mis tegi Ronani veelgi huvitavamaks ja olgugi et nende „suhe” kestab ainult ühe lennureisi, on see mees igas mõttes vastupandamatu – sarmikas, humoorikas, võrdväärne partner, patuselt seksikas… ja elav entsüklopeedia, kui asi puudutab reisimist…

Oleks rumalus seda viimast mitte ära kasutada.

Kui ta jõudis fotoga leheküljeni, puhkes ta naerma. „Oh heldeke… see on jube!”

Ronan küünitas üle Kerry õla vaatama, ta käsivars surus vastu Kerry õlga. „Jah, puudub ainult rida numbreid foto all ja momentvõte mõlemast profiilist.”

Kerry pöördus teda vaatama ja hingas sügavalt sisse tema lõhna. „Kas on kogemusi?”

Ronani naeratus oli aeglane ja seksikas, paksud ripsmed puudutasid sama aeglaselt päevitunud näonahka. Tema hääl muutus taas sügavaks ja intiimseks, tekitades nende vahel kerget surinat.

„Sellel alal mitte, aga koolis olin ma üsna sõnakuulmatu poiss. Ärge ainult kellelegi rääkige, sest see võib takistada mind mõnda riiki sisse pääsemisel.”

„Ma hoian teie saladust.”

Seda öeldes oli Kerry hääl peaaegu sosin ja kui nende pilgud kohtusid, käis temast läbi kuum värin, mis pani naha kihelema ja tekitas rinnus imelikku survet.

Mis see siis nüüd on? Kerry polnud meesterahva suhtes kunagi nii tundlik olnud ja see oli… natuke hirmuäratav.

„Härra, olge nii kena ja laske klapplaud alla.”

Stjuardessi hääl katkestas pingelise vaikuse. Ronan tegi nagu palutud ja suunas naeratuse kenale blondiinile, kes toidukandiku lauale asetas. Aga tal polnud mingit tahtmist flirtida nagu kõrval istuva naisega. See oli Ronani meelest natuke ebatavaline – talle ju meeldis pikkade lendude ajal vestelda, kui just kaaslane ei surunud nina raamatusse või pannud pähe kõrvaklappe andmaks märku, et ta rahule jäetaks.

Aga see naine oli intrigeeriv, see oli vist õige sõna. Miks temasugune reisib üksi? Ei ühtegi sõrmust, seega – kui keegi peaks tal New Yorgis vastas olema, siis on see tõenäoliselt kallim, aga mitte abikaasa. Aga Ronan tunnetas, et seal pole kedagi, muidu ei flirdiks naine temaga. Naised, kes nii võluvalt punastavad, ei kuulu sellesse kategooriasse.

Võib-olla ärireis? Või sõpradele külla?

Ainus moodus seda teada saada on küsida ja kui toidud olid nende ette asetatud, Ronan küsiski: „Mis asjus te New Yorki lendate?”

Kerry ulatas talle passi tagasi, Ronan pani selle sülle ega pööranud Kerrylt pilku. Ta peaks olema meeste silmitsemisega harjunud, sest tal olid kaunid kastanpruunid juuksed, ilus nägu ja täidlased huuled, mis oleksid nagu pidevalt naeratanud.

„See on mu fantaasiakohtade nimekirjas.”

Ronanilt nõudis hääle vaos hoidmine tõsist pingutust. „Mille?”

„See on midagi unelmate taolist, kus on sihtkohad, aga pole reisijat.” Ta lükkas juuksesalgu kõrva taha ja Ronan nägi väikest kõrvarõngast ta kaela puudutamas, kui ta kummardus uurima, mis on toidukandikul – lihtne, kuid sensuaalne liigutus. „Ma olen nii kaua ennast töösse matnud, et see reis koosneb ainult kohtadest, mis on unelmapaikade nimekirja eesotsas.”

Ronan märkas, kuidas naeratus süütas valguse ta ilusates suurtes pruunides silmades.

„Ma olen ümbermaailmareisil.”

Sügavat rahulolu naise hääles oli meeldiv kuulda. „Üksi?”

„Kui te oleksite minu asemel, kas te vastaksite sellele küsimusele, kui seda küsib võõras inimene?”

„Ei.”

Kerry noogutas ja harutas noad-kahvlid plastkilest lahti. „No näete siis.”

„Nii et üksi?”

Kerry õnnistas teda terava pilguga. „Kuulge, härra O’Keefe…”

„Oi, ei, palun!” Ronan kummardus lähemale nagu viimaste minutite jooksul juba mitu korda. „Natuke aega tagasi olin ma Ronan… ja te lubasite mulle oma nime öelda.”

„See oli enne seda, kui te mind noaga ähvardasite.”

Kui Kerry osutas lõuaga Ronani käe suunas, ütles mees: „See on paari tolli pikkune plastnuga, mis ei tee kellelegi häda.”

Kui Kerry talle ikka veel tungivalt otsa vaatas ja kaunist kulmu kergitas, hingas Ronan sügavalt sisse, pani noa käest, võttis lusika ja magustoidutopsi ja eemaldas sellelt kile.

Kerry silmad läksid imestusest suureks. „Te alustate magustoidust?”

„Jah,” vastas Ronan, suu täis üllatavalt maitsvat sidruni-juustukooki, ja avaldas lennukompaniile mõttes tunnustust. „Milleks hea asjaga oodata. Elu on niigi lühike.”

„Väga sügavmõtteline märkus. Aga mulle näib, et te olete suur magusasõber.”

Hetkelise vaikuse ajal silmitses Ronan Kerryt, juustukook keelel sulamas. „Arvate?”

„Jah.”

Ronan ei jätnud kunagi juhuseid kasutamata ega andnud kergesti alla.

„Nimi!”

Kerry hakkas naerma, see kõlas väga seksikalt ja Ronan, kes oli lennanud lugematuid kordi, soovis esimest korda, et lend kestaks mõne tunni kauem.

„Kas see on oluline? Me ei kohtu enam kunagi, kui lennuk maad on puudutanud.”

„Meil oli kokkulepe.” Ilmselt tunnistab naine seda ega kavatse taganeda.

Kerry niisutas keeleotsaga täidlasi huuli, mis püüdis Ronani pilku.

„Kerry. Kerry Doyle.”

Nimi sobis talle, tundus olevat… õige. „Rõõm tutvuda, Kerry. Kerry Doyle.”

Kerry suule ilmus lai naeratus, mis paljastas korrapärased hambad ja moodustas põskedele vallatud lohukesed. See naine on vaatamisväärsus.

„Kummaline mees.”

Ronani pilk siirdus suult Kerri naervatesse silmadesse ja vist esimest korda elus jättis ta magustoidu söömise pooleli, et rahuldada üha kasvavat uudishimu.

”Rääkige mulle oma fantaasiate nimekirjast.”

„Kas üksinda reisival naisel on ikka mõttekas võhivõõrale lennukaaslasele oma marsruuti avaldada?”

Ronan polnud päris kindel, milliseid fantaasiaid ta silmas pidas ja ta muheles selle mõtte juures uut koogitükki lusikale võttes. „Me oleme nüüd ametlikult tutvunud ja pole seega enam võhivõõrad… ning te kinnitasite äsja, et reisite üksi.”

Kui kiire peapööre võimaldas näha Kerry pahast kulmukortsutust, muigas Ronan endamisi. „Ärge pabistage. Teil istub kõrval reisiekspert, kasutage see ära.”

Ta pilgutas silma.

„Te ei ütle siis ära?”

„Abist? Naisterahvale mitte kunagi.”

„Meelitaja!”

Ronanil oli tükk tegemist, et suruda maha naeruturtsatust, mis kippus valla pääsema. „Teate, öeldakse, et kõik oleneb tõlgendusest.”

Nüüd puhkes Kerry naerma. „Te olete parandamatu!”

„Seda on mulle öeldud. Rääkige mulle oma reisist.”

Kerry tegi seda söögi ja kohvi ajal – millest tänu koodile tilkagi maha ei loksunud – ja filmi vaatamise asemel näitas Kerry talle isegi graafikut, mis tegi Ronanile nalja. Kui nad hakkasid John F. Kennedy lennuväljale maanduma, rääkis Ronan talle huvitavatest kohtadest, mida võib vaadata väljaspool turismirühma. Kerry kirjutas kõik trükitud paberilehtede servadele üles.

Kerry entusiasm oli nii suur ja tema väljendusrikkad silmad nii nakatavad, et Ronan kahetses, et ei kohtunud temaga juba Dublinis.

„Kindlasti oli väga põnev käia kõikides neis kohtades.”

Süütu lause, ent torkas nagu noaga. „Jah, see oli tore.”

Kerry pani uute märkmetega varustatud marsruudilehed kotti, nõjatus seljatoele, ohkas kergelt, suul naeratus ja unistav pilk silmades, vaatas siis Ronani poole ja lausus vaikselt: „Ma ei suuda kujutada ette pooltki sellest, mida te näinud olete. Te olete väga õnnelik inimene.”

Õnnest oli asi kaugel. Kuid Ronani mõtted liikusid praegu teist rada. Nad istuvad kõrvuti, pead vastu peatuge, just nagu lamaksid nad voodis, ja ta küsis pisut käheda häälega: „Kas nüüd on teie fantaasianimekiri läbi arutatud või saan ma veel millegagi aidata?”

Kerry naeris, lastes vihjel oma rada minna. „Reis alles algab. Mind ootab ees kolm kuud, nii et ma pole veel õieti maikugi suhu saanud. Kui mulle kuskil väga meeldib, püüan jääda sinna kauemaks.”

Kerryt ootas ees tuhat seiklust. Kuldsed täpid ta pruunides silmades lõid innukalt särama… või kujutas Ronan seda ette…

Kerry oli temast väga erinev. Aga Ronanil õnnestus varjata kadedust, kui ta ütles: „Ma võin soovitada paari head reisijuhti.”

Kerry naer kõlas Ronani kõrvus kütkestavalt. „Seda ma usun. Kas teil on olemas mõni ka algajale reisisellile? Soovitustega mitte tunnistada, et reisid üksi, või miks ei tohi lennukis võõrale inimesele oma nime öelda ja siis see passi küsimus. Need kõik on väga kasulikud nõuanded.”

Ronan ei suutnud muiet varjata. „Ja teie ignoreerisite neid kõiki, aga ma olen selle üle rõõmus, sest tänane lend üle Atlandi oli kõikidest senistest lühim.”

Pärast hetkelist kõhklust kummardus Kerry lähemale ja ütles: „Tänan teid.”

Ronan ei saanud ta silmadelt pilku lahti. Ta uuris neid lähemalt ja naise soe hingeõhk tekitas lähedustunde. Soov Kerryt suudelda oli nii suur, et kui salongituled muutusid hämaraks ja silme ees tõmbus uduseks, oli see nagu vajadus hapniku järele.

Selleks on vaja kummarduda ainult natuke lähemale…

Kui lennuk rappudes maad puudutas ja salongis puhkes aplaus, hakkas Kerry jälle naerma, kergitas ennast ja vaatas üle istmete ettepoole.

„Kas selles on midagi ebatavalist, et piloot maandas lennuki turvaliselt?”

Kui salongituled uuesti süttisid, suundus Ronani pilk Kerry vastu turvavööd pingul nõtkele kehale.

„See oli sujuv maandumine.” Ta kehitas õlgu. „Mõnikord avaldavad reisijad aplausiga tänu.”