Читать книгу Minu Reykjavík. Kõik on kaasas - Tui Hirv - Страница 8

Ma tunnen meie kanti küll, ammu juba, aga ei väsi temast vaimustumast. Kui olime päriselt siia kolinud, vaatasin Vesturbærile järsku hoopis teisiti kui vanasti, suvitajana.

Ühel hommikul ärkasin üles enne poisse, pool kaheksa, täitsa lambist. Mõtlesin, et lähen jalutan natuke. Näiteks pagariärisse. Minu lemmikpagariäri asub Hringbrauti magistraali ääres, suure ümmarguste rõdudega sõjajärgse funktsionalistliku kortermaja esimesel korrusel. Sellist arhitektuuri kohtab vist küll ainult Islandil. Island jäi sõjategevusest kõrvale, siin ei toimunud ideoloogilisi jõudemonstratsioone ega suuremat lammutamist. USA oli Keflavíki ja mitmesse muusse paika sisse seadnud lennuväebaasid. Island oli teise maailmasõja ajal Põhja-Atlandil lennu- ja laevaliikluse sõlmpunkt ning sealt oli hea esmalt Hitleril, pärast sõja lõppu aga Nõukogude Venemaal silma peal hoida. Kui külm sõda lõppes, hakati baase koomale tõmbama, aga lõplikult viidi väed välja alles 2006. aastal. Sõjavägi mõjus Islandil tõelise võõrkehana, aga nende teenindamine lõi väga palju uusi töökohti. Marshalli plaani rahadest ehitati väetisetehaseid ja hüdroelektrijaamu ning kuivendati soid, et võita juurde põllumaad.

Asumiplaneerimine sai pärast sõda jätkuda täiesti uue hooga. Sada aastat tagasi elas suur osa elanikkonnast veel mätaskatusega turbaonnides, või siis laineplekiga kaetud puumajades. Kivimaju oli pealinnas paar kvartalit. Mõnekümne aastaga tuli ehituskunstis läbi teha kiirendatud areng keskajast postmodernismi. Saksa kunstiteadlased, kelle erihuviks on Kesk-Euroopa ideede rakendumine perifeerias, nimetavad sellist arengut vom Torfhaus zum Bauhaus’iks – turbamajast otse Bauhausi. Funktsionalism jõudis Islandile 1930. aastatel, kui esimesed õppinud arhitektid Kesk-Euroopast koju tagasi tulid, ning selles vaimus ehitati prestiižseid elamurajoone kesklinna vahetusse ümbrusse ka kaks kümnendit hiljem. Vahest ei sobinud seda stiili selle aja peale enam funktsionalismiks nimetada, aga just sellisena ta mõjub. Peen, lakooniline, kohalikke eripärasid arvestav, samas šarmantne ja lennukas. Merekarbikrohviga kahe- ja kuuepereelamute harmoonilised kvartalid oma koolitatud, kuid isikupärase esteetikaga kõnetavad mind jätkuvalt väga intensiivselt.

Selles kõnealuses majas, kus pagariäri on, elas kunagi islandlaste armastatud romaanikirjanik Þórbergur Þórðarson. Tema raamatus „Salmurinn um blómið“ („Laulusalm lillest“) on tegelane Väike Helga – naabritüdruk altkorruselt, kes hakkas, niipea kui trepist üles roomama õppis, kirjanikul külas käima. Väike Helga kutsus ennast Lilla Heggaks ja kirjanikku Sobbeggi Afiks (katsu ise öelda Thor-ber-gur, kui juba Helga käib üle jõu!). Me kutsumegi seda pagariäri Sobbeggi Afi (afi tähendab taati) pagariks.

Kui tahta kogeda Islandi elu tema kõige tavalisemast küljest (mida mina alati tahan, kui välismaal olen), tasubki sisse astuda mõnda pagariärisse. Mõningad jahutooted on neil püsinud aastasadu samad. Näiteks armastavad nad süüa tahmast lapikut leiba või ja suitsutatud lambasingiga (flatkökur og hangikjöt). Peab ütlema, et tahm ja või maitsevad koos väga hästi. Kõige tüüpilisem kohvikõrvane on kleina – seakõrvapontšikud kardemoniessentsiga. Ja ärgem unustagem ástarpungar’eid – armastusepungi! Rasvast lirtsuvaid krõbeda koore, rosinate ja veel rohkema kardemoniessentsiga! Neid igast pagariärist ei saagi, nii et ma alati varustan ennast, kui peale satun.

Sobbeggi Afi pagaris on niisiis seina küljes pikad kaldus puust riiulid, leibadest lookas, ning klaasist vitriinis kuhjade viisi magusat ja väga magusat kohvikõrvast. Leivad on neil kõik enam-vähem ühesugused, helepruunid, krõbeda koorega ja jahused.

Sel kellaajal seisid leti taga noor praktikandineiu ja vanamemm, ilmselt omanik. Proua küsis, mida ma soovin. Osutasin kõige tumedamale pätsile ja ütlesin, et tahan sellest pool. Tädi võttis pätsi, lõikas pooleks, saagis masinas viiludeks ja pani kotti. Maksin, tänasin ja jätsin hüvasti. Läksin üle tee surnuaia juurde.

Siin on maailma kõige ilusam vana kirikaed (kirkjugarður) kõverike puude ja sammaldunud hauasammastega, tihe ja hämar, raudväravatega kiviaed ümber. Selle veeres kulgeb mäest alla minu kaks lemmiktänavat: Suðurgata ja selle paralleel Tjarnargata. Esimene neist on Lõuna tänav nagu Nõmmel, teine Tiigi tänav nagu Tartus, aga jeerum, kuidas need tänavad oma nimekaimudega ei sarnle! (Loen Stanislavski „Minu elu kunstis“ 1947. aasta tõlget ja seal öeldakse „sarnlema“ ja „hilistuma“.)

Otse surnuaia müüri taga on rida valgest marmorist püstjaid sambaid, Briemi-nimelisi. Iga nime alla on kirjutatud, mis ametit puhkaja eluajal kandis: kapten või pankur või näitleja või... Naised on tavaliselt húsmóðir, mis tähendab perenaine. Briem on Palli isapoolse vanaema, kunstnikust pastoritütre perekonnanimi ja need Briemid seal tema kauged sugulased. Üks neist on Eiríkur. Kui meil oli lapsele juba nimi pandud, ütles papa, et Briemide suguvõsas oli Eiríkur olnud levinud nimi. Sellest oli meil hea meel.

Möödunud sajandi algupoolel, samal ajal kui meil Eestis nimesid eestistati, loobusid perekonnanimedest paljud islandlased, kellel see juhtus olema, pidades seda kodanlikuks Taani igandiks, ja hakkasid ennast nimetama vana kombe kohaselt isanime järgi. Perekondlikku järjepidevust hoiti eesnimede abil – need korduvad põlvest põlve ja nende järgi tuntakse nüüdki ära, kelle soost keegi on. Palli noorema venna Bjarni poja nimi on Óðinn. Óðinni teine nimi on Páll, Palli nimi on Páll ja nende isa nimi on ka Páll. Nende vanaisa nimi oli Bergur ja Palli vanema venna nimi on ka Bergur. Palli õe Þóra poja nimi on Þór Valgarð. Mõnest nimest on olemas nii mees- kui naissoo vorm. Vanaema nimi oli Valgerður, Palli tädi nimi on samuti Valgerður ja õetütar on ristitud Lara Valgerðuriks. Ísafoldi teine nimi on Ingibjörg, sest nii on ka Bjarni naise Sigrúni ema nimi, kellele Ísafold on esimene lapselaps. Berguri vanema tütre nimi on Ingunn Lilja – seal on mõlema vanaema nimed kokku pandud. Berguri naise nimi on Sigurlaug, Bjarni naise nimi on Sigrún – need on ilmselgelt teise suguvõsa nimed. Ka Berguri poeg Steinn ja noorem tütar Tinna Björk kannavad „uusi“ nimesid – taaskasutusel on ometi piirid.

Suðurgata lõppeb Ægisíða-nimelise promenaadiga, kus käime sageli jalutamas. Mulle on see rannaniit hästi tähtis, ta meenutab mulle Läänemaad. Tuuline, kivine, külm ja rohtukasvanud, mõni isetekkeline lauter ja võrgukuur. Nagu isa luuletuses, mis algab nii:

kus vanad lautrid kasvand unerohtu

kus merilehmad unelevad juues

munk astub maale mustas ülekuues

vaskkelli – pikki küünlaid – unerohtu ^[1.]

Ei läinud kaua, kuni Palli sellele luuletusele loo kirjutas. Sopranile ja keelpilliorkestrile. Esitasime seda Tallinna kammerorkestriga Tartu Jaani kirikus 2013. aasta suvel, kuu aega enne kolimist. Selles loos said Tartu ja Reykjavíki meelsused kokku, ja peab tunnistama, et nad sobivad omavahel pagana hästi.

Kuigi avalikud laste mänguväljakud on Reykjavíkis viimase peal, on kolmeaastasele siiski kõige parem atraktsioon kärutada plastist ekskavaatoriga mõõna ajal adru vahel musta vulkaanilist päritolu merepõhjaliiva ringiratast ja sonkida siniseid ja lillasid merikarbitükke üles, kui päike paistab, tuult ei ole, paksud vatid on seljas ja kaugel mäe otsas on esimesi päevi lumekirmetis, nii et nõlv on süldivormi moodi säbruline. Mere ääres on siin must peenike liiv ja mustad kivid, suurem osa neist auklikud. Liiva sees on igasuguste koorikloomade kesti – vähilisi ja krabilisi ja kuidas nende nimed on, ja katkisi teokarpe, seest nagu lilla portselan.

Ükspäev sulistas madalas vees sada meetrit kaldast üks hüljes. Ega ma poleks muidu märganud, aga tuli vanem härrasmees rahuliku sammuga, punase jope ja kiikriga, ja näitas mulle. Ütles, et jälgib teist juba eilsest saati. Hüljes lesis rahulikult ja ajas kajakatega juttu. Meie sõime Eiríkuga rohelise laua taga pistaatsiastritslit ja jõime väikesest kõrrega pakist piima peale.

Kui käruga koju tagasi jalutasin, tuli mulle vastu asjalik linalakk tüdruk punase vana kooli nukuvankriga. Naeratasime teineteisele kollegiaalselt ja vaatasime üle õla tagasi teineteise vankrite sisse.

Vahel tundub mulle, et tegelikult kuulub Reykjavík oma lõputute tagahoovide, aknalaudade, sohvapatjade ja kalarannaga üldse kassidele. Hästi toidetud, tiheda karvaga kassidele, kellel on linnuhirmutamise kuljused kaelas.

Suðurgata paremal käel, linnapoolses otsas, avaneb hunnitu vaade üle tiigi, mida kutsutaksegi lihtsalt tiigiks – Tjörn –, Þingholti nõlvakule. Pärast surnuaeda tulevad vasakut kätt värvilisest laineplekist majad, millest üks on punane ja pikem ja oli kunagi koolimaja. Seal ees on pikk lipuvarras ja teinekord lehvib sinine plagu punase ristiga. Et Suðurgata merepoolses otsas on Reykjavíki lennuväli, lendavad väikesed põrisevad maaliinilennukid alailma madalalt üle pea. Kui Suðurgata lõppeb, algabki varsti meie uus kant, Gamli Vesturbær. Kesklinnast eraldab seda Kiviküla, Grjótaþorp, muinsuskaitsealune kvartal, mis külgneb otse peaväljakuga. See on Reykjavíki vanemaid linnaosi, kuhu esimesed majad ehitati 18. sajandi keskel. Grjótaþorp on natuke künklik ja munakivitänavatega ning tihedalt täis ehitatud pisikesi laudvoodri või laineplekiga kaetud kirevates värvitoonides majakesi. Kvartali servas asub mänguväljak, nii tilluke, et sinna ei mahu eriti mingeid atraktsioone – üks mängumaja, kus saab poodi mängida, ja kaks kiike. Heki ääres kõrgub mälestustahvel helilooja Sigvaldi Kaldalónsile (1881–1946) ja mänguväljaku tänavapoolses veeres seisab dirigendi noodipuldi moodi stend, kus on kujutatud Kaldalónsi kodu, mis oli asunud samal krundil.

Mõni nädal pärast kolimist viisin Eiríku sinna mängima. Olime seal külalisena ennegi käinud, aga nüüd oli sellest saanud meie kodule lähim mänguplats. Eiríkur avastas kohe selle puldi, millest ma just rääkisin, ja tahtis sellega midagi ette võtta. Ma siis seisin selle taha põõsa äärde, käskisin tal seista puldi ette ja juhatada ja laulsin tema siputamise järgi „Tuljakut“, tavalisest kaks korda kiiremini. Eiríku meelest oli see hästi naljakas. Üks mamma tuli sinna oma kolme tütrega, kaksikud ja nende noorem õde, sirgelt lõigatud lühikeste blondide juustega kõik kolm, ja hästi kärtsudes toonides kudumites. Reykjavíki mood õpetatakse lastele varakult selgeks. See on ekstravagantne, aga kindlasti ei saa selle kohta öelda maitsetu. Tüdrukud kiikusid natuke, meie vaatasime pealt, ja siis läksid nad minema.

Mänguväljakust mõnikümmend meetrit alla on roheline maja, kus varem elas minu ristiema, rokilegend Ragga Gísla. Ja loomulikult, nii kui ma ta peale mõtlesin, oli ta sealsamas, oma vana maja ees, kaameramehe ja muude asjapulkadega, täismundris, mis tema puhul tähendab ronkmusta tüllist seelikuga disainerkleiti, pakse musti kulme ja sama mustade kunstkiharatega tihendatud kunstpusserdist peas. Olime teineteist üle pika aja nähes pisarateni liigutatud, aga jätsin ta tööle.

Ragga oli üks esimesi, keda Palli mulle tutvustas. Nad õppisid Islandi kunstiakadeemias samal kursusel heliloomingut. Mõlemad olid selleks ajaks juba õige kaua rokkmuusikud olnud ja vajasid uusi impulsse. Ragga meelest on asjaolu, et Palli tuli Eestisse õppima, väga intrigeeriv, aga ega ta hästi ette ei kujuta, mis koht see Eesti on. Kui Ragga meil esimest korda Ránargatal külas käis, mängisime talle Rahmaninovi „Koguöise jumalateenistuse“ plaati Eesti filharmoonia kammerkoori esituses Paul Hillieri juhatusel, näitasime pilte Setumaast ja uurali keelte puud ning tegime Anni Arro raamatust ühte seente ja suvikõrvitsaga pläusti. Et ta saaks natuke aimu.

Nüüd te olete segaduses. Ristiema? Kohe seletan.

Eiríkur oli pooleaastane ja ta tuli ristida nagu peaaegu kõik teised islandi lapsed. Mind ja Eiríkuri ristiti Islandi luterlikus riigikirikus. Eiríkur küll, aga miks mina, küsite te nüüd. Mina sündisin 1984. aastal, sügaval nõukogude ajal, kõige hullemal stagnaajal üldse, nagu mulle on räägitud. Minu side kirikuga oli senini üsna kesine, kui loendamatud kontserdid pühakodades välja arvata.

Siin, Islandil, on lood teised. Luteri kirik on siin riiklik – ristib, leeritab, laulatab ja matab ja annab kõige selle kohta välja ka juriidilise kaaluga dokumente. Peaaegu kõik lapsed ristitakse, enamik leeritatakse (vana kombe kohaselt 13aastaselt, põhiline motivatsioon on lumelaud ja muud sarnased leeriskäimisega kaasnevad kingitused) ning ka kiriklikust laulatusest loobumine linnavalitsuses registreerimise kasuks peab olema väga põhimõtteline otsus.

Mulle tundus, et kui minu ülejäänud pere on Islandi riigikirikus, siis mul peaks olema väga mõjuv põhjus välja jääda, ja seda mul kaugeltki polnud. Pigem tahtsin ma omaks võtta, mis sellele rahvale on nii omane, et on neile endilegi aru andmata kujundanud sellisel määral ühiskonda, mis on mulle nii sümpaatne. Nende liturgia meieisapalve, usutunnistuse ja armulauaga polnud mulle kaugeltki võõras. Eesti evangeelse luterliku kirikuga võrreldes lauldakse Islandil jumalateenistuse käigus pikemaid retsitatsioone, mille juured on selgelt gregoriaani koraalis, aga islandikeelse tekstiga.

Niisiis saatsime Reykjavíki toomkiriku pastorile Hjálmar Jónssonile kevadel kirja palvega, et ta võtaks ristida pooleaastase eesti-islandi poisi ja tema ema. Hjálmar oli enne vaimulikuks saamist Islandi kongressi Alþingi liige. Tal oli asjast selge ülevaade ja erinevalt paljudest kaasmaalastest ei olnud minu ristimata olek talle üllatuseks. Meie pere ühine pöördumine liigutas teda ja ta võttis meie talitust väga tõsiselt.

Tihtipeale ristitakse lapsi kodus. Siin kodus veel eriti, sest Palli vanavanaisa oli olnud pastor, rännanud hobusega mööda ümberkaudseid kihelkondi ja muuhulgas ristinud ka lapsi. Palli vanemate kodus puhvetkapi otsas seisab sada aastat vana ristimisvaagen. Ristimiskleit, milles Briemide lapsi on ligi kakssada aastat ristitud, on Palli tädi Valgerðuri hoole all. Selle sai Eiríkur endale selga. Hjalmarile tuli pähe, et võiks seekord ristida hoopis kirikus, pühapäevase jumalateenistuse ajal. Mina leidsin muidugi, et ma võiksin siis juba seal laulda ka, kuidas siis muidu, ja see mõte meeldis neile samuti. Arutasime organistiga, mis lugu meil vähese prooviajaga hästi välja tuleks, ja leidsime, et Schuberti „Ave Maria“ oleks küllalt kohane.

Terve eelneva nädala plaanisime mammaga, mida süüa teha. Vaaritati ahjuvorme ja kooke ja rosoljet, mida siin tuntakse nime all Vene salat – Rússnesk salat. Sugulased olid kutsutud pärast ristimistalitust koosviibimisele meie koju: Palli õed ja vennad, onud ja tädid lastega, ja ristivanemad ehk tunnistajad, kes tohivad olla valitud ka oma pere seest. Eiríku ristivanemad on Palli vanem õde Þóra Margrét oma mehe Tryggviga. Ristimistalitus leidis aset peaväljaku ääres toomkirikus, mis on umbes nii suur nagu meie Püha Vaimu kirik. Meie Tallinna suurte lubjakivist gooti kirikutega ei anna Islandi pisikesi pühakodasid võrreldagi. Esimesed mastaapsed basaltkivist kirikud ehitati linnadesse alles 20. sajandi keskel.

Þóra oli riietunud suurte nööpidega beeži kostüümi, mida Palli ristsetel oli kandnud nende vanaema Valgerður. Mõtlesin, et mul võiks ka midagi valget seljas olla, nii et Hjalmar oli mulle kapist leidnud ühe leerilaste ürbi. Minu ristimise tunnistajateks olid Palli ja Ragga Gísla. Oli enam kui kohane, et minuvanuse ristiema peaks olema keegi minust mõnevõrra vanem muusikainimene.