Читать книгу Viimane piisk - Tuule Lind - Страница 5

Liisa pani ohates arvuti kinni ja jäi mõttesse. Viimasel ajal polnud kojuminek enam kuigi meeldiv. Nii mõnegi õhtu veetis ta lihtsalt baaris või jorutas mõne sõbranna pool maha, et siis vastu ööd vaikselt uksest sisse hiilida ja diivani peale kerra tõmmata. Magamistuba nende kahetoalises korteris oli juba mõnda aega tütre käsutuses, kes sellise elukorralduse üle väga rõõmustas. Liisal polnud tütre jaoks millestki kahju, ilma isata kasvanud laps vajas ju ometi kõige paremat. Seda oli ema talle ka pakkunud. Ega ta kurtnud: osakonnajuhataja asetäitja palk polnud just väiksemate killast ja võimaldas normaalset äraelamist, mis siis, et elatisraha polnud juhusuhtest sündinud lapsele kelleltki küsida. Äsja täisealiseks saanud Mariliis kasutas oma privilegeeritud olekut igati ära.

„Tööl võid sa ju ülemus olla, aga kodus on vastupidi!“ teatas ta nipsakalt, kui Liisa püüdis teda milleski korrale kutsuda. Ometi oli ema teinud kõik endast oleneva, et tütre soosingut võita. Juba varakult oli ta teinud tütre nimele konto, kuhu kandis iga kuu märkimisväärse summa, ja pool aastat tagasi, kui Mariliis sai kaheksateistkümneseks, kirjutas ka korteri tema nimele. Kuid tolle halvustav suhtumine näis hoopis seda enam kasvavat, mida rohkem ema tegi. Tööl muidu nii sõnakas ja enesekindel, oli Liisa kodus täielikult tütre võimu all. Ja nii oli see kestnud juba ammusest ajast.

„Ma tahan täna õhtul pidžaamapeo teha, äkki sa saad kusagil mujal ööbida,“ sõnas tollal kolmeteistkümnene tüdruk käskivalt ja Liisal ei jäänud muud üle, kui sõbranna Stella juurde ööbima minna. Hiljem pidi ta kodus likvideerima segadust, mis andis tunnistust sellest, et peol polnud üksnes tüdrukud, pealegi oli vedelema jäetud nii mõnigi siidripurk. Emalik korralekutsumine ei tulnud kõne allagi, tüdruk lihtsalt ignoreeris teda, ja Liisa lootis mõistva ja leebe suhtumisega olukorda muuta – ehk läheb paljukirutud pubeka-aeg ükskord mööda ja tütar muutub täiskasvanuks saades iseenesest. See tundus aga mõttetu lootus olevat, sest paranemist polnud kuskilt otsast näha.

Nii nagu eilegi. Pärast gümnaasiumi lõpetamist klienditeenindajana tööle läinud tüdruk sadas õhtul koju teatega, et tuli töölt ära.

„Ah, seal on kõik nii nõmedad kujud koos! Ja veel nõmedamad kliendid!“ viskas ta mokaotsast. „Pealegi, sinu kohus on mind toetada, ega ilma isata elamine kerge pole olnud. Sa peadki kahe eest rabama, kui kord juba nii otsustasid!“

Liisa surus lõuapärad kokku ega vastanud midagi. Justkui ta veel vähe oleks teinud! Aga tõtt lapse päritolu kohta ta siiski rääkida ei saanud. Tollal, ise vaevu täisealiseks saanuna, oli ta ühel peol üsna purjakile jäänud ja ühe tuttava noormehega madratsile maandunud, kusjuures polnud päris selge, kas tema seda vahekorda ikka nii väga soovis. Ta uduses mõistuses keerles küll mälupilt jõuetust võitlusest veel rohkem purjus noormehega, kuid tema enese olukord polnud just kõige õigem alus mingi vägistamissüüdistusega lagedale tulla. Nõnda siis otsustas ta pärast raseduse ilmsikstulekut kõik enda teada jätta ja lapse üksi üles kasvatada. Koju vanemate juurde ta jääda ei tahtnud, ja õige ka – ta oli selleks liiga isepäine, et üksi mitte hakkama saada. Ja ega ta tegelikult üksi olnudki, tal oli piisavalt palju sõpru, kes teda aitasid. Vähemalt ei pidanud emaga vägikaigast vedama.

Ükski ta suhe polnud siiani armastuseni jõudnud ning veendunud iseenda võimetuses tõelisteks tunneteks, pühendus Liisa ainult tütrele. Suutmata unustada noorpõlvearmastust, mis siiani aeg-ajalt pinnavirvendusena hingesopist üles kerkis, jäigi ta üksikuks, kui mitte arvestada mõningaid lühikesi suhteid, mis aga lapse vastuseisu tõttu kiirelt lõpu said.

Liisa oli väga palju arutlenud, millal ja mida ta tütre kasvatamisel valesti oli teinud, et too nii kõveriti kasvas, kuid õiget vastust ta ei leidnud. Ehk oli ta last liialt hellitanud, kõiki tema soove pisarais silmist ja mossis huultelt lugenud ja neid täitnud? Ehk polnud ta piisavalt vanemlikku rangust üles näidanud ja distsipliini nõudnud? Võib-olla oli ta langenud paljuräägitud vabakasvatuse lõksu ja lootnud, et piisab vaid lapse armastamisest ning too kasvab ise tubliks inimeseks, kes teab, mis on õige, mis vale. Paraku nii ei läinud ja nüüd oli vist juba hilja. Talle meenus aeg, mil tütar oli esimesse klassi läinud. Ta pidi üsna tihti koolis käima, sest tüdruk oli laste omavahelistes arveteõiendamistes küüned ja hambad käiku lasknud. Ta lubas õpetajale, et räägib lapsega, kuid samas oli ometi tundnud uhkust, et too suudab enda eest seista; küllap kasvab temast inimene, kes endale pähe istuda ei lase. Kodused noomimised aga polnud seega eriti veenvad, Mariliis ei õppinud neist midagi ning nüüd pidi Liisa tõdema, et kasvatuslikus mõttes oli ta äpardunud. Ta küll armastas tütart kõigele vaatamata, kuid tundis üha selgemini, et õigem oleks ta hinges lahti lasta. Kuidas see täpselt toimuma peaks, seda ta veel ei teadnud.

Liisa sõitis linna vahel sihitult ringi, keeras siis ühe kaubanduskeskuse ette ja lonkis mõttelageda näoga lettide vahel ringi. Ostnud lõpuks natuke süüa ja isegi šampuse, otsustas ta koju sõites, et võtab tütrega avameelse jutuajamise ette. Ehk suudab ta tollele selgeks teha, et säärast käitumist pole ta küll ära teeninud. Et kahe täiskasvanud inimese vahel peaks valitsema teineteisemõistmine ja rahulik kooseksisteerimine, kus aktsepteeritakse mõlema vajadusi. Varustanud end lootusega asjad lõpuks korda saada, sisenes ta korterisse ja jäi seisma kui soolasammas: elutoa diivanil ameles Mariliis mingi keskealise mehe embuses. Märganud ema, rabeles tüdruk end lahti ja tõusis:

„Aa, muti, tõid midagi süüa või? Tubli, meil ongi juba kõht päris tühi!“

Jätnud ilma särgita mehe diivanile karvast rinda kratsima, haaras ta ema käest koti, suundus kööki ja tõstis selle sisu köögilauale.

„Oo, šampa, see just meil puudus!“ kiitis ta ja haaranud köögikapist kaks pokaali, tahtis tuppa tagasi minna, kuid Liisa peatas teda:

„Mariliis, mis sul arus on?“ imestas ta vaiksel häälel. „See mees kõlbaks vanuse poolest sulle ju isaks, kuidas sa …“

„Ju ma siis isa otsingi, sina teda mulle ju ei andnud!“ itsitas tütar ja viskas veel üle õla: „Võiksid meile midagi vaaritada, kõht on jube tühi.“

Ta läks elutuppa ja pudel avati heakskiitva jorina saatel kõva pauguga, nii et osa sisust lauale voolas.

„Meie terviseks!“ tõstis tüdruk klaasi ja hüüdis siis kööki:

„Muide, me tahaksime täna omaette olla, nii et vaata, kuhu sa end sisse sead, sest … Eks see ole su enda viga, et suuremat korterit pole muretsenud.“

Liisa seisis ikka veel köögis, hingepõhjani solvunud, ja tundis kibestunult, et nüüd on küll vaja asja üle sügavalt järele mõelda. Ta võttis koti, läpaka ja autovõtmed ning lahkus vaikselt korterist.

Istunud mõnda aega autos, vajus ta justkui tardumusse ja vahtis tühja pilguga rooli, kuid siis sõitis ikkagi minema ja peatus ühe baari ees. Kas minna sisse või mitte?

Tegelikult oli ta ükskord olnud ka lähedal olukorrale, kus oleks leidnud endale kaasa ja tütrele isa aseaine. See juhtus umbes kümme aastat tagasi. Pärast Mainori kooli lõpuaktust toimus neil oma pundiga tähistamine linnalähedases saunas. Kuna selles koolis oli tegemist tavaliselt juba täiskasvanud inimestega, oli ka seltskond väga kirju. Liisat pani imestama üks mees, kes isegi saunapeole tuli ülikonnas ja lipsustatult. Mart oli temast kuus aastat vanem, lesk, hästi reserveeritud käitumisega ja väga vaoshoitud. Kui kõik oma senikehtinud reeglid lõdvemale lasksid, oli tema ikka väga ontlik ja kontrolli all, nii et Liisas tekkis vallatu soov see mees üles sulatada. Istunud ta kõrvale, endal juba nii mõnigi promill sees, püüdis ta vestlust arendada. Vastu ootusi laskis Mart end kaasa haarata ja aja möödudes kadus ka lips kaelast. Sauna Mart siiski ei läinud, põhjendades seda sellega, et oli hommikul duši all käinud, kuid nii mõnigi õlu kadus ta lipsuvabast kurgust alla. Tantsimine polnud küll tema pärisosa, kuid Liisa pealekäimisel mindi siiski end liigutama. Liisa pani sisemise muigega tähele, et rütmi Mart eriti ei tabanud, kõik kiiremad lood vehkles ühes ja samas rütmis, laskmata end erinevatest taktimõõtudest segada, kuid kui mängu tulid ballaadid, püüdsid Mardi käed oma partnerit vägagi enda läheduses hoida. Vastu hommikut Liisa koduukse ette jõudnud, kusjuures neid kohale toimetanud kaine kaaslane kiirelt minekut tegi, jõudsid nad isegi suudluseni, mispeale Mart väga elevile läks ja uut kohtumist nõudis. Liisa oli nõus ja nad kohtusid veelgi. Tavaliselt küll linna peal, Mardi koduga Liisa tutvuda ei saanudki. Tuli välja, et Mart elas koos emaga, oli seda teinud ka abielus olles ega tihanud uut tuttavat koju kutsuda. Pikkamööda sigines nende suhtlusesse ka kiindumus ning Liisa tundis, et sellise mehe kõrval võiks küll elupäevi veeta. Kui tutvus oli juba sellisesse järku jõudnud, et mees koju kutsuda, tegi Liisa seda üsna ettevaatlikul moel, sest kartis tütre reageeringut. Ja ega see reageering tulemata jäänud. Juba Mardi juuresolekul sai too üsna hävitava hinnangu osaliseks.

„Ma ei taha seda onu siia!“ turtsus Mariliis. „Ta ei meeldi mulle üldse!“

Liisa tundis tütre käitumise pärast piinlikkust, kuid lootis, et küll aeg annab arutust ja laps harjub, kuid häda tuli hoopis teisest suunast. Nimelt kaldus Mart liigselt oma nõudmisi peale suruma ja tegi seda sellisel moel, et Liisa tundis end kui viimane äpu. Küll ei osanud ta süüa teha, küll riidesse panna ja lapse kasvatamisel oli ta iseäranis äpardunud. Sellise diktaatorliku käitumise tõttu kippus Liisa pähe isegi mõte, et Mardi naine oli surnud mitte raske haiguse, vaid igavuse, mahategemise ja tundevaesuse kätte. Kui siis ühel korral Mart teatas, et temale ei sobi olukord, kus naine teenib rohkem kui tema, otsustas Liisa suhte lõpetada, sest oodatavat pereidülli siit loota polnud. Ja see otsus tõi talle rahu.

Liisa vaatas baari helendavat nimesilti ja otsustas siiski sisse minna, praegu kuluks üks naps ära.