Читать книгу Neetud taevakivi - Tuuli Tolmov - Страница 8

Sõpra tunned hädas.

Aulemb ärkas oigega, kuid ta soovis kohe, et ta poleks seda teinud. Kellegi rusikas leidis Aulembi kõhupiirkonnas õrna ja pehme koha. Pärast lööki oli Aulemb hoopiski hingetu, võimetu isegi oigama. Toibumine võttis aega. Kui ta silmad lahti tegi, nägi ta endiselt vaid pimedust.

«Ma olen pime!» kriiskas ta mõtlematult täiest kõrist ja talle topiti riidetükk suhu. See maitses niiskuse ja sambla järele.

Aulemb hingas paar korda pikalt sisse, üritas end maha rahustada ja olukorda hinnata.

Ta lebas mingil siledal puidul. Hea küll. Selle pind õõtsus, nagu teda kantaks. Ta käed olid seotud selja taha, narts pooleldi lämmatas teda ning pea lõhkus meeletult. Kuskilt oli kuulda ka sammude sahinat vastu maapinda. Ta üritas enda asendit muuta, aga põrkas vastu elusat ja liikumatut keha. Ta tõmbas ehmunult tagasi känkrasse.

Kus ta oli? Ja veelgi enam, kus olid Tarn ja Vagur? Aulembi süda maandus kuskil soolikate keskel, kui ta neile mõtles. Ta oli neid niigi paljudesse jamadesse kiskunud ja nüüd... Nüüd olid nende kõigi elud ohus. Selleni ei oleks pidanud asi kunagi minema.

Ta teadis, et ta oli minestanud, ja see oli pehmelt öeldes piinlik. Aga... Olid need tõesti haldjad olnud? Vanaema lugudes polnud metsavaimud sugugi nii koledad ja tumedad, nagu need olid olnud. Nad jätsid inimesed rahule, kui nood midagi halba ei olnud teinud. Karistuslugusid oli küll ja küll, kui inimene ise oli midagi metsas kokku keeranud. Aulemb ei tahtnud uskuda, et need olid tõesti haldjad. See ei olnud võimalik. Ehk oli metsas lihtsalt nii pime olnud, et silmad mängisid trikke.

Õõtsumine katkes järsult ning Aulemb visati suurema tseremoonitsemiseta maha. Ta maandus valusalt õlaga vastu puujuurt, pääsedes napilt pea ära löömisest. Tuhmid mütsud temast vasakul ja paremal näitasid, et ta ei olnudki ainus, keda niimoodi loobiti.

Kott rebiti ta silmelt ning isegi õrn kuuvalgus sundis Aulembi silmi kissitama.

Tarn ja Vagur olid sealsamas tema kõrval. Vagur lebas liikumatult ja lõdvalt ning Aulemb märkas õõvastusega, et tema kiilas pea oli kaetud punase ollusega, mis ei saanud olla muu kui mulla ja vere segu. Samas Tarn ei paistnud aga sugugi hirmunud olevat – vastupidi, ta vaatas ümbrust rahulikult ja isegi veidi igavlevalt. Aulemb pani selle vapustuse arvele.

Kuid nad ei olnud ainsad – tema parema jala vastu oli surutud üks groteskne kuju, kes välimuselt meenutas veidi inimest, kuid oli selleks ilmselgelt liialt lühike ja jõletu. Olevus oli nööridega köidetud nagu nad kõik, ja näris teravate hammastega vihaselt riideriba, mis tema suud köitis. Tema nägu oli üks kortsudemeri, kõrvad lapikud ja erineval kõrgusel, sõrmed töntsakad ja parkunud. Tema silmad vilasid raevunult kõigi lagendikul olijate vahel.

Nende vangistajad olid nad tõesti metsalagendikule toimetanud. Puud moodustasid ebaühtlase ringi mõnemeetrise samblalapi ümber. Aulemb nägi täiskuu valguses neid piiravaid haldjaid üsna selgelt.

Nad olid kaunid, oo jaa. Kuid see ei olnud mingi süütu ilu, mida Aulemb eelmine suvi oli näinud, kui ta põõsaste vahelt järvenäkki piilunud oli. Need metsavaimud siin olid pikad ja sünged, nende ilu külmus ja julmus rippus raskena lagendikul. Kaks neist olid mehe moodi ja üks naine. Too kummardus hetkeks Aulembi kohale, haprad näojooned väändunud piinas ja mustades silmades helkimas nälg. Ta oleks võinud olla maailma ilusaim naine, kuid ta lehkas tumeduse ja millegi rüveda järele.

Järsku hüppas üks meestest juba teadvusetu Vaguri kallale ja lõi talle hambad käsivarde. Vaguri silmad plaksatasid lahti. Ta kriiskas valust ning siples köidikus. Ründaja tõmmati teiste poolt kiiresti tagasi.

«Mitte veel,» sisistas hammustajat kraest tõmmanud naine. Tema hääl oli malbe ja õrn kui tuulepuhang, täielikus vastuolus tema välimusega. Aulemb oli tema häälest järsku arutult võlutud, unustades hetkeks oma kitsikuse. «Me peame teise salga ka ära ootama. Taltsuta oma isu veidi aega.» Ta keeras hetkeks neile selja ning Aulemb märkas, et tagantpoolt pole ta sugugi inimene. Kui miski, siis pigem nagu puu – tume, krobeline – ja kui ta tähelepanelikult kuulas, siis ta nagises liigutades.

Haldjad, kes söövad inimesi? Tarn vahetas Aulembiga sõnatu segaduses pilgu ning nad mõlemad vaatasid Vagurit, kes siples edasi, silmad õudusest pealuust peaaegu välja hüppamas. Hambajälg immitses verd.

Kaks meest hakkasid naisega vaidlema. Ilmselgelt tahtsid nad oma saagi – ehk siis meid, mõistis Aulemb vastikusega – kohe nahka pista ja teistega mitte jagada. Aga naine paistis olevat käsutaja.

Ta oli enam kui kindel, et lõpetab täna oma elupäevad mitmes erinevas soolestikus. Nemad ja see ilge inimeselaadne loom seal tema jalgade juures.

Aulemb märkas, et Tarn oli nihelema hakanud ning üritas oma pastlanööride juurde pääseda. Muidugi. Ta kandis alati varunuga kaasas, nad olid temaga mitu korda selle pärast norinud. Vagur lebas pahupidi silmadega, olles ilmselt suurest hirmust taas minestanud. Vagur pelgas kohutavalt igasugust vähegi ohtlikumat haldjarahvast. Pidevalt oli ta külatarga käest otsinud abivahendeid kurja eemale hoidmiseks ja eriti üritas ta kaitsevaime enda poole meelitada. Kaelas tolknevad amuletid olid nähtavasti täiesti kasutuks osutunud.