Читать книгу Keelest ja meelest - Uku Masing - Страница 5

On luhtunud loodusteadlaste kunagine unistus tõestada ilgenõmedaile humanitaarteadlasile, et leidub nii “madalal arenguastmel seisvaid metsrahvaid”, kellel veel pole kõne(lemisvõime)t (speech) ega keelt (language). Enamik inimesi nõustub kindlasti SAPIRi arvamusega, et keel “antedated even the lowliest developments of material culture, that these developments, in fact, were not strictly possible until language, the tool of significant expression, had itself taken shape”^[1.] (SAPIR 1921: 23). Seega on luhtunud ka nendesamade lootus inimahvi last õpetada kõnelema millisttahes inimkeelt. Loodetakse ehk midagi sellist delfiinist. Kui tundub tõenäolisem, et kontakt intelligentsemate loomadega on avardatav mingil muul pinnal. On kummaline küll, et see, millega tuleb toime papagoi, on võimatu primaadile. Keele alusel tohib järeldada, et lahknemine inimese ja ahvi vahel toimus üli-iidsel ajal ja üsna järsku. Keel on nii vana ja nii primaarseks tunnuseks inimesele, et teda tingimisi võiks nimetada instinktiks.

“Tingimisi” seepärast, et instinkte tõepoolest (päritud käitumisviise) inimesel vist üldse ei ole. Sööminegi ei ole lapsele iseendast omane, ammugi siis kõndimine kahejalgsena. Kurikuulus endasäilitamisinstinkt koos endahävitamisinstinktiga pole paigutatav sellesse lahtrisse üldse, sest need on iga agregaadi (ka anorgaanilise) põhiomadused.

Keel on aga instinkt sessamas mõttes, milles kõndimine jalgadel. Loomade hulgas kasvanud laps kõnnib loomana ja häälitseb loomana, teatavast vanusest alates ei saa loomlast enam inimestada. On tõenäoline, et ei hakka kõnelema ka täiesti isoleeritult kasvanud laps, ehkki seda uskusid araabia filosoofid ja ratsionalistid. Ta karjumised kindlasti midagi väljendaksid, kuid nähtamatu vaatleja taipaks neist umbes sama palju kui üksiku ahvi omadest. Pole vist andmeid, kas kahe-kolme lapse vahel kujuneks vastne keel, kas nad hakkaksid kõndima jalgadel. Kuid ka säärane keel oleks ju kooselamise tulemus, ühiskondlik “instinkt” ning – sõltumatu kooselu vormist, ühiskonna struktuurist.

Keeletu hõimu avastatamatus ei takistanud loodusteadlasi muidugi mitte nõudmast evolutsiooniprintsiibi kehtivust inimkonna ajaloos keelte pinnal. Umbes XIX s-i alguseni kehtis muistne arvamus: inimkonnal on kunagi olnud ühiseks mingi heebreakeel, kõik teised on selle “segatud”, degenereerunud ja kontamineerunud järglased. Anglosakside levinemisel ja kapitalismi liider DARWINi eestvedamisel tõeks-pidamised muutusid põhjalikult. Tundus looduslik väita, et keel on arenenud lihtsast keeruliseks ja kõrgepeeneks, rumala metsmehe omast inglise kolonisaatori, vabrikandi ja pankuri oivaliselt nõtkeks vahendiks. Tavatseti siis järjestada: isoleerivad keeled (hiina), aglutineerivad (türgi), flekteerivad (igermaani) ning viimast jutlustada inimvaimu arengu kõrgeima ja ületatamatu etapina. See oli igati toores vägivallaakt Keele kallal, sest hiinlasist hoopiski “madalamad” rahvad ei kõnelenud isoleeritud keeli või nende kujuteldavaid eelastmeid ning seemikeeled üldiselt on flekteerivamad ja sünteetilisemad igermaani keelist. Kuid selle skeemi korrutamist võib kohata “modernil” ajalgi paljude “uute” luuletajate mõttemõlgutusiski! Ei saavat ju ometi kuidagi teisiti! Kui on olemas ühiskondlik areng kõrgema ja täiuslikuma poole, mida ju ometi keegi ei taha ega tohi eitada, siis peab ju olema võimalik, vähemalt, kui ollakse varustatud õige õpetuse ja menetlusega, jälgida ka keele arengu vastavaid etappe. Isegi siis, kui möönda, et keele areng ei “suuda pidada sammu” ega “käia kaasas” ühiskonna arengutempoga, mis eriti “modernil” ajal väga kiire, rahutu ja närviline ja kõik muud moesolevad endaülistusröögatused. Kui on mudelistatav, seaduspärastatav ühiskondlik areng, siis peaks sama menetlus andma tulemusi (ennustamisekski) keele puhul. Paratamatuks ja välditamatuks sihiks kujuneks nõnda jällegi üheainsa või mõne (sõltuvalt sellest, kas inimkonda pidada monofüleetiliseks või polüfüleetiliseks) “ürgkeele” ja selle generatiivse grammatika rekonstrueerimine, millest seadusepäraselt tuletatavad kõik edasised ja mõeldavad arenguastmed. Selline “sotsioloogiline ürglingvistika” eeldab muidugi, et iga algus on tagantjärgi taasavastatav. Ka siis, kui oleks tõestatav, et see on samuti võimatu nagu sõõri kvadratuur, püüet ennast ei saa olematustada. Ta ei tulene ju, paraku, ainuüksi mistahes sotsioloogilisest dogmaatikast (ükskõik, kas HEGEL-MARXi või SCHMIDTi koolkonna omast), vaid teda tublisti turgutab ja upitab psühholoogiline dogmatism, mis eurooplasele on veelgi sügavamale istutatud sisse. Igermaanidele reaalselt eksisteerib “lihtne Inimene (kui niisugune)” oma enamvähem “keerulise psüühikaga”. Sihukesele Üldinimlikule psüühikale jällegi ju peaks vastama Üldinimlik keel. Esiteks inimkonna algul, siis jälle Sihile saabunud Inimkonnas, milles kõik inimesed kogu inimkonna eriradade kõikide saavutiste võrdselt õnnelikud osalised. Et see eksilootus on kustutatamatu, vähemalt eurooplases, siis ei tohi ükski mõistlik inimene loota, et ehk ometi tema lastelaste aegu on ükskord lõppenud “ürgkeele” rekonstruimised.

Tegemist on eksilootusega seepärast, et “inimene” ja “üldinimlik” omaette on sisutud terminid täpselt samuti nagu oleks “mänd” ja “üldmändlik”, kui puuduksid analoogsed, võrreldavad terminid. “Inimene” on defineeritav ainult ta kõrvutamisel selle lähima loomaliigiga, kes veel/enam pole “inimene”, on juba loom. Defineerides nõnda ei saa aga vältida “kõne”/“keele” sugenemist definitsiooni endasse. Mõiste “inimene” eeldab mõistet “keel”. Keelel puudub võimalus tuletada iseennast mingist üldinimlikust psüühikast, millel puudus keel.

Eelnevas on vihjatud üht imelikku nähet ja arvustatud üht mõttetut soovi, mis õigel ajal ühendatuna juba poolteise sajandi eest võimaldanuksid lingvistikal (ja paratamatult siis ka filosoofial) mööduda umbtänavast, millesse nad on viinud pimesi uskumine “üldinimlikusse” psüühikasse, loogikasse või sotsioloogilisse evolutsiooni. W. v. HUMBOLDT juba väitis eurooplasele mõistetavas keeles (enne teda mõned araabia filoloogid), et keelte erisuses kuidagi ilmneb mõtteviisi mingi erinevus (1836). Saksa romantikud üldiselt pooldasid seda arvamust ning folkloristika ja lingvistika esimesed korüfeed olid seetõttu kuidagi romantikud. Prantsuse ja inglise imperialistid esmalt (J. A. de Gobineau, A. Comte, Ch. Darwin, H. Spencer jt.) võidu, siis võisteldes preislastega, kes oskasid kirglikult suurepärast hegelianismi, püüdsid igati naeruvääristada romantikute mõtteviisi. Prantsuse Teadusteakadeemias peeti ettekandeid Aafrikas avastatud sabadega inimeste kohta, kes muidugi ei kõnelenud, nagu juba J. SWIFT oli prohvetikombel näinud ette (enne ahvijandi algust), Ch. Darwin tõemeeli otsis kõnetuid inimesi ja pidas nendeks tulemaalasigi, liiatigi siis tekstiiliga hävitatavaid austraallasi ja tasmaanlasi, kellede sõnu ei pidanud nende eneste sõnadeks, ning A.D. 1929 avastas preislane R. N. Wegner Boliivia piirimail indiaanihõimu, kelle vaikimisest ta järeldas, et kõik vähemalt on tummad, kui pole eelkeeleealised! Ei tule ka unustada C. G. Caruse rassiteooriat, mis ühtmoodi suurepärane tundus natslikele preislastele, kui nende järglastele DDRs. Ja hoopiski mitte ei tohi panna ükskõikselt ad actas Ch. Darwini ja A. R. WALLACEi riiuasja, mille kestel Darwin polnud ainult oma tavalisel kombel auahne, vaid ülbe ja leppimatu paavst. Darwin teatavasti väitis ju, et inimese “mõistus” ja selle säärased avaldused, nagu keel, on anglosaksi kõrguseni, täpsuseni, keerukuseni, ohtruseni ja peenuseni arenenud aegamisi ja kauases kaklemises (struggle) hästi äraolemise eest. Wallace, kellest teatavasti ei teata, väitis vastu – sest ta oli elanud oma paremad aastakümned Indoneesias – et madalaimagi primitiivinimese ajumõistus ja ta keel sõnavaralt ja grammatikalt on ometi juba niisama täiuslikud ja keerukad instrumendid nagu inglase omad. Darwini arvates aju kasvas ja kurrustus olemiskakluse tõttu aina kaalukamaks ja keerukamaks ning koos temaga keel. Wallace leidis, et kuitahes primitiivse inimese aju on ta igapäevsete tarvete jaoks liialt täiuslik ja ülearu keerukas ega saa seepärast üldse olla olelemiskakluse produkt. Samuti on ta meelest lugu keeltega. Need on nii sõnaohtrad ja täpse struktuuriga, et “lihtne inimene” igapäevses elus säärast rikkust üldse ei rakenda ega vaja. Vohamisnähteks või halvaloomuliseks liiglihaks ometi ei saa pidada aju ega keelt. Wallace’il ei jäänud oma targemuse tõttu teist teed, ta pidi väitma, et aju-mõistus-keel kujunesid väljaspool kaklemist olelemise eest ja sõltumata sellest. Ja endakindlal Darwin’il polnud teha muud kui omast rumalusest käratada vastu: Ei! Ometi on ilmselt selles asjas õigus Wallace’il. Leidub ehk praegu ja leidus muidugi hõime, kel oli vaid tuhatkonna sõna ümber, kuid säärased hõimud elasid väga hajusalt üpris väikeste salkadena (mitte üle pooletosina koos) ja ohtlikus ümbruskonnas, milles tulusam vaikida. Samuti on võimalik alati sedastada vastupidist. Prantsuskeele sõnaküllus ja grammatika keerukus (vähemalt konjugatsioonisüsteemis) on igapäevseks vahendiks ainult vähestele ja neilgi pole iial võimalik kasutada aktiivselt kogu oma keele sõnavara ega ta grammatika lubatud võimalusi. Inglasele endalegi piisab täiesti Basic English oskamisest, ka Darwini sõnavara pole kuigi suur. Ja ometi ta arvas, et Inglismaa vaesemate inimeste keel on vaesem! Umbes nii nagu meil ühes Pärnu kohvikus paarikümne aasta eest tõusikdaamidest “raffas” otsustas, et kalhosnikule suunatavas kirjanduses ei tohi esineda üle 300 sõna, sest ta on “lihtne inimene”, kuigi ametlikult “keeruka psüühikaga”. Kuid tollalgi oli “talupoja” sõnavara ohtram ja keerukam selliste kirjastustegelannade omast. Kuid tuleb tunnistada, et meie juhtivad tegelinskid tollel perioodil ikkagi ületasid Darwini saavutised, sest meil polnud ega tule rahuldavat sõnastikku. Muidu olnuksid võimatud sellised kurioosumid, nagu, et “hüüs” on Aaviku konstruitud sõna, “käärima” tähendab ainult pärmiseente tegevust, kuid mitte inimese askeldamist varrukate kallal jne. Lõpetuseks on õpetlik lugeda taas SAPIRilt: “Many primitive languages have a formal richness, a latent luxuriance of expression, that eclipses anything known to the languages of modern civilization. Even in the mere matter of the inventory of speech the layman must be prepared for strange surprices. Popular statements as to the extreme poverty of expression to which primitive languages are doomed are simply myths”^[2.] (SAPIR 1921: 22). Mu meelest just kõrgkultuuride keeled kipuvad vaesestuma ja degenereeruma, sest nivelleeruvad teatavaks standardiks. See protsess on eriti ilmselt jälitatav Egiptuses ja Hiinas, kus “rahvakeel” mitu korda on kõrvaldanud endise kirjakeele. Standard tekib siis, kui ei taheta või ei tohita kasutada kõiki tuttavaid sõnu. Sellised tabud võivad olla üpris mitmesugused, näiteks, et teatav sõna on “vanarahva” oma, “labane”, “ebamäärane”, “mitmetähenduslik” jne.

Darwini kohta öeldu ei ole suurvaimu väikese veakese ülespuhumine keskse tähtsusega küsimuseks. See on ainult üks Darwini aristotelesliku mõtteviisi ränki vigu, millel täiesti puudub teiste natukene lepitav koomilisus. Paneb muigama ju ometi, kui jälgida, kuidas USAs A.D. 1967 ägedalt vaieldakse, kas Darwinil on õigus, et “the reduction in the size of the canines… was the consequence of employing stones and clubs for fighting”.^[3.] Siit ju järgneb, et “inimene kui niisugune” oma “üldinimliku” psüühikaga eksisteerib just sest hetkest pääle, mil ta vaenlase vastu enam ei juurutanud praktikasse kihvu, vaid eesrindlikke relvi. Pole põrmugi võimatu, et mõni ameeriklane ehk on väitnud koguni kihvu takistuseks häälikulise kõne tekkimisele. Rõhutada tuleb tingimata, et Darwini tõeks-pidamise järgi ahv ei kujune inimeseks tööriista leiutamise õlul, vaid relva leiutamise tõttu.

Kehtigu keelte suhtes monogenees või polügenees, ilmne on üheltpoolt, et nad on nii “immensely ancient heritage of the human race”^[4.] (SAPIR 1921: 23) ja teiselt, et nende iga sturktuuri keerukus on üpris erinev teise omast. Ja nii erinev, et glottokronoloogia eeldused – kohutavalt pikk aeg “ürgkeele” ja praeguste vahel – pole piisavad selle kummalise nähte mõistmiseks. Välimuselt erinevad inimesed hoopis vähem kui keelelt, ka siis, kui inimkonda pidada tekkinuks polüfüleetiliselt. Peaks nüüd olema loomulik mõlgutella: kui antropoloogidele on võimatu vastata, mis värvust oli “ürginimese” üldinimlik nahk, millist laadi olid ta juuksed jne., ehkki erinevused on tühised, kuidas siis saaks olla võimalik öelda, milline oli see “ürgüldinimlik” keel, mis omakorda “a mountainous and anonymous work of unconscious generations”^[5.] (SAPIR 1921: 220), mis mõtet üldse on küsida “What is universal in all of human experience regardless of languages?”^[6.] Mis mõtet on tahta öelda sõnadega mistahes praeguses keeles seda, mis oli enne keelt või üldinimlikus ürgkeeles? Ons see praegustes keeltes võimalikki? Kuid see loomulik mõlgutus on tundunud ebaloomulik lingvistidele ja filosoofidele ning nad on juurutanud väga erinevaid aksioome ja meetodeid, et rahuldada oma mõttetut soovi: taibata seda, mis juba oma loomult taibatamatu.

Lihtne küll on väita: mis kõigis keelis ühine, on üldinimlik; teisiti: on olemas “keeleuniversaalid” (mõiste on sisultki keskaegse skolastika saadus). Sellesama meetodiga on oldud usundiloo ehk mütoloogia ja moraali kallal, ehkki lähtutud üsna erinevaist filosoofilisist kontseptsioonest, nagu J. G. FRAZER, S. FREUD, C. G. JUNG ja nende koolkonnad. Teda on rakendatud ka kitsamalt kui üldinimlikult olgu siis indogermaanide või semiitide jne. kohta. Meetod näib paljutõotav, kuid ta tulemused on kasinad ja kesised, on äärmiselt üldist laadi abstraktsioonid. Praegu ollakse küll loobunud eeldusest, et inimkonna käik on läinud abstraktsest konkreetsele (F. M. MÜLLERi aegu ei peetud seda võimatuks!) ning suvatsetakse arvata ja väita, et selle meetodiga saavutatavad abstraktsioonid ei ole kunagi eksisteerinud teadlikult inimkonna tunnetuses, seda tervenisti hõivanult, vaid väidetakse need üldinimlikuks, paratamatult kaasasündinud mudeliks. “Keeleuniversaalid” on siis sellised teadlikkuse-eelsed suhtumised, milleta ei saa olla ühtki keelt. Ja “relationships that are paid attention to in all languages may be presumed to constitute the subject matter of universal logic”^[7.] (KLUCKHOHN 1955: 372). Nende hulka kuuluvad säärased nähted, nagu foneemid (segmendid häälikkonnast, mis foneetiliselt kõikuvad), “sõnad” üksüheses vastavuses reaalsuse segmentatsiooni tulemustega, nende teatav järjestus, mis annab laused; kuid siia kuuluvad ka korrastamisvõtted segmenteeritud reaalsuses, näiteks, paaristamisprintsiip (mida igermaanid oma mõttelaadi järgi nimetavad “vastandamiseks”: paremvasak, ülal-all, ees-taga, kaugel-lähedal, liikuv-seisev jne.), järjestamisprintsiip (mida võib pidada avardatud paaristamiseks), hulgastamisprintsiip (palju-vähe-üks-eiühtki) ja mõned muud taoliselt üldised. Ilmselt pole neid palju, neist piisab kõigeks ega piisa millekski mõttekaks. Enamik üksikkeeltele või keelerühmadele eriomaseid tunnuseid võib puududa teistes ja neid seepärast ei saa pidada üldinimlikeks. (Ehkki mõned erilised targad on püüdnud tõestada koguni mõne ürgse keeleuniversaali kadumist paljudes keelkondades!) Üllatuslik muidugi on, et keeleuniversaaliks pole realisatsiooniprintsiip, s.t., tekkimineolemine-tegemine on paljudes keeltes lahutatud (hoopis erineval kombel muidugi), kuid mitte kõigis. Just see ükskõiksus on filosoofitsevaid lingviste ärritanud ja ärritab praegugi, sest ta võimatustab ka mitmed väga luulekad meeleolutsemised ürgusundi kirjeldamisel ja “loomisel”. Nähtavasti ei ole aktiivi (translatiivi) ja essiivi (intranslatiivi, statiivi, kvalitatiivi, permansiivi) lahutamine vanem mõnest aastamüriaadist. Veel hiljem on toimunud lahknemine kvalitatiivi ja substantiivi vahel. See on üks tõik, mille puhul tavatsevad igermaanid kiita end ja halvustada muid. Teise puhul nad kurjustavad veelgi enam või katsuvad primitiivseist keelist ometi avastada üldinimlikult paratamatu ja vajalisõige rudimente mandunud kujul. Ei saa nimelt tunnistada üldinimlikuks agressiivsusprintsiipi, reaalsuse lõhestamist dialektilisiks vastandeiks, vaenulikeks printsiibeks, milledest “mina” soodustab üht, teist “tema” oma hävitab. Üldinimlik pole lõhestamine ikka ja kõikjal kehtivaks “hääks” ja “kurjaks”, vaid ainult teataval hetkel ja paigal “tulusamaks” ja “tulutumaks”. “Üldinimlikust” keelestki ilmneb, et kõik tabud on relatiivsed, koguni levinenuimadki (venna-õe intsest!), et vastandid on relatiivsed ega ole absoluutsed opositsioonid (“külm-kuum”, “parem-vasak” ei eralda reaalsuse rünnatavat ja levitatavat poolt, mistahes nähte äärmuslikkust saab paljudes keeltes nentida ainult “vastandite” liitmisel, nagu “inetuilus”, “pahailus”, “kurihää”, “hästi kuri” jne.).

Teine üldürgkeele taastamismeetod väljub foneemikomplekside tähendustest. Kõige süütumal kujul on selle meetodi sihiks restaureerida teatava keelkonna “tüvisõnastik”, millest tuletatav kogu ta mitmekesisus. Meetodi ilme sõltub aruteldud keelkonna iseärasustest. Seemikeeled superflekteerivaina (sümboolseina) on eriti sobivaks materjaliks olnud juba esimestele filoloogidele, on praegugi. On ilmne, et kõigil tüve š-l-ḥ modifikatsioonel peab olema olnud ühine juur, allikas, taust, üks “ürg/põhitähendus”, kuitahes lahknevad olekski tuletiste tähendused ühes või mitmes keeles. Samuti hakkasid indogermaanifiloloogid talitama oma keeltega ja jõuavad umbkaudu samule tulemusile, ehkki keeled on tublisti kaugemad üksteisest ja “tüvisõnade” arv tunduvalt vähem. Seda puudust pannakse korvama lisahüpotees, näiteks, KVK, KvVK, KoK, KK(V), KKo võivad olla ühe tüve eri tähendusega “astmed”! Leppida saab sellegagi veel, kuid siis seestub filoloogidesse kolm kurja vaimu: absoluudistamine, dialektika ja kombinatoorika. Et t°r° – tähendab “kuiv, sõre (pinnas jt.)”, siis täävitatakse, et midatahes selleks tüveks taandatav sõna tähendaks, ikka on arvestatud kuivusega, seega siis konkreetsete nähete nimetused tulenevad eelnenud abstraktsest tajust. Igermaani keeled pole siis liikunud konkreetsest abstraktsele, vaid vastupidi. Et “kuiva” opositsioon on “märg”, siis eeldatakse, et igermaani ürgkeeles sellegi abstraktsuse nimetamiseks eksisteeris omaette “juursõna”. Et d-dh-t(-th) on rühm lähedase artikulatsiooniga klusiile, siis postuleeritakse, et klusiili vahetamisega saadavad “juursõnad” peavad moodustama mingi tähenduskimbu, mida hoiab koos juba üks kõrgemat järku abstraktsioon. Sama võib postuleerida teisegi konsonandi kohta jne. Needsamad kurjad vaimud on vaevanud ka semitiste, kuid leebemalt ja andestatavamal moel. Radikaalide tähendusi samuti on taandatud kaunis abstraktseiks, ehkki harva äärmuseni. Dialektikat ei ole semitistid saanud arendada edukalt, sest seemikeeled ei tavatse olla mistahes nähte essentia nimetamised, vaid kogeja reactio häälikustamisi, esineb rohkesti radikaale, mis aristotelesliku loogika järgi on vastandtähenduslikud ühessamas keeles juba ja hoopis palju on eesti/soome “siunama” taolisi labiilsusi keeltes omavahel. Kombinatoorikas on semitistid aga ületatamatud süüdlased ja ahvatlenud teisi matkima süsteemi, mis nende arutlusis kuidagi vabandatav. On võimalik koostada tüvede rühmi, milles erineb, näiteks, ainult kolmas konsonant ŠL:H:K:L:M:P:Š:T heebreakeeles!) või esimene, või teine jne. Säärases rühmateoorias tundub ju loomulik järeldada, et radikaalil ŠL on mingi basaalne, üsna abstraktne tähendus, mida natukene ahendab ja konkreetsestab kolmas konsonant. Siis võetakse millinetahes teine rühm kahe muutumatu ja kolmanda muutliku konsonandiga ning talitatakse samuti. Sihiks on avastada üksikkonsonandi tähendust, mis lõpp-positsioonil muidugi ei tarvitse olla identne algpositsioonil seisva sama konsonandiga. Absoluutselt, paraku, seda meetodit eitada ei saa, sest tõenäoliselt on kaheradikaalseid tüvesid avardatud kolmelisteks. Ilmselt on kolmeradikaalseid avardatud neljalisteks ja viielisteks. Kuid teistes keelkondades ei tarvitse otsida analoogset, kui neis selleks puuduvad sundivad põhjused.

Vägivaldsemal kombel tahavad sedasama mõttetut soovi teostada marristid ja struk(kul)turalistid. N. J. MARRi arvates on kõik arvestatava inimkonna keeled lähtunud ainult neljast juursilbist: sal, ber, jon, roš, millest ühiskondliku evolutsiooni käigus mitmesuguste kombinatoorika printsiipide mõjul on tekkinud kõikide keelte kõik sõnad. Ta rühmitas häälikud tugevaiks (klusiilid ja m, v, f) ja nõrguks (sonoorid, spirandid, sibilandid, millede read rööbiti vastavuses, näit., r-h-s ja m/n-’-š jne.); tugevad ja nõrgad võivad liituda ja annavad siis afrikaadid-aspirandid, assibilaadid; sellised liithäälikud ja nõrgad võivad “tõusta” (h ↗ kh) ja “langeda” (ts ↘ s), võivad asenduda-vahelduda mitmes suunas (nii s → h, ts → kh või s → š, ts → tš või b → p /helilised ja helitud/) jne., toimuvad ka igasugused muud manipulatsioonid (reduplikatsioon, elisioon jne.). Iga ühiskondlikmajanduslik faas surub kõnelejaile pääle teatavad menetlused oma keele häälikute kallal, ehkki säilib relikte eelmistest faasidest. Seetõttu eri keeled on osalt tardunud teatavale arengustaadiumile nii fonemaatiliselt kui semasioloogiliselt. K. KURE kurikuulsaks näiteks semasioloogilisel pinnal oli, et üldinimliku keele “perse” ei tähenda täpselt sama ladinakeeles, mida eestikeeles, kuid tähendused on seostatavad, stadiaalselt erinevad sõnad nagu pod- (kreeka), fot (germaani), fut (inglise), fus (saksa). Selle meetodi varal on võimalik avastada palju saladuslikemaid ja põnevamaid vaevusõnastatavaid tõdesid indogermanistide omadest. Lähtepunkt on meelevaldne, sest võinuks valida vähem või rohkem juursilpe ning hoopis teisi. Just seda puudust püüavad parandada strukturalistid. Foneemide arv inimkeeltes on võrdlemisi väike, nende igasuguste võimalike kombinatsioonide arv on samuti arvutatav (põhilised olevat KVK, KV, VK, /VKV ja muude kohta vaieldakse/), kuid ükski keel ei kasuta kõiki matemaatiliselt võimalikke. Igale võib koostada sagedustabeli, seda siis võrrelda sugulaskeelte omadega, viimati siirduda jälle üldinimlikule pinnale. Igal etapil saab mistahes filosoofilispsühholoogiliste teooriate varal avastada ja kirjeldada midagi “teaduslikult” kindeltähtsat ja huvitavat. Meetodi eelduseks on ilmselt, et iga üksikfoneem osutab mingit osa inimese psüühikast ja kaudselt ka tema välismaailmast. Tõepoolest on ta “Sejer Jb.sirâ‘st” täiendatult vokaalidega ja sekulariseeritult SJ arutleb: Jumal lõi maailma sõnadega, seepärast on iga loodusnähe teatavate foneemide produkt, inimene mikrokosmosena sisaldab makrokosmose. Et ei ole aga loota varstist kõikide inimkeelte läbianalüüsimist strukturalistlikult, siis taotellakse avastada lühemaid teid. Üheks sellistest on luuletuste vokalismi analüüsid. Luuletajal on ju võimalik valida sünonüüme, kui ta sõnastab mistahes arvamuse või tunde. Strukturalistid väidavad, et ta teadmatult või poolteadlikult valib just need sõnad, millede vokalism (osalt ka konsonantism) väljendab seda osa psüühikast, mis sobib kasutatud mõistetega, rõhutab nende sisu, või – ta vihuti toimib vastupidi. Mitmest luuletajast avastatu võib tunnistada omaseks teatavale keelele, olgu, et u on tume, kurb, l õrn, naiselik, r karm, mehine jne. Kuid iialgi pole nõnda avastatav midagi üldinimlikku, ammugi siis ürginimlikku. Ei ole – mu meelest – mingeid kujuteldavaidki parameetreid, mille varal ühendada, näiteks, eesti “kull” ja seemikeelte oma (tähendus “kõik (lõpuni)”), ei tule ka siis, kui arvestada kõigis muis keelis sedasama foneemikompleksi. Sest keel ei ole tekkinud emotsionaalseist hüüatusist, interjektsioonest ega onomatopoeetilisist väljendeist. Ja nendestki on võrdlemisi raske koorida välja midagi üldinimlikku.

Keelest saab kõnelda küsimata “mis on keel?” Sellisele küsimusele on vastuseid mitu, sõltuvalt sellest, “mida” see “mis” siin tähendab. Essentsiaalselt on keel kogum häälikukomplekse, mis on sümboliteks kuidagi liigendatud reaalsuse üksiknähteile ja teatava reeglistiku kasutamisel suuteline kirjeldama nende nähete ruumajalisi muutuvusi. Sellises definitsioonis mu arust “sümbol” ehk pole sobiv termin, sest sümbol on paratamatult mingi ese. Definitsioonis seega kätkeb eeldus, et kõik verbid on denominaalsed (“silm”–“silmama”). Selline üldistav väide saab aga õige olla ainult siis, kui lisada, et kunagi on esemeiks peetud sääraseidki nähteid, mis inimesele hiljem polnud esemed, vaid taandusid sündmusteks. Funktsionaalselt on keel SAPIRi sõnadega “a purely human and non-instinctive method of communicating ideas, emotions and desires by means of a system of voluntarily produced symbols”^[8.] (SAPIR 1921: 8). Üldisimas mõttes siis keel on kommunikatsioonivahend suhtlemisel teiste inimeste ja iseendaga, keele kaudu võetakse vastu teadustusi ja antakse. Tagasiside kaudu keel võib olla vaheldumisi kognitiivne ja regulatiivne. Igale saadud teadustusele (käsk teistelt või endalt, tunnetus mõtlemisest ehk kogemisest) järgneb mingi otsustus, mille inimene kuidagi teostab (käsk teistele või endale, tunnetuse salvestamine või teadvustamine) ka siis, kui ta keeldub teostamisest (mõtlemine põhjendab keeldumist sõnaliselt). Keel ei ole ainus inimese kasutatav kommunikatsioonivahend, selleks on ka ‡estid, ilmed, “toonid” jt., mida inimene võib kasutada keelega kooski sõnasisu rõhutamiseks või teisendamiseks. Kuid neid on raskem säilitada mälus või teadustada edasi.

Sõltub mõiste “intellekt” definitsioonist, mis mõttes lapsel on intelligentsi enne seda, kui ta hakkab taipama sõnade tähendust ja kasutama neid ise. Ta kogeb reaalsust vahetult, ainuüksi meeltega ja mõned pildid sööbuvad mällu. Vahetu kogemine on kaootiline, võrreldav umbes selle olukorraga, mis sünnilt pimedal, kui ta hakkab nägema. Vist ei säiliks ühtki mälestust preverbaalse aja sündmusist, kui laps neid ei katsuks sõnastada hiljem. Laps taipab varsti, et pole küllalt ja sobivaid sõnu selle kirjeldamiseks, teadustamiseks endale või teistele, mida ta “tunne(ta)b” teataval hetkel. Peaaegu võimatu on sõnastada tagantjärgi preverbaalse aja sündmusi. Need on kuidagi võrreldavad kaootiliste unenägudega. Eideetiliselt mõtlevad inimesed kuidagi suudavad end satutada analoogsesse olekusse, mida nad aga ei saa sõnadega ometi teadvustada teistele, sest “mõtlemine piltides” (mida esineb väga harva) lülitab välja nimetamised. Pisut hõlpsamini tuleb teadustamisega toime säärasel puhul absoluutse kuulmisega musikaalne inimene, sest teadvustatav pole sõnaline. Tavaliselt iga inimene “mõtleb sõnadega”, kui ta just ei kõnele endamisi, sest inimene tavatseb mõtelda diskursiivselt, dedutseerides. Ta hakkab seda tegema ka otsemaid pärast intuitsiooni, kui ta on midagi “näinud” täiesti ebatavalises valgustuses. Küllap ei saa intuitsiooni juhtuda ilma eelnenud diskursiivse mõtisklemiseta. Ta on nagu hetk, mil mõistete võrgus hulk neostub teisi teid pidi. Sel hetkel on võrk tervenisti või osa temast mõistetav ehk kogetav nagu väljast vaatlejale linnulennult.

SAPIRi arvates inimene teadustab arvamusi-mõtisklusi (ideesid), tundeid (emotsioone), soovetahtmisi. Ehkki nõnda arutlevad teisedki, päris kindel ma pole, kas see kehtib lapse, saadik siis “ürg”inimese suhtes. Selline jaotumus on loomulik alles teatava sajandeid või aastatuhandeid elanud keele täiskasvanule. Seesama teab ühtaegu, et kõnelda võib ka oma elamustetunnete-tahtmiste varjamiseks teiste eest, nende olemasolematuse sedastamiseks, nende moondamiseks. Aga teadustamine ometi on ka sihukene valetamine. Ja see võib toimuda poolteadlikult või hoopis kogemata ka siis, kui inimene end tõepoolest peab siiraks teadustajaks. Sest paljude inimeste “tundetoon” kõnelejail tublisti erineb (sõna, mis paneb ühe muigama, teise laginal irvitama, on kolmandale kvaliteedilt kõrgeim, sügavaim, täpseim), kunagi tähenduslikud sõnad aegamisi muutuvad jutujatkudeks, millede tõtt enam ei võeta tõsiselt (keegi vist enam ei usu, et “tohutult” tähendaks rohkem kui “väga”, arvab pigemini, et tähendab vähem ning seepärast kõneleja teadustus üldse on edvistus!). Mulle tundub, et inimesed mitmesti sarnlevad rohkem lindudega kui karusloomadega (ehk imetajatega), seepärast arvan, et põhiliselt teadustati-nenditi midagi kasutamiseks kõlvulist, hoiatati miski näivalt ohtliku eest ja täävitati iseenda olemasolu mingisugusena. Kujunesid nõnda üldmõisted (sõnad) koos üldväidetega nende kohta ja seega paratamatult igasugused üldnormid, mida inimene täävitab kehtivaks (sageli poolteadlikult) üpris tihti iseendale ja teiste kuuldes, nagu vajaksid sellised normid pidevat nentimist, et püsida kehtivaina, nagu vajaks inimkond nende pidevat tunnustamist kõikide poolt, kes tahavad olla inimtõust. Inimene sagedamini veel korrutab selliseid endastmõistetavusi nagu “mesi on magus”, kui “vale on paha”, “kartus on nõrkus”, “surm on paratamatu”. Inimeste vestlemised, nende communicatio suurelt osalt koosneb selliste üldmõisteist koostatud üldfraaside ümberleierdamisest, ehkki nad oma vestlusi nimetavad kogemuste teadustamiseks ja vahetamiseks. Teoreetiliselt küll on nõnda, et ühestsamast kogemusest (“välk lõi puud”) võib iga inimene teadustada tublisti erinevat, nagu ta võib hoopis erinevalt käitudagi, liiatigi veel siis, kui inimesed juhtuksid olema hoopis erineva kultuuripärandiga. Praktiliselt ei teadusta inimene, kui ta tahab olla korralik ja ontlik ega söanda pahandada teisi inimesi oma iseärasustega, palju rohkem kui kogemuste kohta kehtivaid valmisfraase. On seepärast täiesti võimalik, et siingi kehtib “tagasiside”: inimene viimati ei kogegi rohkem kui seda, mis talle on teadustatud ja õpetatud kogetavaks teataval juhtumil. Ta kogemused on niisama banaalsed nagu normfraasid. Modernil ehk uuel ajal on selliseid hulgaliselt, edukalt ja kiiresti võimalik omandada raadiost, palju suurepärasemalt kui ajalehest või kirjandusest. Õigupoolest selline inimene võiks lobisemise asemel teadustada midagi. Käibefraasid oleksid nummerdatavad ja kommunitseeritavad sõrmedegagi.

Ennemuistsel hallil ajal oli communicatio sihiks ja tulemuseks communio, üksteise mõistmine, osadus inimeste vahel, kuidastahes seda nimetatakski. On selge, et communicatio puhul ükski inimene ei saa öelda “kõike” ega teine võtta vastu “kõike”. Teine peab puuduva täiendama oma analoogsest varust ja communio tekib siis, kui inimesed tunnevad, et nende kogemused kuidagi on identsed või sobivalt täiendavad teineteist. Igas suunas ei teki communio, ehkki communicatio leviks sõõrjalt. Moodne ehk uus halisemine tõelise kommunikatsiooni, s.o. communio puudumisest modernide inimeste vahel ja isiksuse üksindusest on kahel põhjusel ainult üks moeröögatus ehk dernier cri. Esmalt seepärast, et kaasinimesele modernil ehk uuel inimesel, eriti veel “noorel”, ei ole muud kui seltskonnast, publitsistikast ja “eetrist” kuuldud ja õpitud normfraase. See mu väide liialdab väga vähe. Inimene ei viitsi enam panna tähele, kui tihti tal on tegemist igasuguste üldnormidega, mida igaüks lausub mõtlemata, nagu “iga reaktsiooniline nähe on kunagi olnud progressiivne”; “teadus on teinud kindlaks, et teadus on (ainus vahend kasvava inimkonna kasvavate vajaduste rahuldamiseks; laastangute parandamiseks, mis tekkinud teaduse juurutamisest praktikasse jne.)”; “seksuaalsus on inimese kõige põhilisim ja eeskätt rahuldamist vajav tung”; “inimene vajab rohkem vaba aega”; “inimese elule annab mõtte (töö, hoolitsemine järglaste eest jne.)”; “kõige parim kool on elukool” jne., mis ei ole veel kõige banaalsemad. Kui oletada, et modernis inimeses (või ta luules) üldse eksistentsialiseerib midagi muud pääle selliste labaste seeriatoodete (mis on üpris kahtlane mu meelest), kui arvatagi, et vähemalt mõne inimese kogemused ei mahu neisse banaalsustesse, siis muidugi nende teadustamine on võimatu, sest nende ütlemiseks puuduvad ametlikult (ühiskonnas) tunnustatud ja mõistetavaks tunnistatud labased fraasid. Neid aga temalt oodatakse või nõutakse. Siin ilmneb teine põhjus: needki, kes halisevad communio puudumist, on ise need, kes seda enam ei vaja! Banaalsete normfraasidega väljendatamatu on paratamatult korras(ta)tamatu vassing, mida keegi ei taha võtta vastu ka siis mitte, kui ta sellisena oleks kommunitseeritav. Ainult siis, kui kriitikud ja “kriitika ülesandeks on teatavasti anda momendi hinnang kaasaja kunstile, reageerida jooksva kunstielu sündmustele, olles ise samal ajal üks neist” (ELLER 1969; mis on ise üks üldkehtivaid banaalsusi: kriitik on jooksva kunstitoodangu taksaator ja kontrollija, kuid ükski takseerimine pole tootmine) on midagi upitanud normatiivseks, kantakse see miski järjekordselt üldtunnustatud ja kehtestatud banaalsuste selektsiooni kasutamiskõlvuliseks ja edasitoodetavaks! Sortimenti on rikastatud, ei muud. Pole mõtet viriseda kommunikatsiooni võimatusest ja isiksuse üksindusest taolises olustikus. Olukord ise on ühe igermaanliku põhieelduse juurutamisel saavutatud täistulemusi. Nemad ju ongi need, kes täävitanud ja õpetanud kohustuslikuks sellegi banaalse fraasi, et “mina (ehk isiksus) on iseendast täiuslik (ehk jumalik)”. Communicatio ja communio on säärasele olesele tarbetud, ta vajab ainult elusat või elutut mateeriat (ehk materjali) enda täiuslikkuse avaldamiseks, iseenda tegelikustamiseks.

Keelt muidugi võib süüdistada, et ta kommunikatsioonivahendina pole täpne, samuti siis, et ta teadustab vaid üldtuttavaid tõdesid. Kuid ükski tagasisidesüsteem ei saa atomaarselt täpselt toimida iialgi, sest see, mille suhtes ta reageerib, mida võib reguleerida, ise on pidevalt muutlik teatavais piires. Keele lohakas kasutamine igatahes ei kõrgenda kommunitseeritava täpsust. Lohaka kasutamise hulka ei kuulu ainult labaste aabitsatõdede pidev ülekanne õhku ja “eetrisse”, vaid ka nende väljendamine võimalikult segaste “moe”sõnadega, mida aga tuleb lausuda grammatiliselt, ortoeepiliselt ja häälduse poolest võimalikult korrektselt. Kommunikatsiooni sisu täpsus kaob ära “moe”pärase formaalse täpsuse alla. Lugu on umbes nõnda, nagu poleks oluline, mida inimene kirjutab (eeldatakse, et üldtuttavat enamvähem kombekohaselt), tähtis on ainult ta käekirja, grammatika (õigekeelsuse ja interpunktsiooni) vastavus kehtivale normile. Ja selle normi üle valvavad takseerivad kriitikud, ühiskondlik või riiklik kontroll. Sisu ei saa enam olla tähtis, sest kõik tähtsad inimesed on ex cathedra teinud teaduslikult kindlaks, et inimene on üldinimlikult ükssama inimkonna algusest pääle ja jääb selliseks otsani, või, et ta tänini küll on arenenud ja pürginud täiuslikkuse poole, kuid praegu on saavutatud õigete õpetuste kaudu ainuõiged ja igavesed tõetunnistused ning neile vastavad muutumatud kogemused. Ajaviiteks lubatakse vaielda veel ainult selle üle, kas kogemus peegeldab tunnetust või on tunnetus elamuse peegeldus mõistuses.

Eelnenu on kirjutatud meelega nõnda. Nii saab arutella ju üksnes siis, kui eeldada, et maailmas on üksainus keel või kõikide keelte põhjaks mingi üldinimlik keel. Teadlikult või poolteadlikult talitavad just nii kõik lingvistid, kui arutlevad filosoofiliselt, psühholoogiliselt või sotsioloogiliselt, sageli ka puhtfiloloogilistes käsitlustes. Neid ei pane mõtlema seegi lihtne olm, et communicatio ja communio suhe ilmselt on probleemiks ainult euroopa kultuuri (seega igermaanide) hõivatud inimkonnas. Vaikselt nad eeldavad, et teised pole veel jõudnud nii kõrgele arenguastmele ning ennemuistsel kombel püüavad teistelegi valada sisse lehtritega “tõevalgust”, mis paratamatult saab olla ainult üksainus. Aga, ehkki tuleb möönda, et “tõde” kosmose kohta mõeldavasti on üksainus, “tõde” inimkonna ajaloo ja tema liikmete omavaheliste suhete olemuse või arengu kohta ei saa olla ükssama. Planeedid, valged kääbused, hiidtähed kõik küll on kosmosest, kuid ühedele normaalne on teistel lausa võimatu. Igal elusolesel on oma “maailm”, hiire omal vaevalt midagi ilmselt ühist liblika omaga; igal inimesel oma subjektiivne tõelus, mis küll enamvähem võrdne teise omaga, kellega tal communicatio ja communio, kuid pole iial identne. Et kommunikatsiooni päämiseks vahendiks on keel, siis öeldust järgneb, et igal keelel ja igal keelkonnal paratamatult on oma “keeletõelus”. Mõlemal pool on “tõelus” determineeritud ette konstitutsionaalselt, ehkki determineeringu ranguse aste on erinev. Keel on vahetatav, liik ei ole. Öeldu ei välja communicatio ja communio võimalust erinevate “tõeluste” vahel ilma häälikulise keeleta. Loomad võivad sõbrutseda, kui nende erinevused pole väga järsud, inimene võib sõbrutseda nendega ja vastupidi, inimesed võivad sõbrutseda mõistmata sõnagi teise keelest. Kuid võrreldes keelega on ‡estid, ilmed, häälitsused, teod ometi vaid hädavahendid. Äärmisel juhul on nendega võimalik teadustada sümpaatiat või antipaatiat, ehkki väärarusaamu esineb siis tihti. Kuid iseendast, oma “tõelusest” ei ole midagi kommunitseeritav nõnda.

“Keeletõelus” eeldab, et iga keel(kond) on omamoodi liigendanud “tõeluse” ja taotleb püsida üksüheses vastavuses liigendustulemustega. Iga keel toimib sel puhul analoogiaprintsiibi alusel: identseks tunnistatud nähtusi või suhteid väljendatakse identselt. Sellest väljendusvahendite kokkuhoiust kujuneb keele kogu grammatika. Grammatiline struktuur on igas keeles kõige püsikam, sõnavara ja häälikuline koosseis võrdlemisi muutlikud. Vahel muutused on järsud ja kiired, vahel nii aeglased, et hoomatavad alles sajandite möödumisel. (Neist muutusist ega neid tingivaist asjaoludest edaspidi juttu ei ole.) Grammatika struktuuri keel võib arendada äärmusliku täpsuseni oma pinnal, kuid see võib läheneda mõne teise keele omale ja aegamisi kohaneda teise tugevamaga. Iga keel seega paratamatult on ühtaegu allikas, millest laps saab eelnenud põlvede kogemused ja arvamused, nende hoiakud, ja piir, mida inimene tavaliselt ei ületa iial enam. On ühtaegu võti aardekambrisse ja see süsteem, mida inimene “orjab” surmani, ahel, millest ta tavaliselt ei vabane. Mis inimesele tema geneetiline kood, seda on talle ja paljudele temataolistele ka ta keel. Samuti muidugi ka juhuslik ajalooline konstellatsioon ja ühiskondlik kord. Üsna kitsais piires on need muudetavad, mõni hõlpsamini ja põhjalikumalt teisest. Individuaalsed erinevused on paratamatud-lubatud-soovitavad küll, kuid need ei tohi iial ületada teatavat piiri, sest muidu indiviid kukuks välja oma ajast, oleks sobimatu oma ühiskonnas ja muutuks mõistetamatuks kaasinimestele või oma rahvale. Teda irvitatakse juba siis, kui ta kõneleb segamini sama keelde mitut murret, kasutab taunitavaid vorme või sõnu ja sunnitakse “korralikuks”. Ta võib küll kõnelda mingit argood, luuletadagi selles nagu VILLON, kuid nõnda ta on mõistetav ainult vähestele. Kui raske inimesel siin on õppida midagi ümber, seda kujukalt näitab olm, et lõunaeestlasel on peaaegu võimatu õppida selgeks “tulen-lähen”, “viin-toon” erinevust või saarlasel-hiidlasel hääldada õ‘d. Vist on kergem õppida selgeks hoopis võõrast keelt, sest seda tuleb lapse kombel alustada otsast pääle.

Iga keel kirjeldab maailmas liigendatud nähtuste ruumilisajalisi suhteid vähem või rohkem erineval kombel. Iga keel(kond) on erinev viis vaadelda maailma ja tõlgendada kogemusi sõnasümbolitena. Ei ole mõtet neid erinevusi redutseerida tühisteks, pole ka mõtet neid ilmtingimata näpitseda ja moondada vastandlikeks. On selge, et iga erineva liigenduse lähteks on erinev ebateadlik suhtumine kogetavasse. Liialdus on seda hoiakut nimetada filosoofiaks või metafüüsikaks, kuid psüühika ilmselt on erinenud ja jääb erinema. Raske, küllap võimatu, on avastada parameetreid, millede varal see psüühika erinevus oleks kirjeldatav. Et iga keel on üks võimalik reaalsuse koopia, “keeletõelus” eriliste koordinaatidega transformeeritud “tõelus” või erinev filter, erinev kaardistamissüsteem, siis on ilmne, miks on nii raske avastada parameetreid. Igas koopias on küll teatav kord, kuid see 1) on vaevu kirjeldatav sellesama koopia enda vahenditega ega saa olla rahuldavalt kirjeldatav teise koopia vahenditega, ehkki nad on võrreldatavad, ning 2) see ei ole kirjeldatav ka mingi “metakeelega”, sest iga metakeel omakorda jällegi oleks üks tõeluse koopia. Oma vahenditega keel ei saa kirjeldada end, iga teise vahendid moondavad teda. Kolme(nelja)värviklišee juba võimaldab mistahes maalist reproduktsiooni, aga iial ei saa värvitoone valida nõnda, et kõik toonid reproduktsioonil oleksid ühtlaselt kauged originaali omadest. Kuid sel puhul on mõõta võimalik, milles erinevad reproduktsioonil kasutatud sinine, punane, kollane, (hall) originaali puhtatest toonidest ning originaali saab kogeda omaette ja otsustada, millised toonid on reprodutseeritud enamvähem täpselt. “Tõelus” ei ole kommunitseeritav (kui oleks kogetav!) ilma “keeletõeluseta” ja “keeletõeluste” omavaheliste erinevuste mõõtmiseks pole mingit seadist väljaspool mistahes keelt.

Iga keelega koos on omandatud mingi psühholoogilisfilosoofiline koordinaatidesüsteem reaalsuse mahutamiseks, kirjeldamiseks ja tõlgendamiseks. Võib kujutella inimesi, kes on mitu tublisti erinevat keelt omandanud nii hästi, et saavad vajaduse või suva järgi vahetada keele tingitud “filosoofilist skeemi”. Tavaliselt mõtleb inimene küll üheainsa sellise skeemi järgi ka siis, kui sõnastab teises. Ta “võõrkeel” kajastab ometi kuidagi ta “omakeelt”, embkumb, kas siis, kui ta eeldab nende ühtumisel, et nad peavad erinema, või nende erinemisel, et selles suhtes nad just ei erine. Üldiselt aga: iga uue keelega omandab inimene uue “hinge”. Nendes tõikades enamasti ei kahelda. Vaidlused ja kahtlused täidavad arutlusi selle kallal, millises suhtes on omandatud koordinaatidesüsteem kogemusega, kui intensiivne või sügav on selle mõju inimese mõtteviisile, “elamistüübile”, käitumisele jne., milline mõju on keelel kultuurile ja teatavale ühiskonnavormile, milliseid erilaadseid kogemusi võimaldab ja tingib iga erilaadne keel. Siin on üheks äärmuseks väide, et keele “filosoofilisel skeemil” pole pisimatki mõju teda kõneleva rahva psüühikale, iseloomule ega kultuurile. Keel on selle vaateviisi järgi vahend nagu regi või rattad, labidas või sahk. Rahva psüühika on ajalookäigu, kliimatingimuste jne. produkt, ei sõltu hoopiski teatava rahva keelest. Vastupidiseks äärmuseks on katse näidata, et teatavad sugulusastmete süsteemid esinevad ainult neil rahvail, kellede keeles leidub teatavaid foneeme, seega siis: juba foneemid tingivad teatava ühiskondliku struktuuri või vastupidi!

Selliste küsimuste arutlemisel tavatsetakse olla sõgestatud igasuguseist eelarvamusist. Loogikud väidavad, et on olemas üksainus üldinimlik loogika oma mõtlemisseadustega ja seepärast ei saa olla olnud erinevaid “filosoofilisi skeeme” ning kutsuvad appi psühholooge, kes meelsasti kõnelevad üldinimlikust psüühikast. Filosoofe nad väga ei usalda, sest filosoofiasüsteeme on teatavasti hoopis erinevaid, isegi euroopa kultuuris endas, ehkki nende erinevus pigemini avaldub üldprintsiipidele antud hinnangus, kui printsiipides enestes. Loogikud ei taha koguni tunnistada, et mõne keele iseärasusis võiks kajastuda mõni loogiline probleem, mida euroopakultuuri loogikud seni pole hoomanud. Kui mainitakse selliseid, siis need loogikud tõttavad väitma, et need on ammututtavad, kuid tühiste või väheolulistena lükatud kõrvale. Näiteks olgu: “olema” aspektide sõnaline lahutamine, mille puudumine euroopa filosoofias on põhjustanud kohutavalt palju segadusi ja mõttetut tööd; protsessi, protsessikäigu ja protsessitulemuse lahutamine, mis euroopa keeltes võimalik vaid paiguti, ehkki nende filosoofiad taotlevad ranget kausalistlikkust. Veelgi jonnakamad ja vahel pöörasuseni arutud on sel pinnal sotsioloogid, kes iga hinna eest, küpsi küüsi ja ammuli sui kaitsevad üksnes oma eelarvamusi ja kõik neile vastased tõigad eksegeesivad olematuks. Kultuur ja sellele omane ühiskond ei sõltu otseselt muidugi keelest. Piisab SAPIRi näitest: dene keelkonnas on vähemalt 4 kultuuri (jahindus Alaskas, Lääne-Kanadas; piisonikultuur /Sarcee/; rituaalne kultuur poolpõllunduslik /Navajo/; isepäraseks kujunenud kompleks /Hupa Kalifornias/), kuid Hupa kultuur on identne kahte hoopis omaette keelkonda kuuluva Karoki ja Yuroki omaga (SAPIR 1921: 213–214). Kui dene keelkonna “filosoofiline skeem” olekski avaldanud mõju kõigile keelkonda kuuluvaile hõimudele, ei ole see üldloomus hakanud silma ometi ühelegi etnolingvistile. Tavaliseks vastuväiteks on sellised: ingliskeelt kõnelev neeger pole inglane, saksastunud juut jääb juudiks jne. Taolisil puhkudel on vassing ilmne: kui rahvuse määrab keel, siis on juut sakslane ja neeger inglane, kui tõug või usund, siis nad pole. Euroopa kultuuri allosade olemusest järgneb vaieldamatult, et kultuuri määrab keel, ei loe aga kuigi palju (kui üldse!) ühiskondlik-ajalooline käik: pole spetsiifilist austria kultuuri, ehkki oli Austria riik, on olemas itaalia kultuur, ehkki Itaalia riigina on väga äsjane nähe. On samuti ilmne, et pole identsed katoliiklik ja protestantlik sakslus kultuurilt, ja seda rõhutavad sakslased isegi. Siin on erinevad dogmaatikad tinginud erinevad valikud sõnastikust, erineva suhtumise teatavaisse sõnadesse, teisendanud meelt ja keelt. Samasugust mõju võivad avaldada igasugused modernid “aseusundid”, kui nad mõjuvad küllalt kaua. Igavesti jääb säärasel pinnal vist aga otsustatamatuks “enne” ja “pärast” (euroopa keeleuususes “kausaalsuse probleem”), sest arutlejad ei saa arutella selgelt. Minu meelest eksisteeris “protestantlik terminisüsteem” enne nendesamade terminite rakendamist sotsioloogiasse relvana prelaatide ja kõrgaadli vastu. Vajadus ehk “tungiv tarvidus” mingi uue järgi võib kuskil süttida ja käärida rahulolematusena teadvuse läve all, kuid alles sõnastatult jutlusteks ja neist lihtsustatult ideoloogiaks suudab selline “ebamugavus” kujuneda aktiivseks teguriks ajaloos. Karjuskirjanduse unistused muundusid ROUSSEAU ja taoliste isikute kaudu prantsuse revolutsiooni ideoloogiaks, mis soodustas rahvusriikide tekkimist mõlemas Ameerikas (ka sääl, kus polnud rahvusi, vaid ainult erinevaid hispaanlasi!) ja Euroopas (Türgi tükeldumine!). Ühiskondlikult küljelt vaadatult olid muutused Ladina-Ameerikas ja Balkanil “noneksistentsed”. Mingid analoogsed tulemused võivad kunagi olla nonsenskirjandusel, kui ta kunagi arendatakse ideoloogiaks, milles “Entfremdung”, “Geworfensein”, “Schicksal” muidugi soodustavad ja “õigustavad” igasuguseid totalitaristlikke diktatuure. Sellega ei ole siis öeldud, et “enne” toimuvad muudatused keeles (häälikuis, sõnavaras, struktuuris) ja “pärast” muutused ühiskonnaskultuuris, kuid primum movens paratamatult peab olema keele pinnal, sest muidu poleks “ürgtõuge” kommunitseeritav. Edasises võib keel “jääda maha” ühiskondlikkultuursest käigust ja siis hakatakse teda kujundama ümber enamvähem teadlikult, et ta “vastaks kaasaegsele kultuuritasemele”. Samuti on lugu teiste kommunikatsioonivahenditega ja inimeste omavahelise suhtlemisega. Seejuures alati tendeerivad püsima teatavad “vormid”, kuid nende “funktsioonid” seletatakse ümber. Keegi ei kahtle, et eksisteerima peavad “-istlikud kombetalitused” ja “traditsioonid”, keegi ei küsi, milleks neid tarvis, kuid püütakse igati täpsustada nende detaile ja mõtestada neid lahti! Samuti koheldakse keeli. Sotsialistlikes keelis ei roogita iial välja maskuliini ja feminiini (ehkki tunnistatakse võrdseiks, üheõiguslikeke jne.), vaid need äärmiselt tarbetud rudimendid seletatakse ümber, nad hakkavad väljendama absoluutselt tähtsat ja kosmiliselt vajalikku, võimalikult äärmuslikku seksuaalset dimorfismi! Ja nõnda kujuneb maailma taas üks kurioosum ehk “ajaloo iroonia”: just need teadurid, kes eitavad keele ja kultuuri vastastikust sõltuvust, unistavad ühestainsast “õigest” inimkonnakultuurist, mis kasutab muidugi ühtainsat “õiget” ja täiuslikku keelt, mis seepärast muidugi üksüheses vastavuses atomaarsete tõdedega ja – ei mitte ainult struktuurilt, vaid ka foneemidelt “õige” nimetus objektile ehk mõistele “isane koer” erinevana “emasest koerast”, siis on ju loomulikult sobimatu ja lubamatu, et mõni killukene inimkonda sedasama olendit nimetaks kuidagi teisiti. On loomulik ka, et siis lubatakse pidada vaid ühtainsat tõugu koeri, sest muidu võiksid taas kerkida esile kurikuulsad separatistlikud tendentsid. Mis kunagi viisid “Paabeli keeltesegaduseni” ja lõhestasid ürgühiskonna vastavalt tollal eksisteerinud vaimulike arvule. Kaugest minevikust unistatakse sedasama, mida enamvähem kaugest tulevikust: üht keelt ja üht meelt.

Minu arust pole õige kumbki äärmus. Olen veendunud aga, et teoreetiline kaklemine selle probleemi kallal seni on tulutu, kui pole kuidagi väljendatavad need parameetrid, midapidi oleksid mõõdetavad mistahes keele mõjud seda kõnelevale inimesele või tema iseloomule, temperamendile, käitumisele ja tegevusele. On selge küll, et teatava inimese (või rahvahõimu) tundmaõppimiseks või tema uurimiseks pole lootuslikumat teed tema keele uurimisest. Käitumise uurimisel teatavasti paratamatult uurija muudab iseend, uuritavat ja tema käitumist, kuid “linguistic behavior is largely unconscious and automatic”^[9.] (KLUCKHOHN 1955: 369) ja seepärast on väljatud vähemalt osa eksimisvõimalusi. Kuid uurija pole palju paremas olukorras grafoloogist. On selge, et iga indiviidi käekirjas avaldub tema isiksus (üürikesed tujud pideval põhjal), samuti ka teatava kultuuri, rahva ja ajastu iseloom. Ehkki paleograafiliselt on vahel aastakümnete piires määratav kirjutise aeg ja sageli kirjutamiskoht, ei ole ometi hõlpsalt öeldav, milliseid nähteid kajastab kirjaduktus. Grafoloog taipab teise iseloomu, sõltuvalt oma praktikast, vähemrohkem täpselt, kuid enamasti on iga selle taibu sõnastus juba ekslik või vigane. Teine grafoloog võib sõnastada teisiti ka siis, kui tema taip väga ei erinegi. Et ta aga paratamatult pole esimesega psüühikalt absoluutselt identne, projitseerub ta sõnastusse ka tema enda mõtteviis. Hääks näiteks selle kohta, kuidas muudab lingvisti enda hoiakut pidev püüd tõlgendada kogutud tõiku aina vähem eelarvamuslikult, on võrrelda SAPIRi arvamusi 1921 ja 1928/29. Esiteks ta seletab:

“It would be very difficult to prove that “temperament”, the general emotional disposition of a people, /kuid ta siin lahutab “native/national temperament” ja “customary behavior, the effect of traditional ideals of conduct”, mis ei tarvitse ühtuda; inimesel “natural tendency to the display of emotion” on, kuid seda võib takistada ja keelustada kultuur, mis “does not look kindly upon demonstrativeness”/, is basically responsible for the slant and drift of a culture… But granted that temperament has a certain value for the shaping of culture,… it does not follow that it has the same value for shaping of language. It is impossible to show that the form of a language has the slightest connection with national temperament… Language and our thought-grooves are inextricably interrelated, are, in a sense one and the same. As there is nothing to show that there are significant racial differences in the fundamental conformation of thought, it follows that the infinite variability of the linguistic form, another name for the infinite variability of the actual process of thought, cannot be an index of such significant racial differences… The latent content of all languages is the same – the intuitive science of experience. It is the manifest form that is never twice the same, for this form, which we call linguistic morphology, is nothing more nor less than a collective art of thought, an art denuded of the irrelevancies of individual sentiment… Nor can I believe that culture and language are in any true sense causally related. Culture may be defined as what a society does and thinks. Language is a particular how of thought. It is difficult to see what particular causal relations may be expected to subsist between a selected inventory of experience (culture, a significant selection made by society) and the particular manner in which the society expresses all experience… If it can be shown that culture has an innate form, a series of contours, quite apart from subject-matter of any description whatsoever, we have a something in culture that may serve as a term of comparison with and possibly a means of relating it to language. But until such purely formal patterns of culture are discovered and laid bare, we shall do well to hold the drifts of language and of culture to be non-comparable and unrelated processes. From this it follows that all attempts to connect particular types of linguistic morphology with certain correlated stages of cultural development /see termin talle siin tähendab intelligentsuse, hariduse taset!/ are vain.”^[10.] (SAPIR 1921: 217–219).

Need väited pole küll täiesti vastuolus ta hilisematega, liiatigi samas ta täävitab ka: “Languages are more to us than systems of thought transference. They are invisible garments that drape themselves about or spirit and give a predetermined form to all its symbolic expression”^[11.] (SAPIR 1921: 221). Kuid hiljem on ometi tabanud, et “kuidas?” ja “mis?” ta sõnastuses vastamisi tingivad teineteist:

“In a sense, the network of cultural patterns of a civilisation is indexed in the language which expresses that civilisation… Human beings do not live in the objective world alone, nor alone in the world of social activity as ordinarily is understood, but are very much at the mercy of the particular language which has become the medium of expression for their society… the ‘real world’ is to a large extent unconsciously built up the language habits of the group. No two languages are ever sufficiently similar to be considered as representing the same social reality. The worlds in which different societies live are distinct worlds, not merely the same world with different labels attached… Even comparatively simple acts of perception are very much more at the mercy of the social patterns called words than we might suppose… We see and hear and otherwise experience very largely as we do because the language habits of or community predispose certain choices of interpretation”^[12.] (SAPIR 1929: 209). Siinkohal kasulik võrrelda erinevat sõnastust: “A man /kuigi olemas erandjuhtumeid/ responds to the stimulus situation only as interpreted and defined in terms of conventions he has learned as a member of one social group or another”^[13.] (KLUCKHOHN 1955: 356). Või kolmandal kombel: “Thinking… follows a network of tracks laid down in the given language, an organization which may concentrate systematically upon certain phases of reality, certain aspects on intelligence, and systematically discard others featured by other languages. This organization is imposed from outside the narrow circle of the personal consciousness, making of that consciousness a mere puppet whose linguistic maneuverings are held in unsensed and unbreakable bonds of pattern”^[14.] (WHORF 1941) ja “…users of markedly different grammars are pointed by their grammars toward different types of observations and different evaluations of externally similar acts of observation, and hence are not equivalent as observers but must arrive at somewhat different views of the world”^[15.] (WHORF 1940). Kõik nad on veendunud, et keel on ühiskondlik produkt – sest ühel inimesel ei saa olla keelt. Ja koguni WHORF rõhutab, et “The idea of ‘correlation’ between language and culture, in the generally accepted sense of correlation, /s.t., et võiks olla seostatavad sellised nähted, nagu “jahinduslik”, “põllunduslik” jt., “flektiivne”, “sünteetiline”, “isoleeriv” jt./ is certainly a mistaken one.”^[16.] – On mõeldav, et SAPIR (1921) tahtis eitada ainult sedasama, ei mitte rohkem, ehkki ta sõnastused näivad olevat ulatuslikumad ja kategoorilisemad. Loomulikult ei saa siis esineda marristlikku konvergentsi või kongruentsi keelestaadiumite ja ühiskonnaarengu perioodide vahel.

On küll selge, et muutub iga keel ja teiseneb kultuur, mis kasutab teatavat keelt. Kuid üheltpoolt: teisenemised ei toimu ühtlaselt ega ühtaegu. Ei tarvitse ka samad tegurid põhjustada muutusi mõlemal pool. Ainult osast põhjustest on inimesed ise teadlikud, toimivad siis ettekavatsetult ja plaanipäraselt, ehkki mitte alati ja kõikjal ühtmoodi teadlikult. Ehkki keel on tunnetamisskeem ja väljendamissüsteem, iga süsteemi on võimalik täpsustada, täielistada ja lihtsustada. Sugeneb ju aina juurde loogilisi vasturääkivusi uute sõnade lisanemisel ja endiste kadumisel ning sugeneb ka uusi tunnetusi, mida tahetakse paigutada endisse tunnetamissüsteemi. Üsna ebateadlikult ehk toimuvad häälikute muutumised, ehkki siingi sageli poolteadlikud kaalutlused takistavad teatava tendentsi kehtimasaama kõikjal.

1600 paiku oli eestikeelest peaaegu täiesti kadunud gen.-n ja järjepäraselt kadumas -n 1. sg. lõpuna. See -n aga enamasti restaureeriti ja säilitati. Osalt vist seepärast, et 1. sg. prees. langenuks kokku imp. 2. sg.-ga, kuid tõenäosemalt takistas selle -n kadu konjugatsioonisüsteemi sisesümmeetria. Jäänuks siis ju ainult 1. isik tunnusetuks. Päris selgelt ei artikuleerita teda ju praegugi. Vaevalt aga kunagi on leitav parameeter, mille pinnal oleks öeldav, mis oli -n kao põhjuseks.^[17.] Ei saa olla tegemist mingi germaanimõjuga. – Kui aga puuduvad sellised sekkuvad tegurid, siis on teatav häälikuline muutus (vähemalt, väga pika aja vältel) ümberpöördamatu. Ei ole võimalik restaureerida järgsilpidesse -o- (kuitahes itaaliapäraselt oivaline ta tunduks), sest -u- ei põhjusta väärarusaamu. Veel võimatum on panna inimesi hääldama -üü-, ehkki nad kirjutavad nõnda ja puhuti mõnd sõna sinnapoole hääldavad (umbes -üüⁱ-, palataalse pika vokaalina). – Muudatused, mis kuidagi haaravad ka morfoloogiat, toimuvad kõnelejaile teadlikumalt. Vanemate laensõnade genetiivi lõppsilbis võis esineda mistahes vokaal, XVI s-il aina suurema ala hõivas -i(n) ja seesama -i hakkas tungima eesti sõnadessegi (tendents kestab praegugi, sest varsti on endastmõistetavalt pähkl-i, kandl-i jt.) ja koguni nimede deminutiividesse. Selle tulemuseks ulatuslikult hakkasid langema kokku ainsused ja mitmused. Keel sattus hämmingusse (G. MÜLLERi keeles on äärmiselt vähe mitmusi, kuid nende hulgas väga haruldasi ja korrektseid -i-mitmusi!), kuid (kui palju teadlikult?) toimis väga resoluutselt, hankis endale tõelise sümmeetria:

vald(a)

valla(n)

vallal(l)e