Читать книгу Katkenud armastus - Ulvi Kullerkupp - Страница 5

„Ma ei saa,“ vastas Anna, „Ma pole sellest neile kunagi rääkinud, see on saladus.“

Jahmatus Liina sees oli nii suur, et sõnad lausa purskusid:

„Kuidas? Räägi siis neile kohe, enne kui nad kaotad! Kuidas sa oled suutnud kõik need aastad seda vaid endale hoida? Kuidas?“

„Ei,“ kostis Anna vaikselt. „Ei, nad ei kuule sellest kunagi. Sa pead lubama, et ka sina ei räägi neile, sa pead lubama!“

Liina pea oli täis küsimusi, mis ootasid vastuseid. See saladus, mida Anna oli aastaid endaga kaasas kandnud, oli skandaalne, patune ja... ometi nii ahvatlev, mõtles ta endamisi. Hetkeks kujutles ta ennast sõbranna rolli ja nägi vaimusilmas end Silveri käte vahel, kuid raputas siis hoogsalt pead ja esitas järgmise küsimuse: „Kas Silver vähemalt teab?“

„Ei, ma juba ütlesin, et keegi ei tea ega saagi teadma... ainult sina ja nii see jääbki, eks, selge!“ Anna hääles oli nõudlik enesekindlus. Ta sättis oma lainelise juuksesalgu uuesti kõrva taha ning tõmbas õlasalli enda ümber koomale.

Anna oli naiselik, kaunis, õlgadeni ulatuvate pruunide juuste ja rohekaspruunide silmadega neljakümnendates naine. Tema päevitunud käed hoidsid salli enda ümber ja ta veidi väsinud silmad vaatasid Liinale ainiti otsa.

„Jah, selge, luban, et ma ei räägi sellest kellelegi,“ andis Liina oma sõna ja valas neile klaasidesse veel veini. Aeg oli juba kõvasti üle südaöö, kuid ritsikad siristasid õuel endise hooga. Naised istusid Liina maakodu terrassil ja vaatasid eemale, viljapõllu poole. Kaugemalt metsatukast, seal kus maa veidi madalam oli, valgus piimjas uduloor üle kastemärja põllu.

Annat ja Liinat sidus sõprus alates lapsepõlvest; ühiselt jagati rõõme ja muresid, tähistati tähtpäevi ning elati kaasa oma laste ja koolipõlvesõprade tegemistele. Liina oli uskunud, et nende vahel pole ühtki suurt saladust.

„Ma ei oota, et sa mind mõistaksid, Liina, ma vaid tahan seda sinuga jagada. Tänasest on see MEIE saladus. Ma tean, et saan sind usaldada samamoodi, nagu kogu oma elu olen usaldanud... täna on see päev... lõpuks ometi. Kui raske oli seda kanda kõik need aastad. Mäletad meie naistekaõhtuid, kui oma südameid puistasime ‒ vahel tundsin tõsiseid süümekaid. Kuid siis ei olnud veel õige aeg, palun mõista, Liina, palun!“ Anna silmis oli korraga kurbus ja Liina kergitas veiniklaasi tema suunas.

„Hei, amiga, ära selle pärast küll muretse. See oli sinu otsus ja tegu, sinu elu. Kuid pean sulle tunnistama, aeg-ajalt oli mul neil meie avameelitsemise õhtutel kahtlus, et sa tahad mulle midagi olulist rääkida, kuid ometigi ei tee seda. Ju siis olid väga lähedal saladuseloori kergitamisele. Kuid räägi, mismoodi te seal Hispaanias kohtusite? Kas sa teadsid, et ta seal on? Kutsusid ta sinna või... räägi nüüd juba kõigest, ma ootan,“ kiirustas Liina sõbrannat oma lugu rääkima.

ooo

Anna esimesel pikemal reisil Hispaaniasse läksid mitmed asjad valesti. Nii ei saanud ta endale seda korterit, mille oli esimese hooga välja valinud, ja ta pidi veetma arvuti taga veel mitmeid tunde, lapates kinnisvarakuulutusi. Vahetult enne lendutõusu Tallinnast oli tal siiski uue maja rendileping käes ja naine ootas põnevusega, kas sealne väike villa on pooltki nii mugav, nagu netisaidil kiidetud.

Pärast sekeldusi autorendifirmas jõudis Anna lõpuks selle maja ette, mis oli järgmised nädalad ta koduks. Villa oli veelgi armsam ja täiuslikum, kui ta oli oodata osanud: allkorrusel suur mugav elutuba ja köök, üleval paar magamistuba, millest lõunapoolsemast tegi ta endale kohe maalimistoa. Molbert, värvikast, pintslitops ja töölaud sobisid sinna imehästi. Tuba oli valgusküllane, nii väikeste helesiniste lilledega tapeet kui minimalistlik mööbel olid ateljeesse kui loodud.

Esimene nädal kulus Annal sisseelamisele, hommikustele jalutuskäikudele mere ääres ja õhtul maalimisele ateljees. Teise nädala alguses valdas teda aga mingi sisemine rahutus, millele ta ei osanud nime anda. Ta tundis muutuste tuuli puhumas, ainult et tal polnud aimugi, mis veel võiks juhtuda. Ainuüksi otsus sõita Eestist siia, Hispaania mereäärsesse Cambrilsi väikelinna, et jõuda selgusele oma kiivakiskunud abielus, oli tohutu pööre tema elus.

Sõitnud nagu igal hommikul mere äärde, pööras ta äkitselt autonina mägede poole. „Mul on kaasas joonistusplokk ja karp pastelle,“ ütles ta endale heatujuliselt ning kordas siis juba kõvahäälselt nagu laulurefrääni: „Pastelle, pastelle!“

Jõudnud Horta de Sant Joani väikelinna, valdas teda ütlemata helge ja hea tunne, südant täitis helesoe valgus, justkui oleks ta lõpuks ometi koju jõudnud. Anna leidis mäerinnakul lihtsa valge pingi ja istus, nautides hingematvat vaadet. Ta joonistas pöörase hooga, unustades kõik ümbritseva, kuni hiliskevadine õhtupäike oli juba mägede taha loojunud. Niimoodi vabalt ja sundimatult polnud ta joonistanud juba aastaid. Teda köitis kõik: linnatänavatel loivavad laisad kassid, kirikuesisel platsil pargipingil istuvad vanamehed, majade trepiesised koos rohkete lillepottidega ja linnaservast algav oliivipuude istandus.

Selga sirutades ning oma töid veel kord vaadates otsustas Anna mingil sõnulseletamatul ajendil samasse linna öömaja otsida. Ta soovis sealsetel tänavatel veel jalutada, teha veel visandeid hoonetest ja väljakutest.

Esimene hotell oli täis ja GPS saatis teda linnakese teise serva, kus hotell nimega Miralles pakkus talle lahkelt öömaja. Tuba oli täiuslik, hispaanlasliku mööbliga, lisaks rõdu, kust avanes sisehoovile ning hotelli basseinile kaunis vaade. Anna tellis tuppa tapasevaliku ja pudeli valget veini – ta soovis tähistada taasjoonistamise päeva. Palju aastaid viimasest korrast juba möödunud oligi, viisteist?

Pärast sooja dušši istus ta hommikumantlis rõdule, korkis veini lahti ning nautis maitsvat einet. Õhtu oli soe ja sulnis, päike oli hotelliseina soojaks kütnud, see lausa õhkas. Anna tundis möödunud päevast elevust ja rahulolu.

Korraga kostus ta kõrvu eestikeelne jutt.

„See ei saa olla tõsi,“ sosistas ta endamisi, küünitades üle rõduääre. Ta märkas üht paari, meest ja naist basseini ääres seismas ja sõnelemas, puhtas eesti keeles. Oli hämar, nende nägusid ta ei näinud, kuid üks oli selge – selle mehe häält Anna teadis! See hääl kuulus Silverile!

Annal pidi hing kinni jääma. Silver, siin pärapõrgus kuskil Hispaania mägihotellis, siin, tuhandete kilomeetrite kaugusel kodust! Ta polnud meest kordagi kohanud pärast tema sõjaväkke minekut, ja see oli rohkem kui kakskümmend aastat tagasi, kuid tema häält ei unusta ta iial! Anna tõmbus kartusest, et teda võidakse näha, rõdu seina äärde, kuulatades vaikides ja südame põksudes.

Alguses ei eristanud ta sõnu, kuid rahunedes kuulis siiski üksikuid lauseid ja fraase. Jutt käis lapsest, tema koolist, rahast, usaldusest või õigemini usalduse puudumisest ja alkoholist. Kogu maailma tüliallikad olid korraga ühes vestluses ja sõnavõtja pool oli naine, Silver vastas vaid paari sõna või lühikese lausega.

„Kas see on tema naine?“ Anna piilus üle rõduääre, kuid naine oli tema poole seljaga ning peale pikkade blondide juuste ja päevitunud käte ei näinud ta midagi. Silver vaatas korraks üles rõdu suunas ja Anna tõmbus rutakalt tagasi, nii et tapasetaldrik kukkus laualt klirisedes põrandale. Anna põikas tuppa, süda pekslemas.

„Kas ma reetsin end, ega ma ei öelnud midagi?“ mõtles ta hingeldades.

Pärast paariminutilist rahunemist naases ta käpukil rõdule ja korjas mahakukkunud kartuliomletitükid ja tuunikalaga täidetud paprika taldikule, haaras veinipokaali ning pudeli ja varjus hotellituppa.

Küsimused Anna sees tahtsid teda lämmatada: „Kas see oli tema? Kas see oli tema naine? Miks nad tülitsesid? Miks Silver suurt midagi ei öelnud? Naine oli teda süüdistanud joomises, ei, liigses alkoholi pruukimises, ja selles, et lapsel on koolis kehvad ajad just selle tõttu? Kas nad olid mind näinud?“ Ei-ei, vaevalt, rahustas ta ennast, olid nad ju ametis oma sõnelusega ja liiatigi ei oska nad siit teisi eestlasi oodata!

Anna peas keerles endiselt tuhat küsimust ja mida tunnike hommiku poole, seda isiklikumaks need läksid.

„Kas ta mäletab veel MEID? Kas ta tunneks mu ära? Kas ta minu hääle tunneks ära? Mitu last tal on? Miks ta joob? Kas ta elab ikka Tallinnas? Kas ta armastab mind veel? Või vihkab, tunneb end reedetuna? Kas ta teab tõde? Mida tema vanemad talle on rääkinud? Mida ta siin mägilinnas teeb? Kas, miks, millal...?“

Väljas hakkas juba koitma, kui naine lõpuks silmad kinni sai ja unne vajus.

Mõne tunni pärast ärkas ta koputusest uksele. Anna saatis toateenindaja eileõhtuse tapasetaldrikuga minema ja palus tal uurida, kas see tuba on veel üheks ööks vaba. Toateenija naases peagi koos hommikusöögi vaagnaga ja kinnitas, et ta on oodatud hotelli veel üheks ööks.

Anna jõi kohvi ja sõi croissanti ning viivu pärast julges ta rõdule astuda. Oli juba ennelõunane tund ja basseinis ujus mitu inimest, paar-kolm oli ka päevitustoolides peesitamas. Muretu hommik puhkajatele.

Eemal, mäejalamil asuvast oliivipuude istandusest tõusvad suitsujoad andsid märku, et seal on seljataga juba pikk tööpäev.

Päike soojendas mõnusalt. Anna piidles tagahoovis inimesi, kuid ei märganud eileõhtuseid üllatajaid. Hetkeks tundus talle isegi, et äkki oli see kõik olnud uni või õhtuse veini kõrvalmõju või oli ta selle lihtsalt välja mõelnud... kui korraga kuulis ta oma nime.

Jah, see oli TEMA, lausumas Anna nime. Naine pööras aeglaselt ringi ja Silver seisis tema ees, otse kõrvalrõdul. Jah, tema! Tema Silver!

Anna pilk fikseeris mehe oleku ühe kiire hetke jooksul: Silver oli pikk, keskealine heas füüsilises vormis mees ning tal olid turris hallikad juuksed. Ta ülakeha oli paljas ning päevitunud, vasakul õlal oli umbes viiesentimeetrine haav, ujumisšortsid olid tal jalas. Ja silmad, need tema sügavrohelised silmad! See oli tema!

Anna oli sorgus juuste ja laialivalgunud ripsmetušise näoga. Ühes käes hoidis ta kohvitassi.

„Anna, oled see sina, Anna?“

„Mina, ja see oledki sina, siis ma vähemasti tundsin õigesti eile, ei, nojah, ma mõtlen, et tere siis!“ vuristas Anna närviliselt ja jätkas: „Vaat kus kokkusattumus, mismoodi sa siia said, ma olen siin lihtsalt juhuslikult ja siis nüüd sina ka, ma ei teagi enam, mida öelda.“ Naine kohmetus ja sättis silmilevajunud juuksesalgu kõrva taha.

„Kas sa elad siin? Ei, sa oled ju hotellis, mida sa siin teed?“ küsis Silver, mõõtes silmadega Annat pealaest jalatallani.

„Olen möödasõidul ja jäin hilja peale, tulin ööseks hotelli ja siis nägin eile õhtul sind koos oma naisega seal basseini ääres ja olin terve öö üleval, appi, ma vist pean end korraks peeglist vaatama, ma kohe,“ kadus Anna tuppa.

Kiirustades pesi Anna näo puhtaks, kammis oma lainelised tumepruunid juuksed kohevaks ja heitis pilgu peeglisse – appiii, miks ma ometi olen need mustad silmaalused oma emalt pärinud?! Ta tupsutas kiirustades silmaalused peitepulgaga heledamaks, kandis paari tõmbega silmalaugudele roosakat tooni, tõmbas ripsmetušiga oma pikkadele ripsmetele värvi peale ja pani uue pluusi selga.

Peeglisse vaadates lausus ta endale: „Naeratus, Anna, naeratus!“ ‒ ja jäi nähtuga rahule, ta nägi oma vanusest tunduvalt noorem välja.

Kui Anna rõdule tagasi jõudis, ei olnud kõrvalrõdul enam kedagi. Segadus täitis naise hinge. Miks ta ära oli läinud? Kas ta tuleb kohe tagasi? Kas ma peaks minema ja koputama ta uksele? Taevas halasta, mõelda vaid, ta oli terve öö olnud mu seina taga... oma naise kõrval.

Endalegi üllatuseks mõtles Anna vaid romantilisi mõtteid Silverist, oma ammusest armastusest, oma ainukesest ja õigest armastusest. Nagu ei oleks vahepealseid kahtkümmend aastat olnudki.

Ta on siinsamas, teisel pool seina! Aga ta on oma naisega koos! Anna puudutas seina ja mõtles sellele, tõmbas siis käe järsku ära ning oli üllatunud oma reaktsioonist, taastärganud tunnetest.

„Rahune, mõtle kainelt, mida ma ootan?“ lausus Anna endale mitu korda, enne kui naabertoa uksele koputas. Koputas korra veel, kuid toas jäi vaikseks.

Anna läks tagasi rõdule ja hetke pärast silmas ta Silverit sisehoovi basseinis jõulisi kroolitõmbeid tegemas. Selge, ujumispüksid olid tal ju jalas olnud.

Ometigi ei tihanud Anna alla basseini äärde minna. Ka Silveri naine oli basseinis, ta ujus mehe juurde, nad rääkisid millestki... ja siis suudlesid kirglikult ja avalikult, nemad, üle neljakümnesed inimesed! Naine silitas Silveri nägu ja pead ning suundus siis päevitama, Silver jätkas ujumist veel minutit kümme.

"Igati perfektne abielupaar," muigas Anna kibedalt. „Olid nad leppinud ja nüüd taas õnnelikult koos? Kuid miks ta rõdult ära läks, kas ta kartis ja ei osanud meie ootamatu kohtumisega midagi peale hakata?“

Anna ei tahtnud sisemonoloogi jätkata, ta haaras oma joonistustarbed ning suundus hotellist välja, tänavale. „Olgu,“ rahustas ta end, „ma kohtun ja räägin temaga hiljem.“

Joonistusplokk täitus kiirete ja närviliste pastellitõmmetega, kuidagi rohmakalt ja kiirustades valmisid linnavaated. Üks turist jäi tema tööliigutusi jälgima ja tegi siis mõned fotod. Nagu narr linnatänaval, keda pildistatakse, mõtles Anna, kuid suutis end taas koguda ja jätkas rahulikumalt.

Pärast paaritunnist joonistamist jalutas ta tagasi hotelli ja otsustas pika vaagimise järel siiski alla restorani sööma minna.

Rohkete lillede ja valgete laudlinadega kaetud lauad olid külaliste ootel. Restoranis oli olnud vaid kolm-neli õhtustajat, kui äkitselt alanud äikesevihm sundis tagahoovis olijad restorani ja lobby-baari varjule. Nagu Anna oma ehmatuseks märkas, olid nende seas ka Silver ja tema naine. Rõõmsasti kudrutades suundusid nad baarileti äärde ja tellisid kokteili. Naine oli väga lõbusas meeleolus ja vestles kõigiga ümberringi. Korraks tundus Annale, et naine isegi flirtis ühe teise mehega. Silver aga nautis naise seltskonda.

Anna oli kindel, et Silver polnud teda restoranisaalis märganud. Kordagi ei otsinud mees silmadega ringi, kes üldse võiks saalis olla. Ka mitte sel hetkel, kui Anna tasus arve ja suundus oma tuppa. Ootamatu kohtumine ning poolikuks jäänud vestlus, kogu kuhjunud pinge lahvatas äkki terava peavaluna. Anna oigas ning pani vannivee jooksma.

Vahuvees lesides meenus talle korraga Mihkel, nende viimane vestlus oma abielukriisist ning tulevikust. Sellest, et Anna ajutine eemalolek võiks nende tulevikuplaanidesse selgust tuua. Kas jätkata oma elu koos Mihkliga või mitte, ta ju siia juurdlema oli tulnudki. Joonistustarbed said kaasa haaratud, et alustada taas kord oma tõelise kire ja hobiga. Unustada kunstitegemisse oma igapäevamured ning lihtsalt olla iseendale. Ja nüüd siis selline kohtumine. Temaga!

Miks just nüüd ja miks siin ja miks niimoodi? Anna ei saanud rahu. Ta riietus, tegi korraliku meigi ning läks uuesti lobby-baari, kust lootis eest leida lõbusas meeleolus Silveri ja tema naise. Kuid baaris neid polnud.

Naine tellis kiirelt ühe Cuba Libre ja suundus tagahoovi. Äikesevihm oli löönud õhu ahvatlevalt värskeks ja tagahoovis õitsevad roosid tilkusid veel äsjasest veesabinast. Hotellitöötaja kuivatas rätikuga paar tooli ja laua ning pakkus kohta Annale. Peagi kogunes basseini äärde seltskond noori puhkajaid ja lõbus vestlus päeval avastatud koobastest ja mitmest külast-orust kostus kaugele. Anna jälgis neid huviga. Korraga meenus talle üks kauge nooruspõlve suvi ja ööd nende salakohas, suure pärna all. Milline elev, rõõmus ja sulnis aeg see oli! Sel suvel said neist esmakordselt armastajad. Oh, Silver!

Pärast teist drinki tundis Anna end lootusetult nõrgana. „Rumal naine, mida ma teen, miks ma koju, oma villasse ei sõida, vaid konutan siin väikelinnas ja ootan võimalust, et oma ootamatu kohtumine lõpule viia?!“ hurjutas ta end tuppa naastes. Kiiruga pakkis ta asjad, haaras joonistusploki ja autovõtmed, suundus hotelli fuajeesse ja tasus arve. Kui ta käsi oli juba välisukse lingil, hüüdis vastuvõtulaua teenindaja, et talle on teade. Ta ulatas Annale ümbriku, kuhu oli kirjutatud ANNA REITER-MAN. Tema neiupõlvenimi.

Anna kiirustas autoni, viskas koti tagaistmele ja avas värisevate kätega ümbriku. „Ära mine, jää veel üheks ööks. Silver,“ seisis kirjas.

Anna istus hotelli ees autos ja mõtles. Ta keeras võtit süütelukus ja suretas siis auto välja, käivitas uuesti, pani käigu sisse ja sõitis hotellist eemale. Kitsastel linnatänavatel manööverdades pööras ta aga esimesel kõrvalteel ringi ja sõitis hotelli ette tagasi. Registreeris end uuesti samasse tuppa ja naeratas segaduses olevale hotellitöötajale, kes talle midagi katalaani keeles järele pobises.

Pärast koristaja lahkumist seisis Anna vannitoas peegli ees ning esitas endale lihtsa küsimuse: „Mida ma siin tegelikult teen?“.

Ta ei julgenud sellele vastata, ta ei teadnud veel vastust. Ohates pöördus ta elutuppa, sättis end teleri ette istuma ja klõpsis sihitult telekanaleid. Aeg-ajalt piilus ta rõdult tagahoovi, lootes sellele ootamisele lõppu teha. Nii möödus tunnike, siis teine. Ta hakkas end juba vastumeelselt magama sättima, kui kostus vaikne koputus uksele. Naine kiirustas seda avama.

Seal ta siis oligi, tagasi tema elus! Anna nägi Silverit nii lähedalt esimest korda paljude aastate järel. Ta sundis end rahulikuks ja kutsus mehe tuppa, sulgedes ukse nii vaikselt ja hoolikalt nagu just sellest liigutusest oleneks nende edasine saatus.

Nad seisid ja kompasid teineteist pilguga pika minuti vältel. Lõpuks katkestas Silver vaikuse ettepanekuga jalutama minna.

Anna ei saanud ikka veel sõna suust, ta noogutas, haaras salli ja nad läksid kiirustades hotellist välja, suundudes sõnagi vahetamata kesklinna poole.

Oli juba hämardunud ja linnaväljakul kogunev rahvahulk sumises lõbusalt. Lahtisest baariuksest kostus jalgpalliülekanne ja õlut rüüpava seltskonna hoogsad kommentaarid, siis löödi ilmselt värav, sest kogu väljakutäis hakkas rõkkama.

Silver haaras selsamal hetkel naise käe ja pigistas seda õrnalt. Ikka veel vaikides jalutasid nad baarist mööda ja naeratasid teineteisele.

Nii kõndides olid nad jõudnud kirikuni, kui järsku kihutas kitsukesel tänaval üks mootorratas nende suunas ja nad hüppasid kõnniteele, teineteise embusesse. Silver surus Anna käed oma rinnale. Naine tundis, kuidas mehe süda rinnus tagus. Ta vaatas mehele silma just hetkel, kui Silver sosistas: „Palun, ära ole uni!“

Anna esimene mõte oli: „Ta tunneb samamoodi nagu mina, ta pole meid unustanud, ta mäletab!“

Nad seisid endiselt peaaegu liikumatult, Anna käsi vastu Silveri rinda ning kuulatasid Silveri südamelööke. Mõne aja pärast laskis Silver Anna käest lahti. Nad seisid ikka veel teineteisele silma vaadates. Silveri silmad olid rohelised, täpselt sellised nagu Anna neid mitmeid kordi maalinud oli ja mäletas. Silmade ümber olid tekkinud kurrud ja päevitus oli sinna veel lisavaod jätnud. Jäi mulje, nagu oleks mees Hispaania päikese all juba mitu nädalat olnud – nii tõmmu jume oli tal.

Valjult vesteldes lähenes neile rõõmus noortekamp ning nad eemaldusid teineteisest ja hakkasid mööda tänavat tagasi hotelli suunas kõndima, endiselt vaikides.

Anna imestas, mismoodi ta ei saanud ühtegi sõna öeldud, kuidagi tarbetu ning mõttetu tundus talle mistahes küsimuse või sõna väljaütlemine.

Vaikuse katkestas Silver, jäädes keset tänavat seisma ja tõmmates Anna veidi järsu liigutusega enda vastu. „Ta pole mu naine, me pole abielus ja me ei ela koos. Ma lahutasin oma naisest mitu aastat tagasi ning mu poeg sai surma meie kodus – uppus tiiki. Ma sõidan homme tagasi Eestisse, aga ma tahan tänase öö sinuga veeta,“ paiskas ta kõik korraga sinna linnatänavale.

Anna vahtis jahmunult mehele otsa ega osanud midagi vastata. Hetke möödudes ütles ta vaikselt: „Hästi, räägime.“

Aga nad ei rääkinud veel, vaikides pöördusid nad tagasi hotelli ja Silver küsis luba Anna tuppa tulekuks. Anna nõustus. Naine ees, mees järel, kiirustasid nad trepist üles.

Hotellitoas diivanil istudes tundis Anna korraga tõelist hämmeldust ‒ Silveri kaaslane on ilmselt teisel pool seina, me kumbki ei tea, mida ta seal teeb ning Anna vestleb siinpool seina oma nooruspõlve armastusega, kellega kohtumine oli veel mõne päeva eest väga ebatõenäoline. Vähemalt siin, Hispaanias. „Kas saab veel veidramat asja olla?“ küsis ta mõttes iseendalt.

Nad olid tellinud pudeli veini, vett ja suupisteid ning mees valas bordoopunase veini kõrgetesse pokaalidesse, mille ta leidis baarikapist. „Salud!“ lõid nad klaase kokku. "Terviseks!"

Alguses oli vestlus hüplik, Anna ei olnud nagu kuulnudki, mida mees talle ennist tänaval välja paiskas. Naine rääkis kiirustades, kuidas ta oli Hispaaniasse sattunud, kiitis päikselist ilma ja imelist valgust, mis lubas tal siin ennastunustavalt maalida.

Alles teist pokaalitäit veini rüübates julges ta paluda: „Ma tahan kõigest lähemalt kuulda...“

Mees noogutas, ta tabas registrimuutust poolelt sõnalt. „Eks ma püüan oma elu, elu ilma sinuta, lühidalt kokku võtta.“

Anna vaatas meest kuulates talle otsa, püüdis oma mõtetes kuidagi järjestada kogu seda infotulva, kõiki neid aastaid. Silveri töö trükivärvide ostujuhina, kodu, abielu, poeg, meeleheide pärast poja traagilist surma... naine tundis ennast tiirlevat otsekui karussellil, ta pea käis ringi, ta sulges silmad...

...Kui ta need avas, lebasid nad voodis teineteise embuses ja suudlesid. Mehe huuled olid pehmed ja ta haare tugev. Silveri silitused olid õrnad ja naise keha kattis värin.

Järsku meenus Annale, kes on kõrvaltoas, ja ta lükkas Silveri eemale. „Ma ei saa,“ osutas ta peaga seina suunas.

„Miia magab nagu nott, purjus peaga ei ärka ta kunagi. Ta ei märkagi, et ma ära olen. Ma tahan täna sinuga olla,“ sosistas mees ja suudles Annat üha kirglikumalt. Anna õhkas ja suudles meest vastu, ta oli seda nii kaua oodanud, ta mäletas kõike olnut nii selgelt. Naine suudles teda veel ja veel. Anna sulges silmad ja talle meenus, mismoodi ta oli seda endale sadu kordi ette kujutanud, sellest unistanud, fantaseerinud.

Nad keerlesid voodil ja paitasid teineteist. Ühtäkki jäid nad lihtsalt lebama. Vaatasid lakke ning Silver küsis: „Miks sa siis ei tulnud? Tol sügisel, ma mõtlen, miks? Ma ootasin sind. Ja vastuseid.“ Ta hääl oli tõsine ja samal ajal nukker.

Seda polnud Anna oodanud ega vastuseks valmis. Õigemini oli ta seda küsimust oodanud ja vastusegi valmis mõelnud, kuid praegu oli ta pea tühi ja ta ajas end voodilt püsti ning kõndis rõdule. Silver järgnes talle. Mees põimis oma käed Anna ümber ning küsis sama küsimuse uuesti. Miks?

Anna pööras ümber, vaatas tema sügavrohelistesse silmadesse ja ütles: „Ma ei saanud... ma ei saanud tulla, sest ma olin...“

Nende vestluse katkestas hüsteeriline röögatus naaberrõdult:

„Kuradi seelikukütt ja joodik, ma vihkan sind!“ Ilmselgelt purjus naine kahmas õhus käega üle rõduääre nagu millestki kinni haarata püüdes ja jäi siis rinnatisele kõlkuma. Silver tormas kõrvaltuppa ja tiris hüsteerilise naise rõduäärelt tagasi. Järgnes pikk sõnelus, hüüded, vandumine ja paarikümne minuti pärast kõva koputus uksele, hotelli teenindaja või keegi koridori pealt oli kisavaid naabreid korrale kutsuma läinud. Seejärel jäi kõik vaikseks.

Anna ei maganud ka sel ööl peaaegu üldse – ta oli rahutu ja segaduses, taas tuhat küsimust peas keerlemas, peamiselt iseendale. „Miks ma siia jäin? Mida on mul oodata? Kas ma tõesti armastan teda ikka veel?“

Kui hommikused päikesekiired läbi akna paistma hakkasid, pakkis Anna oma asjad ja lahkus hotellist. Ta pea oli paks kahest magamata ööst, mõtetetulvast ja veinist.

Ta ei saanud kuigi kaugele sõidetud, kui tundis tohutut peapööritust, keeras oma auto ühe viinamarjaistanduse juurde ja tegi mööda põlluserva väikese jalutuskäigu. Kastemärg rohi paitas ta jalgu ja äratas mõtetest.

„Ma ei saa nüüd ometigi lihtsalt kaduda, ma pean jääma, küsimused saaksid lõpuks ometi vastuseid, sel kohtumisel peab olema mingi tagamõte, see polnud juhus, vaid saatus!“ võttis Anna seal viinamarjaväljade kõrval vastu otsuse ja pööras oma autonina uuesti linnakese ja hotelli suunas.

„Kuidas ma saaksin temaga niimoodi kohtuda, et too naine ei märkaks?“ arutles Anna hotelli sisenedes, ees päikeseprillid ja peas nurgapealsest poest kiiruga valitud laia servaga kaabu. Ta suundus vastuvõtulauast sõnagi lausumata mööda, otse restorani, ja tellis hommikusöögiks saiakese ning tassi kohvi.

„Ma pean Silverit nägema!“ oli ta otsustanud ning jälgis hoolikalt restorani külalisi ja fuajees toimuvat. Silver oli maininud, et lahkub täna, seega peaksid nad end peagi hotellist välja kirjutama ja enne ka hommikusöögil käima.

Naine varitses restoranis terve tunni, enne kui saabusid kõigepealt Miia ja siis mõne minuti pärast ka Silver. Anna istus restorani tagumises lauas ja langetas pea, et teda ei märgataks. Nagu jaanalind, muigas ta ja piilus meest silmanurgast. Too oli kipras kulmu ja pahura olemisega, seljas toosama rohekas polosärk, mis eilegi. See roheline oli nii hästi ta silmade värvi esile toonud.