Читать книгу Olematu number - Umberto Eco - Страница 4

Täna hommikul ei tulnud kraanist vett.

Kruuk-kruuk – kaks imiku krooksu, ja kogu lugu.

Koputasin naabri uksele, neil oli vesi täitsa olemas. Ju te siis olete peakraani kinni keeranud, öeldi sealt. Mina? Ma ei tea isegi, kus see peaks asuma; kolisin siia alles mõni aeg tagasi ja õhtuti jõuan koju päris hilisel tunnil. Issand jumal, kui te nädalaks ära sõidate, kas te siis vett ja gaasi kinni ei keeragi? Ei keera. Oh teid küll, no laske ma tulen ja näitan teile, kuidas see asi käib.

Ta tegi kraanikausialuse kapi ukse lahti, lükkas seal midagi kuskile ja oligi vesi olemas. Näete nüüd? Ikka ma ise olin vee kinni keeranud. Andke andeks, ma olen tõesti hajameelne. Ah teid, singles! Exit naabrinaine, kes nüüd samuti juba inglise keelt pruugib.

Rahu. Mingeid poltergeiste pole olemas, või kui, siis ainult filmis. Ja kuutõbine ma ka olla ei saa, sest ma ei teaks isegi kuutõbisena, kus see kraan asub – muidu oleksin selle ju ilmsi kinni keeranud, sest dušikraan jookseb ja alati varitseb oht, et ma veedan unetu öö, kuulatades lakkamatult seda tilkumist, justnagu Chopin Valldemossas. Tegelikult ajangi end tihti voodist püsti ning lähen tõmban kinni nii vannitoa ukse kui ka magamistoa ja esiku vahelise ukse, et mitte seda neetud solksumist kuulda.

Asi ei saanud olla ka mingisuguses elektriühenduse veas (see peakraan on nimelt käsitsi keeratav) ega juhuslikult kööki sattunud hiires, kes poleks jaksanud kraaniga midagi ette võtta, isegi kui oleks kogemata selle vastu puutunud. Tegu on vanamoelise ümmarguse rauast kraanipeaga (kõik siin korteris on vähemasti viiskümmend aastat vana) ja kõige krooniks on see ka roostes. Järelikult oli mängus kellegi käsi. Inimkäsi. Ja minu elamises pole ka ühtki korstent, kustkaudu rue Morgue’i orangutan oleks võinud sisse pääseda.

Mõtleme loogiliselt. Igal tagajärjel on põhjus, nii nad vähemasti väidavad. Üleloomulikud jõud jätame kõrvale, sest ma ei näe varianti, miks Jumal peaks endale minu duši pärast tüli tegema, see pole ju mingi Punane meri. Järelikult – loomulik tagajärg, loomulik põhjus. Eile õhtul enne voodisseminekut võtsin ühe Stilnoxi klaasitäie veega. Seega oli vesi tol hetkel veel olemas. Hommikul enam ei olnud. Järelikult, kulla Watson, keerati peakraan kinni öösel – ja seda ei saatnud korda sinu käsi. Keegi viibis minu korteris (oli neid siis üks või mitu), ja sel kellelgi või neil kellelgi oli hirm, et pigem ajab mind üles see tilkumisprelüüd, mis isegi neile närvidele hakkas käima, kui nende tehtud kära (nad tegutsesid hiirvaikselt), ja ilmselt murdsid nad pead, kuidas ma nii üleüldse magada saan. Seetõttu tegid nad targu justament seda, mida oleks teinud ka minu naaber – keerasid vee kinni.

Ja edasi? Mu raamatud vedelevad korratus segaduses nagu tavaliselt; pooled maailma salateenistustest oleksid võinud need leht lehelt läbi sirvida, mina ei märkaks nagunii midagi. Mul pole mõtet ka sahtleid läbi uurida ega esikukapi ust lahti teha. Kui nad tõesti siit midagi leida lootsid, siis tänapäeval on selleks üksainus tee: arvuti läbi kammida. Aja kokkuhoiu mõttes võisid nad kogu kõvaketta sisu kopeerida ja siis rahulikult tuldud teed minna. Alles praeguseks on nad kõiki dokumente korduvalt läbi sirvides ilmselt taibanud, et selles arvutis polnud midagi, mis võiks neile huvi pakkuda.

Mida nad lootsid leida? On ilmselge – see tähendab, ma ei leia asjale muud seletust –, et nad otsisid midagi seoses ajalehega. Nad pole lollid, küllap arvasid, et olen teinud märkmeid kogu selle töö kohta, mis meil toimetuses käsil on – ja et kui ma peaksin teadma midagi Braggadocio asja kohta, olen sellest järelikult kuskile midagi kirja pannud. Nüüdseks on nad ilmselt ära arvanud, et säilitan kõike ühelainsal disketil. Loomulikult väisasid nad täna öösel ka kontorit, ent minu diskette nad sealt ei leidnud. See viib nad – aga alles nüüd – ilmselgele järeldusele, et ma võin oma diskette taskus kaasas kanda. Kui lollid me oleme, ahastavad nad praegu, oleksime pidanud ka pintsakutaskud läbi vaatama! Lollid? Sitapead! Mõistlikud inimesed nii räpasesse ametisse ei sattukski.

Seega teevad nad ilmselt uuesti proovi, vähemalt võtavad õppust näpatud kirja juhtumist, ning ma langen tänaval valetaskuvaraste ohvriks. Seega pean jõudma enne nende järgmist katset disketi nõudmiseni kirjaga postkontorisse saata ja hiljem leidma paraja hetke sellele järele minna. Aga mis jampsi ma ometi ajan – üks mees on juba tapetud ja Simei ammugi jalga lasknud. Neil kama, kas ja kui palju mina tean. Kindluse mõttes teevad nad mulle otsa peale ja kogu lugu. Ma ei saa ka ajakirjanduses kuulutada, et ei teadnud midagi, sest pelgalt sel teemal sõna võttes reedaksin, et teadsin ikka küll.

Kuidas ma küll sellise portsu otsa sattusin? Kaldun arvama, et süüdi on professor Di Samis ning asjaolu, et ma oskan saksa keelt.

Miks mulle meenub Di Samis ja kõik need vähemasti neljakümne aasta tagused asjalood? Lihtsalt ma olen alati arvanud, et see oli Di Samise süü, et mul ülikool pooleli jäi, ja sellesse jamasse sattusin just seetõttu, et ma ei lõpetanud. Kõige krooniks jättis Anna mind pärast kaht abieluaastat maha, kuna sai aru – need on tema sõnad –, et ma olen kompulsiivne kaotaja; jumal teab, mida ma olin talle varem kokku rääkinud, et endast paremat muljet jätta.

Aga ülikool jäi mul lõpetamata seetõttu, et ma oskan saksa keelt. Mu Lõuna-Tiroolist pärit vanaema sundis mind seda rääkima lapsest saati. Olin saksa keelest raamatuid tõlkinud oma esimesest ülikooliaastast peale, et honoraride eest õppemaksu maksta. Tol ajal oli saksa keele oskus juba omaette amet. See andis võimaluse lugeda ja tõlkida raamatuid, millest teised aru ei saanud (ja mida toona oluliseks peeti), ning selle töö eest maksti paremini kui prantsuse või isegi inglise keelest tõlkijatele. Praegusel ajal kehtib see ilmselt nende kohta, kes oskavad hiina või vene keelt. Igatahes sa kas tõlgid saksa keelest või lõpetad ülikooli, need kaks asja omavahel kokku ei käi. Tõlkimine tähendab kodus istumist, tuhvlid jalas, olgu siis väljas külm või soe, selle käigus aga hakkavad kõiksugu tarkused sulle külge nagu muuseas. Milleks siis veel ülikooli loengutesse ronida?

Mingil endalegi arusaamatul põhjusel olin otsustanud end saksa keele kursusele kirja panna. Mõtlesin, et saan kergemini läbi, sest nagunii on see keel mul juba selge. Selle valdkonna särav täht oli tol ajal professor Di Samis, kes oli ühes hooletusse jäetud barokkhoones rajanud endale paigakese, mille üliõpilased Kotkapesaks ristisid – laia treppi mööda pääses suurde aatriumi, kust üks uks viis Di Samise instituuti, teise külge jäi aga aula magna, nagu professor seda pidulikult nimetas, ehk umbes viiekümnekohaline loengusaal.

Üle instituudi ukse pääses üksnes vilttuhvlites. Lävepaku juures seisis neid piisavas koguses kahe assistendi ja paarikolme üliõpilase jaoks. Kelle jaoks tuhvleid ei jätkunud, ootas väljas oma järjekorda. Kõik oli vahatatud, arvatavasti ka riiulite kaupa seinu katvate raamatute seljad. Vahajad olid ka iidvanade assistentide näod, kes seal juba muinasajast saati õppejõukohta ootasid.

Loengusaalis oli tohutu kõrge võlvlagi ja teravkaarelised aknad (ma ei saanudki aru, kuidas need pidid barokkstiiliga kokku käima) ning rohelised vitraažid. Täpselt õigel ajal ehk siis kell veerand kaks väljus professor Di Samis oma instituudist, tema järel meetri kaugusel eakas assistent ning kahe meetri kaugusel nooremad – need, kes polnud veel viiskümmend. Vanim assistent kandis tema raamatuid, nooremad aga makki – viiekümnendate aastate lõpu poole olid makid alles päratu suured ja meenutasid Rolls-Royce’e.

Di Samis läbis need kümme meetrit, mis instituuti loengusaalist lahutasid, nagu oleks neid kakskümmend – ta ei liikunud mitte sirg-, vaid kõverjoones (oli see siis parabool või ellips, mine võta kinni), kuulutades valjusti: „Siin me nüüd oleme, siin me nüüd oleme!” Seejärel sisenes ta loengusaali ning võttis sisse oma istekoha nikerdatud poodiumil, ning me jäime ootama, millal kostavad loengu avasõnad: „Kutsuge mind Ishmaeleks.”

Vitraažakendest langev rohekas valgus muundas laipjaks tema näo, mida ilmestas pahatahtlik naeratus, sel ajal kui assistendid makki valmis seadsid. Siis tegi ta algust: „Sootuks vastupidiselt minu kolleegi professor Bocardo hiljutisele väitele…” – ja nii samas vaimus kaks tundi järjest.

See rohekas valgus vajutas mind mingisse klaasjasse tardumusse, mis kumas vastu ka tema assistentide silmist. Ma sain osa nende kannatustest. Kaks tundi hiljem, kui üliõpilased loengusaalist välja voorisid, lasi professor Di Samis makilindi tagasi kerida, astus poodiumilt alla, võttis seltsimehelikult istet esireas oma assistentide kõrval ning koos kuulati kahetunnine loeng sõna-sõnalt uuesti läbi, professor noogutamas rahulolevalt iga lõigu peale, mis näis talle määrava tähtsusega. Ja pange tähele – see kursus käsitles piibli tõlkimist Lutheriaegsesse saksa keelde. Milline kaif, ohkasid mu saatusekaaslased kurnatud ilmel.

Teise õppeaasta lõpus – loengutes oli mind näha olnud sama tihti kui kuuvarjutust – söandasin küsida, kas võiksin teha oma lõputöö irooniast Heine loomingus (mulle tundus lohutav, missuguse asjakohase küünilisusega suhtus see autor õnnetusse armastusse – valmistusin parajasti oma isiklikeks armastusekogemusteks). „Oh teid, noori inimesi küll,” kurtis Di Samis, „teil on ikka kange valu kohe kaasaegsete autorite kallale söösta…”

Korraga koitis mulle, et mul pole lootustki Di Samist endale juhendajaks saada. Siis mõtlesin õnne katsuda professor Ferioga, kes oli noorem, paistis silma vaheda arukusega ning uuris romantismiaegset ja sellega piirnevat kirjandust. Ent veidi vanemad kursusekaaslased hoiatasid mind, et Di Samis hakkab igal juhul teiseks juhendajaks ja et mul ei maksaks läheneda professor Feriole otse, sest Di Samis saaks sellest jalamaid kuulda ning vannuks mulle igavest vaenu. Pidin kasutama kaudseid teid, jättes mulje, et Ferio on ise teinud mulle ettepaneku juhendajaks hakata, ning korraldama asjad nii, et Di Samis kuuleks seda tema ja mitte minu käest. Di Samis vihkas Feriot sel lihtsal põhjusel, et oli ise ta õppejõu kohale määranud. Ülikoolis käivad asjad (tol ajal käisid, aga ilmselt ka nüüd) vastupidi kui tavalises maailmas – mitte pojad ei vihka isasid, vaid isad poegi.

Lootsin Feriole läheneda pealtnäha juhuslikult – ühel neist igakuistest ettekannetest, mida Di Samis suures loengusaalis korraldas ja mis olid tema kolleegide seas populaarsed, kuna tal õnnestus alati kohale meelitada mõni kuulus õpetlane.

Ent kõik läks hoopis omasoodu: ettekandele järgnes kohe arutelu, mille ohjad olid haaranud õppejõud, siis aga väljuti suures summas, sest lektor oli kutsutud restorani Kilpkonn – selle kandi parim söögikoht, kus viljeleti 19. sajandi keskpaiga stiili ja kelnerid kandsid lausa sabakuube. Kotkapesast Kilpkonna pääsemiseks tuli läbida laia sammaskäiguga ääristatud tänav, sammuda üle ajaloolise väljaku, pöörata ümber ühe monumentaalse hoone nurga ning ületada lõpuks veel üks väiksem väljak. Auväärt õpetlane suunduski sammaskäiku, ümbritsetuna korralistest professoritest, nende järel meetri kaugusel dotsendid, siis kahe meetri kaugusel assistendid ning veel edasi kõige julgemad üliõpilased, kes hoidsid hoolega aupaklikku distantsi. Ajaloolisele väljakule jõudes pudenesid üliõpilased laiali, monumentaalse hoone juures jäid maha assistendid, dotsendid ületasid aga ka väiksema väljaku ning jätsid hüvasti alles restorani ukse ees, kuhu sisenes üksnes auväärt külaline koos korraliste professoritega.

Nii juhtuski, et professor Ferio ei saanud kunagi minu olemasolust teada. Mõne aja pärast kaotasin huvi ning lõpetasin loengutes käimise. Tõlkisin nagu automaat – aga tuleb ju vastu võtta, mis antakse – ning panin täiuseni viimistletud uue maheda stiili vaimus ümber kolmeköitelise teose Friedrich Listi osast Zollvereini ehk Saksa tolliliidu arenguloos. On ilmselt arusaadav, miks ma seejärel saksa keelest tõlkimisega lõpparve tegin, aga ülikooli tagasi minna oli juba hilja.

Häda on selles, et säärase mõttega on raske leppida – tavaliselt elatakse ikka edasi veendumuses, et ühel päeval saavad eksamid ikkagi tehtud ja kool lõpetatud. Võimatuid unelmaid hellitades aga ollakse juba ette kaotaja. Kui sellest kord aru saadakse, lüüakse lihtsalt käega.

Alguses leidsin tööd koduõpetajana Engadinis – hoolealuseks üks saksa poiss, kes oli liiga loll, et koolis käia. Ideaalne kliima, meeldiv vaikne nurgake; jäin sinna terveks aastaks, sest tasu oli hea. Seejärel surus poisi ema mind ühel päeval koridoris vastu seina, andes mõista, et tal poleks midagi andumise vastu (minule). Tal olid ettetungivad esihambad ja ülahuulel õrn vuntsiviirg ning ma tegin talle viisakalt selgeks, et ei ole huvitatud. Kolme päeva pärast mind vallandati, sest poiss ei jõudnud õpingutes edasi.

Seejärel teenisin leiba sulesepana. Mul oli plaanis pakkuda kaastööd ajakirjandusele, aga mind võeti jutule vaid paaris maakonnalehe toimetuses, kus telliti mõni harv kirjatükk provintsiteatrite tegemistest ja läbisõidutruppide etendustest. Näruse tasu eest jõudsin veel kirjutada mõne üksiku arvustuse labastest varieteekavadest, mis vanasti kinoseanssidele eelnesid – piilusin selle nimel kulisside vahelt madruseülikonnas tantsijannasid, võlutud nende tselluliidist, ning järgnesin neile hiljem piimabaari, kus nad oma õhtust piimakohvi jõid ja (juhul kui neil näpud täiesti põhjas polnud) sinna juurde ühe praemuna sõid. Sel ajal omandasin ka oma esimesed seksuaalkogemused ühe lauljannaga, kes magas minuga vastutasuks soodsa arvustuse eest – küll mingis Saluzzo lehekeses, aga talle sellest piisas.

Mul ei olnud õiget kodu, olin elanud ühes ja teises linnas (Milanosse jõudsin alles Simei kutsel), töötanud korrektorina vähemasti kolmes kirjastuses (väikesed ülikoolikirjastused, mitte kunagi suured ja tähtsad); neist ühes lugesin ka entsüklopeediaartiklite korrektuuri (tarvis oli järele kontrollida daatumid, teoste pealkirjad jne) – kõik säärased tööd, mille käigus võisin kasvatada endale röögatu kultuurikihi, et panna kinni kas või kõik televiktoriinid, nagu stsenarist ja koomik Paolo Villaggio on irooniliselt öelnud. Kaotajatel nagu ka autodidaktidel on alati suurem teadmistepagas kui võitjatel, sest võiduks piisab sellest, kui tunned ühte asja läbi ja lõhki ega raiska aega muu peale, eruditsioon aga on kaotajate rõõm. Mida enam inimene teab, seda enam on neid asju, mis tema elus on viltu läinud.

Paariks aastaks pühendusin käsikirjade lugemisele, mida kirjastajad (vahel isegi üpris tähtsad kirjastajad) mulle saatsid, sest ükski kirjastaja ei viitsi talle laekuvaid käsikirju ise lugeda. Mulle maksti viis tuhat liiri käsikirjast; päev otsa olin selili voodis ja lugesin raevukalt, siis viskasin valmis paarileheküljelise hinnangu, üritades olla võimalikult sarkastiline, et vaene pahaaimamatu autor sügavale mutta trampida, mille peale kirjastuses kõik kergendatult ohkasid ja saatsid sellele rahurikkujale kirja, et nad on kahetsusega sunnitud jne. Mitte kunagi avaldamisele kuuluvate käsikirjade lugemisest võib saada lausa elukutse.

Siis vahepeal oli mul see asi Annaga, mis lõppes nii, nagu see lõppema pidigi. Sestpeale pole ma enam suutnud naiste vastu huvi tunda (või siis vähemasti mitte kuigi innukat huvi), sest mind on kammitsenud hirm uue läbikukkumise ees. Seksuaalelu olen elanud teraapilistel kaalutlustel, piirdudes paari juhusliku seiklusega, mille puhul pole ohtu armuda – üks öö ja aitab, tänan, oli tore –, ning mõne kinnimakstud suhtega, et ihad liialt võimust ei võtaks (need kunagised tantsijannad on mind tselluliidi suhtes tundetuks muutnud).

Kõige selle juures olen nagu kaotajad ikka unistanud sellest, et kirjutan kunagi raamatu, mis teeb mind kuulsaks ja rikkaks. Et kätt harjutada, olen suureks kirjanikuks saamise nimel töötanud isegi „neegrina” (ehk variautorina, nagu tänapäeval on poliitiliselt korrektne öelda) ühe krimikirjaniku teenistuses, kes turunduslikel kaalutlustel endale omakorda spagetivesterni näitlejate kombel ameeriklase varjunime võttis. Ent niiviisi, varjatuna kahest eesriidest (Teine ja Teise teine nimi), oli päris kena tööd teha.

Kellegi teise jaoks detektiivilugude vorpimine oli lihtne, pruukis vaid matkida Chandleri või äärmisel juhul Mickey Spillane’i stiili, aga kui üritasin midagi iseenda jaoks paberile panna, siis torkas mulle silma, et kellegi või millegi kirjeldamisel mässis kultuur mind alati oma võrku – ma ei suutnud lihtsalt kirjutada, et oli selge pilvitu pärastlõuna, kui see ja see jalutama läks, vaid jalutuskäik toimus ikka „Canaletto varjundeis laotuse all”. Hiljem tabasin ära, et D’Annunziot oli vaevanud sama asi – kirjeldades kedagi Costanza Landbrooki, mainis ta, et too meenutab mõnd Thomas Lawrence’i portreed; Elena Muti näojooned tõid talle meelde noore Moreau loomingu, Andrea Sperelli aga ühe tundmatu noormehe portree Borghese galeriist. Nii et tema romaani lugemiseks oli tarvis läbi lehitseda nii mõnigi kunstiajakirjake, mida ajalehekioskist leida võis.

See, et D’Annunzio oli olnud kehv kirjanik, ei tähendanud veel, et mina seda olema peaksin. Viitamispahest vabanemiseks otsustasin kirjutamisega lõpparve teha.

Ühesõnaga, mu elu polnud suurem asi. Ja nüüd, viiskümmend juba turjal, sain äkki kutse Simeilt. Miks ka mitte? Proovida ikka tasub.

Mida siis praegu teha? Nina toast välja pista oleks riskantne. Parem siin oodata, sest mine tea, ehk nad varitsevad maja ees, millal ma tulen. Aga mina ei tule kuskile. Köögis on mitu pakki kuivikuid ja lihakonserve. Eilsest õhtust on veel ka pool pudelit viskit järel. Valan endale paar piisakest (ja siis ehk veel paar piisakest, aga alles pärastlõunal, sest hommikune joomine teeb juhmiks) ja püüan selle loo algusest peale hoolega läbi mõelda, ilma et mul oleks selleks oma disketti vajagi, sest ma mäletan kõike niigi piisava selgusega, või vähemasti praegu veel mäletan.

Surmahirm puhub mälestuste leegid lõkkele.