Читать книгу Kalad ja draakonid - Undinė Radzevičiūtė - Страница 4
1.
ОглавлениеIkka veel ebales komisjon tema hobuste ees.
Mõni komisjoni liige kissitas kord üht, kord teist silma.
Mõni nilpsis terava keeleotsaga huuli, otsekui proovides hobuseid lakkuda. Eemalt.
Mõni torutas alahuult, mõni vidutas silmi, mõni punnitas põski.
Just nagu eunuhhid Keiserliku teatri näitelaval. Komisjoni liikmetele tundus, et hobuste pead on liiga väikesed ja kederluud liiga ahtad.
Selgitus, et need on ibeeria hobused ja peavadki just sellised olema, ei aita.
Komisjon näib kahtlevat mitte ainult ibeeria hobustes, vaid ka Ibeerias kui sellises.
Ta on veendunud, et maailmas eksisteerib ainuüksi mongoli hobune.
Metsik mongoli hobune.
Tagasihoidlik, sitke ja pisut riukalik. Lühikeste jalgade ja ruskjas-valgete laikudega. Nagu lehm.
Ja hobuse saba peab olema valge. Ilmtingimata. Ja ilmtingimata ulatuma maani, teatab komisjon, ja lakk peab katma silmad.
Milleks neile hobused, kes midagi ei näe?
Veel sõnab komisjon: need pole päris hobused, sest nad on rahulikud, kuid rahulikke hobuseid pole olemas.
Veelkordne kinnitus, et niisugused ja just täpselt niisugused on ibeeria hobused, suurendab vaid komisjoni umbusaldust.
Ei usu nad ei Ibeeriat ega ibeeria hobuseid. Nüüd juba avalikult.
Komisjoni liikmetele näib see häbematu ja kohutavalt avalik pettus, mis võib isegi Keisrit solvata.
Muidugi ei tule Viies Keiser ise hobuseid uudistama. Komisjon teatab: Keisril polegi vaja tulla, sest neil hobustel ei ole luid.
Ta püüab teadmamehi veenda, et hobustel pole luud vajalikud, ning ta kuuleb oma hääles kukekõõkse. Parem tulgu Viies Keiser juba ise vaatama, sest Isa Castiglione hakkab kaotama usku nii oma hobustesse, Ibeeriasse kui ka oma missiooni sellel maal.
Komisjon kahtleb küll valjusti, küll vaikselt hobuseluudes ja asub siis maastikumaali luustiku kallale.
Maastikumaali luustikus ei kahtle komisjon sugugi. Seda pole.
Komisjoni liikmed nõuavad, et maastikul peab
„luustik” sees olema, ja võimalikult hästi näha. Ja kinnitavad: kõige parem oleks, kui maastiku maaliks hobuste ümber hiinlane.
Vahest Leng Mei või mõni muu hiinlane. Siin ju on hiinlasi.
Sellistel hetkedel ei mõista Isa Castiglione korraga enam hiina keelt ja tal pole aimugi, mis edasi saab. Komisjon pole veel otsustanud, mainib vaid, et ei
taha Isa Castiglionele usaldada puid ei hobuste taga ega ka ees.
Komisjon palub üksnes, et ta visandaks perspektiivi, Leng Mei või keegi teine maalib selle põhjal maastiku koos „luudega”.
„Luudeks” nimetavad hiinlased esemete, loomade ja inimeste kontuure.
Erinevalt eurooplastest on hiinlastele kontuurid tähtsamad kui taust.
Ja kontuuridest veelgi tähtsam on neile tühjus.
Keiserlikule kunstitarkade komisjonile pole vaja itaalialikku perspektiivi.
Neile piisab Hiinamaa udust. Mis langeb ülalt mägedest.
Või tõuseb järvepinnalt ja varjab maastiku puudusi. Perspektiiv on vajalik Keisrile.
Ei tea vaid, kui kauaks.
Kuid kas perspektiivi soovitakse, seda ütleb Keiser üksnes komisjoni kaudu edasi.
Veel lausub komisjon Isa Castiglionele: maastikumaali puud ja mäed ei tohi olla nagu päris, kusagil nähtud tegelike puude ja mägede sarnased; Keisrile pole vaja konkreetse puu või mäe kujutist; puu või mägi peavad üldistama kõiki nähtud puid või mägesid;
konkreetse puu maalimine on käsitöölik meelelahutus; kui maastik peab üldse millegagi sarnanema, siis eelkõige Vana-Hiina maastikumaalijate loominguga.
Komisjon loeb monotoonselt kõikide nõuete nimekirja ette.
Castiglione mõistab: hiinlased tahavad, et puu ei sarnaneks puuga.
Ta mõtleb: hobuste maalimisest alandavam ja vääritum saab olla vaid natüürmort.
Noaga tükeldatud melonite ja homaaridega. Ja sidrunitega.
Mille koor keerdub spiraalselt. On niimoodi kooritud.
Niisuguseid natüürmorte ei peaks mitte maalima, vaid sööma. Las hollandlased maalivad neid.
Castiglione kuulab komisjoni, pea veidi ettepoole kaldu.
Castiglione pingutab, et ta pea ei vajuks küljele. Ei paremale ega vasakule.
Ta püüab seista silmad maas ja komisjonile mitte otsa vaadata.
Piilub ainult silmanurgast. Räägivad komisjoni liikmed.
Castiglione püüab mitte kulmu kortsutada. Ja mitte nina krimpsutada.
Ja säilitada sisemist rahu. Ja mitte paista lööduna.
Kuigi meeldivana näida tal suure tõenäosusega samuti ei õnnestu.
Castiglione tahaks haigutada, kuid ta pingutab. Et mitte haigutada.
Ja mitte huuli närida.
Ta kõnnib oma töökojas edasi-tagasi. Vaguralt.
Vaoshoitult ja soliidselt.
Castiglione teeb kõik täpselt nii, nagu Ignatius Loyola[1.] õpetas.
Kõneldakse, et Ignatius Loyola mõtles kaua, enne kui käitumisreeglid sõnastas.
Isegi nuttis.
Ja pöördus palves seitsmel korral ...
Pannud hobuste eskiisid kokku, tunnistab komisjon tõde: nende seas ei ole peremeest.
Sada hobust ja kuus karjapoissi maalil on vaid külalised.
Castiglione teeb komisjonile ettepaneku, et see valiks välja ühe hobuse.
Ja ta maaliks selle hobuse teistest suurema. Hiinlased puhkevad naerma.
Castiglione küsib, kas komisjon soovib, et ta maaliks Keisri.
Hiinlased ei naera enam.
Castiglione pole varem näinud, et naer asenduks nii kiiresti vaikusega.
Vaikuse katkestab komisjoni juhataja Sima Cao. Ta kohendab vöö küljes kõlkuvat sinist siidkotti,
millele on tikitud teravnurksed kolmnurgad, kuldsed mäed ja lainetavad jõed.
Komisjoni juhataja Sima Cao on paljudest hiinlastest pikem ja riides uhkemalt kui teised komisjoni
liikmed.
Kaugelt võib teda eristada leopardimustrilise mütsi järgi.
Kes ei tea tema lugu ega ole tema juttu kuulnud, võiks arvata, et ta on ülearu upsakas, ülearu uhke ja ülearu kõrgelt hinnatud.
Ning võimalik, et põhjuseta.
Sima Cao on eunuhh.
Komisjonis on ta ainuke eunuhh.
Teised kunstitargad on kõrgema astme mandariinid[2.]. Ülejäänud eunuhhidest erineb kunstitarkade komisjoni juhataja Sima Cao nii selle poolest, et ta ei haise kuse järgi, kui ka erakordse mõistuse poolest.
Enamik Keelatud Linna eunuhhe, keda Castiglione on kohanud, kõlbavad vaid väravaid avama, Keisri naist siidi riietama ja etendustes põski punnitama.
Või naisi mängima.
Castiglione õpilane Leng Mei – võib-olla usaldab komisjon temale maastiku maalimise hobuste taha – rääkis Isa Castiglionele – kuidas küll võib juhuslikult kuuldud lugu muuta arvamust inimese kohta ning tekitada isegi austust ja armastust tema vastu –, niisiis rääkis õpilane Leng Mei
Castiglionele, et komisjoni juhataja Sima Cao’st sai eunuhh mitte iseenda ega perekonna soovil, vaid Vana Neljanda Keisri otsusel.
Ja pärit ei ole ta mitte madalamast seisusest, nagu teised eunuhhid, vaid ühiskonna kõige kõrgemast kihist.
Tema isa olevat olnud Vana Neljanda Keisri arvates sõnakuulmatu ja ohtlik kindral.
Keiser käskinud mõjuvõimsa kindrali kinni võtta, tema kümneaastasel pojal aga genitaalid ära lõigata.
Suurt tragöödiat ei toimunud.
Pärast selgus, et Vana Keiser oli ilmselt eksinud. Kindrali usaldusväärsuses.
Oli uskunud intriige.
Kui tõde oli selgunud, käskis Vana Keiser poisikese Keelatud Linna viia.
Seal kasvas ta suureks ja tegi karjääri.
Paljude eunuhhide hulgast oli temal ainsana luba ehtida end tumesinise rüüga, millele on tikitud jõed ja kolmnurksed mäed.
Peale selle tohtis ta otse Keisri poole pöörduda. Teised kunstitarkade komisjoni liikmed – mandariinid – ei saanud sellist familiaarsust endale lubada.
Sima Cao’l on palees tõesti väga eriline koht. Hoolimata sellest, et Qingi dünastia hindab eunuhhe sootuks teistmoodi kui need, kes varem võimul olnud.
Isegi Mingi dünastia, sõnab Leng Mei väga tasa. Mida tähendab – sootuks teistmoodi? pärib Castiglione.
Qingi dünastia Keisrid ei pea eunuhhe enam tähtsateks meesteks, sõnab Leng Mei.
Komisjoni juhataja Sima Cao katkestab komisjoni liikmete naeru ja selgitab Castiglionele: hiinlased
nimetavad „peremeheks” maastikumaalil mitte Keisrit, vaid kõrget mäge.
Mis maalitakse enamasti pildi paremale küljele. Kõike muud nimetatakse maastikumaalil „külalisteks”.
* * *
Hiinas on samamoodi nagu Euroopas, mõtleb Castiglione.
Igal inimesel on oma koht. Oma seisus.
Kuid Hiinas ei hinnata igaüht eraldi, vaid ainult seoses kellegagi.
Igas olukorras on inimene kas õpetaja või õpilane või isa või poeg või peremees või külaline.
Hiinas on oma seisus isegi maastikumaali elementidel, mõtleb Castiglione.
* * *
„Võib-olla te soovite veel, et ma vastaksin küsimusele, miks ma pidasin kahe tuhande esimese aasta lõpus Messengeris erootilistel teemadel kirjavahetust? Malta kirjanikuga,” küsis ekraanil Ema Nora.
„Jah. Miks?” uuris ekraanil ajakirjanik.
Miki keeras teleka hääle tugevamaks, sest Vanaema Amigorena nõudis seda žestide keeles, ja ütles tigedalt:
„Miks-miks? Miks-miks? Miks pole ajakirjanikel muid küsimusi? Ainult see „miks”. Mida tahtsid, seda ka tegid tol kahe tuhande esimesel aastal. Kas sa pead nüüd kogu rahva ees põlvili maas, pisarad silmis, vabandust paluma. Ja siis võib-olla veel minema lippu suudlema? Sa ei ole ju president,” vihastas ja turtsus Miki.
Mikil oli veel jõudu vihastada, kuid kellelgi ei olnud jõudu kuulata, kõiki huvitas vestlus ekraanil.
„Kas sa tõesti rääkisid Malta kirjanikuga kahe tuhande esimesel aastal Messengeris erootilistel teemadel?” küsis Miki.
„Tal ei olnud üleüldse mingit huumorimeelt, mingit analüütilist mõtlemist,” vastas Ema Nora. „Sellepärast polnud millestki muust rääkida.”
„Nojah, aga kas kahe tuhande esimene aasta oli millegipoolest eriline?” küsis Vanaema Amigorena. „Ainult selle poolest, et oli ammu,” ütles Ema Nora.
„Sa nägid telekas parem välja,” ütles Vanaema Amigorena ja selgitas: „Priskem.”
Vanaema Amigorena istub televiisori ees, seljas tema noorpõlvest pärit kannikesetikandiga lilla kampsun.
Ta on nii üles löödud, otsekui istuks mitte siinpool, vaid sealpool ekraani. Kuid seda ei tohi talle ütelda.
Vanaema Amigorena on juba kaheksakümne aastane ja talle ei meeldi mitte üldsegi „sealpoolsus”.
See-eest meeldib talle väga väljend „visati välja”.
Nüüd istub ta oma esindusrõivastes televiisori ees. Kui pole ülearu pidulik hetk, meeldib Vanaema Amigorenale ka mustlasstiil.
„Chanel?” küsis Vanaema Amigorena, osutades Ema Nora mustale kootud jakile ekraanil.
„Peaaegu,” vastas Ema Nora.
„Peaaegu Chanel?” küsis Vanaema Amigorena üle.
Väga hea, kui majas on vähemalt üks selline eriline nimi. Piisab sellestki, et teisi kutsutaks ses kodus kuidagi lihtsamalt.
Kõik arvasid siin kaua aega, et „Amigorena” tähendab – kõikide sõbratar, kuid hiljem, kui hispaania sõnaraamatust järele vaadati, selgus, et amigo-reno tähendab hispaania keeles sõber-isane põhjapõder.[3.]
See on saladus, mis ei tule kunagi niivõrd avalikuks, et Vanaema Amigorena teada saaks.
„Nii et visati välja?” ütles Vanaema Amigorena televiisorile selga keerates ja äsja uksest sisse astunud Šaša poole pöördudes.
„ ...”
„Visati välja?” küsis Vanaema Amigorena ja pilgutas vandeseltslaslikult silma. Kuid samal hetkel jäi ta vakka ja pööras näo tagasi televiisori poole.
Kord sõnas Šaša valjusti, et „Amigorena” on ilmselt Ibeeria nimi.
„Kas niisugune keel on olemas?” küsis Miki.
„Oli selline piirkond, kus olid sellised nimed,” ütles Šaša.
„Miks sa tahad mind kogu aeg mustata? Gatos[4.],” ütles Vanaema Amigorena ja puhkes nutma.
Vanaema Amigorena oli sündinud Argentinas.
Tema vanemad olid Esimese ilmasõja ajal sinna emigreerunud, ja pärast tulid tagasi.
Temaga käte peal. Ja tegid väga lollisti.
Argentina ajast on Vanaema Amigorenal vaid mõned hispaaniakeelsed sõnad meeles, kuid ta kasutab neid nagu sõimusõnu.
Vanaema Amigorenale ei meeldi Argentinast rääkida. See mõjub talle ängistavalt.
Vanemate süü.
„Kuule, aga miks teie vahel side katkes?” küsis Miki reklaamipausi ajal tähelepanelikult Ema Norat silmitsedes.
„Kelle meie vahel?” küsis Ema Nora.
Kahtlane, kas Vanaema Amigorena on kunagi Ibsenit lugenud. Ta oli Nora-nime kusagilt üles korjanud või maha viksinud.
„Sinu ja Maltalt pärit kirjaniku vahel,” sõnas Miki.
„Malta kirjaniku?” küsis Vanaema Amigorena.
„Maltalt pärit,” parandas Ema Nora.
„Sa ei pea mulle kordama, ma kuulen väga hästi ja saan kõigest aru,” ütles Vanaema Amigorena. „Ma olen väga tark.”
„Me kummardame,” ütles Ema Nora.
„Kus?” küsis Miki.
„Mõtetes,” ütles Ema Nora.
„Millistes,” küsis Miki. „Mõtetes?”
„Noh, ma tahtsin saarele põgeneda!”
„Aga tema?”
„Aga tema tahtis saarelt ära põgeneda,” vastas Ema Nora.
„Ära ... põgeneda?” uuris Vanaema Amigorena väga huvitatult. Kuid tema küsimusele ei reageerinud keegi.
„Nii et kui te olite kõik välja selgitanud, läksite lahku?” päris Miki.
„Mitte kohe,” vastas Ema Nora. „Ma saatsin talle veel kaks jõulukaarti.”
„Väga õige tegu,” ütles Vanaema Amigorena.
„Aga miks te hakkasite erootilistel teemadel kirjutama?” päris ajakirjanik ekraanil.
„Otse minu koduakende vastas avati lihtsalt säärase otstarbega vidinate pood,” kostis Ema Nora ekraanil.
„Ja kuidas?”
„Mis kuidas?”
Ajakirjanik sattus segadusse:
„Kuidas mõjutas markii de Sade teie loomingut?” küsis ajakirjanik pärast pausi, mille ajal oli kuulda paberilehtede krabinat.
Ja kohe pärast küsimust juhtus tema kampsuni all midagi, nii et ta hakkas kahtlaselt selle kallal kohmitsema.
Operaator proovis stuudio üldplaanilt keskenduda Ema Nora näole.
„Topppige kõrvad kinni,” ütles Miki Vanaema Amigorenale. „Nüüd oleks targem ka silmad sulgeda.”
„Tõepoolest, topi kõrvad kinni,” ütles Ema Nora.
„Määndsega ma topin?” küsis Vanaema Amigorena. Tema oli peres ainus, kes ütles meelsasti „määndsega”.
„Kas pole enam üldse millegagi?” küsis Ema Nora.
„Aga kas Sacher-Masochil oli oma mõju?” küsis ajakirjanik Ema Noralt ekraanil.
„Masochil polnud üldse mingit mõju,” vastas Ema Nora.
„Ainult kahjulik mõju,” sõnas Šaša.
Šašat hakati kodus Šašaks kutsuma sellest ajast alates, kui sündis Miki. Täpsem oleks öelda, et sellest ajast, kui Miki hakkas rääkima.
Mikil oli väga pikka aega raskusi selliste sõnade hääldamisega, milles oli „s” täht: niisugused nagu „sula”, „strukturalism” ja „subordinatsioon”.
Seepärast tuli kogu perekond Mikile vastu ja hakkas Sašat kutsuma
Šašaks.
Ja isegi hiljem, kui Miki õppis reeglipäraselt hääldama „suspendeeritud standardiseerimine”, ei muutunud midagi.
Ametliku nimega – Aleksandra – ei kutsunud Šašat mitte kunagi mitte keegi.
Temal ja Mikil oli kuueaastane vanusevahe. Mõnikord oli seda tunda, mõnikord mitte.
Kõik sõltus sellest, millisel positsiooonil tahtis Miki parasjagu olla. Nende hierarhiat ja Šaša anakronistlikku esimese lapse õigust peres märgib vaid üks erinevus: Šaša ütleb Vanaema Amigorenale „sina”, aga Miki peab teadmata põhjustel ütlema „teie”.
Kuid Mikile ei tule pähegi, et see võiks kuidagi teistmoodi olla.
„Miks sa tahtsid Maltale põgeneda?” küsis Vanaema Amigorena reklaamipausi ajal Ema Nora käest kinni võttes.
„Ei mäleta,” vastas Ema Nora.
„Minu eest?”
„Ei, mitte sinu eest.”
„Aga mille eest?”
„Elu eest selle kõige üldisemas mõttes,” ütles Ema Nora
„Aga mina ju olengi sinu elu,” ütles Vanaema Amigorena.
„Jaoti.”
„Ainult jaoti?” muutus Vanaema Amigorena pahuraks, laskis Ema Nora käe lahti ja hakkas rahulolematult kohvija sigaretilaua lakkpinda kraapima.
„Suuremalt jaolt,” ütles Ema Nora.
„Sa tahtsid sinna põgeneda ja surra?” küsis Vanaema Amigorena ja ehmus ise oma sõnadest.
„Ei,” vastas Ema Nora. „Maltal surra tahtsin ma kõige vähem.”
„Aga mida sa kõige rohkem tahtsid?” küsis Vanaema Amigorena.
„Tutvuda Vahemere maade armukommetega,” ütles Šaša. „Ja et sina samal ajal ei suitsetaks kõrval.”
Ema Norast tahab perekond vaid üht: seda, mida ikka kõikidest emadest oodatakse ja loodetakse.
Vastutustunnet.
Ema Nora teab seda, kuid vahib ikka kogu aeg „Travelit”. Ja räägib. Et ta tahaks minna elama kas või ... Mauritaaniasse.
„Vist ikka Mauritiusele?” küsib Šaša Ema Nora viga märgates. Targad lapsed ju ei taha, et nende Ema mataks end kogu eluks
Aafrika liiva sisse.
„Ja ka Mauritiusele,” on Ema Nora nõus.
Vanaema Amigorenale ei jää midagi muud üle kui hakata otsekohe, viivitamatult oma hädadest ja plaanidest rääkima.
Vanaema Amigorena plaanid on aga hädadest veelgi õudsemad.
Kuid nii on vähemalt võimalik kas või korraks Ema Nora unistused katkestada.
Miki ütleb: Ema Noral on juba ammu liiga hilja kusagile sõita.
„Ei ole see iga enam.”
Peresuhted tähendavad pidevat kooselu nende ja samade inimestega. Kooselu, mida on tihtipeale võimatu kannatada, ent kui kavatsed midagi muuta, algab mäss, mis läheb üle ebadelikaatseks rünnakuks.
„Kas te usute Jumalat?” küsis ajakirjanik ekraanil.
„Ei,” vastas Ema Nora.
„Kas te suitsetate?” küsis ajakirjanik.
„Ei,” vastas Ema Nora.
Kahest küsimusest ühele vastates Ema Nora luiskas.
Küsimusele „Kas te suitsetate?” oleks ta pidanud vastama: enam mitte.
Vanaema Amigorenale ei meeldinud Ema Nora kumbki vastus.
Sest Vanaema Amigorena ise tõmbas suitsu ja lapsepõlves oli ta olnud protestant.
Huvitav, mida ta selle all mõtles.
„Aga miks sa tahtsid Maltale põgeneda?” küsis Miki.
„Ajakirjanikud olid sel ajal ühe ebameeldiva loo hambusse saanud,” vastas Ema Nora. „Ja ma tahtsin väga kusagile ära sõita.”
„Armulugu?” küsis Miki.
„No mis armastust seal,” ütles Vanaema Amigorena.
„Ei olnud armastus?” küsis Miki.
„Ei olnud.”
„Mis siis oli?”
„Selgitus,” ütles Vanaema Amigorena.
„Selgitus?” küsis Miki.
„Just,” vastas Vanaema Amigorena. „Väga täpne üldistus.”
„Ja mis selgus?” küsis Miki.
„Kaks meeskirjanikku ja kaks naiskirjanikku,” vastas Vanaema Amigorena.
„Ja siis?” küsis Miki.
„Selgitasid ja selgitasid,” vastas Vanaema Amigorena. „Isegi ajalehed kirjutasid sellest.”
„Kirjutamise pärast?” küsis Miki.
„Mis kirjutamise pärast?” küsis Vanaema Amigorena.
„Selgitasid.”
„No mis kirjutamise pärast???” ägestus Vanaema Amigorena. „Ma ütlen ju selge sõnaga: kaks meeskirjanikku ja kaks naiskirjanikku selgitasid suhteid.”
„Ja kes need kaks meeskirjanikku olid?” küsis Miki.
„Üks oli Šaša isa,” vastas Ema Nora, silmad maas. „Teine oli sinu isa.”
„Ja kes oli teine naiskirjanik?” küsis Miki.
„Ah ... Mingi segane,” vastas Vanaema Amigorena.
„Ta ei olnud kirjanik,” ütles Ema Nora.
„Kes ta oli?” küsis Vanaema Amigorena.
„Luuletaja,” vastas Ema Nora.
„Seda enam,” sõnas Vanaema Amigorena.
„Kas teie ka ...” proovis Miki küsida.
„Mis – teie ka?” küsis Vanaema Amigorena.
„... olite selles loos osaline?” küsis Miki.
„Ei,” vastas Vanaema Amigorena. „Mind ei huvitanud see lugu mitte üks põrm.”
„Sind ei huvitanud see lugu, aga ise ...” alustas Ema Nora.
„Ära laima!!!!!!!!!” karjatas Vanaema Amigorena.
„ ... sa korjasid ikkagi terve saapakarbi täie ajalehe väljalõikeid,” ütles Ema Nora.
„ ... ”
„Ja praegu veel, kui sellest on viisteist aastat möödas, ei luba sa neid ikka ära visata,” ütles Ema Nora.
„Ma arvasin, et äkki läheb vaja,” lausus Vanaema Amigorena rahulikult.
„ ... ”
„Tulevikus,” ütles Vanaema Amigorena
„ Milleks?” küsis Šaša. „Šantažeerimiseks?”
„Ajaloo jaoks,” ütles Vanaema Amigorena.
„Igal perekonnal on halbu mälestusi,” ütles Ema Nora.
Kuid mitte kõigil ei õnnestu peitu pugeda lohutava „Ristiisa” tsitaadi taha.
Kodus on Euroopa, ent allpool – Hiina.
Vanalinn võttis Chinatowni viieteist aasta eest vastu. Jah, otsekui oleks elu aeg seda oodatud.
Ehkki vanalinn pole enam see, mis varem. Pole sisemist vanadust.
Kõigile on ju mugavusi vaja. Vanni.
Elutoa aknast välja vaadates on näha, kuidas Hiina saatkonna töötaja läheb koos oma naisega jalutama.
Tasapisi sammu tippides ja väheke õõtsudes.
Naise must läikiv suurejooneliste roosidega Bologna jakk on iga päev üks ja sama, ent ega ta sellepärast vähem rõõmu ei paku.
Ta meenutab musti lillelisi Vene metallkandikuid.
Ent isegi asjatundja ei suudaks öelda, kes ja kust on mainitud esteetika pihta pannud.
Kodus on Euroopa, ning allpool areneb Chinatown. Ent mitte ülearu kiiresti, mis samuti rõõmustab.
„Tegelikult ei ole Malta parim koht, kuhu põgeneda,” sõnas Šaša aknast välja vaadates. „Liiga palju inimesi ühel ruutkilomeetril ja tsivilisatsioonile liiga lähedal.”
Nende tänav on nüüd nagu Hiina näitelava. Hiina saatkonna töötaja koos naisega on silmist kadunud ja nende asemele on ilmunud Hiina kaunitar.
Kauge vahemaa tõttu pole näha, kas ta on imeilus, kuid on näha, et ta on Hiinast. Ja ilu võib ka aimata.
Naise käitumise põhjal.
Kui naine kõnnib tänaval nii, nagu kõik peaksid teda vaatama, veidi maneerlikult ja koketeerivalt, teab ta täiesti kindlalt, et on, mida vaadata.
„Aga miks sa ei põgenenud mõnele teisele saarele?” küsis Miki.
„Sel ajal polnud mingit teist saart,” vastas Ema Nora.
„Kus? Kaardi peal?” küsis Miki. „Maakaardi peal ei olnud teist saart?”
„Mitte maakaardi peal,” vastas Šaša. „Horisondil.”
Kui elada sellises kohas, saaks kodus mängida mängu „Kes astub mööda tänavat? Kas hiinlane või mittehiinlane?”
Raha peale.
All vaatlevad kolm hiinlast kastanit. Puud.
Imetlevad.
Mitte ükski eurooplane ei suudaks ühte üksikut kastanit niimoodi imetleda, ent hiinlased teevad seda grupikaupa.
„Kas sina pole kunagi mõelnud kuhugi põgeneda?” küsis Vanaema Amigorena.
„Võib-olla isegi olen mõelnud,” vastas Šaša.
„Ja miks sa siis ära ei jooksnud?”
„Tegelikult ... ma jooksin ära,” vastas Šaša. „Palju kordi.”
„Aga miks ma siis näen sind iga päev?” ütles Vanaema Amigorena.
„Ma põgenesin mõtetes ära,” vastas Šaša.
„Aga sina, kas sa ei ole mõelnud kusagile ära põgeneda?” küsis Vanaema Amigorena.
„Olen mõelnud,” vastas Miki.
„Ja miks sa siis ei ole põgenenud?”
„Polnud võimalust.”
„Ka sa pole kavatsenud midagi näpata?” küsis Vanaema Amigorena ja läks ise oma küsimusest ärevile.
Siis muutus pahuraks ja surus hambad risti, et ta küsimus ei kõlaks pakkumisena.
Hiinlased ei kõndinud enam akna taga, ja hakkas pisut igav.
„Aga kui sul oleks võimalus põgeneda, kas sa jookseksid siis ära?” küsis Vanaema Amigorena.
Miki ei vastanud.
Vaatepilt hiinlaste poodiumil muutus taas huvitavamaks. Välja ilmus Hiina bandiit.
Naljakas bandiit. Nagu Hiina filmist. Käed taskupõhjas. Astub vaarudes.
Näeb välja naga tänavaröövel. Näeb väga hea välja.
Euroopas ... Euroopas püüavad tänavaröövlid välja näha mitte nagu tänavaröövlid, ja see tuleb neile röövimisel ainult kasuks.
Need aga, kes näevad välja nagu röövlid, ilmuvad tänavale vaid öösiti.
Kuid see bandiit lausa kiirgab päeva üleüldise heaolu taustal pahelisusest.
Šaša selgitab: hiinlasetele avaldab ilmselt suurt mõju Pekingi ooper.
Ja selle koopiad.
Provintsiaalsed koopiad.
Kui tegelane on seal halb, siis ta ka näib halb, ja kui on väga halb, siis ta ka näib väga halb.
Mida ta endast ometi arvab? Teda vahivad ju niigi kõik.
„Kas ta oli ilus?” küsis Miki.
„Kes?” küsisid Ema Nora, Šaša ja Vanaema Amigorena ühest suust.
„See kirjanik Maltalt.”
„Võib-olla oli,” vastas Ema Nora. „Lapsepõlves oli ta isegi poseerinud ühe religioosse skulptuuri jaoks. Ja see skulptuur seisab siiani tema kodulinna katedraalis.”
„Ka sa olid temaga lapsepõlves tuttav?” küsis Vanaema Amigorena.
„Ei, lapsepõlves ei olnud tuttav,” vastas Ema Nora.
„Mida see skulptuur kujutas?” küsis Miki.
„Naist, kes hoidis käes lina, millesse Kristus pühkis oma nägu, kui ta Kolgata mäele rühkis, ja veel üht naist koos poisikesega, kelle modell see Malta kirjanik oligi lapsepõlves olnud,” vastas Ema Nora.
„Keda see naine ja see poisike siis kujutasid?” küsis Miki.
„Ma ei tea, ma pole ju religioossete süžeede asjatundja,” vastas Ema Nora.
„Kas sa oled mittereligioossete süžeede asjatundja?” küsis Vanaema Amigorena.
„Just nimelt,” vastas Šaša.
Reklaamipaus lõppes ja Miki keeras televiisori hääle tugevamaks:
„Kas teie meelest on nii, et kui oled juba peaaegu kuuekümne aastane, on kergemate, erootiliste romaanide kirjutamist liiga hilja alustada?” küsis Ema Nora professionaalse küsitleja rolli üle võttes.
„Varem te ju kirjutasite ainult kõige väiksematele,” vastas ajakirjanik pisut kõheldes.
„Väikesed lugejad kasvavad ühel päeval suureks,” selgitas Ema Nora.
„Kodus sa räägid hoopis teistmoodi,” ütles Miki.
Tema pärisnimi on Nika. Kuid see nimi on kirjas vaid dokumentides.
Kodus ei kasuta seda mitte keegi mitte kunagi.
„Te panite mulle meelega niisuguse nime,” räägib Miki tihtipeale.
„Miks meelega?” küsib temalt tema perekond.
„Te kõik tahate rõhutada, et mul ei ole siin mingit staatust,” ütleb Miki. „Nagu mingil hiirel.”
„Aga mispärast sa siis hakkasid erootilistel teemadel kirjutama?” küsis Vanaema Amigorena, kui intervjuu Ema Noraga oli läbi.
„Aga sellepärast,” ütles Šaša.
„Ma ei mõista,” ütles Vanaema Amigorena.
„Sellepärast, et erootika huvitas teda rohkem kui lapsed,” ütles
Šaša. „Ja lastest tahtis ta võimalikult kiiresti ... ”
„Ma arvasin ise ka niimoodi,” nõustus Vanaema Amigorena. „Ta ei armasta lapsi.”
Tegelik põhjus peitus aga mujal.
Ema Nora elas oma perega pikka aega riigis, kus kehtis kirjutamata seadus, mis keelas erootikat isegi mainida.
Kirjutamata seadus kestis viiskümmend aastat.
Ja siis äkki, kui poliitiline olukord muutus, oli erootilistel teemadel justkui lubatud kirjutada.
Kõigil.
Vähe oli neid, kes sellele vastu panid.
Kui algas erootilise kirjanduse tormijooks, mõistsid paljud kirjanikud, et lapsed võivad oodata, kuid tormijooks mitte.
Seega siis.
Ema Nora ei olnud ainus ega erand.
Tema erandlikkus oli ehk vaid see: ta kuulus väikesesse kahekümnest kirjanikust koosnevasse rühmitusse, kus nad hakkasid selle asjaga tegelema, olles ise juba kuuekümnendates aastates.
„Näidake mulle seda Sacher-Masochit,” ütles Vanaema Amigorena, kui kired erootika ümber vaibusid.
„Mis Sacher-Masochit????” küsis Ema Nora.
„Seda, kes kahju tegi,” selgitas Vanaema Amigorena.
Ühel päeval algab inimese elus lõpuks niisugune ajajärk, mil ta hakkab huvituma kõigest ja kõigist, mis või kes teda kahjustavad või võivad kahjustada.
Vanaema Amigorena pani suitsu ette, mõeldes selle mõtte peale oma sõnadega.
„Nii ei saa enam kauem kesta,” sõnas Ema Nora.
* * *
Kunstitarkade komisjon on veendunud: maailmas on olemas vaid üks hobune.
Mongoli hobune.
Kuid vanad hiinlased olid näinud ka teisi hobuseid. Juba kuus aastasada tagasi joonistas Songi dünastia hobusemaali meister – hiinlastel oli neid rohkem kui üks – Li Gonglini viis hobusepilti.
„Joonistas” oleks täpsem öelda kui „maalis”, sest
need pildid meenutasid rohkem kalligraafilisi eskiise kui maale.
Ei oska hiinlased maalida.
Ehkki armastavad pilte värvida erksate värvidega.
Piltide peal polnud hobused omapäi jäetud. Neid valvasid tallipoisid.
Seega seisis iga viie Li Gonglini joonistuse peal üks hobune ja üks tallipoiss.
Ja kuigi tähelepanelik vaatleja võis märgata, et hobused olid eri tõust, nägid nad täpselt ühesugused välja.
Üks ja sama hobune: rahulik ja tundetu. Selle eest olid tallipoisid erinevad.
Nad erinesid nii rahvuseti kui ka päritolu poolest. Nad erinesid nii väljanägemise, riietuse kui ka rühi poolest.
Kuid tähelepanelik vaatleja võis märgata veel üht väga olulist – kõiki ühendavat – omadust.
Professionaalsust.
Nad kõik nägid välja nagu petised.
Nagu petised, sahkerdajad, kupeldajad, valerahategijad, saamaahnurid, mõtles Castiglione viit vanaaegset pildirulli ettevaatlikult – ühekaupa – lahti rullides, silmitsedes ja ettevaatlikult kokku rullides.
Kunstitarkade komisjon lubas seda. Viienda Qingi dünastia Keisri loal.
Kas niisuguse välimusega saab hobust müüa? mõtiskles Castiglione.
Keegi ei usu ju neid.
Aga võib-olla Li Gonglin märkas midagi, mida hobuste ostjad ei märganud?
Võib-olla kunstnik ainsana märkas. Seda hobuseparisnike salalikkust?
Aga võib-olla pole ilma kavaldamata ja petmata võimalik, mõtiskles Castiglione. Hobust müüa?
Piltide pealkirjades polnud sõnagi tallipoistest. Pealkirjad olid „Viis suursugust hobust”.
Ei ole õigesti, mõtles Castiglione. Piltidele pole õiged pealkirjad pandud.
Li Gonglin mõistis vaevata tallipoisi loomust, kuid hobuse loomust mõista tal ei õnnestunud, nagu ka teistel kuus aastasada tagasi, mõtles Castiglione. Ehkki hobuste proportsioonid olid õiged.
* * *
Isa Castiglione saabus Hiinasse koos jesuiitide misjoniga, et maalida freskosid katoliku kirikutes. Kui aga sobivaid kirikuid pole, siis koos jesuiitidega need püstitada.
Ja juba seejärel. Kaunistada maalidega.
Ta seilas siia, et maalida evangeliste ja peaingleid. Kuid kõige rohkem tahaks Castiglione maalida usuvõitlejaid.
Juuditit, kes habraste sõrmeotstega Olovernese peast kasvanud juuksepahmaga mängib. Tema pikkade juustega.
No muidugi.
Mis on kasvanud maharaiutud peast. Tema maaliks neid juukseid.
Juukseid, mis on keerdunud ümber käte ja võib-olla ka ümber jalgade.
Paljaste.
Paljaste ja verepritsmetes. Millise mõnuga ta maaliks. Naise punase rüü serva.
Mis on verest läbi imbunud. Ja verega määrdunud kingi. Või.
Taavetit, kes purustas väikese kiviga hiiglase pea. Koljati pea.
Ja pärast seda.
Hüppas ta rinnale, et vaadata, kuidas keha tõmbub siniseks.
Keegi siin ei mõista teda hukka.
Et itaallane tahab maalida pilte hispaanialiku kire ja kannatusega.
Siin on ju Hiina.
Castiglione põgenes maalide eest ja Euroopast ainult kuulsuse pärast.
Ja raha pärast.
Aga see põgenemine oli, tõsi küll, seotud ka asjaoluga, et ta pidi austerlaste eest ära jooksma. Kuid Castiglione oli iseennast juba ammugi veennud, et ainuüksi austerlaste pärast poleks ta kusagile jooksnud.
Ta maabus Kantonis, et avada hiinlastele pintsliga taevas.
Kirikute laekaarel.
Et hiinlased näeksid vähemalt ülestõusnud Kristuse puhtaid jalataldu.
Ta oli seilanud siia laevaga, et selgitada, miks. Miks on jalad läbi torgatud.
Ja kes on selles süüdi.
Ta põgenes maale, kus võib uuesti kõike otsast peale alata.
Et luua Hiinamaal pintsliga uut maailma. Et unustada Itaalias teda painanud ...
Kättemaksuiha.
Itaalias painab kõiki kättemaksuiha. See on selline maa.
Ta põgenes Hiinasse, et oma hinges eristada Ignatius Loyola õpetust mööda kurja ja head.
Ilma kiirustamata.
Hüva.
Ta põgenes sellepärast, et Euroopas ähvardas teda karistus.
Teda oleks võidud süüdi mõista.
Kuid ka Ignatius oleks peaaegu süüdi mõistetud. Tema pärast läksid nad isegi tülli.
Kirik ja riik.
Mõlemad himustasid teda.
Võib-olla Ignatius pääseski sellepärast puhtalt. Kuid Isa Ripa, Isa Ripa rääkis, et tema, Isa Ripa, lahkus Euroopast üksnes selle pärast
... sellepärast, et seal olid kõik minetanud distsipliini.
Ja eks ka entusiasmi. Kõik olid minetanud. Kõik jesuiidid.
* * *
Hiinas on katoliku kiriku laed lamedad.
Isa Giuseppe Castiglione oli tulnud selleks, et nendele kaarvõlvi maalida.
Jumala auks.
Niisuguseid, mida keegi tegelikest ei erista. Niisuguseid, nagu on Roomas.
Kuid nende dominiiklaste pärast ... nende dominiiklaste pärast ... nende dominiiklaste pärast
... pidi ta seitse aastat koos Isa Ripaga mööda saatma portselanikodades.
Pingi peal.
Pintseldades emailvärviga taldrikuid ja vaase. Evangelistide asemel roosad pojengid.
Usukannatuste asemel kollased roosid. Ususõdade asemel lootoseõied.
Kuukivi värvi.
Ja kõige muu asemel – kuldsed krüsanteemid. Nii muutusid unistused ja lootused lilleliseks õuduseks.
Ehkki.
Isa Ripa ütles, et kui nad oleksid prantslased ... oleksid nad õnnelikud.
Kui oleksid siia sattunud. Miks? küsib Castiglione.
Prantslased, ütleb Isa Ripa.
Proovivad juba aastakümneid hiinlaste portselani valmistamise saladust välja nuhkida.
Kelle jaoks? küsib Castiglione. Oma kuninga jaoks.
Kas on juba? küsib Castiglione. Ilmselt, sõnab Isa Ripa, veel mitte. Millised ebakristlikud kõnelused ...
Prantsuse jesuiidid erinevad teistest jesuiitidest. Hispaanlased, portugallased, itaallased teenivad Paavsti. Prantslased – oma Kuningat.
Niisugused on tingimused. Ainult sellised, ütleb Isa Ripa.
Tõsi, Isa Ripa ei sattunud taldrikute maalimise töökoja pingile dominiiklaste tõttu.
Ta sattus siia arusaamatuse tõttu.
Kuigi Keisri otsust ei tohi vist arusaamatuseks nimetada.
Isa Ripa sattus taldrikute maalimise töökoja pingile, kui Vana Neljas Qingi dünastia Keiser oli tuhandendat korda küsinud, kas Isa Ripa oskab maastikumaali perspektiivi maalida?
Kas oskab?
Isa Ripa vastas tuhandendat korda Keisri küsimusele, et ta on portretist.
Ja oskab maalida portreid.
Isegi Isa Ripal on raske selgitada, miks nii läks.
Tal on erakordne anne sundida inimesi tegema seda, mida ta tahab, ja juhtida keerulist kõnelust soovitud suunas.
Kõneldakse, et peaaegu samasugune nagu Ignatiusel. Ei, mitte parem.
Vaid peaaegu samasugune.
Anne on peaaegu samasugune nagu Ignatiusel, aga kükitab portselanimaalija pingil.
Isa Ripa seletab, et nad on „Jeesuse sõdurid”. Kuid ka sõdurid ei sõdi kogu aeg.
Mõnikord nad istuvad.
Aga Don Pedrini, ütleb Isa Ripa. Kes? küsib Castiglione.
Isa Ripa selgitab.
See ministrant, Don Pedrini.
Don Pedrini sõitis sama laeva peal, kus ka Isa Ripa.
Ja jumalateenistustel ta mitte ainult ei teeninud, vaid ka laulis, ütleb Isa Ripa.
Kord palus Vana Neljas Qingi dünastia Keiser Don Pedrinil häälestada eurooplaste kingitud simblid ja klavessiinid.
Don Pedrini vastas Vanale Neljandale Qingi dünastia Keisrile, et simblit häälestatakse mitte keele, vaid kätega.
Kus ta praegu on? küsib Castiglione.
Keiser käskis tal tagasi koju minna, ütleb Isa Ripa vaikselt.
Kuidas? küsib Castiglione. Jalgsi, ütleb Isa Ripa.
Isa Ripa ütleb, et ta tegi nalja.
Keiser ei käskinud Don Pedrinil ära minna.
Aga Loyola ei teinud nalja ega naernud mitte kunagi, ütleb Isa Ripa.
Ta ei kaotanud kunagi oma suursugust rahu. Ta tavatses öelda: tühje sõnu pole vaja.
Selliseid, mis ei tähenda ütlejale endale ega teistele midagi ja millel polegi eesmärki.
Pole midagi anda.
Ja veel ütles Ignatius Loyola: oma kõnes tuleb vältida igasugust lõksutamist.
Lõksutamist, laimujuttu ja tagarääkimist.
Vana Keisri ja Don Pedrini suhted olid nii head ...
Nad isegi mängisid kahekesi koos ühel klavessiinil, ütleb Isa Ripa.
Neljal käel? küsib Castiglione. Kahel, ütleb Isa Ripa.
Kuidasmoodi? küsib Castiglione.
Keiser parema, Don Pedrini vasaku käega.
Ja kuidas sai Keiser ta ära saata?
Don Pedrini õpetas tema kolmele pojale muusikat, õpetas neid muusikainstrumente valmistama, ütleb Isa Ripa.
Oma kätega.
* * *
„Nii ei saa enam kauem kesta,” ütles Ema Nora.
Mõne nädala eest oli ta oma parima sõbrannaga tülli pööranud. Olid rohkem kui kakskümmend aastat sõbrustanud.
Olid niimoodi tülli pööranud, et Ema Nora kustutas isegi tema nime oma mälust.
Pööras tülli ja otsustas: „Küllalt.”
Otsustas „küllalt” alles siis, kui nad polnud mitme nädala jooksul ära leppinud.
Otsustas „küllalt”, vaja on elu otsast peale alustada.
Ja sai juba järgmisel päeval aru, et elu ei õnnestu otsast peale alustada, juba on liiga kaugele mindud.
Ja siis ta otsustas: tuleb ümber korraldada. Elu nimelt.
Ja otsustas ümberkorraldusi alustada Vanaema Amigorenast.
„Nii ei saa enam kauem kesta,” ütles Ema Nora.
„Nii ei saa enam kauem kesta,” ütles Ema Nora. „See peab lõppema.
Selle suitsu sees ei ole võimalik elada.”
„Gatos,” ütles Vanaema Amigorena, asetades oma tossava sigareti klaasist tuhatoosi servale. „Perros,” ütles Vanaema Amigorena, ja vaatas ise ähvardavalt Ema Nora rohelistesse silmadesse. „Täielik tristeza,” ütles Vanaema Amigorena ja tatsas oma tuppa.
* * *
Don Pedrini poleks pidanud Hiinasse sõitma, ütleb Isa Ripa.
Vaid Paraguaysse.
Sellist mõtet polnud Castiglione veel kuulnud.
Seal oleks temast rohkem kasu olnud, ütleb Isa Ripa.
Võib-olla ongi see mõte õige, kuid Don Pedrini ise ei tahtnud Paraguaysse sõita ja keegi ei saanud teda sinna saata.
Ta ei olnud jesuiit.
Ning oli tulnud siia omal soovil. Castiglione tahab midagi jutustada. Don Pedrini kohta.
Isa Ripa ütleb, tuleb vältida igasugust lõksutamist, laimujuttu ja tagarääkimist.
* * *
Nagu laip, mida saab igasse külge keerata, mõtleb Castiglione.
Isa Ripa on vaid kuus aastat temast vanem. Ja nad istuvad mõlemad ühel ja samal pingil. Kuid neid eristab rohkem kui üks aste.
Jesuiitide vahel ei ole võrdsust. Vaid sõjaväelaslik hierarhia.
Alluv peab vaatama ülemale nagu Issandale.
Ja kuuletuma talle „nagu laip, mida saab igasse külge keerata”.
* * *
Isa Ripa on sattunud portselanimaalija pingile õigluse või jonnakuse pärast.
Kuidas keegi näha tahab.
Aga Giuseppe Castiglione istub portselanimaalija pingil üksnes dominiiklaste pärast.
Neljas Qingi dünastia Keiser ei ole temalt ei simblite ega perspektiivi kohta midagi küsinud.
Castiglione on portselanimaalija pingile sattunud sellepärast, et ta saabus valel ajal.
Muidugi võib öelda, et Portugalist polegi võimalik laevaga Kantonisse, Makaosse õigel ajal jõuda.
Mõnikord seilab laev peaaegu aasta.
Pooled parimatest Kristuse meremeestest hukkuvad enne Kantonisse jõudmist.
Kas saab laev viga või tungivad mereröövlid kallale. Hiina mereröövlid usuvad millegipärast, et jesuiidid on määratu rikkad.
Mereröövlid röövivad nad ära ja nõuavad algul lunaraha.
Enamasti nad seda ei saa. Niinimetatud ohvriandi.
Mõned jesuiidid surevad, kui on jõudnud Hiinamaa randa.
Skorbuuti või pikka aega kestvatesse haigustesse. Seda nimetatakse samuti ohvrianniks.
Hiinasse seilavad vaid kõige paremad, kõige haritumad ja kõige andekamad võõrkeeltele.
Valitud.
Ükski teine konfessioon pole nii ettevaatlik uute liikmete vastuvõtmisel kui jesuiidid.
Ka Ignatius toonitas seda.
Sobivad vaid terved, tugevad, hea välimuse ja terava mõistusega mehed.
Rahuliku loomuga, kuid samal ajal energilised. Vara ja päritolu ei ole vajalik tingimus.
Kuid oleks alati väga soovitatav.
Misjonile sõidavad vaid parimad.
Ja kohale jõuavad vaid need, kel kõige rohkem veab.
Castiglione jõudis õnnelikult ja elusana Makaosse. Kuid valel ajal.
Ta saabus kohale pärast seda, kui Vana Neljas Qingi dünastia Keiser oli tutvunud Paavsti bullaga.
Kui poleks olnud dominiiklaste bullasid, poleks olnud ka Paavsti bullat, ja Vanal Neljandal Qingi dünastia Keisril poleks olnud põhjust solvuda.
Isa Castiglionel poleks olnud tarvidust istuda ja taldrikutele ja kaussidele virsikuid maalida.
Ent kui Castiglione kohale jõudis, oli bulla juba ametlikult valjusti ette loetud.
Vana Neljas Qingi dünastia Keiser hakkas vastu
ja kuulutas: „Katoliiklus olgu Hiinamaal keelatud ja kõik Lääne misjonärid, välja arvatud need,
kes taipavad teadusest ja tehnikast või on liiga vanad koju naasmiseks, peavad Läände tagasi minema.”
Kakssada aastat kestnud misjonitöö oli tühja jooksnud.
Isa Ripa kümme aastat väldanud püüdlused samuti.
Selle ajaga oli Isa Ripa habe pikaks veninud ja halliks läinud.
Isa Ripa kinnitab, et Hiinamaale tuli ta puhtaks aetud lõuaga.
Muutustele vaatamata on nii Isa Ripa kui ka Castiglione ikka veel Hiinamaal.
Tähendab, et kõik pole Hiinamaal veel kadunud. Virsikuid maalides kordab Isa Ripa aina, et nemad on sõdurid.
Kes on tulnud eriülesandega ja ootavad nüüd õiget hetke.
Lahingu algust, ütleb Isa Ripa lehti maalides. Nad peavad olema iga hetk valmis võitlusse astuma. Kiriku eest.
Tõesti, kõik pole veel kadunud.
Sest hiinlased pole neid tükkideks hakkinud.
Pole veel neid ühe noaga 1600 tükiks hakkinud, ütleb Isa Ripa.
Nagu mõnda teist. Jesuiiti. Aeglaselt.
Kaks jesuiiti suudavad veel.
Suudavad veel proovile panna, kui palju on neil jõudu.
Ja millist jõudu.
Nii palju, kui palju neil Keelatud Linnas on lubatud. Ehkki innukust jääb neil mõlemal juba puudu ...
Ja sedasama jõudu.
Et näha kõigis neis muutustes ja hädades... tõelist õnnistust.
Isa Ripa kordab: maailmas on vähe kohti. Kust poleks jesuiite ära aetud.
Veneetsiast aeti ära, ja Prantsusmaalt aeti ära. Kuid hiljem lubati ju tagasi minna?
Isegi neil, kel on „teadmised”, tekib alatasa kahtlusi. Kui Castiglione kaotab viimase jõu ja teda haaravad kahtlused ja kõhklused, kordab Isa Ripa uuesti.
Kõiki sõnu.
Kolm korda aastas.
* * *
Miks nad tulid Hiinasse, on mõlemale selge: Kindral saatis.
Ainult jesuiitide ordu Kindral tohib neid saata. Ja nemad vaid kuuletusid ja lasksid tal otsustada. Millises maailmapaigas nad peaksid Kiriku eest võitlema.
Ent Isa Ripa ütleb: ta oli ka ise otsustanud Hiinamaale sõita.
Miks? küsib Castiglione.
Isa Ripa vastab: ta kuulis häält. Ülalt.
Ja mida hääl ütles? küsib Castiglione. Et see on minu saatus, vastab Isa Ripa.
Sellest ajast alates hakkab Castiglionele tunduma, et Isa Ripa keha helendab.
Ehkki Castiglione oli enne ärasõitu Portugalis piinanud end kahtlustega, oli nendega võideldes mediteerinud, palvetanud, palvetanud ja paastunud, ei olnud talle ühtki nägemust ilmutatud.
Võib-olla pole tema usk piisavalt kindel?
Isa Ripa ütleb: jesuiit peab oma mõtted endale hoidma.
Mõtted, et temast võiks saada pühak. Nagu Ignatius.
Kui jesuiidile sellised mõtted pähe tulevad, peab ta kohe end käsile võtma.
Palvetamisega.
Veel ütleb Isa Ripa: nende eesmärk ei ole vaimsete kangelastegude sooritamine, et pühakuks saada.
