Читать книгу Elu mõttetusest - Urmas Vadi - Страница 3

See on lihtsalt selline nimi – Pettunud inimeste küla. Tegelikult pole see mingi küla, pigem linnriik, ja ka inimesed siin pole pettunud, vastupidi, nad on siia tulnud suurte unelmatega, lootuses, et nüüd kõik muutub, kõik õnnestub, algab uus ja parem elu.

Oma nime sai see koht peale seda, kui Peeter I oma väesalgaga siit läbi kihutas. Peeter1I hobune jäi mutta kinni ja kuningas oli nii vihane ja pettunud, et sülitas. Ning seda kohta, kuhu Peeter I sülitas, hakatigi kutsuma Pettunud inimeste külaks. Esmalt oli siin vaid paar väikest majakest, needki teineteisest meeletus kauguses. Kuid siis rajati sadam ja maanteed, kerkisid hooned, esmalt ühepereelamud, siis juba kortermajad. Siia elama soovijaid oli rohkem, kui ehitada jõuti. Peagi töötasid koolimaja, lasteaed, ostukeskus, jäähall, pakiautomaadid koos kullerteenusega, valmisid seikluspark, haigla ning hooldekodu. Ka paljud firmad olid otsustanud oma tootmise ja logistikakeskused koos kontoritega siia üle tuua. Ei läinud kaua aega, kui omandati linna staatus, tekkisid eeslinnad, neist omakorda arenesid uued keskused ja linnajaod. Ka turistide huvi ja külastatavus tõusid iga aastaga. Meie riigi endine pealinn jäeti peagi maha, seal võis veel ringi uitamas näha paari väsimatut patriooti, kes arvasid, et küll nad saavad ka seal oma elu elatud, kuid lõpuks vandusid nemadki alla ja kolisid meie juurde.

Mina tulin siia kuulutuse peale. Olin juba tükimat aega viibinud mingis augus, mu vaimne, emotsionaalne ja füüsiline aku vilkus viimase kriipsu peal. Mind ei huvitanud enam miski, mulle ei pakkunud rõõmu ei mu töö ega kodu, ei mu naine ega lapsed, ka ei tahtnud ma enam näha oma sõpru, kuni ma ühel hetkel avastasin, et mul ei olegi enam sõpru, mu lapsed ja naine hoiavad minust eemale, tööandjal on ilmselgelt keegi palju vilkam, elurõõmsam ja andekam välja vaadatud ja ta ootab vaid mõjuvat põhjust, et minust vabaneda. Sel hetkel ma taipasin, et ma olen täiesti üksi ja seisan oma elust eemal nagu üks vana mopp koridori harjakapis.

Kui ma nägin kuulutust, et Pettunud inimeste küla otsib endale kroonikut, et üles kirjutada selle paiga pärimus ja siinsete inimeste lood, ei kõhelnud ma hetkekski. Minu kuupalk oli 2018. aasta seisuga 1800 eurot bruto, lisaks anti mulle elamiseks ridaelamuboks, ja seda täiesti tasuta. Sest kroonik peab ju ka kusagil elama.

Muidugi olin ma väga õnnelik selle süllekukkunud võimaluse üle, kuid elatud elu taak ja väsimus rippusid ikka veel mu küljes nagu tina, kohanemine võttis aega. Isegi kauem, kui ma arvasin. Ilmselt oligi asi minus, et ma kippusin nägema kõike tumedates toonides ja märkasin nende justkui rõõmsate inimeste eludes ka seda, mida nad ei oleks tahtnud näidata.

Järgnevalt mõned sissekanded.

Pettunud inimeste küla kõige vanem elanik Artur pole terve elu oma vanemate talust ja sellest külast välja saanudki. Aga ootamine tasus end ära. Korraga sattus Artur oma maja ja perega elama keset linna, mitte kunagi varem polnud tal nii vedanud, lapsed ja lapselapsed jagasid talu maad kruntideks ja neil oli hea. Öeldakse, et raha ei tee õnnelikuks, aga sel korral see paika ei pidanud.

Täna võtab Artur oma kodus vastu külalisi, on suur juubel, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud! Järgneb paus, tekib juba kahtlus, kas linna kõige vanem inimene üldse kuulis, mis talle öeldi? Aga kuulis küll, Artur lihtsalt mõtleb, mida öelda, mõtleb pikalt, vaatab siis lilli vaasis, vaatab valgust, mis lõikab läbi tolmuse õhu, viimaks ta vastab:

„Nojah, aga mis see muudab?”

Inimene, kes lapsest peale on kogunud raha, rublasid, dollareid, kroone, eurosid, väärtpabereid, aktsiaid, väärismetalli, kinnisvara, et oleks veidigi lihtsam.

„Aga ei ole!”

Naabrimees oli pikalt oodanud puhkust, et siis alustada vannitoa remondiga. Ta laob ehituspoes auto täis pahtleid, liivapabereid, pintsleid, rullikuid, kaks kasti vannitoa seinaplaate, plaadisegu, vuugisegu ja montaaživahtu, seda läheb alati. Auto võtab paigast, korraga käib tagaistmel ilge jumakas, lõhkeb üks vahupurk. Mees jätab auto seisma, tuleb välja, avab tagaukse ja jääb vaatama.

„Kus ikka paisub!”

Ä ärelinna taksojuht käib harva oma piirkonnast väljas, kui tahetakse minna keskusesse, siis need sõidud ta tühistab. Kuid täna on teisiti, ta on otse sündmuste epitsentris, on teatripäeva pidu, antakse auhindu, kohale tulevad kõik kuulsad näitlejad.

Ta oli terve õhtu oma autoga teatri ees ootel. Aga kui jõudis kätte tema kord, istusid taksosse üks tundmatu kirjanik (see olin mina, sain sel õhtul auhinnaks ühe klaasist kuuli, hakkasin endast hetkeks juba hästi arvama) ja veel tundmatum teatriteadlane. Taksojuht andis oma pettumusest igal võimalikul moel kehakeelega märku (teised vedasid õhtu otsa näitlejaid, kes mängisid seriaalides, isegi filmides, oli ka ilusaid naisi, väga ilusaid!), iga tema rakk kisendas solvumisest ja ülekohtust. Omaette mühisedes viskas ta kirjaniku ja teatriteadlase sinna, kuhu need tahtsid. Autouks jäi minejatest veidi irvakile, juht venitas end üle käigukangi, üle kõrvalistme, tõmbas ukse vihase pauguga kinni ja võttis kummivilinaga paigast. Ega see temast ilus ei olnud.

„Aga mis nad siis tulevad!”

Nii sageli näen vastasmaja aknaid jälgides, kuidas veidi peale keskööd tõuseb üks naine voodist, keerab endale lina ümber ja läheb läbi hämara koridori tualetti.

„Tahaks kordki olla esimene.”

Mida aeg edasi, seda tõsisemalt ma oma kroonikukohustusi võtsin, ma tahtsin olla kõikjal, hakkasin käima ka täiesti võõraste inimeste matustel, istusin kirikus tagapingil, sulandusin surnuaias, peiedel rääkisin kaasa, kuulasin, tegin märkmeid. Nii ka eile. Sain kadunukese kohta teada, et ilmselt oli ta kogu elu arvanud, et on väga mõnus mees, teeb muhedat nalja ja meeldib kõigile, saab kõigiga hästi läbi ja nii. Nüüd teistega väljas kohvikutrepil suitsu tehes kuulsin aga, et enamik pidas teda hoopiski jube tüütuks tropiks. Tõsi, matustel ei nutnud keegi ja seda ei pannud keegi peielistest ka tähele. Kui siis vaid tema ise, kel on nüüd võimalik vaid nentida:

„No näed siis.”

Logistikakeskuse omanik on muidu väga rõõmus mees, osaleb aktiivselt linnaelus, teeb annetusi, toetab sporti, aga vahel juhtub, et ta kukub ära, mingi nukrus tuleb peale, on tunne, nagu oleks kõigest ja kõigist nii eemal.

Nagu igal aastal, korraldab ta ka seekord oma firma töötajatele suvepäevad, sõidetakse linnast välja rohelusse, mängitakse petanki, laud on lookas, õhtul on saun, sauna kõrval tiik, on tellitud ka ansambel, kõik tantsivad ja on väga tore õhtu. Aga hommikul, kui kõik on lahkunud, istub logistikakeskuse omanik suvemaja trepil:

„Oli seda kõike nüüd vaja!”

Jälle ei tule mul und, tunnen muret ja valutan südant kõigi linnaelanike pärast, üldse inimeste pärast, see valu ei lase mul magada. Kesköö on ammu läbi, tuled akendes kustuvad, nagu sulguvad väsinud silmad. Läbi hämaruse näen seda üksikut kurba naist, kes keerab endale voodilina ümber, sel ööl pole tal sedagi. Ta istub toolil, silmisse valguvad pisarad, kogu tema keha on täis valu ja kannatusi, naine kõõksub hääletult, vaid keha rapub. Tooli jalad liiguvad temaga samas rütmis, kiuksuvad vastu parketti. Kui need toolijalad oskaksid rääkida!

(On isegi hea, et toolijalad ei räägi.)

Luuletaja Ivar Sild läheb oma kodupoodi, ei teagi, mida täna õhtusöögiks teha. Ta käib poes edasi-tagasi, kord peatub lihaleti juures, siis silmitseb leivariiulit, võtab puuviljaosakonnas õuna, tõstab korvi, aga paneb selle siiski varsti tagasi, mingi imelik tunne on viimasel ajal peal, nagu midagi ei toimuks, nagu kõik läheks mööda. Viimaks jõuab Ivar Sild piimatoodeteni, ja ilma et ta isegi seda endale teadvustaks, võtab kätte pärmipaki ja loeb sellelt järjest koostisaineid, viimaks nendib:

„Jälle pole mind kutsutud.”

Ü likool on kutsunud endale kaheks semestriks külalisprofessori. Läks pikalt aega, enne kui ajad said klappima, nüüd siis viimaks ometi. Hea meel on ülikoolil, üliõpilastel ja ka minul kui kroonik-vabakuulajal. Ja näha on, et ka professor ise tunneb end hästi ja vabalt, justkui rutiinist veidi välja saanud, ta on tõesti tasemel, sügav, tabav, meeletu lugemusega, suurepärane rääkija, tema raamatuid on tõlgitud kümnetesse keeltesse, ka ta ise on suuteline oma raamatuid tõlkima. Esimesse loengusse on kogunenud rahvast nii palju, et mõned peavad istuma trepil, aga keegi ei lähe ära, kuulatakse suure huvi ja vaimustusega. Professor on vilunud, ta võib rääkida isegi siis, kui ta parasjagu ei mõtle, ja seda ta hetkel teebki, suu räägib, kuid ta ise mõtleb teatava kurbuse ja kahjurõõmuga:

„Ja mitte keegi teist ei tea, et ma olen ühe munaga.”

Sellessamas korteris, kus naine end voodilina sisse keerab, elab ka üks mees, umbes sama vana kui mina. Enamasti pole teda näha, ja mind huvitabki rohkem naine, tema rullikeeratud kujus on nagu peidus mingi saladus. Aga vahel kahkjas hommikuvalguses näen ka meest. Ta seisab seal akna all üsna halli moega, aluspükste väel, ja on ilmselt kindel, et mitte keegi teda ei näe. Kuid ühel hetkel meie pilgud kohtuvad ja me mõlemad tõmbume aknast eemale.

Ilmselt nägi see mees midagi sarnast nagu mina.

Siia kolides oli tal ainult üks eesmärk: saaks rahu ja privaatsust ja teistest inimestest võimalikult kaugele. Esialgu see nii oligi, aga siis said linn ja teised inimesed oma majadega ta kätte.

„No mis sa loomadega teed!”

Olen ta oma mõttes ristinud inimvihkajaks. Talle ei meeldi tema rahvas, naabrid, kolleegid, polegi mingeid kolleege. Tema ainsad kaks sõpra on sama tigedad ja eraklikud kui ta ise, tõelised misantroobid, peaaegu ei suhtle ja nii ongi hea, oluline on hoida distantsi, piisab vaid teadmisest, et ollakse üksteise jaoks olemas. Talle ei meeldi ka omaenda lapsed ega abikaasa, juba saigi lahutatud, mingi aeg pärast seda tundus, et on veidi kergem küll, siis tungis see sama ilge ja veniv tume mass taas hinge tagasi, nii on, nii on:

„Ja ega ma ise pole kah teab mis kiita mees. Pole selleks just väga palju teinud, et asjad oleksid paremini.”

Aga siis ühel hommikul inimvihkaja ärkab, on imeline hommik, kardinate vahelt imbub mahedat valgust, mitte kusagilt ei valutagi, esimese asjana avab ta arvuti, läheb Facebooki, kus tal on kaks tema misantroobist sõpra, kes pole juba mitu kuud teinud ühtegi postitust. Kuidagi nii kerge on olla ja inimvihkaja võtab vastu kõik sõbrakutsed, neid on sada kolmkümmend neli. Kõigi nende inimeste postitused tunduvad nii vaimukad, pildid nii toredad, teevad hea tuju veelgi paremaks, inimvihkaja laigib isegi kassipilte, fotosid kohtadest, kus inimesed on parasjagu käinud. On hea, et ise ei pea elu eest kogu aeg igale poole reisima, aga kui need inimesed tunnevad end seal hästi, siis miks mitte, jumala eest! Samuti meeldivad talle pildid toitudest, millest on tegelikult näha, et ega nad väga hästi maitsta ei saa. Kõik inimeste kommentaarid on nii tabavad, otse naelapea pihta, ta vajutab laik, laik, laik… Alles hiljem mõistus selgineb, ta vaatab ennast ja oma kätetööd, see kõik on nii arusaamatu ja jube, üks tema inimvihkajast sõber juba ongi ta oma sõprade seast ära kustutanud! Mees lausa vabiseb ja rappub, ta huultelt pudeneb karje:

„Miks see Facebook inimesega niiviisi teeb!”

Sel laupäeval olid Astrid ja Egon pulma kutsutud, see kutse tuli üllatusena, päris kauged sugulased ikkagi, aga muidugi tore, et kutsuti. Egon arvas, et ehk ei hakka minema, kuid Astrid oli hoos, nii ammu pole pulma saanud, ikka peab minema! Egon proovis küll ääri-veeri öelda, et kas neid üldse tuntaksegi, pärast tekib segadus, seda veel vaja. Egonil oli päris mitmel korral ette tulnud hetki, kui ta pidi selgitama ja tõestama, kes ta on. Ta oli sellega alati hakkama saanud, siiski jäi sellest alati veidi hõre ja ebameeldiv tunne sisse. Ka selle pulmakutsega oli väike kahtlus, äkki ikkagi on tegemist eksitusega? Astrid helistas ja küsis üle, selgus, et kõik on õige, jah, nad on kutsutud. Ümbrikusse pandi raha, nii on kõige kindlam, mis sa oskad osta, muretseti lilled, mindi kohale.

Pidu oli uhke, ehk isegi liiga priiskav, aga kord elus ju võib, ikka. Kui tehti grupipilti, siis proovisid Astrid ja Egon teiste inimeste vahele ära kaduda, läksid ja seisid tagareas. Viimasel hetkel tõmbas Egon isegi pea alla, äkki hakatakse pärast pildilt uurima, et kes need on, ja keegi ei oskagi öelda ja seda pole vaja. Visati ka pruudikimpu, sellest hoidis Astrid väga kaugele, mõelda, kui kuidagi vopsab see kimp just talle sülle, abielus naine ikkagi, ta läks kohe tüki maad eemale. Hiljem tantsiti, noored läksid lausa päris pööraseks! Egon ja Astrid tantsisid samuti, aga ei võtnud seejuures palju ruumi, tantsisid vaikselt-vaikselt, nii et kui keegi peaks eemalt neid vaatama, võiks arvata, et kaks vana inimest lihtsalt kiiguvad tuules. Süüa oli tohutult, ettekandjad muudkui voorisid suurte auravate vaagnatega, põhiroaks oli valida kolme erineva toidu vahel. Kas kana või lõhe või aurutatud aedviljad ja falafel