Читать книгу Valguse tähed - Urmas Viilma - Страница 3

Mis saab olla hirmsamat kui see, et meid taevas ei tunta! Kui Kristus ise meid ei tunne, kui meie jaoks ei ole kohta Tema kuningriigis, Tema pidulauas … Kus on siis meie koht? Kuhu on meil mujale minna?

Jutlusest Tallinna Toomkirikus 17. novembril 2013

Mida parem ja külluslikum elu ning kõrgem elatustase, seda suurem oht kõrvade kurdistumiseks, silmade tuhmistumiseks ja südame kõvenemiseks ligimese kannatuste ja puuduse suhtes ning ka Jumala kõne suhtes.

Isegi ilmalikustunud Läänes elavatel kristlastel on isikliku pääsemise lootus.

Väga lihtne on lasta vaimul uinuda ja keskenduda vaid ihulike ja meeleliste vajaduste rahuldamisele. Suure osa ajast me ilmselt sellega ka tegeleme. Väga paljud tegelevad aga ainult sellega.

Ei ole muud õpetust õigeks valvamiseks, ustavuseks ja ettevalmistuseks Kristuse taastulekuks kui armastus.

Jutlusest Tallinna Toomkirikus 8. detsembril 2013

Kui me ainult ei piirdu usuga armastusse, vaid ka tegelikult armastame, siis on Kristus tõepoolest sündinud.

Seal, kus ainult räägitakse armastusest, kuid tegelikult armastust pole, kestab igavene advendiaeg. See on ootus ja igatsus, mis muundub lõputuks kannatuseks ja lootusetuseks. Kristus sünnib siis, kui algab armastus!

Jutlusest Tallinna Toomkirikus 22. detsembril 2013

Jumala ja inimese kontrastne kahekõne on kestnud läbi inimkonna ajaloo. Jumal osutab armastust, inimene vastab seljapööramise ja patuga. Jumal osutab armu, inimene oma vennale vihkamist ja kättemaksu. Jumal täidab oma tõotused, inimene vastab ärapöördumise ja uskmatusega. Kui Jumal ise saab inimeseks, muutub ka Jumala ja inimese vaheline dialoog. Vastasseis kaob, müür puruneb …

Armastus vaevalt päästab meid ajalikust surmast, küll aga aitab armastus meil püsida teel Valguse poole, mis ulatub üle surmaraja igavesse ellu.

Jutlusest Tallinna Toomkirikus 26. detsembril 2013

Kristlane peab elama iga päeva selle arvestusega, et see on viimane. Et juba hetk hiljem või homme, kui hommikul silmad avan, ei ole mitte ainult uus päev, vaid ka uus ja parem elu. Parem seetõttu, et mina ise olen parem, kuna olen jätnud kõik, mis minus halba ja patust, seljataha. Ma olen igal päeval uus ning armastusväärsem ja parem inimene. Kui igaüks meist alustab nõnda uut päeva, iga järgmist tundi, on kogu maailm igal päeval uus, parem ja ilusam paik elamiseks nii meile kui kõigile teistele.

Iga päev on Jumala kingitus ja tähistab uue aasta, uue aastakümne, uue sajandi ja millenniumi algust. Iga hommik on uus sünnipäev minu ülejäänud elus. Igal hommikul algab uus aasta ja iga õhtu on vana senise aasta lõpp.

Kui hakkan mõistma iga mulle kingitud hetke ainukordsust, suurust ja väärtust, siis kas ei teki soovi hinnata ümber kogu oma senist elu? Seda suurema hoole ja armastusega võtan vastu ka iga järgmise ajahetke kui viimase ja väärtuslikema. Mida hakkan selle viimasega peale? Kuidas kasutan?

Aega saab viita, aega saab veeta, aega saab pillata, aega saab surnuks lüüa. Aega saab ka kasutada, käsutada, kulutada, isegi kokku hoida. Aega ei saa aga tagavaraks tallele panna. Ainus, kellel on ajatagavara, on Jumal. Hetkel, mil ajast saab minu elu, saab seda aega vaid kasutada. Kuidas kasutan?

Elu on kingitus ja elada saab vaid korra. Harva saavad inimesed alustada teatud etappi elust uuesti. Kristlastena teame, et võime Jumalast kinni haarates alustada uut elu kohe, kui oleme mööduvale valele ja patule selja keeranud.

Uut elu saab alustada kohe ja seda peabki tegema kohe, sest homne päev võib olla viimane kivi minu eluhoones. Kui kõik varasemad päevad said raisatud, saagu vähemalt see üks, see viimane esimest korda elus asetatud õigele kohale. Ja kui Issand on helde ja kive jagub ka igaks järgmiseks päevaks ning aastaks, saagu see esimene õigele kohale asetatud kivi nurgakiviks, millele rajan enesele Igavese Elu Katedraali.

Jutlusest Tallinna Toomkirikus 31. detsembril 2013

Kas mõistame seda, et meie kaudu, kes me oleme ristitud ja oleme vastu võtnud Püha Vaimu, kõneleb Kristus ise. Või siis ümberpöördult: kõike seda, mida teen, teen Kristuse ihu liikmena – olgu head või halba; kõike, mida räägin, räägin Kristuse ihu liikmena – olgu valet või tõtt. Kõik hea, mille jätan tegemata, kõik halb, mille toimumist ma ei takista – kõik see toimub Kristuse nimel. Kõige selle alusel otsustavad teised, milline on kristlaste Jumal.

Meis ei nähta meid endid, vaid nähakse Kristust. Millisena näevad Kristust need, kes kohtuvad meiega? Kas on meil nende küsimustele vastused või ei taha me end tülikate küsimustega vaevata – parem oleks, kui keegi meilt meie usu kohta ei küsiks!

Jutlusest Tallinna Toomkirikus 12. jaanuaril 2014

Kuni on ustavaid mehi ja naisi meie rahva hulgas, meie rahva juhtide hulgas, meie kaitseväes, kes julgevad lisaks oma käerammule ja iseenese tarkusele lootmisele tänada vabaduse eest, kestvuse eest, õnnistuse ja õnnestumiste eest Jumalat, võime uinuda õhtuti rahuliku südamega, võime sünnitada lapsi rõõmsa usuga tulevikku, võime teha lootusrikkalt tulevikuplaane. Kui aga maad hakkab võtma enesekindel uhkus, jumalapilkajalik ja upsakalt dotseeriv targutamine nii vabaduse, iseseisvuse kui ka kaitsevõime teemadel, ei tule kriisi saabumist kuigi kaua oodata.