Читать книгу Võlukunsti tumedam pool. Triloogia esimene raamat - V. E. Schwab - Страница 3

Kell kandis väga iseäralikku kuube.

Sellel polnud mitte üks pool, mis olnuks tavaline, ega ka kaks, mis olnuks ootamatu, vaid mitu, mis oli otse loomulikult võimatu.

Esimene asi, mida ta tegi, kui astus ühest Londonist välja ja sisenes teise, oli kuub seljast võtta ja korra või kaks (või koguni kolm korda) pahupidi pöörata, kuni leidis just selle poole, mida vajas. Mitte kõik pooled ei olnud moekad, aga igaüks neist täitis oma otstarvet. Oli selliseid, mis tegid märkamatuks, ja selliseid, mis paistsid silma, ning üks seesugune, mis ei teeninud ühtki eesmärki, ent oli lihtsalt Kellile niisama eriliselt meeltmööda.

Nii et kui Kell oli paleeseinast läbi eeskambrisse astunud, seisatas ta hetkeks, et end koguda – maailmade vahel liikumine nõudis oma osa –, tõmbas siis kõrge kraega punase kuue seljast, pööras selle vasakult paremale pahupidi, nii et kuuest sai lihtne must jakk. Noh, lihtne, must, elegantselt hõbeniidiga ääristatud ja kahe läikivate hõbenööpide reaga kaunistatud jakk. See, et ta kandis välismaal viibides tagasihoidlikumaid värvitoone (soovimata kohalikke kõrgeaususi solvata ega endale tähelepanu tõmmata), ei tähendanud veel, et ta oleks pidanud riietusstiilis mööndusi tegema.

Oh neid kuningaid! mõtles Kell kuube kinni nööpides. Ta hakkas juba Rhy moodi mõtlema.

Ta nägi veel vaevu oma selja taga seinal läbipääsust tekkinud sümboli varju. Nagu juba kustuv jalajälg liival.

Ta polnud kunagi vaevunud siinpool uksekohta ära märkima – lihtsalt sellepärast, et ta ei läinud kunagi sama teed tagasi. Windsor jäi Londonist ebamugavalt kaugele, arvestades tõsiasja, et maailmade vahel rännates sai Kell liikuda üksnes paikade vahel, mis asusid mõlemas maailmas täpselt ühes ja samas kohas. Ja see oli probleem, sest polnud Windsori lossi, mis oleks asunud päevatee kaugusel Punasest Londonist. Tõtt-öelda oli Kell just äsja tulnud läbi ühele jõukale kaupmehele kuuluva maja hoovimüüri linnas, mida kutsuti Disaniks. Disan oli kokkuvõttes väga meeldiv koht.

Windsor seda ei olnud.

Muljet avaldav, seda kindlasti. Aga mitte meeldiv.

Seina ääres seisis marmorlaud ning sellel ootas teda kauss veega nagu ikka. Kell pesi puhtaks oma verise käe ja ka hõbekrooni, mida oli läbipääsuks kasutanud, riputas siis paela, mille otsas münt rippus, endale kaela ja pistis mündi jälle kaeluse vahelt sisse. Taamale jäävast hallist oli kuulda jalgade sahinat ning teenijate ja valvurite tasast kõnekõminat. Kell oli valinud eeskambri just selleks, et neid vältida. Ta teadis väga hästi, kui vähe tema siinviibimine asevalitsejast printsile meeldis, ja viimane asi, mida Kell soovis, oli audients koos hulga kõrvade, silmade ja suudega, mis tema külaskäigu iga pisiasja troonile ette kannavad.

Laua ja kausi kohal rippus kuldraamis peegel ning Kell silmitses kiiresti oma peegelpilti – tema punakaspruunid juuksed langesid ühele silmale ja ta ei hakanud neid sättima, kuigi viivitas silmapilgu, et kuueõlgasid siluda –, enne kui astus kahepoolsest uksest sisse, et kohtuda oma võõrustajaga.

Ruum oli lämmatavalt palav – aknad olid riivis, hoolimata sellest, et väljas paistis olevat kena oktoobrikuine päev – ning koldes mühises lämbe tuli.

George III istus kamina kõrval, kõhetu kogu kuningarüüs näiliselt veel pisem, puutumata teekandik ta põlvede ees. Kui Kell sisse astus, pigistas kuningas tooli servi.

„Kes seal on?” hõikas ta pead pööramata. „Röövlid? Kummitused?”

„Vaevalt et kummitused vastaksid, Teie Majesteet,” ütles Kell oma tulekust märku andes.

Põdura kuninga näol levis kõdunevaid hambatüükaid paljastav naeratus. „Isand Kell,” sõnas ta. „Lasksite mul ikka oodata.”

„Mitte rohkem kui kuu,” ütles Kell lähemale astudes.

Kuningas George vidutas oma pimedaid silmi. „Kauem ikka, olen selles kindel.”

„Ma kinnitan teile, et ei ole.”

„Teie jaoks võib-olla mitte,” ütles kuningas, „aga hullude ja pimedate aeg kulgeb teistmoodi.”

Kell naeratas. Täna oli kuningas heas vormis. Alati see nii ei olnud. Kell ei teadnud kunagi, millises seisus ta Tema Majesteedi eest leiab. Võib-olla tundus möödunud aeg pikemana kui kuu sellepärast, et Kelli viimase külaskäigu ajal oli kuningas oma meeleolude küüsis ja Kell suutis vaevu ta muserdatud närve niipalju rahustada, et talle sõnum edasi anda.

„Võib-olla on vahetunud hoopis aasta,” jätkas kuningas, „ja mitte kuu.”

„Ah, ka aasta on sama.”

„Ja mis aasta see õigupoolest ongi?”

Kelli kulm tõmbus kipra. „Tuhat kaheksasada üheksateist,” vastas ta.

Kuningas George’i ilme tõmbus korraks pilve, siis aga raputas ta lihtsalt pead ja ütles: „Aeg,” just nagu oleks see üksainus sõna kõiges süüdi. „Istuge, istuge,” lisas ta käeviipe saatel. „Kindlasti leidub siin kuskil veel mõni tool.”

Ei leidunud. Ruum oli jahmatavalt lage ja Kell oli kindel, et uksi avati ja lukustati väljastpoolt, mitte aga seest.

Kuningas sirutas oma pahkliku käe. Sõrmused olid temalt ära võetud, et ta ei saaks endale haiget teha, ja ta küüned olid lihani lühikeseks lõigatud.

„Mu kiri,” ütles kuningas ja üürikeseks hetkeks nägi Kell George’i sellisena, nagu mees kunagi oli. Kuninglikuna.

Kell patsutas kuuetaskuid ja taipas, et oli unustanud läkitused enne ümberriietumist välja võtta. Ta sikutas jaki seljast, pööras korraks jälle punasele poolele ja tuhnis selle voltide vahel, kuni leidis ümbriku. Kui ta selle kuningale pihku surus, silitas kuningas seda ja paitas vahapitserit – punase trooni embleemi, karikat koos tõusva päikesega –, tõstis siis paberi nina juurde ja hingas sisse.

„Roosid,” sõnas ta nukralt.

Ta pidas silmas võluväge. Kell ei pannud kunagi tähele nõrka aromaatset Punase Londoni hõngu, mida ta riietest õhkus, aga alati, kui ta reisis, juhtus keegi ikka märkima, et ta lõhnab värskelt lõigatud lillede järele. Osa mainis tulpe. Teised liiliaid. Krüsanteeme. Pojenge. Inglismaa kuningas tundis alati roosilõhna. Kellil oli hea meel kuulda, et lõhn oli meeldiv, isegi kui tema seda ei tundnud. Ta tundis Halli Londoni lõhna (suits) ja Valge Londoni oma (veri), aga Punane London lõhnas tema jaoks lihtsalt kodu moodi.

„Tehke see minu eest lahti,” juhendas kuningas. „Aga ärge pitserit rikkuge.”

Kell tegi, nagu kästud, ja võttis sisu välja. Kordki oli ta tänulik, et kuningas enam midagi ei näinud, sest nii jäi tal teadmata, kui lühike see kiri oli. Kolm nappi rida. Viisakusavaldus põdurale kroonitud peale, ei midagi enamat.

„See on minu kuningannalt,” selgitas Kell.

Kuningas noogutas. „Jätkake!” käskis ta, manades näole suursuguse ilme, mis oli vastuolus tema hapra kogu ja väriseva häälega. „Jätkake.”

Kell neelatas. „Tervitused Tema Majesteedile kuningas George III-le,” luges ta, „naabertroonilt.”

Kuninganna ei nimetanud seda punaseks trooniks ega saatnud terviseid Punasest Londonist (kuigi linn oli jõe kõikjale imbuva valguse tõttu tõepoolest üsna erepunane), sest ta ei vaadanud asja selle pilguga. Nii talle kui ka kõigile teistele, kes elasid ainult ühes Londonis, polnud õieti vajadust neid üksteisest eristada. Kui ühe valitseja teisega suhtles, nimetati neid lihtsalt teisteks või naabriteks või vahetevahel ka (ja eriti just Valget Londonit silmas pidades) vähem viisakate nimetustega.

Viisi, kuidas Londonitel vahet teha, oli vaja ainult neil vähestel, kes said ühest teise rännata. Ja nõnda oli Kell – inspireerituna kadunud linnast, mida kõik teadsid Musta Londonina – andnud igale allesjäänud pealinnale oma värvi.

Hall võlukunstita linnale.

Punane õitsvale impeeriumile.

Valge nälgivale maailmale.

Tõtt-öelda ei meenutanud linnad üksteist kuigivõrd (ja neid ümbritsevad ja kaugemale jäävad riigid veelgi vähem). Asjaolu, et neid kõiki nimetati Londoniks, oli omaette mõistatus, ehkki üldiselt oletati, et üks linnadest oli selle nime võtnud kaua aega tagasi, veel enne, kui uksed kinni pitseeriti ja ainsad asjad, mida läbi lubati, olid kirjad, mida kuningad ja kuningannad vahetasid. Ent selles, missugune linn nime esimesena kasutusele võttis, ei jõutud ilmaski kokkuleppele.

„„Me loodame, et olete hea tervise juures,”” läks kuninganna kiri edasi, „„ja et Teie linnas on ilmad sama kenad kui meie omas.””

Kell jäi vait. Rohkem polnudki midagi, kui allkiri välja arvata. Kuningas George väänutas käsi.

„Kas see ongi kõik, mis kirjas seisab?” küsis ta.

Kell kõhkles. „Ei,” ütles ta kirja kokku voltides. „See on ainult algus.”

Ta köhatas ja hakkas edasi-tagasi sammuma, kui mõtteid koondas ja need kuninganna eest sõnastas. „Tänan Teid, et meie perekonna järele küsisite, kirjutab ta. Kuningas ja mina oleme hea tervise juures. Prints Rhy äratab võrdsel määral imetlust ja pahameelt, aga vähemalt on ta suutnud kuu aega läbi ajada, ilma et oleks kaela murdnud või endale kohatu pruudi otsinud. Palju tänu Kellile, kes on hoidnud teda nii üht või ka mõlemat tegemast.”

Kellil oli plaanis lasta kuningannal pikemalt tema voorustel peatuda, aga just siis lõi seinakell viis ja Kell vandus endamisi. Ta hakkas hiljaks jääma.

„Mu järgmise kirjani,” lõpetas ta tõtakalt, „saatku Teid rõõm ja tervis. Kõike head soovides. Tema Kõrgeausus Emira, Arneesia kuninganna.”

Kell ootas, et kuningas ütleks midagi, ent valitseja pimedates silmades oli vankumatu ja kauge pilk ning Kell kartis, et mees teda enam ei mõista. Ta asetas kokkuvolditud kirja teekandikule ja oli juba poolel teel seina juurde, kui kuningas suu avas.

„Mul pole vastukirja,” pomises ta.

„Sellest pole midagi,” lausus Kell vaikselt. Kuningas polnud suutnud aastaid ühtki kirja kirjutada. Mõnel kuul ta küll üritas, vedas sulega umbropsu üle pärgamendi, mõnel kuul aga nõudis, et Kell ta jutu kirja paneks, ent enamikul kuudel luges ta lihtsalt sõnumi Kellile ette ja Kell lubas selle meelde jätta.

„Vaadake, mul ei olnud aega,” lisas kuningas, püüdes oma väärikuse riismeid päästa. Kell ei hakanud seda talle keelama.

„Ma mõistan,” ütles ta. „Tervitan kuninglikku perekonda teie poolt.”

Kell pöördus uuesti minekule ja taas peatas teda vana kuninga hõige.

„Pidage, pidage!” hüüatas too. „Tulge tagasi!”

Kell seisatas. Tema pilk langes kellale. Kell oli palju ja aeg aina läks. Ta kujutles asevalitsejast printsi St. Jamesi palees laua taga istumas, tooli käetugesid pigistamas ja vaikides praadimas. See mõte tõi Kellile naeratuse huulile ja nii pöördus ta jälle kuninga poole, kes tudisevate sõrmedega midagi oma rüütaskust välja tõmbas.

See oli münt.

„See kuhtub,” ütles kuningas metalli enda päevinäinud käte vahel hoides, nagu oleks see väga väärtuslik ja habras. „Ma ei tunne enam selle võluväge. Selle lõhnagi pole enam tunda.”

„Münt on münt, Teie Majesteet.”

„Ei ole, ja te teate seda ise ka,” porises vana kuningas. „Pöörake taskud pahupidi.”

Kell ohkas. „Te toote mulle pahanduse kaela.”

„Olge nüüd,” ütles kuningas. „Meie väike saladus.”

Kell pistis käe taskusse. Kui ta Inglismaa kuningat esimest korda külastas, oli ta andnud valitsejale mündi tõenduseks sellest, kes ta on ja kust ta tuleb. Teiste Londonite lugu usaldati kroonitud peadele ja pärandati pärijalt pärijale, ent sellest ajast, kui mõni rändur viimati käis, oli möödunud aastaid. Kuningas George oli heitnud kõhetule poisile üheainsa pilgu, kissitanud silmi, sirutanud välja oma koguka käe ja Kell oli asetanud ta peopesale mündi. See oli lihtne lin, umbes nagu hall šilling, ainult et kuningliku näo asemel märgistas seda punane täht. Kuningas sulges sõrmed mündi ümber, tõstis selle nina juurde ja hingas sisse mündi lõhna. Seejärel ta naeratas, pani mündi kuuetaskusse ja kutsus Kelli sisse.

Sellest päevast peale väitis kuningas iga kord, kui Kell teda külastas, et võluvägi on mündilt maha kulunud, ja laskis tal selle uue ja taskusooja vastu välja vahetada. Kell ütles iga kord, et see on keelatud (ja oligi, sõnaselgelt), ning kuningas käis iga kord peale, et see on nende väike saladus, mispeale Kell ohkas ja õngitses kuuetaskust värske metallitükikese.

Nüüd võttis ta kuninga peopesalt vana lini ja andis asemele uue, vajutades George’i pahklikud sõrmed hellalt selle ümber kokku.

„Just-just,” kudrutas põdur kuningas peopesas lebavale mündile.

„Olge terve!” ütles Kell minekule pöördudes.

„Just-just,” vastas kuningas ja ta tähelepanu hajus, kuni oli nii maailma kui ka oma külalise jaoks kadunud.

Ruumi üht nurka varjas eesriie ja Kell tõmbas raske kanga eest, tuues nähtavale mustrilisel tapeedil oleva märgi. Lihtne kriipsuga poolitatud ring, mis oli kuu aja eest verega joonistatud. Ühel teisel seinal ühes teises ruumis ühes teises palees seisis samasugune märk. Need olid ühe ja sama ukse vastaspoolte lingid.

Kelli veri koos sümbolesemega võimaldas tal liikuda maailmade vahel. Ta ei pidanud kohta täpsustama, sest sattus sinna, kus iganes ta parajasti viibis. Ent selleks, et ühes maailmas ust valmistada, tuli kumbki uksepool tähistada täpselt sama sümboliga. Ligilähedasest ei piisanud. Kell oli selle kogemuse varal selgeks saanud.

Seinal olev sümbol oli viimasest külaskäigust saadik ikka veel selgesti näha, selle servad ainult õige pisut laiali läinud, aga sel polnud tähtsust. Märk tuli ikkagi üle teha.

Ta kääris varruka üles ja võttis noa, mida kandis käsivarre siseküljele kinnitatuna. Ilus asjake teine, see nuga, tõeline kunstiteos, hõbedane teras kuni pidemeni, peal tähed K ja L.

Ainus reliikvia ühest teisest elust.

Elust, millest ta midagi ei teadnud. Või vähemalt ei mäletanud.

Kell langetas noatera oma käe juurde. Ta oli täna juba ühe sisselõike teinud – selle ukse jaoks, mis ta niikaugele tõi. Nüüd tegi ta teise. Tema veri, külluslikult rubiinpunane, valgus haava servale ja sealt üle ning noormees pani noa tuppe tagasi, surus sõrmed haavale ja seejärel seinale, joonistas uuesti ringi ja kriipsu, mis sellest läbi läks. Kell tõmbas varruka üle haava – ta tohterdab kõiki haavu siis, kui on koju jõudnud – ning heitis veel viimase pilgu lalisevale kuningale, enne kui vajutas peopesa lapiti seinal olevale märgile.

Märk surises võluväest.

„As Tascen,” ütles ta. Vii üle.

Mustriline tapeet lainetas, pehmenes ja andis tema puudutuse all järele ning Kell astus ette ja seinast läbi.