Читать книгу Õitsengu äärel - Vahur Afanasjev - Страница 10

Enne veel, kui Antibes’i Saramarteli linnajaos võtab võimust mere- ja piinialõhnaline hämarik, saab Dotty teisegi mälestusi äratava kõne. Helistab jõudsalt kaheksakümnele lähenev Jānis Godmanis, Dotty isa, kes ronib endiselt korra päevas Riia kesklinna juugendmaja treppidest viis korrust üles ja alla, et võtta koridoris kummalise rudimendina säilinud postkastist paberist ajaleht – üks vähestest, mida veel trükitakse. Vaid toidukraami hankimise ja ülearu suure korteri koristamise on vanahärra Godmanis usaldanud koduabilisele – terveid põlvkondi harinud kooliõpikud, mille matemaatikaprofessor õigel ajal elektroonilisse vormi lasi viia, toovad talle piisavat pensionilisa, et tagasi lükata miljonärist tütre pakkumised mugavamaks eluks. Veel jaksab ta tõsta kolmekiloseid hantleid ja nõksutada ennast raadiost tuleva hommikuvõimlemise taktis.

Dotty lapsepõlves oli korter jagatud kolme perekonna vahel. Enne Nõukogude võimu kehtestamist kuulus korter Dotty emapoolsele vanavanaisale, edukale ettevõtjale, kes 1944. aasta põgenemisel koos abikaasa ja vanema tütrega hukka sai. Noorem poeg, maalikunstnik Uldis Gailītis jäi korterisse, kuhu lisaks temale majutati mitu venekeelset perekonda. Hiljem, kui Uldise tütar Nora, Dotty ema, Jānis Godmanisega abiellus, sai noor perekond endale ühe magamistubadest ja väikese hämara kabineti – lastetoa. Köök oli korteris ühine, igal perel oma pliit ja väike külmik. Ainsa eelisena said Gailītised ja Godmanised hoida vaid endale tagaukse poolset tualettruumi – vahel praegugi, kas nohuse või üleväsinuna, on Dotty käsi kobanud olematu võtme järele olematus kitlitaskus.

Nõukogude impeeriumi langemisel jäi korter Godmanistele – Uldis Gailītis, kes siis veel elas, veetis ülesügise raviasutustes. Isaga ei räägi Dotty just tihti ning kui, siis kõneldakse tühjast-tähjast, harjunud, turvalistel teemadel. Aastas kord, tavaliselt suvel, lendab Dotty Riiga. Nad käivad isaga kohvikus, näksivad koogikesi ja praktiliselt kordavad telefoni või videosilla kaudu peetud vestlusi. Ent seekord on isa toon teistsugune. Pealiskaudne lõbusus ja eneseirooniline kurtmine on asendunud ebalusega.

„Nad tahavad mu au ära võtta,“ kahistab ta mõne lause järel.

„Isa, keegi ei saa inimeselt... väärikust röövida, peale inimese enda,“ rahustab Dotty, takerdudes korra sobivat lätikeelset sõna otsides.

„Ei, Laimdota, sa ei saa aru. Nad tahavad mu aumärgi ära võtta.“

„Viestursi ordeni rüütliklassi?“

„Jah, just selle. Aasta koolimatemaatiku diplom ei huvitaks kedagi.“ Tuttav eneseiroonia ilmub isa häälde ainult hetkeks.

„Aga mille pärast ometi?“

„Koostöö repressiivorganitega. Ütlevad, et koputasin KGB-le.“

„Konkreetsemalt, palun.“

Isa teab, et Dotty ei talu isikustamata väiteid – „kliendid ütlevad, et...“, „on ette tulnud juhtumeid, kus...“ ja „veel ühelegi neist ei ole õnnestunud...“ taandub peaaegu alati ühele inimesele, ühele sündmusele või sellele, et rääkija pole eelarvamuste tõttu kordagi julgenud katsetada.

„Malinovskis kirjutas Dienas, et just mina ajasin nurja Ropssi karjääri ning kaebasin Jahimovičsi peale. Ja et minusuguste pärast polnud õiget vastupanu. Poolakad streikisid. Eestlased kirjutasid apelle. Meie vaikisime.“

„Aga Riia metroo? Lauldi ju, et metroo pole meie sõber?“

„Kes sellest teadis? See pole Solidarnosc,“ tõrjub isa mõistuslikke argumente nii, nagu tal on alati kombeks, kui need tema ettekujutusega asjade seisust ei sobi.

„Rahu, isa,“ lausub Dotty, „sellest kõigest on üle poole sajandi. Viiskümmend aastat. Kõik, mis päevavalgele kangutati, on kangutatud.“

„Teile, noortele, tundub kõik nii lihtne. Pool sajandit! Arvate, et ajaloo best before on nõnda lühike? Best after alles algab. Varsti avatakse arhiivid. Võib-olla juba homme lekivad KGB isiklikud toimikud internetti.“

„Isa, ma ei peaks seda ütlema, aga su ülesandes on viga. Toimikud kuulutas salajaseks iseseisva Läti seaduslik võim. See juhtus siis, kui KGB arhiivid üle võeti. Kui salastati pooleks sajandiks, on kümme aastat aega.“

„Kümme aastat suremiseks.“

„Millest sa üldse räägid? Tead küll, kuidas mind on nahutatud, nii globaalselt kui lokaalselt. Rünnak ajakirjanduses on nagu hammasrataste krigin. Krigiseb, järelikult liigud edasi.“

Jānis Godmanis vaikib.

„Isa?“

„Ma tahaksin sinuga Salacgrīvasse sõita. Sinna, kus emale nii väga meeldis.“

„Kus jõgi voolab merre ja männikäbid kraabivad sandaalitallad õhukeseks.“

„Just.“

„Tule parem meile. Aivar istub päevade kaupa ateljees, ta ei segaks sind.“ Vaikus. „Isa?“ Kahin. „Oled sa liinil? Lülita video sisse.“

„Mida siin vaadata on. Vanamees viiendal korrusel. Kohe algavad õhtused uudised. Võib-olla saan kuulsaks.“

„Sa oled juba kuulus,“ lausub Dotty, teades, kuidas see isa eneseuhkust paisutab.

„Siis saan kuulsamaks. Bonsoir, Laimdota!“

Tavaliselt on Dotty olnud see, kes vestluse lõpetab. Seekord püüab ta isa liinil hoida, kuid vanamees katkestab ühenduse, jättes tütrele häiriva teadmatuse. Isa on varemgi muretsenud oma renomee pärast – rohkem või vähem kogu elu. Ühest otsast tahtnud kuulus olla, teisest otsast avaldanud lõviosa õpikutest pseudonüümi all. Olnud mässaja, kuna mõnes seltskonnas ei peetud kooliõpikute meisterdamist professorile kohaseks. Nautinud haridusliku proletariaadi ehk kooliõpetajate tähelepanu. Jõudnud infarkti piirile, kui tegi majandusmatemaatika õpikus protsendiarvutuse vea, mis tuli välja alles raamatu ilmumise järel, tookord püüdis ta kõigepealt kodustele – Dottyle ja emale – tõestada, et õigus on temal, mitte õelal arvustajal, kes õõnestab tema positsiooni.

Dotty tõmbab aknad koomale, valab pisukese kõhkluse järel calva-klaasikese ning vajub tugitooli. Tavaliselt veedab ta sellised õhtud lugedes – romaane, mälestusi, esseistikat. Täna ei ole tahtmist. Eemal aiamajas vilguvad värvilised tulukesed, kostab ooperimuusika katkeid – igavesti paljutõotav kunstnik Valts von Kase kogub inspiratsiooni. Dotty nuusutab klaasist tulvavat käärivate õunte ja Normandia sügise lõhna. Ta teab, et hiljemalt kahekümne minuti pärast tuleb juurde valada. Tagasivaated pole tema tavapärane ajaviide, kuid isa kõne, millest mitte ainult ei puudunud vastused, vaid küsimusedki, sunnib teda retrospektiiviks.

Isa minevikus, ajas natuke enne Dottyt, oli midagi intrigeerivat. Poliitiline mäss, mille mehhanisme polnud ta lõpuni lahti mõtestanud. Ja üsna pärast mässu stažeerimine välismaal. Või poolvälismaal, sest isa pääses pelgalt Ida-Saksamaale. Ent mäss? Siin oli ebakõla. Partei ja KGB nõusolekuta polnud võimalik välispassi saada.

Isa välisreisid – alguses Ida-Saksamaa, hiljem Soome – mõjutasid Dotty lapsepõlve ja inimeseks kujunemist. Köögikapi ülemisel riiulil hoiti karrimaitseainet, millega veel kümmekond aastat hiljem pidulikul puhul kana maitsestati. Elutoas, hiljem köögis mängis rahustavalt kahisevaid kesksagedusjaamu Jaapani kassettmakk-raadio, punases impeeriumis kasutamata ultralühilainesse lõikus aeg-ajalt sõjaväeside. Värvilised riideesemed, mõned lausa Lääne kaubamärkidega, kandis ema peaaegu ribadeks ning õmbles jäägid Dottyle rõivasteks. Ida-Saksa asjad lagunesid kiiremini, Soome kihistus pidas vastu kauem.

Nõukogude Liidu lagunemisele eelnenud majanduslikus kitsikuses viis ema komisjonipoodi kinnikuivanud küünelaki ja pooltühja juukselakipudeli – imekombel ostetigi need ära, nii suur oli välismaiste pakendisiltide mõju. Vahel kahtlustas Dotty, et välismaiste asjade lummus aitas kaasa tema eostumisele. Tite-avansina oli isa Ida-Saksastki lutipudeli, mütsikesi ja sokikesi toonud, millele Dotty sünni järel lisandus mehelikult abitu Soome lasteasjade valik.

Laimdota Godmane kasvas teadmises, et kõik inimesed on erilised. Igal pool, kuhu ta sattus – lasteaed, kool, sulgpallitrenn, arvutiklubi –, tunti teda. Puberteedi alguses mõistis ta, et vaid vähesed inimesed on erilised. Tema enda erilisus tuli peamiselt päritolust. Ta oli õpetajate ebajumala Jānis Godmanise tütar, ema Nora poolt maalikunstnik Uldis Gailītise tütretütar. Hea peaga, seda küll, ja maast madalast iseteadlik.

Keskkooli viimaseks aastaks trügis ta Ameerikasse vahetusõpilaseks. Esimest korda elus oli ta mittekeegi, päritoluta inimene, tema ise. Koolis teadsid kõik, et ta on maalikunstniku lapselaps ja matemaatiku tütar. Šokk möödus kiiresti.

Dotty otsustas, et väljapaistmine ongi väärtusetu, kui sellega ei käi kaasas keskmisest suuremat võimu inimeste, loomade ja asjade üle. Klounidki on hästi nähtavad, rääkimata veidratest vanameestest, kes kannavad Päästearmee hilpe, riputavad õlale aiapäkapiku ja panevad pähe propelleriga mütsikese. See, mis loeb, on eneseteostus. Tsiviliseeritud kapitalismis on funktsionaalse geneetilise pagasiga inimesel rohkelt võimalusi ennast teostada. Enamgi veel, inimestevahelises suhtluses on loodud lihtsustav väärtuste mõõdupuu – raha. Dotty teadis, et vanaisa Uldise ekspressionistlikke maale nautis siiralt vaid väike hulk inimesi. Paljud kunstigurmaanid, kes oleks Gailītise maali eest mitte ainult ränka raha välja käinud, vaid tarvidusel alandusigi talunud, hindasid tegelikult ainult tõika, et Gailītis on etableeritud ja entsüklopedeeritud geenius, kelle töid konverteeritakse Läti kitsukese kunstituru kohta aina hämmastavamatesse summadesse.

Kui Laimdota kevadel Topekast, Kansasest tagasi tuli ja ameerikapäraselt tähtedes väljendatud hinnetelehe kooli viis, sai ta teada, et lõpueksamitele teda ei lubata, rääkimata keskkoolidiplomi väljaandmisest. Tema straight A’s – ainult parimad hinded – ei maksnud Lätis midagi. Sellest õppis Laimdota kahte asja: esiteks jälgis ta edaspidi, et juriidiliselt oleks kõik korras, või oleks vähemalt teada, milliseid reegleid ta eirab; teiseks veetis ta suve postkontoris, Ameerika saatkonnas ja Läti-Ameerika Kaubanduskojas. Sügisest asus ta õppima Eugene’i Oregonis ega naasnud Lätti enne, kui viskas musta mütsikese taevasse mitte Oregoni Ülikooli, vaid Massachusettsi Tehnikainstituudi lõputseremoonial.

Ülikooli ajal töötas ta lühikest aega kohvikus ning saadud raha – elamise eest maksid, hambad ristis, vanemad – paigutas börsiaktsiatesse. Parasjagu paisus dotcom-i mull. Umbusklikult vaatas Dotty iga päevaga kasvavaid rahanumbreid. Kui nõnda edasi läheks, ei peaks ta päevagi töötama. Mõistusega võttes oli ilmne, et ühel hetkel jõuab laine haripunkti ning rullub tagasi – kiiremini, kui arvata võiks. Langus tuligi, pikk ja sünge. Dotty säästud annihileerusid.

Asjaolus, et arvutitehnoloogia on viimaks tõusmas esikohale, ta ei kahelnud. 2011. aastal möödus IBM-i asutamisest sada aastat. Tühine aeg inimkonnale, ebamugavalt pikk mitmele põlvkonnale. Seda, miks inimkonna põhimass alles 1990ndate lõpul arvutitehnoloogia usku pööras, oli natuke raskem mõista. Esimesed personaalarvutid olid paarkümmend aastat müügil, kodutehnika kasutas ammu programmeeritavaid mikrokiipe. Mõningase mõttetöö tulemusena jõudis Dotty internetiime võtmeni – Netscape lisas arvutitehnoloogiasse peegli, kust inimkond sai küllastumiseni jõllitada iseennast, indiviid indiviidi. Ent miks usk tehnoloogiasse kasvas eksponentsiaalselt ning sama järsult ka langes, jäi arusaamatuks.

Majandusteadus, mida Dotty ülikoolis õppis, suutis suurepäraselt mudeldada minevikus toimunud protsesse – masside rahanduslik, panganduslik ja äriline käitumine tundus igati loogiline. Niipea kui prognoose pikendati tulevikku, osutusid mudelid puudulikeks. Kas uuriti üldse õigeid objekte? Mõõdeti finantse ja võrreldi suhtarve, sellal kui suurem osa börsil aktsiad omavatest inimestest nägid vaid kaubamärke. Olgu teaduslikult või emotsionaalselt võttes, masside ülevõimendatud vaimustus oli midagi, millelt Dotty küüned maha libisesid nagu kass plekitahvlilt. Üksikuid inimesi, nende salasoovideni välja, mõistis Dotty seevastu alati üpris hästi. Dotcom-i mulli lõhkemise järel otsustas ta, et panustab ainult üksikisikutele, sest nende suutlikkust oskab ta kaaluda ja motiive lahti mõtestada.

Selleks, et teha palju raha, tuleb üles leida inimesed, kes oskavad masside käitumist ette näha ja enda pilli järgi tantsima panna. Tegelased nagu Ungari päritolu juudi ärimees George Soros, kes oskas 1992. aastal Briti naela kurssi kõigutades ligi miljard dollarit teenida. Huviga märkas Dotty, et paljud taolised geeniused ei ole sugugi ainult rahale orienteeritud. Kasvõi sama Soros, kelle fondi rahaline toetus aitas üheksakümnendatel käivitada tuhandeid ühiskonnaelu ja hariduse arendamise projekte kogu Ida-Euroopas. Missioonitunne? Kindlasti, aga ka puhas nauding rahvaste saatuse juhtimisest – ajaloolises perspektiivis ehk üsna vähe, kuid väga palju üksikisiku mõjuvõimu mõttes, kes pole president, peaminister ega hirmuvalitsejast kindral. Kuidas taolisi inimesi kontrolli all hoida?

Majandusteadus oli MIT-is – Massachusettsi Tehnikainstituudis – õieti klassi veidrik, liipjalaga poiss, kes arvab endast liiga palju. Kõik lahedad lapsed õppisid arvutiteadust, rakendusfüüsikat, geenitehnoloogiat. Dotty valis majanduse, sest loogiliselt võttes asus see kõige lähemal rahale. Häiris vaid tõik, et vanemad Jānis ja Nora kiitsid tema valiku heaks. Dotty ei kuulunud nende noorte hulka, kes on automaatselt kõige vastu, mida vanem põlvkond arvab, kuid analüütiliselt mõteldes oli selge, et inimloomusele on omane elunägemuse tsementeerumine. Noored kahtlevad ja otsivad, vanad muutuvad enesekindlaks – alul põhjendatult, hiljem automaatselt. Kui ta enda valitud distsipliini piinliku positsiooni ära nägi, tundus ebaratsionaalne kurssi vahetada. Lõppude lõpuks polnud finantsid ja ärijuhtimine maailmast kuhugi kadunud, lihtsalt mõnes muus valdkonnas oli gravitatsioon nõrgem ja tõusuvõimalused kiiremad.

Ühiselamu kihas mitte-Lääne üliõpilastest. Lätit ja teisi Balti riike oli Nõukogude Liidus alati rohkem Läände kuuluvateks peetud. Nüüd avastas Dotty ennast idaeurooplaste hulgast, kes reaalainete tundmise poolest oleksid pidanud liigituma nohikute hulka, kuid kelle joomisharjumused ja eneseteadvus tekitasid Lääne noortes ettevaatlikku võõrastust. Idaeurooplased pidasid loomulikuks, et raudse eesriide langemise järel kuulub aastakümneid ligipääsmatu osa planeedist neile, mitte kahvanägudest pärismaalastele, kes olid vahetanud Smithi ja Wessoni spordiklubi liikmepiletiks ning plaanvankri nahkpolstriga sport- ja vabaajaautoks.

Õigustatult pidasid idaeurooplased ennast targaks ning nende tarkuse allikaks oli haridus. Hindude tarkuse allikaks oli mass. Lääne ülikooli pääsemine oli haruldasem kui loto peavõit, jumalik ettemääratus, liivatera sattumine limuse kotta, pärli sünd. Hindud hoidsid omaette, sõid ühes lauas ning peitsid tutvustamise ajal parema käe selja taha. Sellegipoolest võeti neid laudkondade kaupa tööle, HR-töötajad – inimressursside pehmed füürerid – ja uued ülemused surusid nende vasakut kätt ning suunasid nad töölaua taha. Sündinud massist, kujunesid nad rahvaks, kelle oskused toitsid uut Egiptimaad ning kelle Mooses oli alles sündimata.

Mõistnud reaalteaduste jõudu, võttis Dotty juurde füüsikat ja matemaatikat, vilistades sellele, et tal majandusteaduskonna õppejõududega mingit kontakti ei tekkinud. Pärast püssirohu kasutuselevõttu oli kuningate muskliramm järk-järgult tähtsuse kaotanud, võimuohjad libisenud kaubakompaniide kätte, kellega suutsid konkureerida vaid usujuhid. Suurte sõdade ajal võisid rusikad taas võimu haarata, ent üha lühemaks ajaks. Sestap olid majandusinimesed veendunud, et nende kontrolli all on inimkonna edasipürgimine ja kõik, mis selles on kasulikku. Uue tehnoloogia eest maksti üüratuid summasid. See, et inimesed nagu Jim Clark, Bill Gates ja Steve Jobs olid inseneridele uskumatult tugeva positsiooni välja võidelnud, oli kurioosum, midagi kahe peaga vasika sarnast. Otsingumootor Google, mille Sergey Brin ja Larry Page olid äsja turule toonud, tundus äriseltskonnale nohikute tööriistana.

Kraadiõppe ajal trügis Dotty praktikale investeerimispanga Stratton Muller Securities California osakonda. „Me oleme siin ladna suhtumisega,“ ütles HR-töötaja. „Päikeseline California.“ Kõrghoone kolm korrust, kus pank pesitses, olid mehitatud tumehallide ülikondade ja pükskostüümidega. Igal korrusel tegutses secretarial pool – sekretariaat – ning viimasel korrusel eraldi typing pool – masinakirjaosakond –, mida kutsuti laudaks.

Olulise osa sekretäride päevast võttis kaarduvate faksipaberirullide, õhukesele paberile trükitud e-kirjade ja joonistega ringi jooksmine. Väiksemadki ülemused lugesid ettekanded diktofonile, lasid masinakirjutajatel ümber tippida, parandasid väljatrükki pastaka ja markeriga ning saatsid tagasi vormistamisse. Dottyle, kes ei kujutanud oma elu arvutita ette, tundus see totter, ent ta sundis ennast naljatamisest hoiduma. Miski ei kinnitanud veel teadusliku piisavusega, et uus tehnoloogia tõepoolest muudab maailma ja võimusuhteid, mitte ei asu lühikeste kuulsuseminutite järel lavatööliste nimetusse massi.

Inimesed, kes lugesid väljatrükitud e-kirju, käsutasid astronoomilisi rahasummasid. Tehnoloogiainimesed, kellega Dotty seltskonnas rääkima sattus, suhtusid sellesse hämmastava ükskõiksusega. Tuhat dollarit, sada tuhat dollarit, sada miljonit dollarit – inseneridele olid need kõigest kümme astmes n ning millegipärast paistsid nad arvavat, et pole midagi lihtsamat, kui muutujale n väärtuse andmine. See, et n-i väärtuse määrab tehnoloogia kasutajate hulk, ei morjendanud insenere karvavõrdki. Nagu Dottygi, ei teadnud nad õieti, kuidas mõtlevad eriilmelised inimesed massina.

Investeerimispanganduses olid Dotty kolleegid seevastu absoluutselt kindlad selles, et nad mitte ainult ei tea masside samme ette, vaid oskavad neid suunata, mis siis, et seda hämmastavat kunsti valdasid üksikud võlurid, kelle edu sõltus tihtilugu rohkem õnnest kui teadmisest. Kindlasti oli jagunud võlureid Stratton Mulleri käivitajate hulka, kuid nad olid nagu kopskalad, kes peatusid rannal, et tuhandeid aastaid enda üle uhked olla, sel ajal kui nende kaaslased astusid järgmised, hirmutavad ja rasked sammud.

Peagi oli Dotty veendunud, et tema otsesed ülemused ei suudaks börsikauplemise vabas looduses iseseisvalt päevagi toime tulla, kui neil ei oleks selja taga vanemate ja suuremate kopskalade kogutud ressursid, milles kõige tähtsam oli klientide piiritu usalduskrediit. Vastuolulisel kombel oli ainus, millesse fondijuhid uskusid, matemaatika ja arvutustehnika. Nad olid harjunud enda läbikukkumisi alluvate kaela ajama ning uskusid isegi, et just kehvade töötajate pärast püsivad tulemusnäitajad vaevu lubatud piirides. Teatud mõttes oli neil õigus – Stratton Muller püsis vee peal alama astme töötajate meeleheitlike ponnistuste tõttu.

Teismelisena oli Dotty lugenud Argentiina kirjaniku Jorge Luis Borgese novelli impeeriumist, mille kartograafidel kästi luua impeeriumi täpne kaart. Täieliku täpsuse nõudmine tähendas, et kaart loodi üks ühele mõõtkavas. Kui impeerium hukkus, tilpnes kaardi tükke veel kaua puude ja põõsaste küljes ning rohtukasvanud maanteedel. Kui hästi sobis täpse maakaardi allegooria matemaatiliste majandusmudelite põhimõttelist viga illustreerima! Mudelid ei saanud iialgi olla piisavalt täpsed. Stratton Mulleri juhtkond oli veendunud, et ebatäpsus on miski, mille peavad lahendama „valdkonna inimesed“. Vigade vältimiseks nõuti mudelite rangemat rakendamist. Ehkki ülikoolides äri ja majandust õppinud vanemad kolleegid pidasid ennast arvuinimesteks, tekitas korrutustabel paljudes neist ebakindlust.

Dotty matemaatiline mõtlemine paistis eredalt silma. Nii eredalt, et juhtkond võttis ta püsivalt tööle ning saatis üldise kergenduse saatel tumedale poolele – kahtlase rahva hulka, kellest sõltus, millise diagonaaliga ekraan jõudis kellegi töölauale, kes hooldasid masinakirjutajate ruumi taga, kontori perifeerias asuvat undavate konditsioneeridega Alaskat, kus töötasid serverid ja kus kitsas seltskond korraldas metsikuid pidusid, mida ilmestasid videomängud, Stolichnaya viin ja keeruliste kontrolleritega juhitav diskovalgustus.

Juhtumisi lõid need samad inimesed algoritme, mis tegid ära aina suurema jupi fondijuhtide tööst. Kuni turg liikus rahulikus tempos, toimisid need hästi, kuid Dottyl tekkis kiiresti tunne, et suuremate kõikumiste puhul kaotas Stratton Muller raha rohkem, kui riskide maandamine väärt oli. Programmeerijate arvates ei olnud algoritmid ei head ega halvad, vaid võimalikult ligilähedased sellele, mis rahuldas vastuolulisi tellimusi esitavaid inimesi, kes neile palka maksid. „Nad on sümfooniakontserdil kõrvaklappidega,“ rääkisid Dotty uued sõbrad, tutvustades teda künismi, reivide ja MDMA-ga.

Dotty kasvas teadmises, et inimene peab alati andma endast parima ja talitama enda veendumuste kohaselt. Pigem tuleb loobuda kliendi rahast kui teha kehva tööd. Ei, mõtles ta, Howard Roark oli siiski jobu, Ayn Randi kompromissitus ei ole ratsionaalne. Mõte, et autopiloot peaks turbulentsiga automaatselt välja lülituma ja inimene üle võtma, oli juhtkonnale arusaamatu – miks siis üldse IT-osakonda ametis pidada? Ta otsustas palga vastu võtta, seniks, kuni seda antakse. Ja sellest, et iga nädal võib jääda Stratton Mullerile viimaseks, räägiti poolihääli isegi juhtkonna lõunalauas.

Kuigi veebiettevõtete börsipositsioone rappinud dotcom crash oli kõigil värskelt meeles, kosus tehnoloogiasektor jõudsalt. Dotty hakkas taas ise investeerima – alluvateta tagatoatöötajal ei keelanud seda ei ettevõtte poliitika ega finantsregulatsioonid. Seekord kammis ta ajakirjandust – mida soovitab Warner Buffet, millele vihjab Carl Icahn, kuhu paneb oma raha George Soros. Tema strateegia oli lihtne – usaldada inimesi, kes on temast targemad, sünteesida nende tarkus ja korrutada see kõhutundega.

Veel oli aeg, mil suitsetamist ei loetud Auschwitzi masti kuritööks. Serveriruumi taga, kontori kõige sügavamas sopis paiknes tehnikaosakonna suitsutuba, piklik hästiventileeritud saalike, mida oleks võinud nimetada õdusaks, kui ventilatsiooni väljatõmbeavad poleks kurdistavalt kohisenud ja kolisenud. Benson & Hedges või Dunhill – Dotty nuusutas neid alati enne süütamist, sest just nõnda meeldis tubakas talle kõige enam. Tubaka põletamise rituaal ühendas inimesi ehk rohkemgi kui Soome kummiku- ja rehvigigandi Nokia toodetud mobiiltelefonid, mille hüüdlause just seda lubas. Erinevalt isast ei vaevanud Dottyt tunnustusvajadus – väikesest, kuid üha kasvavast börsiedust rääkis ta jutujätkuks, mitte eputamiseks, ning just sundimatus mõjus veenvalt.

Päev pärast jõulupreemiate väljamaksmist ootas teda töölaual üllatus – käsitsi joonistatud jõulukaart, mis kujutas pangatšekki sajale tuhandele dollarile. Hulk kolleege tahtis investeerida täpselt nagu tema.

„Näita lihtsalt, kuhu investeerid,“ ütles Szilard, keda üpris ootuspäraselt Sisalikuks kutsuti. Dotty nõustus. Tema tehingud said nõnda küll võimenduse, kuid nende mõju börsile oli piisavalt väike, et mitte enda vastu töötada. Kaudses mõttes tekkis tema esimene isiklik investeerimisfond.

Kuidas oleks isa käitunud? Vihastanud, et tema idee on näpatud, või kiitnud kolleege, kes tema tarkust mõistavad? Siis, sündmuste toimumise ajal, Dotty sellest ei mõtelnud. Nüüd, varsti kolmkümmend aastat hiljem, on sellised küsimused Dottyt huvitama hakanud. Ta on viiekümne ühe aastane. Nahk tema kätel on samasugune kui isal siis, kui ta esimest korda elus märkas vananemist. Vanaisa Uldis, tunnustatud maalikunstnik, oli alati vana. Kui algkoolis oleks küsitud, vastanuks Laimdota Godmane rahulikult, teades enda väite ekslikkust, et tema vanaisa sündis vanana. Mõista vanaisa on sama hea kui mõista ajalugu. Aga oma isa võiks ometigi mõista. Neid lahutab kolmkümmend kolm aastat. Inimpõlv. See ei ole ometi nii suur lõhe. Või siiski?

Talle meenuvad isa väikesed ja suured traagikad, isiklikud ja avalikud vääritimõistmised. Ta pole iialgi neid lahti mõtestanud. Miks peab just oma isa olema mõistatuseks, kui ta on mõistnud ja isegi suutnud mõjutada nii paljusid indiviide?

„Nad tahavad mu hukku, neile on see lihtne!“ rääkis isa tihtilugu. „Nad teadsid, et... Nende positsioon võimaldab... Ega igaüks... Tagajärgi teadmata on muidugi... Võtame seda rahulikult, nad tahtsid lihtsalt... Ega teil ei ole põhjust muretseda, te võite minust lahti ütelda.“ Jora. Neurootiku sonimine. Ei, pseudoteaduslikust diagnoosist ei piisa, et mõista enda isa.

Ozzy, Dizzy Ozzy. No nüüd tuleb kõik meelde. Esimene abikaasa kangastub Dottyle groteskselt, nii nagu ta nägi teda mehe suguvõsapidudel, kümnegallonise kaabu ja kauboisaabastega. Mitu aastat ei ole ta Ozzyst mõtelnud? Ometi võlgneb ta Ozzyle oma majandusliku seisu. Oswald Hunt III. Jeesus! „Jee-e-sus,“ nagu ütlesid Ozzy sugulased, adumata enda tõsiusklikkuse tõttu häälduse groteski. Ei, kinnitab Dotty endale, liiga palju olen inimesi näinud – taoline frukt nagu mina puurib hallist kivist raha välja, kui seda on millekski tarvis.

Anita. Anita Vigula. Tema doktoritöö pealkiri sobinuks komöödiamultifilmi. „Rainise feministlik analüüs (Seksismist Rainise loomingus)“. Lapsepõlvesõbranna. Inimene, kellega ta jagas esimeste päevade paanikat – ei, mitte emaga. Jee-e-sus, nad olid isegi kutti jagada püüdnud, tagumikud vaheldumisi uppis, suud teineteise suul. Dotty itsitab omaette. Aitäh, Anita, doktoritöö eest! Kaitsmisjärgsel peol kohtas ta Aivarit. Juba toona suunas ta rahavooge, mis toitsid kärestikulise mägijõena ambitsioone ning kasvasid vahel lausa laiaks rahulikuks Doonauks või Mississippiks, ühendades piirkondi, riike ja rahvaid. Suur Bash Venters ise, praegusega võrreldes veel väike kukeke, püüdis talle toona valetada, et näeb tulevikku. Aga palju ta ei eksinud. Delfi oraakel, kurat võtaks. Dotty võdistab õlgu.

Kui üks keskastme juhtidest sai teada, et teda Dotty Today nimekirja ei võeta, kaebas ta peakontorisse. Selle asemel, et Dotty fondijuhiks ja Sisalik tehnoloogiapealikuks määrata, lasti nad lahti. Erinevalt filmides nähtud „ja muuseas, sa oled vallandatud“ ütlemisele saadavad ülemused HR-töötaja, kes uudise õpitud neutraalsusega teatavaks teeb ja tagajärjed sublimeerib. Nõnda tolgi korral. Kiiresti arvutas Dotty, kas tal oleks põhjust põlvili langedes andestust paluda. Ei, ta teenis börsil mitu korda rohkem kui Stratton Mulleris. Imelikul kombel pakkus HR talle lahkumishüvitist. Dotty tänas viisakalt, võttis hüvitise vastu ja viis kontorisse koššer-pagaritöökojast hangitud idaeuroopaliku kringli.

Pärast lahtilaskmist sõitis ta Lätimaale. Mitme ümberistumise lennu viimasel etapil tervitasid pärgi peas kandvad läti stjuardessid. Tähistati suvist pööripäeva.

Ta üüris lennujaamast ainsa saadaoleva kabrioleti ja sõitis Līvānisse. Nagu ta oligi arvanud, polnud isa suvilas. Aed oli omapäi, umbrohus ja hullunud ilutaimedes eristusid vaevu jalgrajad, mida ema igal aastal liivatas. Kile, mille vanemad olid jalgradade alla maasse kaevanud, oli taimestikule ammu alla vandunud. Liiv, mille abil ema vist püüdis järele aimata Põhja-Läti lapsepõlvekodu loodust, oli ammu uppunud Kesk-Läti tumedasse huumusekihti.

Dotty kaevus metsistunud pojengidesse, pööras laguneva betoontrepi kõrval kive pahempidi. Võtit polnud. Magusa rahuldusega võttis ta kivi ja purustas ukse lingipoolse klaasruudu, kobas käega lukuheebli järele ja keeras luku lahti. Lõhnas, mis ninna lõi, oli midagi lapsepõlvest tuttavat, kuid ka võõrast – hääbumine, vähemalt aasta aega tühjendamata tuhatoosid, talvekülmad, vatitekid, niiskus, kapitäis tohletanud kuivaineid, nurka unustatud kast sügisõuntega.

„Līgo, līgo!“ – „Kiigu-kiigu“ – lauldi teisel pool üksikute kaskedega pikitud pajuvõsa. Suvilapiirkonda võimsast Daugava jõest ja ujumiskohast eraldava maatüki olid vanemad 1990ndate alguses erastanud – Dotty pealekäimisel. „Minu võsa, minu puugid,“ oli Dotty mõtelnud, võtnud lonksu kaasatoodud viskist – kange alkoholi tarvitamist loeti jaanipäeva ajal täiesti sündmatuks – ja ragistanud läbi võsa suure lõkke äärde. Ta ei tundnud kedagi ega saanudki tol ööl tundma.

Tõik, et kõneled mingi hulga inimestega sama keelt, ei tähenda veel, et leiad nendega ühise keele. Dotty turtsatab lõbustatult, märgates taas Aivari kalambuuride ja sententside mõju. Kõige rohkem lätlasena oli ta tundnud ennast üksikutel aastatel Strattonis töötades, mil ta linna pealt tulles purjuspäi arvuti ees istus ja Youtube’i videokogumist Līvi „Dzimta Valoda“ käima pani. Kohutav lugu, kuni Scorpionsi viiteni kitarrisoolos. Ja pärast seda muidugi kodumuru ja igavese linnutee laul „Virs galvas mūžīgs Piena ceļš“ laulupeo ühendkoori esituses.

Õige kiiresti naases ta Strattoni-järgses jõudeolekus Ühendriikidesse, ehkki vanemad andsid arglikult märku, et on valmis toetama tema tagasipöördumist sünnimaale. Tagasipöördumist kuhu?

Läti oli paralleeluniversum, lapsepõlve ja poolenisti unustatud sõprade maa, mida ta ei osanud seostada igapäevase leivateenimisega. Mitte et ta oleks pidanud sünnimaal karjääri tegemist võimatuks – tegutsesid ju sealgi pangad, suured ettevõtted, kehtis klassikaline kapitalistlik demokraatia ühes valitsusvõimu ja mitmesuguste karjäärivõimalustega. Tal oleks lihtsalt kulunud asjatult palju aega, et õiged inimesed üles leida. Ajani, millest saati Läti ja kogu Ida-Euroopa startup-ürituste korraldajad ja järgmist rahastusringi teostavad noorettevõtjad teda jahtima hakkasid, oli toona veel üle kümne aasta aega. Anita Vigula ja Valdis Aizpuriets, ainsad sõbrad, kellega ta tihedamalt kontakti hoidis, tulid vaevu toime iseenda karjääriga – üks ajakirjanduses ja ülikoolis, teine kramplikult lõbusa ja noorsoomeelse koolidirektorina.

Oswald Hunt III oli atraktiivne mees. Kokteilipeol said nad jutu peale ainult tänu heaks tooniks peetavale networkingule, mis hoidis külalised ringlemas ega lasknud Dizzy Ozzy ümber liiga tihedat pruudikandidaatide spaleeri tekkida. Dotty teadis, et kuigi tema keha ei vasta atraktiivsete meeste kaaslaseks sobivatele standarditele, tõstab kompleksivaba ja eneseteadlik kehakeel selle imagoloogilist väärtust – nõnda oleks väljendunud Anita.

Ta rabas Dizzyt väitega, et üüratutest loodusmassiividest hoolimata puudub tänapäeva ameeriklasel side mittetehisliku loodusega. Tõestamaks vastupidist, kutsus Dizzy ta nädalalõpuks Guadalupe’i mägedesse Texases – „Ära muretse, me saame võtta perekonna reaktiivlennuki“ –, kohta, kus Dizzy oli käinud väikese poisina.

Paari tunni järel olid mehe matkasaabastes jalad lootusetult ära hõõrutud, kuid ta püüdis teha head nägu, kui tenniseid kandev Dotty kippus tal eest ära kablutama. Šokeerinud kaaslast tundmatute pohlalaadsete marjade maitsmisega, võttis Dotty ennast esimese mägijärve juures alasti ja läks ujuma, vähemalt pealtnäha täiesti ükskõiksena mehe suhtes, kes vaatas teda nagu kass, kelle ette on just pandud pirakas kausitäis krõbinaid, kuid kes ei taha välja näidata, et krõbinad on talle meele järele. Edasist polnud Dotty teadlikult kavandanud, ent kõik, mis juhtus, oli tema meelest igati loogiline ja sugugi mitte vastumeelne.

Pulmas polnud mingit kahtlust, et Dizzy naissoost sugulased pidasid teda idaeurooplasest kullakaevuriks. Mehed vaatasid Dizzyt alguses kahjurõõmsalt – pruudi rinnaümbermõõt ega muud parameetrid ei pakkunud nende endi modellikataloogi-naistele konkurentsi. Ent just see, ühes Dotty otsekohese kõnemaneeri ning rahandus- ja tehnoloogiateadmistega, tõstis ta Texase papide silmis erilisse klassi.

Tihti oli ta peaol ainus naine, keda kutsuti endi hulka, mitte ei saadetud sõbraliku, kuid ühetähendusliku fraasiga köögitoimkonda või lastekarja ohjeldama. Varsti sai huvitavast vestluskaaslasest midagi palju tähtsamat – Dizzy tulevase troonipärija asemel, keda Huntide suguvõsa kannatamatult ootas, sündis Gaard Equities Management. Nime sai investeerimisfond Dotty öökapil seisnud raamatult. Õnneks oli keegi asutajatest taibanud tähelepanu juhtida, et Soren kõlab õige halvasti ja pikk nimi veelgi halvemini.

Fond loodi suures osas papa Hunti ja tema semude rahaga, töösse kaasati lisaks Dizzy ja Dotty valitud inimestele rahastajate lapsi ja onupoegi, kuid fondi tootlus oli segavatest asjaoludest hoolimata oluliselt parem kui turu keskmine – majandustsükli tõusufaasis toimis Dotty kopeerimismeetod hästi.

„Ma ei ole ennast kunagi varem tundnud nii ebakindlalt,“ ütles Dizzy paariaastase harmoonilise kooselu järel. Ja ta ei pidanud silmas Gaard Equitiesi strateegia liiga head õnne, mis Dottyt rahutuks tegi, vaid nende suhet.

Dotty ei suutnudki lõpuni lahti mõtestada, mis teda ennast häiris. Ükskõik, milliseid praktilisi või emotsionaalseid põhjuseid oskab isik välja tuua, on siiski mõnevõrra kummaline olla abielus ja mitte tahta lapsi. Üpris tõenäoliselt on viga kahes inimeses, mitte ülejäänud maailmas. Esimest korda elus tabas Dotty ennast kõrvalsuhetest mõtlemas. Ühtegi tehnilist põhjust selleks polnud. Ta tegi mõtte teoks ega püüdnudki seda Dizzy eest varjata, tekitades viimases õõva. Petta kõrgharidusega naftakeemikut, kellel on endiselt keskkoolisportlase välimus ja kes pärib üüratu varanduse? See on loomuvastane tegu, barbaarsus, milleks on võimeline ainult psühhopaat.

Pärast lahutust ostsid kompanjonid Dotty Gaardi osanike hulgast välja. Tema osa oli niigi kesine ning sõnaõigus ettevõttes algusest peale nõukogu käes. Lapsena oli Dotty fantaseerinud maailmast, mille valitseja ta oleks. Ta oli kaalunud kuninga, mugavleva rantjee ja miljonäri karjääri. Ja nüüd järsku oligi tema käsutuses mitu miljonit dollarit puhast raha, mida maksunõustajate taltsutatud maksuamet polnud oluliselt kahjustanud.

Dotty ei lugenud seda kullakaevaja õnneks. Texase rahadeta oleks ta liikunud edasi aeglasemalt, muud midagi. Ka Dizzy papa ja tolle semud said Gaardiga rikkamaks. Ning Dizzy isikliku rahakoti kallal Dotty lahutades ei käinud – miski, mis tekitas mehe suguvõsas austust, aga ka kahtlusi naise terves mõistuses.

Umbes sel ajal kohtaski ta Paavo E. Sundqvisti – kõhukat, kiilanevat, punakate udemetega näol, kaelal ja kõrvadel, alati meelaid märkuseid poetavat, kord hämmastavaid keele- ja kultuuriteadmisi välja näitavat, kord talumatu soome aktsendiga kõnelevat mehikest, kes oli igas mõttes sobimatu korporatiivse Ameerika kõnepruugi, söömis- ja joomisharjumustega. Ometi viibis lihavaid huuli matsutav ülekasvanud päkapikk peol, kuhu lihtsurelikul polnud asja. Pressinud kiiresti välja, et Dotty on lätlane, tõstis Sundqvist rõõmsalt irvitades kaks sõrme ülahuulele ja poolenisti sosistas, poolenisti skandeeris „Lej litrā!“ – „Vala liiter!“, nagu ütlesid „Heil Hitler!“ asemel lätlastest Waffen-SS’i sõdurid, kellest paljud põlastasid neile kommunismivastaseks võitluseks relvad andnud natse.

Üheksakümmend üheksa inimest sajast oleks seepeale viisakalt noogutanud ja, klaas näpu otsas, edasi kõndinud, kuid Dotty nägi pajatsikuue põues tuksumas südant, mis jätab iga kord takti vahele, kui härra Sundqvist püüab ärikaaslast haneks tõmmata. Mõnikord on härra Sundqvist oma südamest tugevam, mõnikord mitte. Ja see ei sõltu ainult sellest, kas härra Sundqvistil on parasjagu raha või „rahadega vahed sees“ – seda, et tal on raha otsas, ei tunnista südameomanik kunagi.

„Paavo, kui sa tahad mu sõber olla, räägi mulle mõni saladus,“ provotseeris Dotty.

Varjamatult tänulik talle antud võimaluse eest, rääkis higistav ja püsimatult jalalt jalale tammuv Paavo lõuna-aafriklasest, kes oli teeninud veebimaksete lahenduse müügiga mitmesajakordse fuck-you-money ning selle asemel, et korraliku inimese kombel rahule jääda ja modellihaaremi tagumikelt kokaiini ninna tõmmata, põletab varandust kosmosetranspordi ja elektriautode arendamisele.

„Kõik on ülimalt kahtlane,“ lausus Paavo, vaheldumisi mõlemat silma pilgutades, „kuid ma arvan, et sa peaksid temaga kohtuma.“ „Ma arvan, et sa peaksid temaga kohtuma“ – seda käibefraasi oli Dotty iiveldamaajavalt palju kuulnud, ent lause esimest osa siiani mitte, vähemalt mitte inimeselt, kes tahab midagi müüa.

„Ja milline on sinu roll?“

„Mina olen vasilitaator,“ defineeris Paavo end, kasutades kõige õudsemat soome aktsenti. Ja tõesti, tema kaudu tutvus Dotty Ventersite perekonnaga ning sai osa teise aastatuhande algusaastate ühest suurimast äriseiklusest. Millist kasu Paavo mitmekesisest kosjamooritööst sai, jäigi Dottyle hämaraks – võimalik, et Paavot hoidsid vee peal ettevõtluse toiduahela madalamatelt lülidelt võetud võlad ning kaitses tõsiasi, et peale ajuti vastikuks minevate naljade ei kandnud suured kalad temaga seoses kahjusid.

Nüüd, üle kahekümne aasta hiljem, peab Paavo Dottyt endiselt sünnipäevadel meeles – püüab võtta videokõne või saadab lõhnafoniga imala jasmiinipahvaku, mis muutub hetkega lahustava kohvi nüriks lõhnaks. Miks meenub talle Paavo? Dotty aimab, et see pole niisama. Ei, ta ei usu endeid, vaid inimaju hämmastavat võimet luua seoseid veel enne, kui aju omanik on nende vajalikkuse lahti mõtestanud või neid üldse teadvustanud.

„Kus jõgi voolab merre ja männikäbid kraabivad sandaalitallad õhukeseks,“ ütles isa. Talle ei meenunud, et vanemad oleksid nii poeetiliselt väljendunud. Salacgrīva-käike mäletas ta hästi, neis oli tubli annus rituaalsust, kuigi perekonnatraditsiooniks olnuks neid liig nimetada.

Kui saaks ometi päriselt puhata, vabaneda rahutusest ja tegutsemistahtest! Groteskne mõte siin, Antibes’is, asulas, mida külastavad kümned tuhanded turistid kuus. Ülerahvastatud hotellid, möbleeritud korterid – vähesed oskavad unistadagi tagasihoidliku ilmega kahekorruselisest villast kõrvalises Saramartelis, kõrge valgekslubjatud tellismüüri taga, pikkadest õhtutest, mida saadab meretuule sahin piiniate ja kääbuspalmide võrades. Elisa oli viiene, kui Dotty maja ostis – Antipin peab ometigi saama aastaringselt Antibes’is elada, oli Aivar peale käinud.

Riiulite kaupa raamatuid, kastitäied sauternes’i, külalised, retked üürijahiga, ujumine, lasketiirud ja kardirajad, maitsetaimede ja rooside kasvatamine – kangelaslikult on Dotty püüdnud puhata, keskenduda lastele ja mehele. Raha pärast ei pea ta enam muretsema. Prometheus Inc, millest ta börsiedu kõrghetkel lahkus, tegi ta rikkamaks kui Dizzy Ozzy papa või tolle semud.

Mida arvata nendest kummalistest kõnedest, mis ei ole ju eraldi võttes sugugi kummalised? Juhus, Dotty, puhas matemaatika. See, et kõned tulid, on sama tõenäoline, et neid eile ei tulnud. Või ei tulnud ühte täna ja teist homme. Isegi kui Serge Bobrik ajas jama, on ta just sellist stiimulit oodanud. Planeeti ähvardab hädaoht ning talle on usaldatud probleemi lahendamine. Kardab ta üldse enda pärast? On tal nii väga tarvis elada? Ta on aasta vanem kui viiskümmend, geenid edasi antud, nende tulevik võimaluste piires kindlustatud. Viga. Kokkupõrge asteroidiga, ükskõik kui ebausutav see talle kõhutunde järgi ei paista, muudaks maailma veelgi ebastabiilsemaks. Tulevikuks valmistumine on niigi tänamatu töö, ja siis tuleb veel keegi Apophise-nimeline ja paiskab plaanid lootusetult sassi.

Dotty tõuseb tugitoolist. Õieti on ta seda retrospektiivi taustal mitu korda teinud. Nostalgiavärelus, mida ta muidu võõrastab, on iga klaasiga omasemaks saanud. Üle huulte lippab vaikne röhitsus ning hetkeks täitub õhk ta näo ees hõrgu õunalõhnaga. Igaks juhuks käsipuust kinni hoides läheb ta teisele korrusele. Elisa toa ukse alt paistab sinakas valgus. Nähtavasti seikleb tüdruk veebisügavustes, võimalik, et on juba välja uurinud, kuidas ennast identifitseerimata sisse logida ja regulatsioonivabadesse aladesse pääseda. Keelata on hilja, sest aasta lõpus saab tüdruk kaheksateist. Ja milleks keelata, kui infotehnoloogia metsikute aastate vabadust mäletav Dotty moodsat ülereguleeritust totraks peab?

Poja tuba on pime. Elisast kuus aastat noorem August on imeline laps, allub vanemate korraldustele, huvitub kõigest, mida temavanusele soovitavaks peetakse, teeb sporti ja läheb vara magama.

Vahel kardab Dotty, et täiskasvanuna saab poisist narkomaan või mitmesuguste kinnismõtete all kannatav korraarmastaja. Ta on püüdnud poega mõõdukalt korrumpeerida. Pakkunud talle enne magamaminekut maiustusi, tellinud vürtsikat toitu ja valanud sünnipäeval mahlaklaasi šampanjasortsu – asjatult. „Ema, lastele pole see hea,“ on August asjalikult keeldunud, justkui oleks Dotty kogemata eksinud. Vaid robotid, droonid, mänguraudteed ja muu tehnika, mis aeg-ajalt Augusti toast ülejäänud majja invasiooniretki korraldavad, annab lootust, et tegu on normaalse lapsega.

Heldimus, mis magajat vaadates tekib, ajab Dotty muigama. Elu on hämmastav, ehk lausa iluski. Alati, kui Dotty on kimbatusest tühja lõuendi ees, ulatab keegi talle värvipurgid. Paljud arvavad taolisel puhul, et sündinud on lokaalse tähtsusega ime. Inimkäitumist jälgides on Dotty veendunud tõelise ime puudumises. Ta lihtsalt tegutseb. Uppudes tuleb haarata õlekõrrest või pintslist, kui midagi paremat ei ole. Paljud teised peavad uutest väljakutsetest haaramist mõttetuks, pelgavad teha vale liigutust, või on lihtsalt liiga laisad, et midagi uut õppida.

„Noh, laste nimel, mehe nimel! Üks kõigi eest ja üks iseenda eest!“ mõtleb Dotty peaaegu kuuldavalt sosistades. Teda ehmatab köögist kostev kääksatus – Senegalist pärit madame Dimanche on hilisõhtusel söögiringil. Dotty sammub kööki, pilgutab mõnusa iseloomuga tädikesele silma ja laseb külmikuukse sisse ehitatud automaadist suure klaasi gaseeritud vett.

Kui ta kabinetti jõuab, hingab ta sügavalt sisse. Lahendanud elus tuhandeid keerulisi ülesandeid, on algus talle tuttav ja seepärast tüütu. Elementaarne – kõigepealt tuleb guugeldada, mida on teinud teised ja kes need teised on. Loogiliselt võttes peab keegi tulema mõttele esimesena, kuid inimestel on kalduvus teha seda umbes samal ajal. Indiviid peab alati arvestama sellega, et mõni teine indiviid on temast ette jõudnud. Samuti võib hiline tulija mõtelda umbes sama, kuid ratsionaalsemalt või efektsemalt. Alati on võimalik, et idee toimib ainult indiviidi peas ega pea vastu reaalsuse tuleproovile. Usalda, aga kontrolli – just seda kavatseb ta Bobrikuga teha.

Dotty värskendab oma teadmisi asteroidide alal, sirvib värskemaid uurimusi ja tutvub füüsiliste edusammudega. Veerand tunni pärast teab ta, kellele teha ülesandeks Bobriku prognooside kontroll. Candy Jiao, Hiina imelaps, on talle pealiskaudselt tuttav – praktikandina XLandi tulles jättis ta paljudele kustumatu mulje, kuid sõitis õige pea tagasi Hiinasse. Kuigi hiinlastel on kombeks geeniusi varjata, lubatakse Candy Jiaol konverentse külastada. Väidetavalt juhib Jiao uurimisinstituuti ning on seotud asteroididelt väärtuslike maavarade kaevandamise programmiga – Marsi koloniseerimise ja kaevandamise kõrval pidas Bash Venters asteroide omal ajal tähtsaks tuluallikaks.

„Jiao – Hüva. Candy Hüva,“ mõtleb Dotty, leidnud tõlkerakendusest sihtmärgi nime tähenduse. Ta teab, et igal tegusal hiinlasel on mitu nime – sünninimi, kodune nimi, mitu hellitusnime, tööalane, ingliskeelne, surmajärgne ja võib-olla veel mõni nimi, näiteks luuretoimikus kasutatav.

Huvitav, kuidas kutsusid Nõukogude julgeolekutöötajad oma aruannetes Jānis Godmanist? Kas isa teadis enda koodnime? Nii palju kui ta aru saab, anti koodnimi kõigile, kes korragi välismaal käisid. Dotty kergitab kulme, imestades, et isa kõne ei ole tal asteroidiga tegeledes meelest läinud. Igatahes on selge, et Candy Jiaoga ühendust võttes jõuab Serge Bobriku asteroid peagi Hiina luure ja riiki valitseva partei huviorbiiti. See Dottyt ei häiri. Kui eesmärgiks on asteroid kõrvaldada, võivad selle täita hiinlasedki – kulud jäävad sel puhul nende kanda.

Dotty korrastab soengut, eemaldab kaamerasilma eest läbipaistmatu filtri ning võtab videokõne ülikoolituttavale, kes töötas varem Pekingis Ühendriikide saatkonnas. Kõne ei anna soovitud tulemust. Seepeale otsib ta hiljutise konverentsi peakorraldaja kontakti. Veel paarkümmend minutit ning Candy Jiao e-postile saabub Dotty Godmani kiri.