Читать книгу Afganistani vang - Vahur Laiapea - Страница 5

Tundsin lapsena palju hirmu. Olen pidanud ennast argpüksiks. Kui vene poisid mulle kallale tulid – ja seda juhtus minu lapse- ja noorukipõlves korduvalt –, ei hakanud ma neile kunagi vastu. Tardusin kohale. Hirm halvas mu täielikult. Venelasi oli alati kolm. Kolm ühe vastu. Neid oli kolm ka siis, kui ma 1993. aasta kevadööl autos oma teismelisi lapsi ootasin. Kolm noort meest hüppas minu autosse. Üks pani vedrunoa mulle kõrile.

Ainus võimalus hirmu ületada on selle allikale võimalikult lähedale minna. Hirmule näkku ja silma vaadata. Hirm hakkab siis ise kartma. See on tegelikult ainuke võimalus elule näkku ja silma vaadata. Olen otsinud võimalusi elule silma vaadata. Vahel on see õnnestunud ja siis on elu mulle lahkelt vastu vaadanud.

Filmitööga olen seitseteist aastat teeninud endale ja perele elatist. Loomine ja leivateenimine on enamasti omavahel tasakaalu leidnud. Mitte alati. Vastutus on olnud suur ja vahel on rahateenimise vajadus nihkunud esikohale. Vahel olen tundnud end palgasõdurina. Seegi pole halb tunne.

Otsisin aastaid võimalust minna Afganistani tegema filmi Nõukogude sõduritest, kes seal kunagi vangi langesid ja moslemiks saamise hinnaga ellu jäeti. Minu afgaanist sõber ja kolleeg Mohsin sai esimese Nõukogude ekssõduri Bahretdin Hakimoviga ühendust 2016. aasta sügisel. Oli aeg, kus leib minu laual oli otsakorral ja palgasõdur valmis sõtta minema. Tundsin, et selle filmi tegemiseks saan raha. Olin valmis minema esimesel võimalusel. Sain raha, sain leiva lauale. Läksin Afganistani. Filmisin Hakimovit.

Aprillis 2017 läksin uuesti Afganistani plaaniga filmida Nikolai Vassiljevit ja Maksim Lopatikut. Mõlemad endised Nõukogude sõdurid teenivad Talibani ridades. Mõistsin riski suurust, aga ei näinud võimalust filmiga poolele teele pidama jääda.

2017. aasta 18. aprilli varahommikul sihtisid mind ja Mohsini Shīndandi lähedal külavaheteel läbi autoakna viis talibit. Hilisemad talibitest kaasvangid Kabuli vanglas ei suutnud mõista, miks meid ei tapetud, miks minu eest lunaraha ei hakatud nõudma. Miks talibid meid Afganistani Julgeoleku kätte andsid? Ma ei tea seda ega saa ilmselt kunagi teada.

Selles raamatus olen uuesti läbi elanud ja läbi kirjutanud aja, mil elule ja surmale näkku vaatasin. Kummalisel kombel olid nad ühte nägu.

Olen südamest tänulik kõigile inimestele, kes minu vabastamise nimel vaeva nägid. Vaid üksikuid neist saan nimepidi tänada. Annely Kolk, Peeter Püvi, Tarmo Miilits, Margus Kotter, Maarika Miil, Tiit Land, Hadi Hedayati, Eha Pärt. Tänan teid, inimesed välisministeeriumist, kaitsepolitseiametist, välisluureametist, politsei- ja piirivalveametist, Suurbritannia saatkonnast Kabulis, kes te andsite oma panuse minu vabastamisse.

Minu lähedaste hingevalu oli mõõtmatult suurem kui ükski valu, mida mina oma vangistuse jooksul tundsin. Tänan oma abikaasat Kaiat, täiskasvanud lapsi Maarjat ja Madist, lapseeas lapsi Martit ja Matist. Teie armastus jõudis minuni ja aitas mu koju.

Vahur Laiapea

Suurupis 21. mail 2018. aastal.