Читать книгу Karu.Eesti looduslood - Vahur Sepp - Страница 3

Karu vanust tunneb karvast

Neid, kes karuga looduses vahetult kokku on puutunud, pole just palju. Needki kohtumised on toimunud enamasti läbi autoakna. Kõik metsloomad kardavad inimest hullumoodi ja väldivad temaga kokkupuuteid. Metsatöömasinaid ja autosid eriti ei peljata. Igasugust plärisevat tehnikat on tänapäeval sedavõrd palju, et metsaasukad on sellega harjunud. Nii ka karu ei oska kahtlustada, et autos või traktoris võiks istuda inimene.

Need vähesed, kellel on olnud õnne karu looduses vaadelda, tõdevad enamasti , et nähtu ei vasta ettekujutlusele. Karust on loodud kuvand kui aeglasest ja kohmakast loomast. Tegelikkuses pole jälgegi aeglusest ega kohmakusest. Kõik liigutused on elegantsed ja sujuvad, jättes „ujuva“ mulje. Kohe on selge, et selline loom ei saa olla aeglane.

Karude värvusega on samuti lood segased - mõni tundub olema lausa mustjaspruun, teine jälle kanarbikumee karva hele. Enamasti on nii, et mida vanem karu, seda heledam. Samas võib emakarul olla kolm poega ja kõigi nende karv on erinevat tooni. Pojad kannavad enamasti nn „pudipõlle“ kurgu all. Heledamat tooni kaelus püsib kuni noorte iseseisvumiseni. Emast lüüakse lahku pooleteise aasta vanuselt. Vahel võib ka vanemal mõmmikul kaelus näha olla.