Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
Lõpp ja algus
Tuhandeaastane eestlane
Korilase keeletundest
Elusülemid
Maagiline ökoloogia
Metsa see lingvistika!
Mitmiktajuri käsiraamatut käristamas
Pärimuse punane raamat
Animisti usutunnistus
Õnnistatud eesti ruum
Keha mõistatus
Tsibihärblase paradigma
Tulevikuennustus
Paigarahva mõiste hakkas laiemalt levima Lennart Mere raamatute kaudu. Toona ei saanud rääkida põlisrahvast, see oli keelatud nimetus. Paigarahvas oli põlisrahva n-ö pehmem variant. Kuna kõige tähtsam maastikutüüp on Eestis olnud ilmselt mets, siis kõlbab ka sõna „metsarahvas” enesemääratluseks päris kenasti. Samuti „maarahvas” arhailises tähenduses. Kuna metsarahvaid on maailmas veelgi vähem kui põlisrahvaid (osa loodusrahvaid on seotud mere, osa mägede, osa kõrbega), siis siit joonistub välja üks eesti kultuuri oluline missioon: hoida alal seda väärtuslikku sensitiivsust, mis puudutab metsa- ja paigatunnetust.
Palju on üldse põlisrahvaid, kellel on oma riik? Eestlased on selles mõttes vägagi privilegeeritud seisus, see paneb meile ka teatud kohustuse kõigi teiste põlisrahvaste ees. Eesti kultuuri tuleks hinnata ka kõikide teiste põlisrahvaste kontekstis. Hurda kogu pole mitte üksnes suurepärane rahvaluulekogu, vaid tõenäoliselt üks parimaid põlirahvaste suulise kultuuri kogusid üldse. Iga ülestähendus selles kogus on osa haruldasest maailma põliskultuuride kihist. Viimase sajandi jooksul on paraku hääbunud suurem osa sadakonnast põlispõhja kultuurist. Põlisrahvaid on maailmas täna kokku umbes paari tuhande jagu, kuid need on peaaegu eranditult väga väikesed rahvakillud. Põliselanike arv on alla 300 miljoni, see moodustab napilt 4 % maakera rahvastikust. Lisaks on enamik põlisrahvastest ka väga vaesed, omades alla 1 % maailma rikkustest.
.....
Selgitame veel kord nõia põhimeetodit. Tark mõtleb välja ühe maailma ja kolib sinna naljaviluks elama. Algul ei võta nõida keegi tõsiselt. Möödub veidi aega. Inimesed löövad vanale maailmale käega ja kolivad vähehaaval üle nõia maailma. Vana maailm kuivetub ja tõmbub kipra nagu vana murumuna ning sureb viimaks, sest inimesed ei toeta seda enam oma usuga. Maailm, mida enam ei usuta, lõpetab eksistentsi, sest reaalsus püsib uskumuste jõul.
Sellist ühest maailmast teise kolimist, mille on ehitanud suure jõuga inimesed (ehk siis nõiad), nimetatakse tagasivaates kultuuri arenguks. Tegelikult on see puhas nõiavärk. Kes vähegi sellesse katsub süveneda, saab aru, et teda on kogu aeg ninapidi veetud. Pole siin mingit kultuurivärki, lihtsalt inimesed ei usu enam silmnähtavat ja üks maailm lõppeb ning teine algab. Inimesed on ühtäkki hakanud uskuma mingisugust üliväikest ebatõenäosust, konstrueerinud uue maailma. Ilma mütoloogilise teadvuseta poleks selline asi mitte kuidagi võimalik.
.....