Читать книгу Lindvistika ehk metsa see lingvistika - Valdur Mikita - Страница 1

Mõtteid maagilisest ökoloogiast

Raamat, mis meenutaks metsa. Suletöö, kus ideed oleks risti-rästi nagu vanas tuulemurrus – selliseid olen ikka taga igatsenud. Üks loovamat sorti kirjatöö peaks tabama põlismetsa hõngu: see on metsik, ürgne ja veidi muinasjutuline. Nõnda sündiv mõte on parasjagu pöörane ja taltsutamatu, eesmärgiks luua teadvuse seisund, mis inspireeriks lugejat ja lükkaks mõtte liikuma mõnes ootamatus suunas. See on tunne, mida kogeb kirglik seeneline ja tulihingeline kalamees. Mis puudutab vaimuilma, siis minu meelest on kõige võimsam strateegia korilase oma – hea vaist ning väike abi taevaste jõudude poolt ei jäta sind kunagi tühjade kätega. Seetõttu sobib seenelkäik väga hästi igasuguse loomingulise tegevuse mudeliks.

Algus- ja lõppsõna on kole raske kirjutada, sest üldiselt pole asjadel ei algust ega lõppu. Alati oli midagi juba enne ja alati tuleb midagi pärast. Nii on algus ja lõpp omamoodi siirderiitused, mis sisaldavad mõlemat. Algus- ja lõppsõna on justkui pulma- või matusekõne, mida eestlastel pole kombeks eristada. Igas korralikus eesti suguvõsas on üks ebamäärases vanuses mees, kes räägib perekondlikel koosviibimistel terve elu üht ja sama juttu – ja tunnistagem, et tema sõnavõtt on alati väga oodatud. Idee lõpp ja algus kokku kirjutada laenasin ma temalt, mütoloogiliselt onu Ilmarilt.

Käesolev raamat on kolmas osa mõttelisest triloogiast, mille moodustavad kümmekonna aasta jooksul sündinud „Metsik lingvistika”, „Lingvistiline mets” ja „Lindvistika”. See on uurimus eestlase paigavaimust ja paigarahva elutundest. Elu on seda paika armastanud, elu jäljed ulatuvad siin sadade miljonite aastate taha. Ja selles tuhandete aastate vanuses pesas on kiikunud ja küpsenud etnose elutunne. Eesti maagilise paleuse moodustavad erinevate ajakihtide põimitus, suur looduslik mitmekesisus, arhailise ja modernse sülelus, tugev paigavaim ning keele, kultuuri ja looduse loomulik hübriidsus, mis iseloomustab eelkõige põliskultuure.

Eesti on omamoodi keele, kultuuri ja looduse lõppjaam. Meenub Ülo Tedre huvitav tähelepanek: Eesti on kui muinasjuttude lõppjaam, neid tulnud igast ilmakaarest, kuid pole siit enam edasi läinud. Meie loodus koosneb samuti piirikooslustest, paljud liigid seisavad siin oma levila piiril. Eesti on piiririik nii kultuuri kui looduse mõttes. Just see geograafiline aspekt, et läänes tuli ette meri, idas on aga suured sood, joonistas välja ka eesti keele, kultuuri ja looduse eripära. Mõnes mõttes on siin ka ühe etnose lõppjaam – siit pole enam lihtsalt mitte kuhugi minna.

Eestlase looduskogemuse muudab eriliseks looduse hingestatuse tajumine. Looduse hingestatus kuulub tegelikult ühte ja samasse ritta šamanismi ning animismiga. Šamanism on inimese kõige iidsem suhe loodusega (sellest kõneleme üldjuhul kauges minevikus), animism on veidi „pehmem” termin, tänapäeval räägime pigem looduse hingestatusest. Sisuliselt aga kõneleme ühest ja samast nähtusest, mis on lihtsalt aja jooksul muutunud.

Teatud mõttes on see raamat katse üles tähendada eesti rahva nägemuslikku elulugu, mis asub kusagil muinasjutulise ja pärismaailma vahel. Olen mitmel puhul kasutanud eestlase võrdkujuna linavästrikku, vana lõunaeesti nimega „tsibihärblane”. Tsibihärblane on ilmetu välimusega lind, aga kole suure jõuga – kui korra jalaga põrutab, on jääkaanel mõra sees. Seetõttu hüüdis vanarahvas linavästrikku ka Jämejalg-Toomaks. Oma nõiavarbaga lõhub ta jää, avab ukse kevadele ja loob uue maailma. Ka hea mõte on veidi linavästriku moodi: see sunnib püsti hüppama, kõlab vastu meie kehas ja teeb pesa inimese varbasse. Selle isevärki loogika järgi olen katsunud ka raamatusse mõtteid valida. Mõte, mis hakkab varbaotsas surisema, ongi hea mõte.

Pühad maastikud

Läbi kolme raamatu tõusevad esile teemad, mille juurde olen loomusunnil ikka ja jälle tagasi pöördunud. Neid võiks kokku võtta sõnadega „rohelised kultuurivormid”. Eestlase jaoks on metsaskäimine või seenelkäik ühekorraga nii loodus- kui kultuurikogemus. Selle varjus võib näha üsna arhailise mõtteviisi jälgi, omalaadset dialoogi maastikuga, kunagise maagilise sõna salapärast varju. Me olemegi rohelised mehikesed.

Loodust armastava inimesena pole mulle vastuolulisel kombel kunagi eriti meeldinud matkamine. Mulle meeldib külastada üksikuid paiku, käia tihti vanades kohtades, mitte uutes. Matkamise mõnule olen vaistlikult eelistanud metsas olemise rõõmu. Usun, et jõudmaks n-ö isiklike pühapaikade kogemiseni, peab inimene mõnes paigas rändama palju kordi, päevi, aastaid – võib-olla terve elu. Need on paigad, kus inimene sõlmib maagilise lepingu maastikuga. Siin hing kirgastub ja siia matkab tema hing tagasi surmahetkel. Poeetilisematel hetkedel mõtlen, et surres rändab eestlase hing tagasi pühadele maastikele. Tihkan arvata, et eestlane lõpetab oma maise teekonna ühes unenäolises metsas, võib-olla kusagil seal, kus paistab kätte lapsepõlvekodu, sealt tõukab inimese hing end lahti maastiku kohale. See maagiline rituaal kuulub paigarahva sõnastamata asjade hulka.

See on raamat maailma kodustamisest. Eesti ruum on vahest üsna konkreetselt määratav: kodumets ja sellest veidi kaugemale jäävad seene-, marja- ja kalakohad, heinategijate põlvkonnal ka kaugemad metsaheinamaad. See ruumi „kodutamise” rituaal (mis hää sõna kodumetsas hulkumise jaoks!) on üks põliskultuuride tunnusjooni. Usun, et meie paradiis ei ole tegelikult kuigi suur, see mahub vabalt ära 10 x 10 kilomeetri sisse. Eestlastel on seda vana teadmist suuresti säilitanud maa- ja suvekodud.

Milline näeb Eesti välja 100 aasta pärast? Mis inspireerib tulevikuinimest, milline võiks olla sild tänase Eesti ja tuleviku Eesti vahel? Usun, et loodusmaastikud on väga tugevaks Eesti identiteedi kujundajaks ka saja aasta pärast. Looduslähedus, looduspärasus ja rohelised kultuurivormid muutuvad aja jooksul veelgi suuremaks luksuseks, millest enamik inimesi maailmas tunneb suurt puudust. Selle globaalse trendi taustal joonistub välja ka Eesti identiteet. Meie silmis suvaline metsatükk on juba täna tsiviliseeritud maailma vaatevinklist ehe looduskaitseala, tõeline looduspärl. Kas Eesti tulevikusuund peaks olema „põlis-”, „mahe-”, „öko-” või hoopis mõni muu selletaoline mõtteviis, see ei olegi minu arvates nii väga oluline. Tähtis on, et suudaksime säilitada oma erilist, vanapärast ja väga mitmenäolist loodustunnetust, et meil jätkuks tarkust kesta rohelise rahvana.

Meil oleks vaja keelt, kirja ja mõtteviisi, mis lubaks võimendada meie soome-ugri komponenti; oleks tarvis kultuurivorme, mis tooksid nähtavale meie arhailise põhjakihi – Põhja kihi. Eesti kultuuri on pikka aeg kirjeldatud põhimõtteliselt vildakalt, väära terminoloogia ja valede dominantide kaudu. Pöördun selle mõtte juurde raamatus pikemalt tagasi. Usun, et maailm seisab taas suulise animistliku kultuuri künnisel.

Tänapäevane kultuur kannatab standardiseerimishulluse käes: kultuur ja haridus üritavad toota üsna ühesuguseid inimesi. Inimene pannakse kasvama „standardkeele”, „standardkultuuri” ja „standardhariduse” kapsaaeda. Selline mõtteviis välistab mingisuguse olulise osa inimesest. Ainus tee on leida mingi võimalus, kuidas liikuda isiklike maailmade poole. Ja nende loomisel tuleks kasutada üht vana karjapoisinõksu – aia sisse tuleb jätta salakoht, kus saab lipi eest nihutada ja n-ö otse läbi aia minna. Minu maailmatunnetuse põhiseisukohad on pigem metsik ilu, metsik lapsepõlv, väikeste asjade elegants, loomulikkus, avastuslikkus, eluküllus, anti-urbaansus ja anti-institutsionalism. Olen sellesse raamatusse katsunud alles jätta piisavalt metsikust, salapäraseid aiaauke, tahumata ilu.

Tark inimene ei vajagi õigupoolest raamatuid, ta vajab lihtsalt väikest algkiirendust. Seda, mida inimene otsib, ei saa ta mõnes mõttes kuidagi ette teada – see on väga oluline, põhimõtteline teadmatus. Mis mõtet on otsida, kui me juba alguses teame, mida otsime? Tõeline otsija kaotab nii labase mängu puhul otsekohe huvi. Kuigi me kõik rihime tõenäoliselt ühte ja sama asja, on see, mis me viimaks leiame, ikkagi täiesti isiklik.

Minu jaoks on looming, võib-olla kogu inimlik mõtlemine sügavalt topograafiline akt. Eesti pisut metsikuvõitu välimusega talukohad oma viltuvajunud rehealuste ja kuuridega, mille ärakukkunud tagaseintest avaneb imeliselt tühi ruum, loovad võimsa infrastruktuuri avastuslikuks mõtlemiseks, siin on end võimalik teostada nähtamatu põhjamaise introverdina.

Animistlik koodeks

Eesti kultuuri tugeva animistliku jälje tõttu on meil veel alles küllalt palju „taimset teadvust”. Mingisugune hämaravõitu kommunikatsioon puudega on siinmail veel üpris levinud. Teatud riismeid võib isegi leida veel n-ö graniitsest teadvusest, mis kunagi sidus inimesi allikate, kivide ja iidsete pühapaikadega. Kusagil siin tuleb kujukalt nähtavale ka üks eesti kultuuri erijoon: animistlik mõtteviis ei kao, vaid purskub välja mõnes hoopis ootamatus kohas. Vaadates tulevikku söandan ennustada, et just sellest kihistusest võiks sündida midagi, mis suudaks rikastada maailmakultuuri. Pärimusega on seda kord juba juhtunud ja ehk juhtub veel üks kord – Hurda kogud on maailmamõõtu kultuurisaavutus.

Selle raamatu üks kandev mõte on, et inimesel on instinktiivne kalduvus astuda elusainega mingisugusesse kontakti. Seda ürgset katset astuda loodusega dialoogi võikski nimetada maagiliseks sõnaks. Kultuuri peaks tõlgendama eeskätt ökoloogilisest perspektiivist. Kultuuri mõte on (loodusega) ühte hoida. Seda peamist ülesannet ei ole suutnud kaasaegne lääne kultuur täita.

Kui kõneleme meie pärismaistest kultuurivormidest, siis peaksime eelkõige kõnelema biofiiliast ja topofiiliast, iseäralikust tõmbest elava looduse ja maastike poole. Sinna koonduvad hämaravõitu praktikad, mis pole leidnud mõistlikku väljundit kreeka-ladina kultuuritüpoloogia raamides, millest kujunes aja jooksul lääne kultuuri metatekst ja mõõdupuu. Tegelikult on need traditsionaalsete kultuuride igivanad tunnetuspraktikad, mis esinevad suuremal või vähemal määral kõigil rahvastel.

Siia koondub üsna märkimisväärne osa eesti kultuuri pärimuslikust, animistliku moega kihist, mis 19. sajandi määratus tõlkemasinas ei leidnud enam väljundit „päriskultuuris”.

19. sajandil kujunes välja ülemaailmne massiivne kultuurikatkestus, mille käigus kultuurid justkui kiiresti moderniseerusid. Vähem on räägitud asjust, mis selle käigus kaotsi läksid. Need kaks maailma olidki tõlkimatud, ja mine tea, vahest oli ka sellel tõlkimatuselõhel oma varjatud positiivne külg. Kuidas tõlkida animistliku maailma lootusetut hübriidsust antiikkultuuri žanrilise atomaarsuse keelde? See oli põhimõtteliselt võimatu missioon.

Mitmed kultuurinähtused kadusid pea kõigis kultuurides (nagu vana rahvalaul ja mõistatused), ent pärimuse iidsetele müüridele tekkisid uued kummalised kihid, millest osa leidis väljundi esoteerikas (esoteerika on lääne kultuuri aktsepteeritud perifeeria, midagi karnevalitaolist keskaegses maailmas), osa aga tegi läbi hoopis huvitavama arengu. Selliste kultuurinähtuste hulka kuuluvadki minu meelest biofiilia ja topofiilia – animistliku mõtteviisi tänapäevased varjukujud. Kuna meil puudub paradigma selliste nähtuste kirjeldamiseks, siis on neile keeruline otsa vaadata, kuigi võime neid ise samal ajal kirglikult praktiseerida. Just sedaviisi ongi eesti kultuuris juhtunud ja nimelt see asjaolu muudab eesti kultuuri väga põnevaks.

Silla loomine vana pärimuse, „pastlakultuuri” ja „prantsuse kultuuri” vahele on miski, millesse tuleks rohkem panustada. Tegelikkuses peame tunnistama, et seda pole hämmastaval kombel kunagi juhtunud – need on praegu üksteisest palju kaugemal kui näiteks XX sajandi alguses. Niisiis võiksime lähtuda hüpoteesist, et need kaks mastaapset kultuuripraktikat – biofiilia ja topofiilia – on teatud vahevormid, mis eraldavad iidset šamanistlikku kihistust moodsast antiigist ehk lääne kultuurist. See on kultuuri vaat et kõige kreatiivsem piirkond, puu niineosa, kus voolavad elumahlad. Just siin varjab end kübeke ehtsast pärimusest, olles täiusliku perifeeria kattevarjus leidnud enesele üsna kummalise pelgupaiga.

Pärimus ja pärandmaastik: hämmastavad elusülemid

Eesti kultuuri unikaalsusel on mõnes mõttes täiesti reaalne sisu: nimelt asuvad siin maailma mastaabis kaks kõige suurema mitmekesisuse areaali – pärandkooslused looduses ja kohapärimus kultuuris. Tähendusrikas on see, et mõlemad on poollooduslikud kooslused, see tähendab, need on olemuselt hübriidsed, tekkinud pikaajaliste interaktsioonide tulemusel kultuuri ja looduse piiril. Lisaks on need mõlemad ajalooliselt seotud: kõige liigirikkamad pärandkooslused on tekkinud sinna, kus on kunagi asunud maalinn või rauaaegne asula. Professor Meelis Pärteli töörühm tõestas üsna veenvalt, et kuna püsikoosluste kujunemine võtab aega sadu aastaid, siis on kõige suurema elurikkusega pärandkooslused samal ajal ka väga vanad.

Hurda kogud ja puisniidud kuuluvad mõlemad maailmakultuuri ajatusse varamusse, ent võib-olla sõltub eesti kultuuri tulevik hoopis nende kahe sümbioosist. Huvitav on see, et näiteks suve- või maakodusid hooldatakse tihti nagu puisniite ja pikema aja jooksul hakkab nende liigiline struktuur lähenema pärandkooslustele. Samal ajal koguneb maastikulise hajaasustuse rüpes ka pärimuslikku ainest, pärandkooslused ja kultuuripärand saavad kokku ühes ja samas geograafilises punktis. Ka Eesti metsad on suhteliselt hea tervise juures eeskätt seetõttu, et paljusid neist on pikka aega hooldatud nagu pärandkooslusi. Paljudes riikides on metsad lühikese ajaga muudetud monokultuurseteks puupõldudeks, mis on vaesed nii liigiliselt kui visuaalselt ja lisaks ka vastuvõtlikud erinevatele ohuteguritele kahjuritest kuni metsatulekahjuni. Need ei ole jätkusuutlikud ökosüsteemid.

Seda sügavmõttelist elusülemit julgeksingi nimetada kultuuri ellujäämisüksuseks. Kultuuripärandit ja looduspärandit on üritatud kaitsta eraldi, kuid enamasti pole see viinud soovitud tulemuseni. Usun mõtteviisi, mis käsitleb kultuuri ja looduse kaitset põhimõtteliselt hübriidsena, mis saab teoks ühel ja samal tunnetusväljal. Topofiilia (kohapärimus) ja biofiilia (elurikkus) on selle ökosüsteemi peamised nurgakivid. Selleks, et niisugust ökosüsteemi kaitsta, tuleb säilitada mingisugune kultuuripraktika, mis seda koos hoiaks.

Eesti loodus ei ole wildlife, nagu seda võib kohata Alaskal, Kanadas või Siberis. Eesti looduse omanäolisus seisneb tõdemuses, et pikaajalisele ja kohati ka üsna intensiivsele inimmõjule vaatamata on loodus püsinud heas seisukorras. Enamikus maailma paikades asuvad inimene ja loodus eraldi, eraldi maailmades. Just seetõttu võiks eesti loodusest otsida suuremat mudelit, mis ütleks midagi inimese ja looduse koosolu kohta. Meie loodusmaastikud on säilinud seetõttu, et seda on toetanud vanad traditsioonilised kultuurinähtused ning mõtteviis, mis on teinud loodusest püha paiga. Minu meelest võiks just siit otsida värskendavat allikat tänapäeva loodusfilosoofiale. Selles valguses kerkivad meie hõre asustus, kohapärimus ja looduse hingestatus esile kui tähelepanuväärsed kultuurisaavutused.

Tahaksin osutada veel ühele põnevale faktile. Meie aladele jäävad nii taimede „maailmarekordid” (Laelatu), seente „maailmarekordid” (Abruka), suurkiskjate ning sügiseste rändlindude rekordiliselt kõrge asustustihedus ja lisaks veel mitmed eluta looduse (geoloogia) „maailmarekordid” – olgu selleks meteoriidikraatrite esinemine või paleontoloogiliste leidude hulk. Paleontoloogias oleme saanud loodusolümpial raudselt kõige rohkem medaleid, siin on lausa maailmarekord maailmarekordi otsa. Näeme, et kõikide suurte elustikurühmade (taimed, loomad, seened) mitmekesisuse maksimumid asuvad üllataval kombel Eestis.

Oleme nii elusa kui eluta looduse rekordiomanikud, see on meeletu rikkus, mille keskel me elame. Oluline on, et osa neist mitmekesisuse ilmarekorditest on sündinud inimese ja looduse vastastikuses dialoogis. See aspekt muudabki eesti looduse põnevaks mudelsüsteemiks ning annab meie hajaasustusest sündinud arhailisele kultuurile hoopis uue vaatenurga. Huvitaval kombel on Eesti justkui mitmekesisuse saar, omamoodi Lagerstätte nii bioloogilise kui folkloorse mitmekesisuse mõttes. Ja õnneks on siin ka väga häid bioloogiliste ja folkloorsete interaktsioonide uurijaid. Rikkad pärandkooslused on tekkinud pikaajalise püsiva inimmõju tõttu, rikas kohapärimus on sama nähtuse väljendus kultuuris. Animism ja looduse hingestatus on loonud väga erilise kommunikatsioonitüübi, mis on kestnud sajandeid. Ei ole sugugi võimatu, et ökofilosoofia kõige uuemad ideed võivad võrsuda just sellest unustatud kihist.

Eesti kui küttide-korilaste leiutis

Kuid astume nüüd veel ühe sammu edasi. Nägime, et eesti kultuuri kõige põnevamad nähtused näikse koonduvat kultuuri ja looduse piirialale. Selle piiriala fenomeni võiks katsuda seletada nelja põneva nähtuse kaudu: biofiilia, topofiilia, hõreasustus ja servaefekt, ehk ajalise ja ruumilise mitmekesisuse koondumine teatud paikadesse. Lihtsamalt on need siis loodususk, paigavaim, (maa)kodu ja ääre-maa. Need neli nähtust on tsiviliseeritud maailmas kadumas. Nähtava biofiilse ja topofiilse sättumusega kultuure on maailmas alles käputäis. Tavaliselt me ei mõtle seenele minnes, et seenelkäik kuulub tegelikult maailmakultuuri haruldaste ja hääbuvate vormide hulka. Mükofiilseid kultuure on alles väga vähe. Täpselt samuti kuulub sinna toimetamine vanas taluaias või (palve)rännak mööda isiklikke pühapaiku. Põhimõtteliselt on kõigil neil samasugune väärtus nagu mõnel Bachi sonaadil või iidse linna varemetel.

Vaadates neid eesti kultuuri iseloomulikke ja omanäolisi jooni, hakkab kangastuma üks üpriski erilaadne kommunikatsioonimudel, mis määratleb inimese kõneluse maa, elava looduse ja viimaks iseendaga (maagiline sõna). Viimase sajandi tunnusjooneks on, et inimene on meeletult täiustanud kommunikatsioonisüsteeme inimese ja inimese vahel, kuid alla on käinud võime suhelda nii looduse kui iseendaga. Mõlemal puhul on see kaasa toonud ränga võõrandumistunde.

Võiksime pidada seda maagilist kommunikatsioonisüsteemi ehk rohelist kirja üheks kolmest suurest leiutisest, mis on kujundanud maailma ajalugu. Need on roheline kiri, alfabeet ja kümnendsüsteem. Kõige pikema ajalooga on kahtlemata esimene, see on kujundanud inimese ja maailma (st inimese ja looduse) suhteid kümneid tuhandeid aastaid. Võib öelda, et maagiline sõna on olnud maailma kultuuriloos kõige vanem ja jätkusuutlikum dialoogivorm. See võimas leiutis lagunes koost vähem kui paarisaja aastaga.

Eesti keeles on loodus ja looming meeldivalt hübriidsed, samatüvelised sõnad. See avab minu meelest väga hästi maagilise sõna ja rohelise kirja olemust. Ei tohi unustada, et roheline kiri on ühtlasi ka inimese kõige vanem kiri, palju vanem kui näiteks kreeka filosoofia, see on kõige kauem eksisteerinud mõtlemise süsteem üldse. Eesti on justkui selle rohelise kirja tilluke kaitseala. Suhe inimese ja looduse vahel taandub lõppkokkuvõttes alati mingisugusele dialoogile. Meie ökoloogiliseks imperatiiviks võiks olla maagiline sõna.

Tänapäeva maailma vallutab üks tähelepanuväärne tendents – kultuur trügib jõuliselt tagasi loodusesse, katsub taastada katkenud kooselu. Sellised „metsa läinud kultuurivormid” pole Eesti eripära, vaid tuntav globaalne tendents. Inimesi valdab äratundmine, et kunagi varem pole inimhing viibinud nii vähe õues, nii vähe looduses, nii vähe kokku puutunud taimede ja loomadega. See asetab ka eesti kultuuri mõnevõrra teise valgusesse. Taas on tähendusrikkaks muutumas eesti põlistalud. Mõnes mõttes on neist uuesti saamas eesti kultuuri kõige olulisem nurgakivi.

Kuid lähme veidi ajas tagasi. Geeniuuringute järgi on eestlastel ja leedukatel Euroopa rahvaste seas kõige rohkem n-ö küttide-korilaste geene (isaliin), ulatudes kuni 30 %-ni. Muidugi ei tähenda see, nagu oleksime otsesõnu küttide-korilaste järeltulijad, kuna suurema osa Euroopa rahvaste geneetilisest pärandist on andnud siiski Lähis-Idast migreerunud karjakasvatajate järelsugu. Küll aga näitab see, et Läänemere piirkond oli tõepoolest pikka aega küttide-korilaste eldoraado, kus küttimise ja korilusega oli hõlpsam toidupoolist hankida kui põldu pidades. Ja see on väga oluline teadmine, kuna sellest järeldub, et Eesti aladel säilis koriluskultuur oluliselt kauem kui enamikus mujal Euroopas. Veel keskajal jäi siin põllumajanduses kasutatav tehnoloogiline võimekus oluliselt maha küttimise ja koriluse teel saavutatule.

See, mida me praegu Eestis veel siin-seal näeme ja mille üle imestame, on suuresti küttide-korilaste leiutis. Võib öelda, et Eesti on üks üpris iidne küttide-korilaste saar kaugel Euroopa kirdeserval. Kui võtame eesti keele, siis üks selle kõige nähtavamaid erijooni – onomatopöa – on sisuliselt küttide-korilaste leiutis. Miks Euroopa keelte hulgas on nii vähe ideofooniat – üks võimalik vastus ongi selles, et enamik Euroopa rahvaid olid põllupidajad, neil polnud onomatopöast suuremat tolku. Küttide-korilaste jaoks oli aga imitatiivide valdamine elulise tähtsusega, keel aitas võimendada kütile hädavajalikku terast keelekõrva. Sellel teemal on inspireerival moel mõtisklenud näiteks kanada keeleteadlane K. David Harrison.

See, et tänapäeva keelepruugis tuntud sünesteesia fenomen kuulub samuti küttide-korilaste kultuuri, tundub ehk liiga radikaalne mõte, kuid minu jaoks on seos ilmne ja püüan seda ka käesolevas raamatus põhjendada. Sünesteesia võis olla üks peamisi mentaalseid tehnikaid, kuidas arhailine inimene lõi isiklikke maailmu, mis oli omakorda üks animistliku kultuuri tugisambaid.

Kui me vaatame Eesti geograafia üht vanapärast erijoont – hajakil asustust, siis ka see pärineb küttide-korilaste maailmast. Metsade ja soode vahele laiali pillatud üksiktalud on kahtlemata eesti kultuuri üks unikaalsemaid nähtusi. Vajutades nüüd pisut tugevamini belletristlikule pedaalile võiksime väita, et siin on säilinud teatud keelelised, kultuurilised ja geograafilised tingimused, mis võimaldavad meile ligipääsu ühele väga vanale teadmiste süsteemile. See raamat tegelebki selle „süsteemi” jälgede ajamisega ning sellest vaatenurgast klassifitseerub kahtlemata klassikaliste vandenõuteooriate hulka.

See vandenõuteooria väidab, et eesti kultuuris on alates kirjaoskuse levimisest 18. sajandil üha paisutatud eesti kultuuri indoeuroopalikku külge, küttide-korilaste loodu on aga vajunud aina enam perifeeriasse. Kui ma peaksin sõnastama Eesti missiooni suuremal kultuuriväljal, siis oleks selleks animistide vaimne rehabilitatsioon. Selle arhailise maailma makrotasandiks on küttide-korilaste jäljed eesti kultuuris, mikrotasandiks aga Eesti vanad talukohad. Tänapäeval tuleks iga põlist talukohta käsitleda kui reservaati, millel on kultuurifilosoofiline eristaatus. Minu meelest kangastub eesti põlistalus tsiviliseeritud maailma tulevik – ideaalmaailm, kuhu inimene enam arvatavasti kunagi ei jõua, ent mille poole püüdlemine kätkeb endas siiski teatud lepitust.

Tänapäeva rohelist mõttelaadi ilmestab hulk suundumusi, mis vaikival moel on olemas põlistes talukohtades. Kui vaatleme neid tegureid ükshaaval, pole see iseenesest midagi erilist, kõik koos aga moodustavad üsna haruldase tingimuste ampluaa. Nimetame neist mõningaid: metsikus (kultuuri ja looduse põimitus), eluküllus (looduslik mitmekesisus), hajaasustus, „metsik lapsepõlv”, linna ja maa eksistentsiaalne lähedus (Eestis pole Euroopa mõistes suurlinnu) ja viimaks pärimus, mis seob kõik nähted omavahel. See, mida Eestil maailmale pakkuda oleks, pole niivõrd eesti loodus ega eesti kultuur, vaid teatud valem, kuidas inimene ja loodus ka tsiviliseeritud maailmas üheskoos edasi võiksid kesta. Kõik nimetatud nähtused on orgaanilisel viisil selle maagilise valemi osad.

Maal elavast lapsest on 21. sajandil saanud paraku ohustatud liik. Meil endal on taluõues avanevat imet raske märgata, see tundub liiga tavaline. Seetõttu oleme toonud eesti kultuuri hulgaliselt võõrapäraseid meetodeid, mis paljude arvates võiksid meil aidata roheliseks kasvada. Sellesse on küll väga raske uskuda.

Usun, et eestlane võiks oma ilmavaadet aeg-ajalt kalibreerida järgmise mõtte kaudu: maailmas on palju inimesi, kes on käinud Pariisis, kuid väga vähe neid, kes on käinud seenel. Seenelkäik on maailmakultuuri seisukohalt igatahes palju tähtsam kui reis Pariisi. Lisaks pole maailmas enam tõenäoliselt alles ühtegi kultuuri, kus seenenäitust külastaks rohkem inimesi kui rokk-kontserti. Eesti rokkstaarid on kivipuravik, männiriisikas ja suur sirmik. Minu meelest kõneleb see siiski midagi inimese ja looduse seotuse kohta, see on korilase taktikaline võit tsivilisatsiooni üle. „Tatikaline võit,” tahtsin muidugi öelda.

Eestlaste paiga- ja loodustunnetus kuulub „Kalevipoja”, Hurda kogude ja vana rahvalaulu kõrval meie kõige olulisemate kultuurisaavutuste hulka. Kõikide nende ühisnimetajaks on pärimus. Paraku on eestlaste intuitiivne loodustunnetus jäänud ikka veel põhjalikumalt sõnastamata ja kirjeldamata, seetõttu ei mõista me ise kuigi hästi selle väärtust. Mida aeg edasi, seda enam tundub mulle, et selles paiga- ja loodustunnetuses sisaldub midagi suurt ja salapärast, miski, mis kõlab jõuliselt vastu tänapäeva loodusfilosoofias.

Olen käesoleva raamatu mõttelise telje laenanud eesti päritolu teadlaselt Jaak Panksepalt. Lihtsalt öelduna kõlab see nii: see, mida me elus kõige enam igatseme, on võimalus otsida. Otsimine annab meie elule tähenduse, mitte leidmine. Seega on investeering headesse matkasaabastesse igal juhul arukam endlikepikese abil tehtud reisipiltidest, mis jätavad petliku mulje päralejõudmisest. Minu kavatsuseks on luua vaimsete otsingute jaoks midagi Google’i otsingumootori taolist. Need ülal kirjeldatud nähtused on justkui maagilised tööriistad, mille abil on endale hea tahtmise korral võimalik luua teatud isikupärane otsingute süsteem. See ei ütle, mida me otsime, see ütleb, kuidas me selle leiame. Minu meelest kuuluvad biofiilia, topofiilia, servaefekt ja vanad talukohad selle salapärase algoritmi hulka.

Eesti metsad on tõepoolest midagi Google’i algoritmi sarnast. Seenelkäik ja guugeldamine on põhimõtteliselt üks ja sama tegevus, mille leiutasid korilased.