Читать книгу Lindvistika ehk metsa see lingvistika - Valdur Mikita - Страница 2

Põlisrahvas, paigarahvas, metsarahvas või maarahvas?

Paigarahva mõiste hakkas laiemalt levima Lennart Mere raamatute kaudu. Toona ei saanud rääkida põlisrahvast, see oli keelatud nimetus. Paigarahvas oli põlisrahva n-ö pehmem variant. Kuna kõige tähtsam maastikutüüp on Eestis olnud ilmselt mets, siis kõlbab ka sõna „metsarahvas” enesemääratluseks päris kenasti. Samuti „maarahvas” arhailises tähenduses. Kuna metsarahvaid on maailmas veelgi vähem kui põlisrahvaid (osa loodusrahvaid on seotud mere, osa mägede, osa kõrbega), siis siit joonistub välja üks eesti kultuuri oluline missioon: hoida alal seda väärtuslikku sensitiivsust, mis puudutab metsa- ja paigatunnetust.

Palju on üldse põlisrahvaid, kellel on oma riik? Eestlased on selles mõttes vägagi privilegeeritud seisus, see paneb meile ka teatud kohustuse kõigi teiste põlisrahvaste ees. Eesti kultuuri tuleks hinnata ka kõikide teiste põlisrahvaste kontekstis. Hurda kogu pole mitte üksnes suurepärane rahvaluulekogu, vaid tõenäoliselt üks parimaid põlirahvaste suulise kultuuri kogusid üldse. Iga ülestähendus selles kogus on osa haruldasest maailma põliskultuuride kihist. Viimase sajandi jooksul on paraku hääbunud suurem osa sadakonnast põlispõhja kultuurist. Põlisrahvaid on maailmas täna kokku umbes paari tuhande jagu, kuid need on peaaegu eranditult väga väikesed rahvakillud. Põliselanike arv on alla 300 miljoni, see moodustab napilt 4 % maakera rahvastikust. Lisaks on enamik põlisrahvastest ka väga vaesed, omades alla 1 % maailma rikkustest.

Põlisrahvaid iseloomustavateks tunnusjoonteks on väga pikk ajamälu, elamine ühes paigas (poeetiliselt väljendatuna on põlisrahvas elanud oma maal aegade algusest saadik – see ongi kõige lihtsam põlisrahva määratlus), kultuuri ja looduse seotus, suulise kultuuri olulisus, arhailine kultuurimudel, pisike keelesaar, mida ümbritsevad suured keelkonnad, väike rahvaarv. Kõik need tunnused on ka eesti kultuuril olemas.

Euroopas elab tegelikult mitmeid põlisrahvaid, nagu näiteks flaamid, valloonid, baskid, keldid, saamid ja nende hulka kuuluvad kahtlemata ka eestlased. Suurem osa Euroopa põlisrahvaid jääb aga Venemaa territooriumile: ersad, mokšad, neenetsid, vepslased, isurid, krimmitatarlased ja paljud teised. Paraku on Venemaal olnud koloniseerimine paiguti sama verine kui Lõuna- ja Kesk-Ameerikas, seda eriti Siberi põhjarahvaste hulgas. Väga raske on viimasest paarist sajandist näiteks tuua mõnda kultuuri, mille puhul oleks teoks saanud „loomulik hääbumine”. Enamasti on selle eufemismi taga jõhker genotsiid, rahva koloniseerimine ja looduse röövmajandus. Kuna maailma ajaloo kirjutavad võitjad, mitte võidetud, siis tundub meile, et põlisrahvaste hääbumine on paratamatu ja loomulik protsess. Kui rahvaste ajaloo aga kirjutaksid võidetud rahvad, oleks see nii verine ja tülgastav, et seda ei tahaks ilmselt keegi lugeda.

Kui erinevaid rahvaid käsitleda läbi etnilise mitmekesisuse prisma, siis jõuame järeldusele, et kõige ohustatum liik maailmas ongi põlisrahvas – need on peaaegu eranditult kõik punase raamatu liigid. 50 aasta jooksul kaovad prognoosi kohaselt umbes pooled maailma looma- ja taimeliikidest ja ka rahvad surevad välja umbes samas tempos. Inimene sureb välja elusloodusega samas rütmis ja üsnagi samadel põhjustel, peamiselt elupaikade hävimise tõttu. Üks põhjus on ka selles, et kultuurinähtuste eluiga lüheneb. Inimkonna varasematel etappidel võisid kultuuristereotüübid muutumatuna püsida kümnete või isegi sadade põlvkondade jooksul, meie ajal ei kesta enamik neist üle 1-2 põlvkonna. Põlisrahva seljaluu aga moodustavad väga vanad kultuurikihid.

Kõigele sellele vaatamata on maailma eri paikades ühemõtteliselt päris keeruline nimetada üht või teist etnost põlisrahvaks. Osa rahvaid on põlisrahva oma endistelt asualadelt välja tõrjunud, kuid põlisrahvas võib olla sedasama teinud eelmise rahvaga, kes ennast samuti põliseks pidas. Seetõttu ei saagi näiteks üheselt öelda, et keldid oleksid Prantsusmaa ja Inglismaa põlisrahvas, sest ka enne kelte on neil aladel rahvaid olnud. Meie vahekord läänemeresoomlaste ja Kunda kultuuriga on sama oletuslik ja toob kindlasti tulevikus kaasa suuri vaidlusi. Ka läänemeresoomlased võisid olla Kunda kultuuri asukate suhtes kolonisaatorid. Väga kaugele ajas tagasi minnes olid Eesti põlisasukad tõenäoliselt hoopis neandertallased, aga kuna see juhtus enne ajaloolist aega, ei ulatu meie ajalooteadvus nendeni.

Eestlased on kahtlemata põlisrahvas, kelle kohta kehtib ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioon, millele ka Eesti ise on alla kirjutanud. Eestlaste kohta sobiks põlisrahva asemel kasutada ka märksa algkõlalisemat „suguharu”, lihtsalt seepärast, et see kõlab ilusasti nagu „soome-ugri haru”. Lõppeks polegi väga tähtis, kuidas me ennast nimetame, muretsema peaks hoopis ühe teise asja pärast. Nimelt ähvardab ka meid paljude põlisrahvaste kurb saatus – oleme justkui põlisrahvas, kuid meil pole enam rangelt võttes põliselanikke. Põliselanikud on maagilise eluringiga inimesed, kes on elanud mitu põlve ühes ja samas paigas, ühes külas ja kihelkonnas. Need on inimesed, kes hoiavad elus suurt osa põlisrahva mälust ja traditsioonidest. Just suur maagilise eluringiga inimeste osakaal on olnud meie kultuuri tõeline pärl, millele toetuvad meie kuulsad rahvaluulekogud.

Nõiavitsaga löödud

Olen siin-seal väljendanud mõtet, et Eestit iseloomustab väga ebaharilike lugude sülem. Eesti on omamoodi ürgsete lugude maa, millest suur osa on veel õigupoolest jutustamata. Need jutustamata lood moodustavad justkui omalaadse nähtamatu Eesti, mille üle mõtlemine on väga põnev tegevus. Me vajaks Eesti kohta üht iseäralikku Aarne-Thompsoni kataloogi,1 mis aitaks väärtustada selliseid põnevaid müüte. Meie rahvuslik lugude varamu ehk „Eesti lugu” on suuresti kinni jäänud osalt 19. sajandist pärinevasse arhetüüpide jadasse. Seda perekonda oleks hädasti tarvis värskendada.

Sellesse fiktiivsesse kataloogi võiksid kuuluda näiteks järgmised mütologeemid, mis peegeldavad Eesti looduspärandit:

• Ürgtulede maa. Lõkketuli kuulub ikka veel loomuliku nähtusena meie kultuuripilti, puupliidid, ahjud ja saunad aitavad säilitada meie vana tulekultuuri.

• Ürgvete maa. Meil on alles vana vetevõrgustik, mis on maailmas juba üsna haruldane: puhas põhjavesi, allikad, kaevud ja salajõed, metsajõed ja – järved, luhad ja roostikud, üksildased liivarannad ja rabalaukad.

• Ürgpimeduse maa. Hajaasustuse tõttu on meil alles veel tõeline pimedus, on varjud ja pooltoonid. Hämarus on osa meie vanast kultuurist, mis on tugevasti mõjutanud meie vaimuilma. Tänu pimedusele on meil alles ka tähistaevas.

• Ürghelide maa. Metsiku looduse tõttu on Eesti väga linnu- ja putukarikas, puu- ja merekohina rikas. Meie iidne helimaastik on meeldivalt mitmekihiline: merelained, putukad, linnud ja puude kohin.

• Ürghinguse maa. Eesti on üks puhtama õhuga riike maailmas. Maa, kus võib täiel rinnal hingata. Kuna hing ja hingamine on pärit ühest tüvest, siis tähendab puhas õhk ka omamoodi hingepuhtust.

• Ürgvaikuse maa. Eestis on veel kohti, kuhu ei kosta muud tehislikku heli peale kauge lennukimüra.

• Ürglõhnade maa. Mosaiikse looduse tõttu on Eesti üks lõhnarikkamaid paiku sellel kontinendil.

• Ürgmeelte kodu. See tuleneb kõigist eelnevaist kokku. Meil on alles lõhnad, maitsed, helid, värvid ja komme käia suviti paljajalu.

• Üksinduse ja introvertide pelgupaik. Maailma on vallutanud ekstraverdid, üksindusel põhinevate mõtte-, tunde- ja kultuurivormide jaoks on üha vähem ruumi. Meil õnneks veel seda on.

Eesti on omamoodi liikide, koosluste ja muinasjuttude lõppjaam, pelgupaik maailmas üha haruldasemaks muutuvatele mõtteviisidele. Meil on piisavalt materjali, et sellest sepistada üks vägevamat sorti müüt. Paljud inimesed, kes satuvad Eestisse esmakordselt, tajuvad siin midagi kummaliselt ürgset ja paganlikku. Meil endal on seda hoopis raskem näha, seetõttu ei oska me ka oma unikaalsust sõnastada. Me hindame ennast pigem selle alusel, mille poolest me teistega sarnased oleme, mitte selle järgi, mille poolest me neist erineme. Mõõdulint, millega ennast mõõdame, ei ole enamasti meie oma, vaid kellegi teise poolt meile taskusse sokutatud.

Ühte asja võiksime küll endamisi kaaluda: eesti kultuuril on täna oluliselt suurem toimejõud kui näiteks tuhat, viissada või sada aastat tagasi. Meil oleks praegu põhimõtteliselt võimalik üheskoos sepistada midagi ärkamisajasarnast, luua sisuliselt uus kultuurimüüt ja kolida sinna üheskoos elama. Arhailine inimene ei tõmmanud piire looduse ja kultuuri, keele ja kultuuri vahele. Selline piibellik süntaks on minu meelest varjatult olnud üheks eesti kultuuri iseloomustavaks mõtteviisiks. Oleks kange tahtmine väita, et Gilles Deleuze ja Félix Guattari tegid oma muljetavaldava kultuuriteoreetilise üldistuse salaja Hurda kogusid uurides. Nad jõudsid järeldusele, et tegelikkust pole mitte kuidagi võimalik ratsionaalselt korrastada, see pole loogiliselt haaratav asjade kogum ja seetõttu on kõik hierarhilised mudelid pettused. Tõeline kultuur meenutab pigem risoomi. Risoom on mõttemudel, millesse on võimalik siseneda mistahes punktist ja mistahes punktis sealt ka väljuda. Kas prantsuse kaasaegne kultuuriteooria pärineb eesti rahvaluulest?2

Müüt on relv märkide sõjas – see ongi müüdi kõige täpsem määratlus. Seetõttu peaksime tundma nälga müüdi järele. Ja eestlased on kahtlemata suured müüdimeistrid. Müüdiloome on sotsiaalse konstruktivismi üks vorme, oluline identiteediloomet kujundav süsteem väikerahva jaoks. Meile kuulub õige mitu sotsiaalse konstruktivismi tippmarki (ärkamisaeg, „Kalevipoeg”, e-riik jne): uue maailma ehitamine võtab meil aega umbes paarkümmend aastat. Siis on uus rehemaja valmis ja rahvas võib sisse kolida.

Sotsiaalse konstruktivismi potentsiaali hoiavad alal ühised rituaalid, ühised uskumused ja ühine eesmärk, ühesõnaga – ühine müüt. Oleme kahtlemata mütoloogiline rahvas, kes on oma riigi ja rahva üles ehitanud suuresti mütoloogilisele teadvusele tuginedes. Sotsiaalne konstruktivism on midagi, mis iseloomustab just väikekultuure. Müüt annab kultuurile piisavalt kiire manööverdamisvõime, on strateegiline relv kultuuridevahelises olelusvõitluses. Lennart Mere Kaali-lugu on ehk kõige tuttavlikum näide ühest minevikku suunatud sotsiaalse konstruktsiooni müütiloovast jõust.

Seega on Eesti justkui omalaadne mütoloogilise mõtlemise epitsenter. Meie mõtteviisis on paratamatult midagi, mis annab müüdile hoogu. Mütoloogiline mõtlemine on varustanud meid piisava eksistentsiaalse jõuga, et eirata mitmesuguseid ajaloo kulgemise seaduspärasusi. Meid on päästnud see, et kriitilistel hetkedel on rahval olnud vajalikul määral müüditeadvust. Edward Said on märkinud, et näiteks Oriendi mõiste on lääne poolt kunstlikul viisil konstrueeritud, sellist nähtust nagu Orient pole idamaades kunagi olnudki. Umbes samamoodi on konstrueeritud minu meelest ka parim osa eesti kultuurist. Eesti rahva teadmised ajaloost ja kultuurist põhinevad üldjoontes lugudel, mis on komponeeritud pigem romaanikirjutuse põhimõtteid järgides.

Selgitame veel kord nõia põhimeetodit. Tark mõtleb välja ühe maailma ja kolib sinna naljaviluks elama. Algul ei võta nõida keegi tõsiselt. Möödub veidi aega. Inimesed löövad vanale maailmale käega ja kolivad vähehaaval üle nõia maailma. Vana maailm kuivetub ja tõmbub kipra nagu vana murumuna ning sureb viimaks, sest inimesed ei toeta seda enam oma usuga. Maailm, mida enam ei usuta, lõpetab eksistentsi, sest reaalsus püsib uskumuste jõul.

Sellist ühest maailmast teise kolimist, mille on ehitanud suure jõuga inimesed (ehk siis nõiad), nimetatakse tagasivaates kultuuri arenguks. Tegelikult on see puhas nõiavärk. Kes vähegi sellesse katsub süveneda, saab aru, et teda on kogu aeg ninapidi veetud. Pole siin mingit kultuurivärki, lihtsalt inimesed ei usu enam silmnähtavat ja üks maailm lõppeb ning teine algab. Inimesed on ühtäkki hakanud uskuma mingisugust üliväikest ebatõenäosust, konstrueerinud uue maailma. Ilma mütoloogilise teadvuseta poleks selline asi mitte kuidagi võimalik.

Vana rahvausk ehk animism ongi olnud meie suurim julgeolekugarantii läbi sajandite.

Eesti kui hämmastav mudelsüsteem

See, et eesti keeles, kultuuris või looduses avastataks midagi täiesti uut, on järjest vähem tõenäoline. Selle jaoks oleme juba liiga hästi läbi uuritud. Kuid sellele vaatamata on Eestis peidus ikka veel väga suur avastuslik potentsiaal. Eesti on huvitaval kombel muutunud mudeliks, mille järgi saab järeldusi teha märksa suuremate asjade kohta. Kõige rohkem on seda tähele pannud ehk meie loodusteadlased, tehes siinse materjali põhjal üsnagi globaalse ulatusega järeldusi. Samasugune potentsiaal on arvatavasti peidus ka eesti keeles ja kultuuris, kuid see alles ootab avastamist.

Põnev on see, et eksisteerib tajutav seos mudelsüsteemide ja müüdilise mõtlemise vahel: mudel on alati teatud ideaalne konstruktsioon, mütoloogilise mõtlemise vili. Meie kultuuri ja mõtteviisi iseloomustab suur modelleerimisvõime, pean seda Eesti üheks kõige põnevamaks fenomeniks. See on võime luua uusi maailmu. Modelleerimine on igal juhul paras nõiavärk. Siin on peidus ka Eesti võimalus loova kultuurina. Meie looduses ja kultuuris on segiläbi nii uusi kui ka väga vanu kooslusi. Selles on varjul väga suur vabadusastmete arv, mis soodustab uute arenguteede ja loovate lahenduste sündi.

Vaatame mõnesid näiteid. Eesti on võimas mudelsüsteem paleontoloogias, me kuulume sadakonna kõige põnevama fossiilide leiukoha hulka maailmas. Eesti loodus on väga rikas piirikoosluste mudelsüsteem, meil on terve maailma mõistes väga rikkad niidu- ja seenekooslused, see on ökoloogias viinud uudse tumeda elurikkuse teooriani. Samuti on üheks tänapäevaseks mudelsüsteemiks tõusnud Eesti Geenivaramu. Kultuuri- ja ühiskonnateadustes liiguvad mudelsüsteemi suunas e-riik ja e-demokraatia. Samuti võiks lähitulevikus mudeli staatusesse tõusta meie kuulus hajaasustus, seda just moodsa ja arhailise eluviisi koosolu mudelina. Keeleteaduses võiks unistada sellest, et eesti keel tõuseb lähitulevikus üheks ökolingvistika mudeliks, uurimaks seda, kuidas keel ja mõtlemine on seotud maastikega. Meil on alles väga vanu „keelemaastikke”. Imitatiivsete helijäljendite jaoks võiks eesti keel olla rajaleidjaks. Ka selle keelenähtuse olemus taandub suuresti ökolingvistikale.

Kartulist kultuurini

Võib öelda, et kui esimese Eesti Vabariigi ajal sai eesti keel kultuurkeeleks, siis teise Eesti Vabariigi ajal sai eesti kultuur maailmakultuuriks. Kui 30ndatel aastatel oli Eesti kuulus peaasjalikult või ja kartuli ekspordi poolest, siis nüüd eksporditakse rohkem kultuuri. See muutus pole iseenesest hea ega halb, kuid on kindlasti olemuslik ja viitab millelegi. Me kuulume Põhjala väikekultuuride perekonda, see on kujundanud meie rolli kultuuride suures vereringes.

Väikekultuuridest on saanud omamoodi Noa laevad. Kõige püsivamad on looduses sümbiootilised kooslused, see on üks efektiivsemaid võimalusi piirikonflikti lahendamiseks. Väikekultuuride sümbiootsed kooslused on tänapäeva maailmas unikaalsed. Üleilmastunud globaalkultuur on mõnes mõttes samasugune ebamäärane nähtus, nagu oli Nõukogude Liit. Eesti kõikide oma veidrustega kehastab seal omamoodi eksperimentaallaborit, leiutamaks uusi globaalkultuuri metatekste, uut tänapäeva maailma enesekirjeldust.

Eesti on kahekojaline maa

Kultuuri pulseerimisel kahe ürgkodu vahel on Eestis väga vanad juured. Meie paigavaimul on kaks päriskodu – mets ja meri. Rannaribal ja metsa servas oleme justkui paremad inimesed. Need kummalised servajooned võimendavad head ja pisendavad halba. Siit sünnib eesti kultuuri maagia, hullumeelne servaefekt: mere ääres ja metsa servas oleme loomisloo keskpunktis, kahe ilma ergastava paine all. Seal, kus mets ja meri mürinal kokku põrkavad, sünnib Seewald – hullude mõtete kambrike.

Kultuuriinnovatsioon kipub liikuma eeskätt mööda lagedaid alasid, nendeks on Eesti kontekstis meri ja põld. Enamik uusi asju jõudis muinasajal Eestisse kas põllupidamise või meresõiduga. Nii on Põhja-ja Lääne-Eesti rannikuala olnud piirkond, mis on Eestit juba aegade algusest sidunud Euroopaga. Sealtkaudu jõudsid meieni uued ideed, tuli jõukust, aga tuli ka häda ja viletsust. Sõjad liiguvad samuti mööda lagendikke, sõja sõnumida on ikka toonud kas laevad või ratsanikud. Mets ei ole sõdimiseks kohane paik. Nii on metsasem Lõuna-Eesti olnud ajaloos omamoodi eksistentsiaalne puhver, sügaval laante põues oli ikka külasid, kuhu ei jõudnud ei sõjamehed ega isegi katk. Pärast suuri rahvastikukatastroofe Liivi sõja ja Põhjasõja aegu olid need isoleeritud piirkonnad nagu omalaadsed põgenikelaagrid, kust elu rahunedes hakkas rahvas jälle tasapisi rüüstatud maad täitma.

Võib öelda, et mets säilitab vana, võõras kultuur takerdub suurde laande. See on ka üks põhjus, miks eestlastest sai animistlik ristirahvas – usk kui üks väga suur kultuuriinnovatsioon takerdus samuti metsa. Ajalugu on näidanud, et need maad ja rahvad, kus kasvas vähe metsa, võtsid ristiusu vastu palju kiiremini. Mets pakub nii tuule- kui kultuurivarju.

Kuna Põhjasõda säästis enam Lõuna-Eestit, oli loomulik, et just sellest piirkonnast sai ärkamisaja kants. See on mõneti paradoksaalne, sest Lõuna-Eesti on olnud alati rohkem suletud ja arhailisem maailm võrreldes Põhja- või Lääne-Eestiga. Ja seda kuni viimase ajani. Ei ulatunud siia Soome televisioon, ei olnud ka lõunaeestlastel eriti välismaa sugulasi, sest paadipõgenike tarvis olid meie vanaisad rannikust lihtsalt liiga kaugel. Huvitav on see, et ajalooliselt hakkasid Põhja- ja Lõuna-Eesti kultuuriareaalid eristuma juba pronksiaja lõpul, rauaaja alguseks oli see erisus juba kindlasti olemas. Nii on põhja- ja lõunaeestlaste vägikaikaveol vähemasti paari tuhande aasta pikkune ajalugu.

Siit tulenebki tähelepanek, mida võiks nimetada eesti kultuuri DNA-ks. Ühelt poolt oleme ajaloos olnud üpris avatud, teiselt poolt jälle üsnagi suletud. Kui rannikuala sidus meid innovatiivsema Euroopaga, siis Lõuna-Eesti säilitas rohkem arhailisemat kihistust, säilitas meie soome-ugri paleust. Usun, et just selle kahekojalise ime tõttu oleme ajaloo tuultes ellu jäänud. Eestlase enesekuvand tänapäeval on selle vana kultuuriloo peegeldus: modernne rahvas, kel on arhailised juured. Sellest lausest vaatab vastu rahva aus loomislugu. Eestis oli, kuhu peita soome-ugrit ja muistset korilast, siin oli, kuhu mahutada ka Euroopat ja modernset maailma. Võib ka öelda nii, et metsarohkus hoidis vana, „mererohkus” võttis vastu uut. Kusagil metsa ja mere piiril ongi võib-olla peidus meie rahva DNA. Eesti kultuur, täpsemalt – eesti rahvuslik intellekt – on sügavalt maastikupõhine.

See on aidanud meil lahendada üht kultuuri põhiparadoksi: kuidas pidevalt muutudes iseendaks jääda. Eesti näib olevat ajaloos leidnud mingisuguse tasakaalu, mis selle võrrandi lahendas. Isegi praegu näeme sellest väga vanast erisusest tulenevaid nähtusi, mis meie kultuuri iseloomustavad: hõre asustus ja metsikud maastikud jätavad mulje tõelisest kõnnumaast, samas on iga kuuse taga wifi ja tsiviliseeritud maailm on kiviga visata. Eesti fenomen on see, et me pole Euroopale liiga lähedal, aga mitte ka liiga kaugel. See kultura ja natura olemuslik tasakaal kuulub loomuldasa meie õnne valemisse. Seda sisemist parlanksi võiks väljendada nägemuse abil, et õige eestlane on ikka see, kel ühes käes on Skype ja teises väike seenenuga.

Väiksena näis mulle, et Lõuna- ja Põhja-Eesti on kõigele lisaks ka täiesti erinevat värvi. Lõuna-Eesti linnad on ehitatud punasest, Põhja- ja Lääne-Eesti linnad aga valgest kivist. Lõuna-Eesti külavaheteed ja poriloigud olid punaka, Põhja-Eesti külavaheteed ja loigud aga hallikasvalge tooniga. Minu meelest polnud viimased üldse õiged poriloigud. Lisaks olid ka Lõuna-Eesti lehmad punased, Põhja-Eesti lehmad aga musta-valgekirjud. Ega lehm pole loll loom – punane lehm elas ikka punase linna agulis, valge lehm valge linna servas. Loodus oli tasakaalus. Nüüd on lehmad täitsa segi läinud.

Paljude kultuuride häda on selles, et nad on kaotanud perifeeria. Ja väga lihtsalt öeldes on kultuuri perifeeriaks metsik roheline loodus. On ilmne seos kultuurikao ja metsikute maastike kadumise vahel. Kui kaovad suured metsad, ligipääsmatud mäed ja tühjad mererannad, kängub ka inimese mõte. Eesti inimese mõte võngub kõige võimsamalt kusagil absoluutse kommunikatsiooni ja absoluutse isolatsiooni vahel. Kahekojalisest kultuurist võib-olla pärinebki see meie varjatud bipolaarsus, tahtmine joosta maailma järel ja siis jälle tema eest pakku minna.

Kaugemale ajalukku vaadates tuleb möönda, et korilase kohtumises tsivilisatsiooniga on ikka olnud midagi sünget ja tumedat, mille on üle elanud üksnes vähesed rahvad. Selle mürgise puudutuse suutsid üle elada karjakasvatajad ja maaharijad, korilase jaoks oli selline muutus liiga suur. Tänu sellele, et meie esivanemad olid tublid põllupidajad ja mitte läbinisti metsarahvas, suutsime astuda minevikust tänapäeva. Miks suutsid kolonisaatorid vallutada maailmas lühikese ajaga nii tohutuid piirkondi? Võtmeteguriks polnud mitte parem relvastus või suurem sõjavägi, vaid see, et nad olid põlluharijad. Pikk kooselu loomadega oli neile andnud immuunsuse nakkushaiguste vastu, koloniaalimpeeriumid rajati selle sünge ajaloolise biorelva toel. See kehtib ka Eesti kohta: kui meie esiisad poleks olnud põllupidajad, oleks kolonisaatorite nakkushaigused nad suure tõenäosusega varem või hiljem hävitanud.

Joomarluse juured

Eesti naine näib olevat muutuvas maailmas märksa paremini kohanenud kui eesti mees. Üldiselt on teada, et suured ühiskondlikud muutused rõhuvad mehi rängemalt kui naisi. Tundub, et see euroopaliku ja soomeugriliku maailma põrkumine, mis istub nii sügavasti sees meie kultuurigeneetilises koodis, avaldub nähtavasti ka sugude lõikes. Mehed on meil rohkem soomeugrilased, naised eurooplased.

Kui tahta paksude värvidega karikeerida meeste halbu iseloomujooni, siis võiks öelda, et Y-kromosoom on üks mõttetu roigas, milles on säilinud hulk arhailist geneetilist jampsi, millega pole tänapäeva maailmas suurt midagi peale hakata. Just siin avaldub kõige ilmekamalt küti viletsus: ta pole nõus metsast välja tulema isegi mitte siis, kui see mets on viimase kui puuni maha saetud ja ta on sunnitud selle lihtsalt välja mõtlema. Soomeugrilisus on nägemuslik Y-liiteline haigus.

Muidugi oli see lihtsalt süngevõitu nali ja tegelikult mõtlen ikka niiviisi, et kui meis peaks surema viimane kütt, sureb välja ka meie rahvuslik kultuur. Kuid sellele vaatamata näib eesti meeste kohta kehtivat üks vana hiina needus: et sa elaksid huvitaval ajal! Huvitaval ajal on tõesti huvitav elada, ent see tähendab ka seda, et maailm muutub palju kiiremini, kui see meile tegelikult meeldiks. Meeste kohta käib väga hästi üks igipõline ja halvasti varjatud tõde: enamik meist on sisimas lihtsalt uskumatult konservatiivsed. Mees ei ole loodud maailmas (loe: elu jooksul) muutuma – me tulime selleks, et jääda.

Põlisrahvaid võib tänapäeval iseloomustada väga mitme parameetri järgi, kuid kõige kindlam viis on joonistada tulpdiagramm sõltuvushäiretest. Need rahvad, kellel on kõige kõrgem tulp, ongi põlisrahvad. Sõltuvushäiretest on saanud tänapäeval põlisrahvaste üks peamisi tunnusjooni. Kõik need arhailised kultuuristereotüübid, mis ei ole leidnud kohta tänapäeva maailmas, on ajapikku muundunud puhtaks etanooliks. Ka meil tuleks kiiresti midagi ette võtta, et Eesti märgiks ei kujuneks siili luukere Vana Tallinna pudelis.

Soome sugu rahvaid närivad kaks pahalast: pahaloomuline kurbus (depressioon) ja pahaloomuline joomine (alkoholism). Need on meie iidsed põlisvaenlased. Igasugune hingehäda muutub meie laiuskraadil kiiresti pahaloomuliseks. Eesti inimese psüühiline kude on kuidagi iseäranis läbitungimatu, animaalne ja lisaks veel kõikide psühhoterapeutide mõnituseks äärmiselt vähekausaalne. Naabri arusaamatu mühatus või morn pilk päädib varem või hiljem sellega, et Jaan valab Matile kaikaga pähe või Piret mürgitab ära Epu koera. Seda ei ole võimalik ennetada, muidugi kui kellelgi ei tule pähe oma meest või koera juba enne varjupaika viia.

Soomlasi võiks määratleda kui maailma kõige tsiviliseeritumat joodikrahvust. Eestlased joovad sama palju, kuid on vähem tsiviliseeritumad. Eestlased joovad ennast kurjaks, vaeseks ja haigeks. Joomine on siin invaliidistav tegevus. Eestlase mõistmise võti peitub osaliselt ka eesti keeles: humal ja jumal on siin kahtlaselt sarnase kõlaga.