Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
Sookure tiivad. Sissejuhatus teisele trükile
I osa. Metsik lingvistika
Metsik lingvistika
Keelemõtte äratuseks
Viga folklooris
Kirjavahemärgid, müstika ja hiina keel
Kirja taltsutamatusest
Maagiline sõna
Multialfabeedi hingus
Kuidas Ameerika kodusõda regilaulu ära lörtsis
Regilaul humanitaaria mudelina
Alfabeedi renessanss
Kunsti alfabeet
II osa. Sosinaid kartulikummardajate külast
Felix Oinas, Karaboksarov ja lõunaeesti mütoloogia
Memoraat ja regikiri maagilises külas
Lopergused süsteemid
Lõpetuseks
Keele üle mõtisklemine on ühtviisi intellektuaalselt paeluv ja ohtlik. Varem või hiljem viib see lahendamata paradokside ja vastamata küsimuste rägastikku. Sel teeharul võib inimene talitada mitmel viisil. Ühed püüavad vastuolusid lahendada ja vastamata küsimustele vastuseid leida, teised püstitavad aga uusi probleeme, üritades juba kehtivaid tõdesid ümber lükata. See tähendab, et kõik, mis varem tundus lahendusena, on järgmisel hetkel juba osa probleemist. Loodan, et see raamat aitab pisutki süvendada seda vaikset meeleheidet, mis on oma olemuselt laostav, kuid siiski kaunis.
Metsiku lingvistika all mõistan ma selles raamatus inimese kodustamata keelevõimet. Inimese keelelised võimed on ilmselgelt palju suuremad, kui ta ise usub need olevat. Kui küsida, mis on keel, siis tavaliselt määratleb inimene keelt kirjasõna kaudu – keel on see, mis on kirjas raamatus. Keele kaks väljendusvormi – kõne ja kiri – on teineteise suhtes asümmeetrilised. Kõnet saab muuta palju vähem kui kirja, ehkki esmapilgul tundub olevat just vastupidi. Kujutelm normeeritud kirjakeele ainuvõimalikkusest surub meie keeletaju teatud piiridesse. Kui palju on neid, kellele on koolitunnis antud ülesandeks välja mõelda uusi kirjavahemärke? Tõenäoliselt mitte ühtegi, sest selline ülesanne näib rikkuvat süvaarusaama keele olemusest. Kiri on midagi kindlat ja etteantut, millele tuleb kohandada oma individuaalset keelevõimet. Vastupidine arusaam tundub pisut infantiilsena.
.....
Teiseks viisiks loodusobjektidega suhelda oli nende kuju järeleaimamine liigutuste abil, nendega „tantsimine”. Tants loob eelduse samastumiseks võõraga. Šamaanipraktikas võime seega näha väga arhailise keeletaju jälgi. Heli ja liigutused kuuluvad lahutamatult kokku ja toetavad loomuldasa teineteist, mistõttu maagiline keelepraktika arenes mõlemat teed pidi. Hiljem on sellest maagilisest praktikast kujunenud väga erinevaid vorme. Paljude kultuurinähtuste alguspunkt on tõenäoliselt rituaalsetes tantsudes. Seega – otsides võtit kõige arhailisema pärimusliku kihistuse ja ürgsema keeletaju juurde, on animistlik kõnelus kivide, puude, lindude ja loomadega üks sügavamaid lingvistilisi fenomene.
Kuivõrd vastab tõele mõte, et inimene seisab suure lingvistilise murrangu lävel? Mõtleva inimese lingvistilised vajadused ei ole enam kohandatavad sellele arusaamale keelest, mille lõi renessansiaegne euroopa kultuur. Rahulolematus keelega või keelelise reaalsusega on tänapäeva inimesele midagi iseloomulikku. Inimene tajub, et ta võiks ja tahaks rääkida ning kirjutada kuidagi teisiti, mingit teistsugust keelt, kuid ta ei tea, kuidas seda teha. Inimese võõrandumine on seotud keele äratõukereaktsiooniga. Võõrandumine on keelelise väärtaju otsene kaasnähe. Võõrandumine ehk maailmaõud on tegelikult inimese kommunikatsioonivajaduse krooniline rahuldamatus, kõnevõime järk-järguline hääbumine. Kultuur on olemuslikult seotud keele kognitiivsete ressursside kättesaadavusega. Paljud kultuurikihid on praeguse inimese mõtlemisele tegelikult kättesaamatud. Me ei suuda kuigi hästi mõista muistsete inimeste uskumusi ja maailmataju, sest need kasvasid välja hoopis teistsugusest keelelisest reaalsusest.
.....