Читать книгу Metsik lingvistika - Valdur Mikita - Страница 1

Ühel vestlusõhtul päevinäinud rahvamajas veeres jutt sellele, mis on õnn. Üks naine hakkas meenutama ammust suve, mil ta korjas kodu lähedalt metsast kakskümmend ämbritäit vaarikaid. „Kaitskünd ämbert, mõtelge!” (nii ta ütles) ja inimesi haaras otsemaid ebamaine tunne, mida suudavad mõista üksnes korilased. „Igasuguseid asju elus juhtunud, aga alati on nii, et kui on aega, siis pole parajasti vaarikaid, ja kui on vaarikaid, pole jälle aega. Nüüd, palju aastaid hiljem, saan ma aru, et see suvi seal metsalagendikul oli minu elu tipphetk.”

Tõepoolest, sellises annuses „metsa” saabki endale lubada vaid inimene, kes elab maagilises ajas. Elamine maagilises ajas ongi õnn. Või täpsemalt – õnn on võimalus ennast teostada maagilise inimesena. Eesti inimese maailmapilt on mingisugune relvitukstegev ja sundimatu segu elutarga indiaanlase ja karupoeg Puhhi mõtteilmast – ja eks viimaks ole ka Puhh ise üks väljamõeldud indiaanlane, Milne’i poolt hoole ja armastusega konstrueeritud lihtsameelne ja suure südamega aborigeen.

Maailmas on kõike kohutavalt palju saanud. Kõik, mida inimene näeb ja kuuleb, nõuab tähelepanu ja otsustavat reageerimist. Tänapäeval peab inimesel olema põhimõtteline ja argumenteeritud seisukoht maailma suurima hot-dog`i, plastmassist jõulupuu ja selle kohta, kas aiapäkapikud tuleks arvata loodusreostuse või pigem loodusõnnetuse hulka. Kogu see mõtteaher jauramine täidab elu ängistuse ja rämpsuga. Just too salakaval paljusus hävitab võimaluse elada maagilise inimesena, kogeda elamise ja olemise substantsi puhtal, rikkumata kujul. Mõttetute asjade tulv ajab segadusse ja ähmastab viimaks elu olemust. Hommikuid ilmestab serverist väljahüppavate meilide tärin, see ebameeldiv heli tekitab alateadliku aistingu tõmmata jalga valged kummikud ja põgeneda lagedale väljale.

Kuid niiviisi, loomulikult, tunneme end üksnes vahetevahel, sest parasvöötme asukas on loomu poolest kannatlik ja rahuarmastav inimene. Millegipärast meenub siinkohal üks kohtumine Võrumaal, kui hakkasin meenutama oma seakartuli-lapsepõlve. Mäletan selgelt neid hämaraid sügisõhtuid sauna eeskojas, kus tulel podises ilmatu seakartulipott, kuhu vanaema oli kallanud korvitäie lõhkikasvanud kartuleid, nii et keedupoti ja kaane vahele jäi tubli kämblalaiune pragu. Sealt nõrgus kuuma porisegust vahtu tulisele pliidirauale, õhku täitis sisin, mulin ja valge kartulikeeduaur. Mõned mälupildid tunduvad tagantjärele kuidagi eriliselt tähendusrikkad.

Kuid siis lisas üks proua tollele mälestuskillule omapoolse täienduse. „Sinu vanaema,” ütles ta, „ei olnud pooltki nii nutikas kui minu vanaema. Ka tema armastas potti kallata nii palju kartuleid, et kaant ei olnud enam sugugi võimalik peale panna. Kuid selle otsa tõstis ta veel ühe teise, tsipake väiksema poti, keetes nõnda üksteise otsas ära kaks potitäit kartuleid.”

Sellise geniaalse lahenduse peale võivad tulla mõistagi üksnes Haanja metsade vahel üles kasvanud memmed ja hilisel tunnil Tartu poole sõites kangastusid mulle teeäärsetes varjudes kõik need mütoloogilised soome-ugri vanaemad, kes aiva püstitavad oma hiiglasuurtest seakartulipottidest tohutu suuri mulisevaid püramiide, teostades sedaviisi üht mõistatuslikku ja väga vana rituaali, mille mõte jääb meile arusaamatuks, kuid mille peale mõtlemine tekitab siiski katarsise.

„Lingvistilisest metsast” sai salajane kohtumispaik inimestele, kes on eksinud meie ajastusse justkui üle-eelmisest sajandist. Me kõik tunneme mõnda sellist kreatuuri, ajas lootusetult eksinud inimesi. Nad pugesid õhtuti kusagilt kultuurimaja pragudest välja justkui haruldased ninasarvikpõrnikad, keda me käisime lapsena pehkinud saepuruhunnikust otsimas (ja loomulikult mitte kunagi ei leidnud). Ma ei uskunud, et selliseid inimesi on tõesti nii palju! Olen nende abiga püüdnud ettevaatlikult sõnastada seda eestlasele omast, võib-olla juba ammu kadumisele määratud kaunist ja viirastuslikku eluvaadet, mis väljendub määratlematus, vahest mõnes raamatu vahele torgatud ristikheinalehes, tumedas elevuses, mis valdab inimest enne vihma, esivanema kalmule tõmmatud rehaviipes, seletamatus tegevuses, kui inimene koputab rusikaga asja ees, teist taga vastu aidaseina, otsekui väljendades ammust igatsust astuda ajahambast puretud hoonega salapärasesse dialoogi.

Nendest raamatutest said mõneti vastu minu tahtmist veidrike ja marginaalide eestkõnelejad: unustatud inimesed, kes tassivad seljas rõuguredeleid; need, kes jumaldavad puukuure, mille „tagasein on ära kukkunud”; korilased ja sünesteedid; kõik taolised, kelle looduskogemus muutub iseenesest müstiliseks elamuseks; varjukujud teispool internetti, headuse ja vähenõudlikkuse etalonid, kel pole vähimatki kavatsust kohaneda tänapäeva maailmaga – ja ometi on kõige selle kiuste teinud rahu iseendaga. Meenuvad kõik need kirglikud vaidlused metsa ja mere teemal – mulle meeldib alati valada õli tulle, kui lõuna- ja põhjaeestlased, saare- ja mandriinimesed omavahel rituaalsel moel karvupidi kokku lähevad (olgu see hetk kiidetud!). Või siis hoopis see naine, keda tabas nutukramp ja kes ei suutnudki enam rääkida, kui kõnelesin talle oma isast, kes armastas töötada täielikus vaikuses, tõsta äkitselt pilgu ja öelda siis midagi täiesti ebatavalist, visata õhku mõni tähenduseta glossolaalne sõna või fraas. See kummaline, juhuslikult leitud sarnasus kahe inimese metsiku lingvistika ilmutusest kauges lapsepõlves tundub nii maagiliselt õrn, et nöörib praegugi veel kõri, kui lasta sel kummalisel mälestusel võimust võtta.

Teinekord hakkasid inimesed rääkima lugusid. Üks hea lugu on suulise kultuuri igipõlises valitsusalas omamoodi ürgvaluuta: kui pajatada mõni hingeminev jutt, võib peaaegu kindel olla, et keegi räägib õige pea vastu veelgi parema loo. Mida rohkem hullu juttu aetakse, seda rohkem sünnib juurde uusi, pööraseid ja pööraselt ilusaid lugusid. Vahetevahel, iseäranis Lõuna-Eestis – kuna ka minu enda sisemuses mulksub kahtlemata kõige enam just lõunaeestilikku ollust – tekkis tahtmatult mõnelt kohtumiselt tagasi sõites tunne, nagu oleksin naasnud kusagilt Amazonase-espitsjoonilt kaugete indiaanlaste juurest – niivõrd palju teistsuguseid ja eriskummalisi inimesi ühes ruumis äratab üles mütoloogilise teadvuse varjud. Tuhandeaastane eestlane maapiirkondades on pigem jalustrabav reaalsus kui kirjanduslik metafoor.

Mõtlen neile kummaliseks kiskunud õhtutele tagasi suure tänutundega. Ma poleks eales söandanud arvata, et maarahva hulgas on veel alles nii palju arhailisi inimesi, kelle mõtteviisi süvenedes võiks mõni Marquezi-mõõtu geenius vabalt kirjutada „Sada aastat ugrilust” ja materjali jääks ülegi. Inimestel sealpool internetti on täiesti selgelt teistsugune keel- ja meelkond. Õnneks on see üleüldine mõnus kultuuriline hämarolek, mida me tavatseme nimetada soome-ugriks, päratu massiga udukogu – nii mastaapne süsteem pöördub aeglaselt isegi suurte jõudude mõjuväljas. See äratab lootust, et me võime isegi ränkade kultuurimuutuste tingimustes selle ligiolekut jätkuvalt kogeda. „Soome-ugri” on osalt tõelus, osalt aga viirastuslik-mütoloogiline inkubaator, mis nägemusi tootva pesakastina sedasama soome-ugri tõelust aiva juurde haub.

Mõnes mõttes oleme praegu rohkemgi soomeugrilased kui 19. sajandi eestlased, sest meil on mõnevõrra paremad vahendid oma mineviku konstrueerimiseks. Tuleb vist nõustuda Ago Künnapiga, et eestlaste esivanemad ei pruukinud tingimata olla „soomeugrilased” või „soomeugrikeelsed”, millest justkui järelduks, et kunagi oli olemas enam-vähem täiuslik soomeugri ürgkeel või – kultuur, mis siis aja jooksul väiksemateks ja lahjemateks tükkideks lagunes. Pigem võis soome-ugri olla teatud piiriseisund, lingua franca, erinevate väikekeelte ja – kultuuride metsas sirgunud oluvorm, mis aitas suurte kõrval ellu jääda. Meie esivanemad laenasid ennast vähehaaval kokku terve maailma pealt, mitte ei tuletanud enda olemasolu ühest ürgvägevast idukultuurist. Just see mõtteviis või pigem seisund võis anda neile ebahariliku püsivuse, sest kui miski hakkaski murenema, paigati kultuuriilm sealsamas mõne teise käepärast oleva vahendiga. Ühelt poolt tiris nähtamatu käsi vana lapitekki järjekindlalt tühjusesse, teisest otsast kudus Vanaema seda kribinal-krabinal juurde. Nii ei tekkinudki soome-ugri kultuuridesse mingeid kindlaid tuumstruktuure, mille hävimisel oleks ohus olnud terve hõim.

See pole loomulikult mingi lõplik tõde, vaid üks võimalus teiste hulgas oma kaugemat hõimuajalugu lahti seletada. Kuid sellegipoolest võib sellest tuletada ühe väärtusliku tera ka tänasesse päeva. Me peaksime oma keeles ja kultuuris alal hoidma seda loovat piiriseisundit, leidma nähtamatu tasakaalu Euroopa ja soome-ugri, ida ja lääne, metsa ja mere vahel. Niipea, kui see tasakaal nihkub paigast, tuleb otsekohe suurendada mütoloogilise ilmaveski pöördeid, mis soome-ugrit meie mõtteaita juurde nõristab.

Soome-ugri rahvad on tegelikult üsna vähesed, kelle elu on kulgenud ajast aega soode ja rabade serval, see tähendab tasasel ja märjal maastikul, mida siin-seal kaunistavad jumalikud männimetsasaared. Enamik inimkonnast elab kuivadel ja mägistel aladel, samblane rohelus ei ole kindlasti see, mis kuulub suurema osa rahvaste kultuuripilti. Enamik rahvaid igatseb taga lonksu vett, meie, vastupidi, igatseme lapikest kuiva maad, enamasti just sedasama valge samblaga männimetsa, kus hing iseenesest lendu tõuseb. Eestlane ongi loomult pigem kahepaikne, amfiib. Eesti mõtteilma ei tohi kuivatada ega uputada, seda tuleb hoida parajalt niiskena.

Eesti arenguparadoksi võiks sõnastada ka sedaviisi: ühelt poolt oleme muust maailmast paarkümmend aastat ees (digirahvas), teisest küljest jälle paarsada aastat maas – hundid-karud, maarohud ja seenelkäik kuuluvad Mandri-Euroopa mõtteväljal pigem keskaegsesse kultuuripilti. Eesti on omamoodi keskaja hoiuala. Kuid meie jaoks tähendab see eelkõige seda, et mida rohkem panustame tulevikku, seda rohkem on meil tarvis panustada ka minevikku. Seda võiks kultuuri tervise vaatevinklist sõnastada näiteks programmeerijate-seenelkäijate tasakaaluseadusena. See peab olema ajas konstantne suurus, siis on kultuur hea tervise juures.

Kui vaatame seda, mis suures maailmas toimub, siis tuleb tunnistada, et mõtlemise süsteem, mis seob inimest maaga, on hävimas. Me läbime praegu kõige suuremat muutust kultuuri ajaloos. Eesti keel ja kultuur kaotavad kiiresti soomeugrilisi jooni, keeles toimub see aeglasemalt, kultuuris kiiremini. Selle raamatu lugejad on mõnes mõttes kriitiline mass, kes hoiavad elus palju üldisemat, üht vana ja väärtuslikku teadmist maa ja metsa kohta. Me kõik oleme kusagil kohanud neid mütoloogilist tõugu vanavanemaid, kes ei lugenud raamatuid, ei käinud teatris ega kunstinäitustel, kõiki neid väherännanud hingi, kes ei jõudnud elu jooksul ei Saare- ega Hiiumaale, kuid keda me siiski peame ilma igasuguse möönduseta maailma kõige targemateks inimesteks.

Niisiis käib võitlus mütoloogiliste maavanaemade pärast. Inimesed, kelle koondnimi võiks olla „varjud teispool internetti”. Me tsiviliseerume ja moderniseerume üle ja see on väikerahva kõige suurem oht. Niipea, kui me oleme mõne suurrahvaga juba piisavalt sarnased, neelab nende mõtteilm meid alla. Kui palju kultuure ja rahvaid on viimase sajandi jooksul lakanud olemast just seepärast, et haputaigna peal üleskasvanud inimesed hakkasid ühel hetkel kugistama magusaid prantsuse biskviite, mis neil seedimise lõplikult rikki ajasid.

Mõni sõna ka käesoleva raamatu kohta. „Lingvistikate” triloogia esimene raamat ilmus aastal 2008. Mulle endale on kõige südamelähedasemaks jäänud selle raamatu teine osa „Sosinaid kartulikummardajate külast”. Mäletan üsna selgelt, kuidas see mõtterännak alguse sai. Raamatu ajendiks oli üks kummalisevõitu kogemus enam kui kümne aasta tagusest ajast. Olin äsja lugenud Jaan Kaplinski Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud esseed „Jää ja Titanic”, mis mulle sügavat muljet avaldas. Vastu õhtut läksin metsa uitama, et seal mõtteid edasi mõtelda. Samal päeval olin lehitsenud millegipärast veel Lembit Jaanitsa „Eesti esiajalugu”, sattudes lugema kohta, kus Jaanits kõneleb, kuidas ühest Tamula hauakääpast ilmus väljakaevamistel nähtavale lapse skelett, pihkudes sookure tiivad. See Jaanitsa kirjeldatud mälupilt tundus erakordselt kurb ja ilus.

Oli karge sügisene aeg, hämardus. Üle õhtuse metsa lendas hiline kureparv. Sookurgede kaeblikud hüüded ja tiibade vihin tekitasid justkui mingi lahvanduse tavapärasesse reaalsusesse. Mind haaras seletamatu ülev meeleolu ja ebahariliku jõu tunne. See oli hetk, mil mets muutus teistsuguseks, midagi seal puude kohal muutus meeletult tähendusrikkaks. Sellest ajast peale hakkasin igatsema ja otsima metsa asemel „Metsa” – ja kirjutamine aitas lihtsalt pikendada selle maagilise kogemuse ligiolekut.

See kogemus andis tagantjärele aimates elule mõnevõrra teise suuna. Kui poleks olnud seda ühte paika, läbipaistvat õhtuvalgust metsa kohal, siis poleks ma ilmselt kokku trehvanud paigarahva unenäolise loomisalgoritmiga – see on õnn sattuda õiges hingeseisundis õigesse paika. Ülejäänu sõltub juba inimese kirest ja pühendumise väest. Kirjutamine taandub mõtlemisele, mõtlemine tunnetusele ja tunnetus taandub peaaegu alati mingisugusele konkreetsele paigale – vähemasti meie kultuuriruumis. Kirjutamine on loomu poolest hüpersensitiivse paigatunnetuse vili, maa seest kuu poole osutav nähtamatu sõrm.

Eesti kultuurilugu on suurel määral arhailise paigamütoloogia mõrkjas tõmmis, see eristab meid üpris tuntavalt nii Mandri-Euroopast kui ka angloameerika maailmast. Eestlase jaoks on elamise paiga kõrval väga tähtis ka olemise paik. See on tegelikult üpris huvitav fenomen, mis iseloomustab just arhailise mõttelaadiga rahvaid. Kõik need poolmüstilised, lappama läinud looduskogemused – meie lapsepõlv, mälu ja metsaskäimised on sageli traageldatud selliste meeldejäävate „kõrvalehüpetega”. Need figureerivad meis loomuliku osana intuitiivsest loomemeetodist, mis iseloomustab mütogeograafilise maailmatajuga inimest. Ka eesti keel, millest käesolevas raamatus juttu tuleb, on viimaks üks vana ja ürgne ruumilise paiknemise süsteem, mis kõlab veel kokku maastikega. Eesti keele grammatika on mõnusasti šamanistlikust tähendusloomest puretud, eesti keeles kõnelemine on kui palverännak esivanemate maagilise maailmapildi juurde.

Ugrilane üldiselt ei otsi elumõtet, sellist küsimust eestlase hinges enamasti ei tekigi. Ta otsib pigem üht mütoloogilist paika, olemise koda, mis annaks talle hingeruumi. Ta jääb seda alati otsima. Siinne inimene igatseb kõige rohkem seda, et ta hing jäetaks rahule, et tal „lastaks olla”. Eestlane ei salli, kui keegi teda kipub õpetama või turgutama, oma hinge eest kannab ta hoolt eelkõige mõne tähendusrikka paiga kaudu. Soomeugrilase jaoks on elu suurtel küsimustel alati mingisugune geograafiline projektsioon. See on üks väga vana teadmine, et maa on targem kui inimene. Fosforiidisõda oli erakordne näide, kuidas mütoloogiline teadvus sekkus ootamatult ja suure jõuga ajaloo kulgu. Eesti inimene ei taha, et maad asja ees, teist tagant solgitaks ja songitaks. Iseseisvuse kõige tugevam argument oli mütogeograafiline (fosforiidisõda), mütogeograafilisest palverännust sündinud maagilise sõna ilmutus (laulev revolutsioon) aga kirjutas juba uue ajaloo. Oleme suuresti mütoloogilise teadvuse lapsed.

Meie esivanemate ehedat mütogeograafilist ilmatunnetust peegeldasid ilmekalt veel näiteks 19. sajandi taevaskäijate nägemused. Noorte talutüdrukute paradiisikujutelmades ilmutab end ürgkaunis ja uskumatult sisendusjõuline pastoraalne hüperrealism. Paradiis – see on avar rehetuba, kus vanaisa ulatab lastele kärjemett, nii et need ilmaski ära ei jõua süüa. Väljal punetavad hiiglasuured maasikad. (Ongi kõik.)

Ja siin jõuamegi tagasi küsimuse juurde, mis on õnn. See, kes teostab ennast maagilise inimesena, võibki jõuda ühel mälestusväärsel hommikul paradiisi, ühes käes ämbritäis vaarikaid ja teises purk kanarbikumett.

Oktoober 2016