Читать книгу Metsik lingvistika - Valdur Mikita - Страница 2

Metsik lingvistika

Keele üle mõtisklemine on ühtviisi intellektuaalselt paeluv ja ohtlik. Varem või hiljem viib see lahendamata paradokside ja vastamata küsimuste rägastikku. Sel teeharul võib inimene talitada mitmel viisil. Ühed püüavad vastuolusid lahendada ja vastamata küsimustele vastuseid leida, teised püstitavad aga uusi probleeme, üritades juba kehtivaid tõdesid ümber lükata. See tähendab, et kõik, mis varem tundus lahendusena, on järgmisel hetkel juba osa probleemist. Loodan, et see raamat aitab pisutki süvendada seda vaikset meeleheidet, mis on oma olemuselt laostav, kuid siiski kaunis.

Metsiku lingvistika all mõistan ma selles raamatus inimese kodustamata keelevõimet. Inimese keelelised võimed on ilmselgelt palju suuremad, kui ta ise usub need olevat. Kui küsida, mis on keel, siis tavaliselt määratleb inimene keelt kirjasõna kaudu – keel on see, mis on kirjas raamatus. Keele kaks väljendusvormi – kõne ja kiri – on teineteise suhtes asümmeetrilised. Kõnet saab muuta palju vähem kui kirja, ehkki esmapilgul tundub olevat just vastupidi. Kujutelm normeeritud kirjakeele ainuvõimalikkusest surub meie keeletaju teatud piiridesse. Kui palju on neid, kellele on koolitunnis antud ülesandeks välja mõelda uusi kirjavahemärke? Tõenäoliselt mitte ühtegi, sest selline ülesanne näib rikkuvat süvaarusaama keele olemusest. Kiri on midagi kindlat ja etteantut, millele tuleb kohandada oma individuaalset keelevõimet. Vastupidine arusaam tundub pisut infantiilsena.

Kuid selle arvamuse õigsuses on põhjust kahelda. Piisab, kui mõelda olukorrale, kus kõne muutub kirjaks. Suurem osa inimesi on koolipõlves vihtunud konspekte kirjutada, üritades lektori tempokast ja hüplikust kõnest välja noppida vajalikku tarkust. Kui sellist läbitöötatud eksamikonspekti hiljem sirvida, vaatab sellest tihti vastu lingvistiline geenius. Vajadus kõnet kiiresti üles tähendada toob kaasa loomuldasa sõnade lühenemise, konspekti ilmuvad spontaanse konsonantkirja alged. Lisaks sellele ilmestab teksti terve trobikond innovatiivseid rõhumärke, mis oma komplitseerituse astmelt ei pruugi sugugi alla jääda traditsioonilisele kirjavahemärkide süsteemile. Seal, kus inimest ei kammitse enam normeeritud kirja grammatiline reeglistik, avaldub tema kodustamata keelevõime oma tegelikus rikkuses. Keegi ei ole meile kunagi õpetanud, kuidas luua alternatiivset transkriptsioonisüsteemi, ometi suudame selle ise luua ilma erilise vaevata, kulutades sellele ilmselt märksa vähem energiat kui jalgrattasõidu õppimisele. Pealegi, kui me poleks oma silmaga näinud, et jalgrattaga on võimalik edasi liikuda, siis vaevalt usuksime kaudseid vihjeid, et ka jalgrattur võib olla õnnelik inimene.

Inimene on alati märkamatul viisil kasutanud alternatiivseid kirjasüsteeme, ja see on üsna tähelepanuväärne fakt. Teisiti öeldes veedavad inimesed üsnagi suure osa oma ärkvelolekust n-ö keelelises perifeerias, mis soodsate asjaolude kokkulangemisel võib aluse panna uue märgisüsteemi sünnile. Midagi niisugust on tõenäoliselt juhtunud arvutikirjaga, kus grimassmärkide sissetung alfabeetilisse kirjasüsteemi on hakanud kujundama uut kirjaviisi. Kirja tulevik ei näi liikuvat mitte ühe, vaid paljude erinevate kirjaviiside samaaegse kasutamise suunas. Kiri jaguneb ilmselt erinevateks murreteks nagu kõnekeel. Kiri muutub lähiajal kindlasti rohkem kui kõne, kuid kirja muutumist suunavad jõud pärinevad huvitaval kombel just kõnekeelest, kõne „ununenud” osadest. Kõne ja kirja ebatraditsioonilisest seotusest tuleb ka käesolevas raamatus pikemalt juttu.

Metsiku lingvistika sissejuhatuseks sobiks mõte, et rohkem huvitavat juhtub keele piiridel. Samas me ei tea, kus on meie keele piirid. Me ei tea isegi seda, kus on meie kirja piirid. Ja kui väga lähedalt uurida, siis muutub ka meie kõne maagiliseks aktiks, mille tähenduse sügavust ei ole võimalik lõpuni mõõta. Iga teisiti öeldud sõna nihutab veidi meie keele piire, iga teisiti kirjutatud sõna nihutab piire juba üsna märkimisväärselt. Usun, et inimese tungi semiootilise horisondi poole tuleb küll praktilistel põhjustel aeg-ajalt piirata, kuid mitte lõplikult maha suruda. Tegelikult ei sunni meid mitte miski peale oma eelarvamuse kohandama enda isikupärast keelevõimet „anonüümse” keelekaanoniga. Teatud annus lingvistilist mässumeelsust võib olla ühtlasi ka mõne uue originaalse lahenduse võtmeks. Alfabeedi enda teke on ehk selle mässumeelsuse parimaks näiteks.

Me vajame keele kohta rohkem avastuslikke hüpoteese, sest keeles on asju, mille mõistmisest oleme tõenäoliselt palju kaugemal, kui suudaksime ise uskuda.

Keelemõtte äratuseks

Parimat osa lingvistikast ei saa kunagi kodustada: saad ühe tiiva kätte, teisega rapsib ikka edasi. See on kulgemine jõe lõppematu voolu ja tundmatu linnu kisa suunas. Istuda augustiõhtul aidatrepil, kui õhk muutub läbipaistvaks ja aeg kaldub sügisesse, ning mõelda välja meditatiivne alfabeet – selline võiks olla üks eesti keelemüstikute unistusi.

Maagilist keeletaju on inimesed alal hoidnud väga erinevate keelepraktikate kaudu. Üks kõige vanemaid viise on kõnelemine kivide ja puudega selles keeles, mida viimased mõistavad. Puudega tuleb rääkida puude keeles, lindudega lindude keeles. Sellise keeletaju nurgakiviks oli arusaam, et igal looduskehal on oma nimi, oma heli, oma akustiline varjukuju. Kognitiivses plaanis võimendavad sellist keelepraktikat sünesteetilist päritolu aistingud, mis tekivad vormi akustilisest tajumisest. Sünesteesia ehk kognitiivne sümbolism – helide tajumine värvidena, vormide tajumine helidena jne – on mänginud keele kujunemises arvatavasti olulist rolli. Ilma niisuguse kognitiivse vundamendita poleks saanud ilmselt tekkida metafoor ja mõtlemine võrdkujude kaudu, mis omakorda oleks teinud küsitavaks teadvuse kujunemise tervikuna.

Teiseks viisiks loodusobjektidega suhelda oli nende kuju järeleaimamine liigutuste abil, nendega „tantsimine”. Tants loob eelduse samastumiseks võõraga. Šamaanipraktikas võime seega näha väga arhailise keeletaju jälgi. Heli ja liigutused kuuluvad lahutamatult kokku ja toetavad loomuldasa teineteist, mistõttu maagiline keelepraktika arenes mõlemat teed pidi. Hiljem on sellest maagilisest praktikast kujunenud väga erinevaid vorme. Paljude kultuurinähtuste alguspunkt on tõenäoliselt rituaalsetes tantsudes. Seega – otsides võtit kõige arhailisema pärimusliku kihistuse ja ürgsema keeletaju juurde, on animistlik kõnelus kivide, puude, lindude ja loomadega üks sügavamaid lingvistilisi fenomene.

Kuivõrd vastab tõele mõte, et inimene seisab suure lingvistilise murrangu lävel? Mõtleva inimese lingvistilised vajadused ei ole enam kohandatavad sellele arusaamale keelest, mille lõi renessansiaegne euroopa kultuur. Rahulolematus keelega või keelelise reaalsusega on tänapäeva inimesele midagi iseloomulikku. Inimene tajub, et ta võiks ja tahaks rääkida ning kirjutada kuidagi teisiti, mingit teistsugust keelt, kuid ta ei tea, kuidas seda teha. Inimese võõrandumine on seotud keele äratõukereaktsiooniga. Võõrandumine on keelelise väärtaju otsene kaasnähe. Võõrandumine ehk maailmaõud on tegelikult inimese kommunikatsioonivajaduse krooniline rahuldamatus, kõnevõime järk-järguline hääbumine. Kultuur on olemuslikult seotud keele kognitiivsete ressursside kättesaadavusega. Paljud kultuurikihid on praeguse inimese mõtlemisele tegelikult kättesaamatud. Me ei suuda kuigi hästi mõista muistsete inimeste uskumusi ja maailmataju, sest need kasvasid välja hoopis teistsugusest keelelisest reaalsusest.

Keele roll oli vanal ajal teistsugune: keel hoidis eelkõige tasakaalu inimese ja maailma vahel. Keel oli maagilise mõtlemise tööriist. Kiri muutis keele ajapikku pelgaks kommunikatsioonivahendiks, võimu atribuudiks. Keele „mudeliks” sai kiri. Selle tagajärjeks on tohutu muutus kultuuriteadvuses: need kultuurinähtused, mis olid seotud keele arhailisemate vormidega, keele kui maagilise praktikaga, surid vähehaaval välja. Kirja levitatav keeletaju tõi kaasa totaalse muutuse – maagilise sõna kadu hävitas inimese osaduse ja andis asemele tõlgenduse. Inimene tunneb ennast hästi seal, kus asjadel on õige tähendus. Kunst ja religioon osutusid samuti äkki inimese juurest äraviiduks, täpselt samuti nagu kiri lahutas nõiduslikul viisil sõnad kõnelejast. Inimene oli äkki sunnitud hakkama saama teistsuguses keelelises reaalsuses. Küsimus osadusest asendus vähehaaval küsimusega kohast süsteemis. Juba sumerid olid sunnitud tunnistama, et kirjast sai lühikese ajaga maksukoguja käepikendus.

Kirja tulekuga keerustusid inimese suhted keelega. Märkimisväärne osa inimese elust kulus nüüd erinevate tähenduste võrdlemisele, lakkamatule üleküsimisele, milline suhe on ühel või teisel tähendusel inimesega. Keele kui osaduse asemele tuli vähehaaval idee keelest kui ühiskondliku korra alustalast. Osadust ei saa panna kahtluse alla, see kas on või ei ole, vahekord tähendusega on aga palju keerulisem. Tähendus võib olla õige või vale, tähenduses saab kahelda, seda saab asendada ja muuta. Tähendust ei saa usaldada, tähendussuhteid esmatähtsaks pidav keel demoniseerib vähehaaval inimese mõtlemise, ajab ummikusse, kasutades kurjasti ära inimese sünnipärast tungi korrastatud maailma järele. Keel muutub võõraks või koguni inimese vaenlaseks. Kirja levimise kõige otsesemaks kaasnähteks on see, et ta kutsub ellu niisuguse kultuuripraktika, mis parasiteerib suuresti tähenduse ideel. Ka osadustunne ei kao kuhugi, kuid see marginaliseerub. Keelel ei ole enam osadust taastavat funktsiooni. Inimesel lihtsalt pole piisavalt jõudu, et seda tohutut tähenduste laviini harmoonilises tasakaalus hoida. Iga uus tähendus võib põhjustada süsteemis uue varingu. Nii elab analüüsiv inimene pidevas ebakindluse, hirmu ja kahtluse seisundis, sest tähendus on midagi sellist, mida ei saa põhimõtteliselt lõpuni usaldada. Tähendus on ühekorraga nii sõber kui ka äraandja – ühes käes pühapilt, teises oda.

Kirja teke ei toonud kaasa mitte ainult lingvistilise, vaid tegelikult semiootilise plahvatuse. Arenesid kõik märgisüsteemid. See lõi omakorda eelduse alfabeetilise teadvuse kujunemiseks. Inimene arendas välja ja võttis omaks need kultuurikoodid, mis olid seotud kirja ekspansiooniga. Selle taustal hakkas kirjaeelse kultuuri asukale omane määratlemata ja vähem semiotiseeritud kogemus nihkuma vähehaaval perifeeriasse. Tekkis uus maailma kogemise viis, kirjast kujunes lühikese ajaga kultuuri peamine salvestusmehhanism. Kiri hõivas nii kultuuri mälu- kui ka kommunikatsioonifunktsiooni. Kiri tungis kultuuri sellesse ossa, mida varem oli edasi pärandatud hoopis teiste koodisüsteemide abil. Isalt pojale traditsioon asendus kõikjal kirjapandud teksti vastuvaidlematu tõega. Ehk teisiti – kirjast sai võimu tööriist.

Ratsionaalsest keelepraktikast on kaks huvitavat erandit: need on kultuur ja mõtlemine. Kultuur pole teatud vaatenurgast midagi muud kui natuke untsu läinud keel, äpardunud kõnelus. Või teisiti: „kultuur on see, millest ei saa normaalsel viisil rääkida”. Selles mõttes on kultuur ja mõtlemine sarnased, nad mõlemad vastanduvad keelele. Selline keelekäsitus on palju loomulikum, sest siin ei teki vastuolu keele, mõtlemise ja kultuuri vahel. Kultuur on mõistuse see osa, mis ei leia adekvaatset väljendust keele kaudu.

Keel on algselt tegu, mingi hädatarvilik rituaalne sooritus. Keeles sisaldub alati mingi praktilise tegevuse jälg, olgu see praktiline tegevus siis ratsionaalset või maagilist algupära. Teatud juhul võib keel olla lihtsalt rituaal, mis taastab inimese osalustunde. Tõenäoliselt kusagil siin on tänapäeva inimese muusikakultuse juured, sest muusika on nüüdisajal üks väheseid tähendussüsteeme, kus tähenduse ja osaduse vahekord on märgatavalt teistsugune. Keelest on see tasakaal peaaegu kadunud, kuigi maagilise sõna aegu oli see kindlasti olemas. Kunagi oli keelel nähtavasti ka see funktsioon, mida tänapäeval hõlmab muusika.

Inimene on sõnade ratsu. Küllap on paljud mõtisklenud selle üle, kui inimene räägiks „teisiti”, kas siis oleks ka tema maailm teistsugune? Inimesel on tung keelest välja, teistsuguse keele järele, inimese keeleline alg- või ürgkogemus ei taha teinekord keelde ära mahtuda. Inimene on alati otsinud lingvistilist alternatiivi. Kultuur ise on samuti mõnes mõttes üks suur keeleline alternatiiv, metsiku lingvistika nõiakatel. Juba Wittgenstein uskus, et tänapäeva kultuur on suurelt osalt inimese võitlus keelega, tahtmine keelest välja saada, mis küll radikaalsel kujul kunagi ei õnnestu. Inimene ei ole vist kunagi täielikult leppinud mõttega, et maailm on märgiline. Selline mõte tundub ängistav.