Читать книгу Armastus kui vihkamine - Valeria Marshall - Страница 5

Tooli seljatoele nõjatudes vaatas Scott tähelepanelikult Emiliat. Naise põsed roosatasid. Segaduses olles ei taibanud ta, mida ütelda.

“Ma ei arvanud, et põhjus on selles,” suutis ta lõpuks endast välja pigistada.

“Aga mida sina siis ootasid?” muigas Scott.

“Raevu, vihkamist, tigedust… Mida iganes!”

“Ja arvad, et ma sind sellepärast siia kutsusin?”

“Noh, me ei ole tervelt kaksteist aastat kohtunud…”

“Ehk kujutasid seda kõike endale ette selle lillekimbu ja helmeste pärast?”

“Ei, mitte nende pärast.”

Ilmaaegu olid nad kohtumiseks valinud sellise rahvarikka koha. Scott oleks tahtnud Emiliat tugevasti kallistada ja vaadata, mis sellest välja tuleb. Praegu oleksid võinud täituda kõik tema plaanid, mida ta palju aastaid oli kavandanud. Praegu oleks olnud võimalus need ellu viia, kuid selleks puudus tal soov. Vaid Emilia võis Scotti nälja kustutada.

Kättemaks, meenutas ta endale.

Kuid kättemaks ei olnud kaugeltki ainus põhjus. Kõigele vaatamata tõmbas meest Emilia poole nagu kunagi nooruses.

“Kuidas sa kavatsed minust lahti saada? Uuesti voodisse tirides?” küsis naine pead kallutades.

Tema siidine juuksesalk puudutas Scotti nägu. Mees hingas sisse kerget lillelõhna. Kuidas ta küll tahtis oma näo nendesse juustesse suruda, tunda uuesti nende puudutust oma kehal…

“Miks sa arvad, et ma sind ikka veel tahan?” küsis Scott julmalt.

Ta nägi, et naine on ihast nõrkemas. Emilia värises kirest, kui mees silitas tema paljast kaela juuste all. Siin oli ta kõige salajasem, kõige magusam koht.

Üks mehe puudutus, ja juba hakkasid üle naise keha jooksma sipelgad, rinnanibud kõvastusid ja jalgevahe läks niiskeks.

“Mis sinuga lahti on, Emilia? Võib-olla peaksid nädalat paar puhkama? Sõidad kuhugi, lõõgastud…”

“Jah, võib-olla tõesti,” nõustus Emilia loiult.

“Annad veel ühe materjali ära ja võidki minna,” naeratas Martin ergutavalt, kuid ise mõtles: ehk on ta lihtsalt armunud? Armastus segab alati tööd. Ikkagi, räägi mis sa räägid, aga naine jääb naiseks isegi siis, kui ta on kuulus ajakirjanik. Mis siis, kui ta otsustab töö jätta ja mehele minna? Ajakirjaniku karjäär ja perekonnaelu – kuidas ka ei püüaks, ei sobi need kaks kuidagi kokku. Isegi meestel…

Martin lootis siiralt, et Emilia ei tee otsust jätta töö ning karjäär. Ta on ajakirjale liiga palju jõudu pühendanud.

Kättemaks on toit, mida serveeritakse külmalt. Nii ütlevad vist prantslased.

Scott Griersonil oli olnud piisavalt aega, et oma raevu jahutada. Ta ei olnud midagi unustanud ega andestanud, kuigi sellest päevast, mil ta oli tõotanud Emiliale kätte maksta, oli möödunud juba kaksteist aastat.

Kaalutlev, külm närukael! Karjääri ja raha nimel on ta kõigeks valmis, mõtles mees.

Kaksteist aastat tagasi Emilia mitte ainult ei tõrjunud teda oma elust, naine sõitis talle sisse ka äris. Sellesse toimetusse, kus naine praegu töötas, taheti ju võtta Scott. Kuid ka mitte see ei ole peamine. Naine oli alavääristanud Scotti mehelikkust, irvitanud tema siiraste tunnete üle. Emilia oli tol ajal tema jaoks tõepoolest ainus, kõige kallim, ta oli tema elu mõte… Ja siis varises kõik kokku naise külmuse ja egoismi tõttu! Tahtmatult meenutas Scott Emilia nägu tol päeval, kui too teatas nende lahkuminekust. Kokkusurutud huuled, jäised silmad, metalne hääl, mis sepistas külmi, tigedaid ja ebaõiglasi sõnu.

Julm, südametunnistuseta närukael!

Jumal tänatud, sellest ajast on ta targemaks saanud. Ehk mingis kauges minevikus olidki olemas naised, kes oskasid tõeliselt armastada. Nüüdseks ei olnud neid enam järele jäänud, selles oli Scott täiesti veendunud. On vaid külmad, omakasupüüdlikud egoistid, kes mehi vaid enda huvides ära kasutavad. Mis siis ikka, tema vastab neile samaga.

Sellest ajast, kui Scott ja Emilia olid lahku läinud, ei peatunud ta ühegi naise juures pikemalt. Mõni nädal, parimal juhul kuu või kaks. Ja alati lahkus tema esimesena. Ta jättis neid maha nagu Emiliale kätte makstes, kuid teda unustada mees ei suutnud, kuidas ta ka ei püüdnud.

Scott Grierson mehistus ja temast sai teleajakirjanik. Kuid tema hinges elas nooruk, kes oli meeletult armunud Emilia Shiehysse ning – selle naise poolt solvatud.

Emilka Štihova, meenus mehele naise tõeline nimi.

Kaksteist aastat tagasi tundus Scottile, et Emilka on just see naine, kellega ta igaveseks kokku tahab jääda. Ta oli nii ohjeldamatu, nii täitmatu… Kuid Emilia armastus seksi vastu osutus illusiooniks. Tema tõeline kirg oli edu, karjäär ning raha ja selle nimel oli ta kõigeks valmis. Oli ta ju kunagi astunud üle koguni oma perest, vanematest. Siis tuli Scotti kord.

Nüüd pääseb õiglus lõpuks võidule. Scott teeb Emiliaga sirgeks kõik sotid kõige selle eest, mis tal oli üle elada tulnud, ja ka kõige selle eest, mida kunagi pole olnudki. Ja tema relvaks, ilma et ta ise seda teaks, saab David Harriett. Scott sai teada, et ajakiri, kus Emilia töötab, ründab täiel rindel. Tema, Grierson, hakkab aga vedama teist joont. Oma saadetes tõestab ta, et kõik süüdistused Harrietti aadressil ei ole krossigi väärt.

Sama päeva õhtul kell viis kohtus Grierson Harriettiga. Lavastaja tundus olevat erutunud, isegi ehmunud.

“Paistab, et teie vastu on algatatud tõsine kampaania,” ütles Scott kaastundlikult.

“Mu elu on lihtsalt põrguks tehtud,” hüüatas lavastaja haiglaslikult ahastava häälega. “Ma ei tea, mida ma tegema pean… Sest isegi siis, kui midagi tõestada ei õnnestu, on minu karjäär ikkagi lootusetult hävitatud. Kõik näitavad mu peale näpuga.”

“Ärge muretsege, härra Harriett. Varem või hiljem tuleb tõde avalikuks ning teie hea nimi taastatakse. Mina püüan selle jaoks kõik teha.”

“Ah,” lõi Harriett nukralt käega, “ma ei looda enam millelegi.”

“Võitlus ei tule just kergete killast, kuid meie võidame,” lubas Scott.

“Kuid ajalehed on juba sellise kisa tõstnud…”

“Pole midagi, pärast meie saadet on nad sunnitud vait jääma.”

Harriett üritas naeratada, kuid see ei tulnud tal kuigi hästi välja. Scott noogutas talle heakskiitvalt ja jättis hüvasti.

Scott vajas praegu paari minutit üksiolemiseks. Homme hakkab ta ellu viima oma ammust plaani. Ta läheb Emilia ajakirja toimetusse ja kohtub seal temaga. Sellest hetkest saabki alguse tema kättemaks. Mees lootis väga, et Emilia on nende aastate jooksul inetumaks ja paksemaks läinud ning näeb välja nagu nelikümmend viis.

Mees tundis tõuget õlale, tõstis pea ning nägi, et mõttesselangenuna oli ta kokku põrganud mingi naisega. Lühikeseks pöetud kastanpruunid juuksed, rohekad silmad…

“Emilia!”

“Scott!” hüüatas naine ja astus kõrvale.

Emilia sirutas tahtmatult käed, et Scotti emmata, kuid sai veel viimasel hetkel pidama.

Tema ju oli teinud valiku ja oli meheta õnnelik.

Ja-jah! Õnnelik ja rahulolev. Mul on töö, edu, ees ootab suurepärane karjäär – toimetaja koht… Edaspidi, kes teab, ehk isegi peatoimetaja oma.

Suuri vaevu suutis Emilia endale seda mainida, abi aga oli sellest vähe. Scotti kohalolek muutis kõik. Eksisteeris vaid üks mees, tema käed, nägu, keha, lõhn. Emilia tundis mehest õhkuvat soojust, tema hingeõhku oma põskedel. Mees lõhnas piparmündimaitselise närimiskummi järele nagu siis, kui ta esimest korda Emiliat suudles. Naise huuled mäletasid seda kerge piparmündiaroomiga suudlust. Siis oli ta teistsugune – armunud ja ajudeta tütarlaps. Nüüd on ta juba kolmkümmend kaks ja teda ei juhi enam kired, vaid kaine mõistus. Scott aga suutis ta millegipärast endiseks muuta. Kahekümneaastaseks Emilka Štihovaks…

Võpatades põrkus Emilia tagasi. Millised ootamatud ja mõttetud mõtted – silitada mehe nägu ja suudelda tema täidlasi huuli! Tema keha põles soovist, see lausa anus seda. Kuid kaine mõistus oli valvel.

Mõtle tööst, sisendas ta endale, tööst, mitte möödunud kummitusest! Sa ei ole enam kakskümmend!

“Aitäh, et mind toetad,” ütles ta külmalt ja pöördus, et ära minna.

Scott järgnes talle. Esimesel momendil tekkis Emilial kiusatus minema joosta, kuid ta suutis end valitseda ja lihtsalt kõndis edasi.

“Emilia!” lausus Scott.

Naine heitis pilgu üle õla.

“Jah?”

Üle kõige kartis ta seda, et värin ta hääles reedab teda.

“Me ei ole veel lõpetanud.”

See oli uus Scott. Emilia oli häiritud sellest, et ei teadnud, kuidas käituda.

“Ähvardad sa mind?”

Naisele võimalikult lähedale minnes silitas mees peopesaga tema selga ja andis seejärel ta tagumikule jõulise laksu.

“Loomulikult mitte, kiisuke. See on lubadus. Mina aga, nagu sa tead, täidan oma lubadusi.”

Mees pöördus järsult ja läks teisele poole. Emilia mõistis, et ei tohi teda segada. Aga ta ei tahtnud viimast sõna mehele jätta. Kust võttis mees õiguse temaga nii familiaarselt käituda? Emilia läks Scottile järele ja tõmbas teda pintsakust.

Mees tõstis imestunult kulmud. Kuhu oli kadunud külm ärinaine? Naine, kes oli unustanud oma naiselikkuse ja teinud oma elu eesmärgiks ning mõtteks karjääri? Tundus, et Scotti pilgu all oli temas ärganud kahekümneaastane tütarlaps – endine Emilia, kes kunagi tema ees alasti tantsis, kaelas odavatest kividest kee ja käes pudel õlut.

Emilka Štihova, kelle praegune Emilia Shiehy igaveseks unustada tahtis.

“Mida sa minust tahad?” küsis ta.

Scott kehitas õlgu.

“Ma ei tea veel…”

“Ei ole sinu moodi, oled alati teadnud, mida tahad.”

“Olen õppinud oma soove teistega enam mitte jagama, kiisuke. See on mulle juba kord kurjalt kätte maksnud.”

Emilia surus huuled kokku. Sellist lööki ei osanud ta oodata.

“Aga kui ma ütlen, et kahetsen oma käitumist?”

“Kas sa tõepoolest kahetsed?”

Kuidas Emilia oleks tahtnud vastata “jah”. Kuid temast ei oleks saanud seda, kes ta praegu on, kui ta kaksteist aastat tagasi oleks teisiti käitunud.

Jah, ta alandas tookord meest, tõukas ta ära, kõigele lisaks veel pettis, selleks et oma praegust töökohta saada. Ausalt öeldes pidi selle töökoha saama Scott. Ta valetas mehele kaalutletult ja külmalt. Ta valetas vaid üheainsa korra, sest teadis, et see on ainus võimalus rabeleda välja soost, mis ta muidu ilmtingimata endasse oleks imenud. Oleks ta tookord teisiti käitunud, võinuks ta korrata oma ema saatust.

“Ei,” vastas Emilia.

Scott muigas. Mehe näoilme meenutas Emiliale hetkeks seda kirglikult armunud noorukit, kes ta kunagi oli olnud. Meest, kes oli tema esimene ja ainus armastus.

“Ma tean.”

“Ehk sõlmime rahu?” küsis Emilia lõpuks.

“Ei,” vastas Scott, “ära mitte unistagi!”

“Ma ei palu sul ju endale andestada. Palun ainult üht – ära kuluta oma aega kättemaksule. Kuidas oleks, kui saaksime kusagil sobivas õhkkonnas kokku ja arutaksime kõik läbi…”

“Suurepärane,” hüüatas Scott, “ja joome õlut, mida sa nii väga armastasid.”

“Kas tõesti?”

Emilia pöördus ja kavatses ära minna.

“Mis siis ikka, kiisuke, kohtume,” ütles Scott talle järele.

Järgmisel päeval mõtles Emilia lakkamatult Scottile: huvitav, mida ta küll tahab?

Kuid veelgi enam häiris teda see, mida ta ise tahtis. Teda haaras kirglik rahutus ja vastu oma tahtmist hakkas ta ootama kohtumist Scottiga. Mitte üks teine mees ei olnud suutnud süüdata sellist leeki tema kehas. Teistega oli tema valitseja. Scott Griersoniga – mitte kunagi.

Lõpetanud kõik toimingud, väljus Scott tänavale. Oli värske kevadpäev, selge, kuid veel jahe. Mees lasi lipsusõlme lõdvemaks ja võttis taskust tumedad prillid. Oma Astin Martinisse istudes meenus talle jälle Emilia. Naine ei olnud inetumaks ega paksemaks läinud. Armas noor tüdruk oli lihtsalt muutunud küpseks, enesekindlaks, kauniks naiseks. Ta tahab näida võitmatu ja kindlameelse, raudse ajakirjanikuleedina. Ent ega tema ka tobuke ole. On ju see naise enesekindlus ja halastamatus lihtsalt mask, mida ta on kandnud juba kaksteist aastat.

Tegelikult on ta lennukas, tundeline ja kergesti vaimustuv. Sellest saabki tema Achilleuse kand. Emilia veel kahetseb seda ohtlikku mängu, mida ta plaaninud on…

Scott valis Emilia mobiili numbri.

“Jah? Ma kuulen!”

Praegu kõlas naise hääl hoopis teisiti, pehmelt ja isegi lipitsevalt. See ei olnud raudse ärinaise, vaid hoopis õrna naisterahva hääl.

“Tere, kiisuke, olen Scott!”

“Scott, on juba kahekümne esimene sajand, naisi ei kutsuta enam kiisukesteks.”

“Seda kuulen ma küll esimest korda.”

Emilia ohkas vaikselt. Scott kuulis seda.

“Kus sa praegu oled?” küsis naine pärast pisikest pausi.

“Oma autos. Ehk läheme kuhugi?”

“Ma ei tea…”

“Minu meelest tegid sina ettepaneku kohtuda.”

Naine ei vastanud. Scott mõtles sellest, et tema plaan võibki läbi minna. Ta oli otsustanud Emiliale igati meelde tuletada nende koos veedetud aega, jätmata teda hetkekski rahule. Las ta kahetseb tehtut ja seda mitte ainult sõnades, vaid tõepoolest. See plaan, täpselt nagu bumerang, aga tabas Scotti ennast. Emiliale olnut pidevalt meelde tuletades sukeldus ta ise aina sügavamale mälestustesse.

“Olgu,” hakkas naine lõpuks rääkima, “kus sa peatud?”

“Ootan sind Pall Malli nurgal pitsakohvikus.”

“Hea küll, kohtume siis seal. Mis kell?”

“Kas neljakümne minuti pärast sobib?”

“Miks mitte, kohtumiseni siis!”

“Emilia,” ütles mees häält madaldades.

“Jah?”

“Kuulad sa endiselt Oasist?”

“Kust sa seda võtad?” pomises Emilia vastuseks. “Mul ei ole selleks aega…”

“Lihtsalt niisama, huvitav oleks teada.”

Oasise muusika tähendas kunagi neile nii palju. Nad kuulasid seda kahekesi olles sageli. See oli Emilia lemmikansambel. Ta oli üldse väga musikaalne… Ja kuidas ta veel tantsis! Eriti paljalt, kaelas odavad pärlid… Scott sulges silmad ja tema vaimusilme ette kerkis Emilia – paljas ja itsitav. Nagu ilmsi nägi mees tema prinki rinda ja ümarat valget tagumikku…

“Ma ei ole enam tütarlaps, Scott,” hakkas Emilia vaikselt rääkima, nagu oleks ta kuulnud mehe mõtteid.

“Mida sa silmas pead?” küsis Scott kähedalt.