Читать книгу Vaata oma hinge - Valerie Russel - Страница 4

HÄGUNE VALGUSLAIK VÕBELES ja liikus siis tagasi, võttis järk-järgult täpsemaid piirjooni ja muutus viimaks valge steriilse peakattega inimese näoks. Silmad olid sõbralikud ja inimene naeratas talle heakskiitvalt.

“Kõik on normaalne,” ütles see hääl, seekord selgemalt. “Teil on vedanud, mu kallis. Nüüd on juba kõik hästi.”

Hääl ja nägu ei sobinud millegipärast kokku. Julia sulges hetkeks silmad, avas need ja püüdis oma pilgu keskendada teisele valges kitlis inimesele, kes ta voodi kõrval seisis. Mees polnud noor, oli väikest kasvu ja jässakas. Mütsi alt paistsid korralikult hooldatud liivakarva lühikesed juuksed. Jahedad sõrmed hoidsid pulssi katsudes Julia randmest, silmad kellale pööratud. Lõpuks doktor noogutas ja vaatas talle rahulolevalt naeratades otsa.

“Panite meid muretsema, kuid nüüd tundub, et kõige hullem on möödas. Te ei jõua ringigi vaadata, kui oleme teid juba jalgele pannud. Kuidas te end tunnete?”

“Kuidagi imelikult,” sosistas Julia vastuseks.

Keel ei allunud ta tahtele, huuled olid nagu võõrad.

“Ma ei usu, et ma…”

Ta vaevukuuldav hääl vakatas, laubale tekkis kortsuke.

“Kus ma olen?”

“Otterbridge General’is,” oli mehe lakooniline vastus. “Teid toodi siia pärast õnnetust.”

“Õnnetust?”

“Te ei mäleta? Noh, pole midagi, pole midagi. Pääsesite vaid suure muhuga peas. Kas teate, teil on väga heasüdamlik kaitseingel.”

“Peas?”

Tinaraske käsi sirutus selle koha poole, kus pulseeris ja oli valus, kuid sidet puudutades kukkus abitult tagasi.

“Valutab,” kaebles ta ebakindlalt. Pea oli nagu vatti täis ja Julial oli raskusi mõistmisega.

“Kaua ma juba siin olen olnud?”

“Umbes seitse tundi,” vastas arst. “Arvan, et praeguseks vestlusest piisab, missis Mennering. Hiljem, kui olete puhanud, on piisavalt aega küsimusi esitada. Teie...”

Kuid naine ei kuulanud teda enam. Missis Mennering? Kes see missis Mennering on? Siin on küll mingi eksitus. Udu tema teadvuses hajus pisut, kuigi ta ei suutnud kuidagi meenutada, mis õnnetus temaga oli juhtunud.

“Gardner,” ütles ta. Aistingud naasid. Ta tundis, et tema kaela ja lõuaga ei ole kõik korras. “Julia Gardner. Ja ma pole abielus.”

Doktor ja meditsiiniõde vahetasid kiire pilgu. See kestis vaid hetke, aga Julia suutis tabada nende peataoleku. Nähtavasti oli õnnetuses kannatanuid rohkem kui üks ja dokumendid aeti segi. Loomulikult on siin mingi eksitus. Kui mitu korda oli isa talle meelde tuletanud, et ta alati mingit isikut tõendavat dokumenti kaasas kannaks.

Isa. Järk-järgult hakkas ta mälu taastuma. Isa oli surnud peaaegu kolm aastat tagasi raske infarkti tagajärjel mõned päevad pärast tema kahekümnendat sünnipäeva. Nad olid elanud kahekesi ajast, mil ta kaksteist sai. Möödunud aastad polnud suutnud kaotusest tekkinud valu tuhmistada.

“Ärge kurvastage.” Doktor oli märganud patsiendi erutust. “Olite paar tundi teadvuseta, kuid midagi hullu pole, mälu taastub aeglaselt. Püüdke lõdvestuda, puhake, kõik asetub jälle oma kohale.”

Doktor noogutas meditsiiniõele.

“Annan teile unerohtu. Kui ärkate, tunnete end palju reipamalt.”

Julia arvas, et nii ongi parem. Ta taipas kõike veel halvasti ja oli väga nõrk. Tuleb magada.

“Mu nägu valutab,” kurtis ta läbi raskuste. “Ma... Kas mulle jäävad armid?”

Doktor naeratas heatahtlikult.

“Ei,” lausus ta kindlalt, “see tunne on teil tugevast põrutusest. Õde, tooge palun peegel! Kohe näete ennast ja rahunete. Tõesti, pole põhjust muretseda.”

Nägu, mida Julia peeglis nägi, oli kahvatu, lausa sinine, rõhutades peaaegu musta sinikaga vasakut põske. Paremal põsel punasid tillukesed, kuid sügavad kriimud. Sideme alt tungis laubale heledate kiharate salk. Kõik oli tuttav: ilmselt ravimist laienenud pupillidega helesinised silmad, tilluke sirge nina, kergelt värisevad kahvatud huuled.

End peeglis nähes rahunes Julia tõesti pisut. Võtnud kuulekalt meditsiiniõe toodud ravimi, pani ta väsinult pea padjale. Mõtted olid segased, valu tuikas meelekohtades, oleks tahtnud nutta. Mis temaga oli juhtunud, miks teda vale nimega kutsuti? Taevane isa, aita vastata nendele piinavatele küsimustele!

Ravim hakkas mõjuma, laud vajusid märkamatult kinni ja ta langes rahutusse unne. Vahel kuuldus tema huulilt valulik oie, peenikesed sõrmed hakkasid tekil liikuma. Isegi unes polnud tal rahu.

Kui ta jälle silmad avas, oli akna taga varajane õhtu. Kerges hämaruses ei märganud ta kohe, et peale tema on palatis veel keegi. Ta pigem tundis, kui teadvustas seda. Ettevaatlikult pead pöörates nägi Julia akna juures tema poole seljaga seisvat meest. Tundmatu polnud arst, tal oli seljas hall ülikond ja tema tihedad juuksed olid küpse kastani värvi. Justkui tema tähelepanelikku pilku tundes mees pöördus ja tema näol vilksatas pingestatud ilme.

“Tere, Julia!” lausus mees vaikselt.

Julia vaatas meest segaduses. Ta oleks võinud vanduda, et pole kunagi varem selle mehega kohtunud, kuid mees pöördus tema poole nii, et ei jäänud kahtlust – mees tundis teda hästi.

See mees pole kuigi ilus, märkis Julia mehaaniliselt. Nägu on liiga mehelik, tahtejõuline, isegi julm. Kui huulte järgi otsustada, on mees kindel ja resoluutne, sellised inimesed võivad teatud olukordades olla halastamatud.

Julial hakkas halb.

“Vabandust,” ütles ta ebakindlalt. “Ma ei mäleta hästi... Kas ma tunnen teid?”

Mehe silmad tõmbusid pilukile ja vaatasid teda mõne aja vaikides.

“Kas sa ei mäleta üldse mitte midagi?”

“Sellest, mis minuga juhtus? Mitte midagi. Kas olite ka seal?”

“Võib ka nii öelda,” põikles mees vastusest kõrvale.

Nad vaikisid.

Mees tuli akna juurest ära, võttis tooli ja istus Julia kõrvale, pööramata kordagi ärevalt tähelepanelikku pilku tema näolt.

“Ah nii, ehk räägite siis mulle ka, mis toimus? Kas mulle sõitis otsa auto? Sain ma hoobi vastu pead ja mu käekott võeti ära? Jumal, kuidas mu pea valutab...”

Ta masseeris kätega meelekohti ja oigas.

Mees asetas sõbralikult käe ta õlale.

“Sa kukkusid autost välja. Õnneks hakkasin just sel hetkel pidurdama, muidu oleksid sa surma saanud.”

Mees jälgis tähelepanelikult tema reaktsiooni.

“See oli uus auto. Ma arvan, et sa tahtsid akent avada ja vajutasid vale linki. Nii see juhtuski.”

Julia ei saanud millestki aru.

“Ma olin koos teiega autos?”

“Jah.”

Tundus, et mees valis sõnu, see oli sellise otsustusvõimelise inimese juures veidi imelik.

“Me sõitsime peolt koju. Oli hilja, sa olid väga väsinud. Mina olin...”

“Ma ei mõista.”

Julia tõstis väriseva käe kuivaks muutunud huultele. Tema pilk tabas kuldset sädelust. Julia vaatas tähelepanelikult oma nimetissõrme. Ei! Sõrmes oli lai abielusõrmus, millele olid graveeritud liiliad. Nagu nõiutult ei suutnud ta sellelt pilku pöörata.

“Panin selle sinu sõrme kolm kuud tagasi.”

Mehe hääl värises kergelt.

“Olen Ross Mennering, sinu abikaasa, Julia.”

“Jumal küll,” sosistas naine. “Ei saa olla! Mina... Mul pole meest.”

Julia silmades helkis paanika.

“Ma olen Julia Gardner ning ma pole teid kunagi varem näinud!”

“Gardner on sinu neiupõlvenimi,” ütles mees. “Me abiellusime Canson Hallis, mesinädalad veetsime Austrias ja sealt tulime kohe siia, Hampshire’sse. Kas sa ei mäleta, kuidas meie privaatsus sind rõõmustas? Kolm väikest ühendatud majakest, ümberringi mitte kedagi. Sa ütlesid, et meie pelgupaik meenutab piparkoogist nõiamaja, kuhu sattusid Hans ja Grete. Sa isegi...”

“Lõpetage!”

Julia vajutas tugevasti rusikasse surutud sõrmed huultele ja pigistas silmad kinni.

“See pole tõsi! Seda ei saa olla! Minu nimi on Gardner ja ma pole kunagi Austrias käinud. Miks te selle kõik välja olete mõelnud?”

Ta pikkade ripsmete alt purskusid pisarad.

“Rahu!”

Mees kummardus naise kohale, võttis ta käed ja surus oma pihku.

“Ära muretse!”

Siis istus mees ta voodi äärele.

“Vaata mind, Julia. Tee silmad lahti, kallis, ja vaata mulle otsa!”

Julia võitles sooviga oma käed ära tõmmata ja mehele karjuda, et too kaoks, kuid kuuletus siiski.

Aga järsku mind lollitatakse, vilksatas läbi ta pea meeletu mõte. Ei ole ju võimalik, et see kõik oleks tõesti aset leidnud. Kuid ta tajus ka, et tegu pole une, vaid tõelisusega. Tema kõrval istuv mees polnud sugugi hauatagusest maailmast. Aga miks ta valetab? Julia ei osanud ettegi kujutada, mis eesmärgil võiks mees talle seda kõike rääkida. Milline naine unustab oma mehe, rääkimata pulmadest?

“Mis kuupäev täna on?” küsis mees, surudes kergelt Julia peopesi.

Kuupäev? Loll küsimus! Mis tähtsust on kogu selles meeletus loos kuupäeval? Kuid ta püüdis ikkagi keskenduda. Nii, õnnetus temaga pidi juhtuma eile, kui ta töölt tuli. Eile oli... reede. Jah, reede, kolmeteistkümnes.

“Täna on neljateistkümnes,” ütles Julia ja nägi mehe silmis hämmingut. “Laupäev, neljateistkümnes juuni.”

Mees vaatas teda kaua piinatud pilguga ja kui rääkima hakkas, oli ta hääles midagi muutunud.

“Me tutvusime kolmeteistkümnendal juunil,” ütles mees. “Naersime veel, et ei usu halba õnne. Täna on kahekümne kuues september, kallis.”

Jälle hakkas tal kõrvus kumisema, süda tuksus tugevalt ja kukkus saapasäärde.

“Ma ei usu teid,” lausus Julia vaevaliselt.

“Tuleb uskuda. Vaata...”

Mees vabastas ta käed, võttis öökapilt ajalehe ja pööras ette esimese lehekülje.

“Siin see on, must valgel.”

Sellist tõsiasja eitada oli mõttetu. Tore lugu küll, ta on tervelt kolm kuud oma elust kaotanud. Kolm kuud, mille jooksul oli ta kohtunud selle tundmatuga, armunud ja talle mehele läinud. Kolm kuud nende kooselu. Jumal küll, ta ei mäleta midagi!

Mees võttis uuesti ta käe. Julia vaatas mehe tugevaid sõrmi, millest õhkus mingit salapärast jõudu.

See on tema mees. Tema on selle mehe naine.

Mehe näol ei liikunud ükski lihas, kui Julia oma käe ära tõmbas ja teki alla peitis.

“Vabandust,” ütles Julia. “Ma ei saa... Mul on raske mõista...”

Ta tegi meeleheitliku katse alla suruda ei tea kust tulnud värinat ja korrastada peas keerlevaid mõtteid.

“Ütlesite, et oleme abielus olnud kolm kuud. Aga kui me alles kolmeteistkümnendal juunil kohtusime...”

“Võib ütelda, et meie suhe arenes kiiresti.”

Mees võttis taskust portsigari, avas selle, sulges siis ühtki sigaretti võtmata taas ning pani taskusse tagasi.

“Ma sattusin tööülesannete tõttu firmasse, kus sa töötasid. Oli tööpäeva lõpp. Üks tütarlaps pidi mehelemineku tõttu töölt lahkuma ja korraldas väikese peo. Ma kohtasin sind peol ja kuue päeva pärast me abiellusime.”

Kogu see jutt ei tuletanud Juliale midagi meelde. Reede oli olnud kindlustusfirmas, kus ta sekretärina töötas, tavaline tööpäev. Tõtt-öelda ei mäletanud ta päris täpselt, mis kell ta eelmisel õhtul oli töölt lahkunud, kuid see võis olla ka peapõrutuse pärast. Eile – talle ainult tundub, et see oli eile. Ei, tuleb kõik korralikult meelde tuletada. Julia sulges silmad ja püüdis keskenduda.

Väike pidu töö juures, oli mees öelnud. Talle ei tähendanud see midagi. Masinakirjutajate hulgas oli tõesti kaks tütarlast kihlatud, kuid niipalju kui tema teadis, ei kavatsenud kumbki lähiajal abielluda. Mõlemad säästsid raha, et maja eest maksta. Kas tõesti? Noh, keskendu ometi, sundis ta ennast. Keskendu!

Uks avanes ja Julia nägi oma heameeleks lävel doktorit. Doktor oli juba nagu vana sõber. Julia teadis teda. Teadis, kes see inimene on. Vähemalt seda, millega ta tegeleb.

Doktor pööras oma pilgu palatis olevale mehele, kes tõusis ja talle vastu astus. Juliale tundus, et nad vahetasid sõnatult mingit vaid neile arusaadavat informatsiooni. Arst suundus asjalikul sammul voodi juurde ja võtnud Julia käe, kontrollis pulssi.

“Teil pole vaja kurvastada, missis Mennering. Ajutine amneesia pärast peatraumat on tavaline asi. Vahel kestab see paar tundi, vahel mitu päeva.”

“Kas on ka juhuseid, et mälu üldse ei taastu?” päris Julia kiretult.

“Loomulikult, kuid seda tuleb ette väga harva. Kas olete näljane?”

“Ei.”

Ta rääkis tõtt.

“Teil tekib isu, kui tunnete spetsiaalselt teile valmistatud kanaroa lõhna. Uskuge, mõne päeva pärast lahkute siit nagu uus inimene.”

Doktor surus käed kitli taskutesse ja pöördus teise mehe poole.

“Usun, et poleks paha, kui teie naine nüüd pisut puhkaks, mister Mennering. Võite jälle tulla homme hommikul.”

“Loomulikult.”

Mees võttis tooli seljatoelt kerge mantli ja pöördus Julia poole pingestatud naeratusega.

“Kõik saab korda,” ütles ta. “Pole vaja muretseda. Head ööd, Julia.”

Julia tardus, kui mees tema kohale kummardus, kuid too puudutas vaid huultega tema põske ning ajas end jälle sirgu. Doktor saatis mehe palati ukseni ja nad astusid koos koridori. Uks jäi praokile ja Julia kuulis summutatud hääli, kuid ei saanud aru, millest jutt käib.

Kui doktor palatisse tagasi tuli, nuttis Julia steriilset valget seina põrnitsedes vaikselt.

“On väga tähtis, et te ei muretseks,” kordas arst kindlalt, kuid osavõtlikult. “Meie aju töötab vahel kummaliselt. Ta keeldub mäletamast, kuid informatsioon kerkib iseenesest pinnale, kui aju ei tunne survet.”

“Kallis doktor,” ütles Julia silmi pühkides, “see on nagu kadunud toimik. Ma mäletan päeva, mil me selle mehe väitel kohtusime, kuid ei mäleta teda üldse. Ma ei suuda seda mõista, doktor. Ma lähen hulluks!”

Arst raputas pead.

“Te ei peaks end niimoodi piinama. See pole arukas. Ajutine mälukaotus pole katastroof. Aja möödudes hakkab teile kõik järk-järgult meenuma ja – aeg lendab.”

Mees tegi pausi, naeratas ja jätkas:

“Kohe tuleb õhtusöök. Ma tahan, et prooviksite midagi süüa. Õde annab teile jälle unerohtu, et saaksite hästi magada. Külastan teid hommikul, missis Mennering.”

Missis Mennering. Missis Ross Mennering. Selle nimega peab harjuma, sest see on nüüd tema oma. Jumal küll, milleks talle see kõik? Ta ei taha olla abielus inimesega, keda ta ei tunne, keda näeb esimest korda elus ja teist korda enam näha ei soovi!

Julia veetis rahutu öö ja ka hommik ei toonud kergendust. Ärganud kell seitse, piinles ta paar tundi selle üle mõtiskledes, mida ta edasi tegema peaks. Meditsiiniline personal oli vastutulelik ja heasoovlik, kuid keegi ei suutnud teda põhilise probleemi juures aidata. Mitte keegi peale tema enda.

Selleks ajaks, kui doktor kell kümme palatisse sisenes, suutis Julia end juba enam-vähem kokku võtta. Pisarad ja rumalad emotsioonid ei aita, eriti veel antud hetkel. Heasüdamliku tervituse peale sundis ta end naeratama. Doktor noogutas seepeale heakskiitvalt.

“Vaat see on iseloom! Tubli! Ei tohi lasta olukorral enda üle võimust võtta. Vaatame nüüd teid üle. Kuidas teie pea täna tundub?”

Sujuva liigutusega võttis ta sideme maha ja vaatas tähelepanelikult kannatada saanud osa. Naeratuse järgi otsustades jäi doktor nähtuga rahule ja Juliat hellalt käele patsutades lausus:

“Õnneks on kõik möödunud ilma tõsiste kahjustusteta, nii et sidet pole enam vaja. Teile jääb väike arm, mis aja jooksul kaob. Ärge ehmuge, ärge ehmuge,” lisas ta, nähes, kuidas Julia võpatas. “Juuksed katavad kõik. Mõne kuu pärast te sellele enam ei mõtlegi. Kas te sooviksite praegu tunnikese-paar akna juures istuda?”

“Jah, see on just see, mida ma praegu vajan,” kostis Julia, kes tahtis kiiremini haiglavoodist välja saada. Kuid mõte, mis ei andnud talle rahu, sundis doktori poole pöörduma.

“Kas te teate, millal mister Mennering tagasi tuleb?”

“Ta ütles eile, et jõuab kella kümne ajal,” vastas doktor ilmetult. “Olen kindel, et tal on hea meel teid nii reipana näha. Te näete palju parem välja. Pole midagi, kõik saab korda. Teie abikaasale pole see ka lihtne. Tal on tunne, nagu jookseks ta peaga vastu seina.”

Aga mitte vastu nii tugevat seina nagu mina, mõtles Julia ja korrastas masinlikult oma juukseid.

“Kas ma pean temaga jälle kahekesi olema?” küsis Julia. “Kas te ei saaks siia jääda?”

“Mul on kahju, kuid see pole võimalik. Pealegi on ta teie abikaasa ja asjad, mida te arutama peate, puudutavad ainult teid.”

Julia nägi doktori silmis kaastunnet.

“Kujutan ette teie tundeid, kuid peate oma meest usaldama. Võib juhtuda, et vestluse ajal meenub teile kõik olnu.”

Julia ei võtnud doktori sõnu tõsiselt, sest talle tundus, et ka mees ise ei uskunud oma sõnu. Kuid ühes oli arstil õigus – ta peab mister Menneringist mõtlema kui oma abikaasast. Ta peab!

Kui doktor oli lahkunud, aitas õde tal tõusta ja õrnsinise öösärgi peale hommikumantli tõmmata. Seda tehes märkas Julia, et ese on kallis. Ise poleks ta kunagi saanud endale sellist hinnalist asja lubada. Ta jalad olid nõrgad ja pea käis kergelt ringi, kuid üldiselt tundis Julia end päris hästi. Ta istus akna juurde tugitooli, toetas lõua kätele ja vaatas kurvalt õue.

Väljas polnud midagi vaadata. Väikest aeda piiras kõrge valge tara, mille tagant paistsid linnamajade katused ja kirikutorn. Otterbridge, nii oli arst seda kohta kutsunud. Sünge hakk tagus nokaga tahket saia ja kõõritas musta pärlisilmaga Juliat, kes ohates tõusis.

Polnud tahtmist millelegi mõelda, las tuleb, mis tuleb. Ta ei tahtnud õdesid küsitleda. Mida vähem inimesi tema probleemidest teab, seda parem.

Julia nihutas tugitooli laua juurde ning avas kuldse kinnisega nahkse ridiküli. Selles oli väike kosmeetikakott kalli huulepulga ja puudritoosiga ning peenes pudelis parfüüm, kahtlemata Prantsuse oma. Lõhn meeldis talle, kuid vaevalt see talle taskukohane oli. Julia rullis lahti korralikult kokku pandud taskuräti, mille nurgal olid väljaõmmeldud initsiaalid. Polnud ühtki asja, mis oleks teda edasi aidanud. Mitte midagi, mis andnuks tõuke ta mälule.

Raske oli uskuda, et kõik need asjad kuulusid talle, samas ei saanud ta eitada fakte. Sõrmus sõrmes, kallis hommikumantel, Prantsuse lõhnaõli – kõik see kuulus tema elu viimasesse kadunud kolme kuusse. Kui tal õnnestuks meenutada vähemalt midagigi sellest, mis sellel ajavahemikul oli juhtunud. Midagigi!

Lühike koputus uksele pani Julia võpatama. Kiire liigutusega klõpsas ta koti kinni ja naasis voodisse, püüdes manada näole rahuliku ilme. Uks avanes ja sisse astus Ross Mennering.

Julia märkas jõulist kergust, millega laiaõlgne mees talle lähenes. Oli näha, et ta teeb sporti ning tal on raudne tervis. Vanuse kohta oli raske midagi öelda. Kolmkümmend neli? Kolmkümmend viis? Aga mis tähtsust sellel oli?

“Kuidas sa ennast tunned?” küsis mees. “Näen, et sul on sidemed maha võetud.”

“Jah.”

Mees jäi voodi jalutsisse seisma. Julia ei teadnud, mida öelda. Millest rääkida inimesega, keda oled armastanud, kellega koos elanud, aga nüüd ei suuda isegi ära tunda?

“Doktor Steward ütles, et kuigi arm on praegu näha, siis hiljem kaob see ära. Seni katavad seda juuksed.”

Julia pööras pilgu ära.

“Aitäh lillede eest. Need on ilusad.”

“Mul on hea meel, et need sulle meeldivad.”

Mees ei pööranud temalt pilku.

“Võin ma istuda?”

Julia vaatas kiiresti palatis ringi.

“Võite tugitooli lähemale nihutada.”

“Pole hullu, voodi sobib ka.”

Mees istus voodi servale. Kui ta mind puudutab, vilksatas Julial peast läbi, hakkan ma karjuma. Kuid mehel oli ju õigus teda puudutada, kallistada ja suudelda nii palju kui soovib. Kolm kuud tagasi oli ta andnud talle selle õiguse, kui temale naiseks läks. Ehk hakkab ta seda endamisi korrates seda isegi uskuma?

“Ära muretse,” naeratas mees kurvalt naise kohmetust märgates. “Ma ei lähene sulle enam tolligi. Me peame rääkima, Julia.”

“Ma tean.”

Ta käed tõusid pisut ja langesid tagasi tekile, justkui eelseisva paratamatusega nõustudes.

“Millest me alustame?”

“Las ma räägin sulle endast.”

Mees vaikis hetke.

“Ma tegelen kinnisvaraga. Minu kontor asub Southamptonis, maja siit umbes kümme miili idas. Tunnen sinu bossi Billy Grivesi. Osutame teineteisele ärilisi teenuseid. Sellepärast ma teie kontorisse tookord sattusingi.”

Selsamal reedel.

“Väike pidu,” ütles Julia raskelt. “Te ilmselt ei mäleta selle tütarlapse nime, kes selle organiseeris?”

Mees süngestus ja raputas pead: “Ma võisin tema nime kuulda, kui tooste öeldi, kuid… On sel tähtsust?”

“Vist mitte. Ma lihtsalt ei suuda meenutada ühtki lahkumispidu sel nädalal.”

“Mulle meenuvad mingid naljad, tütarlaps või tema peigmees loosisid midagi välja. Kas see ei ütle sulle midagi?”

“Ei,” sõnas Julia lootusetult. “Kardan, et mitte. Ma mäletan, et oli täiesti tavaline nädal.”

Rahutud sõrmed näppisid hommikumantli äärt. End kogunud, küsis Julia:

“Miks te minuga abiellusite?”

Mees tõusis ja hakkas mööda palatit sammuma:

“Kas tavalised põhjused ei sobi?”

“Jah, kuid…” Julia ei suutnud end sundida mehe pilgule vastama. “Käitute vastabiellunu kohta veidi kummaliselt. Olete te minusse armunud?”

“Kas sulle tundub minu käitumine imelik?”

Mehe hääles oli kuulda irooniat.

“Aga mina näen, et iga minu emotsioon on sulle äärmiselt ebameeldiv. Sa lihtsalt tardud hirmust, kui ma sulle natukenegi lähenen. Kui ma tundun vaoshoitud, siis ainult sellepärast, et püüan toime tulla olukorraga, milles iga mees hakkama ei saaks.”

“Vabandust.” Julia hääl värises kergelt. “Mina teen ka kõik, mida suudan. Kerge see pole.”

Mees sirutus tahtmatult tema poole, kuid peatus.

“Ma mõistan. Küsi kõike, mida teada tahad. Ma püüan ausalt vastata.”

“Olgu.”

Järgmise küsimuse pidi Julia kindlasti esitama, kuid see nõudis temalt suurt pingutust.

“Me olime… Kas me sobisime teineteisega?”

Mees võttis istet ja kummardus ettepoole, toetades küünarnukid põlvedele ning asetades pea kätele.

“Kui tahad teada, kas meie arvamused alati kokku langesid, kas me pisiasjade üle vaidlesime, siis oli see meil nagu kõigil inimestel.”

Vaevumärgatav naeratus levis üle mehe näo.

“Meil on palju ühist – näiteks, ei mina ega sina armasta sõita auto tagaistmel. Vahel võivad sellised asjad tuju rikkuda.”

Julia naeratas sellist näidet kuuldes. Pärast isa surma oli ta pidanud olema väga iseseisev. Ta teadis, et tõrguks iga võõra surve ja soovi vastu teha midagi vastupidiselt tema omale. Seda meest vaadates oli esimesest hetkest selge, et ta tahab igas suhtes domineeriv olla. Kuidas tema sai siis alla anda?

Praegu vaatas ta meest ilmselt hoopis teise pilguga, sest ei tundnud tema vastu mingeid tundeid. Millega mees teda veetles? Miks abiellus ta mehega sellise rekordiliselt lühikese aja jooksul? Kas ta tõesti armastas meest või sunniti teda seda tegema? Mis siis ikka, polnud raske nõustuda, et mees on pilkupüüdev ja isegi huvitav.