Читать книгу Reis ümber toa - Vassili Avenarius - Страница 2

I

Veel on öö; lastetoas ei seleta silm peaaegu midagi. Kuid Jassil pole und. Kord käänab ta üht külge, kord teist, kord kisub end kringlina kõveraks, kord paiskab jalad jälle sirgu. Uih, kui kuum! Küllap vanaema ajas õhtul palju puid ahju… Ta rebis teki rinnalt ning asetas käed üle pea padjale.

Aga und ei tule! Peas lõkutaks nagu veski, kõiksugu mõtteid liigub läbisegi. Mis on siis Jassiga? Ei midagi suuremat — poiss on alati uudishimulik; kõike on tal vaja teada, kõike pärida: isalt, emalt, vanaemalt ja oma vanemalt õelt; ikka, et: „Miks see nii on, aga mitte nii? Millest see on tehtud, kust saadud?“ Ja nii on kogunenud pähe igasuguseid asju, nii et enam ruumi pole, et seal kitsas on, mis magada ei lase.

Korraga jäi Jass kuulatama. Mis see oli? Nagu krõbinat ja kobistamist kostus ümberringi, mingid kummalised, puised hääled… Süda hakkas rinnus tugevalt põksuma. Vaevalt hingata julgedes hakkas ta padja ääre tagant piiluma ja kuulatama.

II

Vaat kus tükk! Need on ju toolid, lihtsad toolid, kes isekeskis vestlevad! Liigutavad jalgu, painutavad seljatugesid ja muudkui aga vadistavad…

„Oodake, sõbrad! Kõik ei saa ju korraga,“ hüüdis üks tool teistele. „Oleme kõik ühetaolised: mis me vaidleme. Sõbrad, las ma ütlen, mis meil kõigil hingel pakitseb!“

„Räägi, räägi! Las ta räägib!“ hüüdsid teised läbisegi.

„Mälestagem endi esimesi nooruspäevi,“ algas tool. „Ah jaa! Olid ilusad ajad, kui me veel kaskedena kasvasime metsas. Päike soojendas meid, vihm niisutas, linnukesed punusid pesi meie ladvus ja laulsid. Meie juures käisid küla neiud ja lapsed marjul, seenil; tulevad, seisatuvad ja hingavad täiel rinnal — oi, kui kaunilt kased lõhnavad! Mäletate, sõbrad?“