Читать книгу Elu on sõna - Veiko Märka - Страница 3

Eesti NSV Kirjanike Liidu liikmetest seisuga 1981 on lühidalt, kuid ammendavalt kirjutanud Kivisildnik. Saan sellele lisada vaid subjektiivseid, kaudsetest allikatest kuuldud ja mälus ähmastunud mõttepudemeid.

Kõige tähtsam ja üsna haruldane allikas oli sel ajal minu 9. klassi kirjandusõpetaja, äärmiselt omapärane persoon. Mingisugust mõtestatud pedagoogitegevust esines tema juures väga harva. Tundides aetava jutu põhisisu olid õpetaja isiklikud kokkupuuted tolleaegsete Eesti kirjandusringkondadega (neid paistis tal jätkuvat), veel rohkem aga igasugune kõmu ja klatš literaatide kohta. Ja kuna õpilased jõudsid kiiresti järeldusele, et teadmiste ammutamist tema tundides ei toimu, kulus tal palju aega distsipliini kehtestamisele.

Aga sel ajal oli ka, millest rääkida! Sellesse, 1980/1981. õppeaastasse jäid mitmed märkimisväärsed kirjandussündmused. Eeskätt nn 40 kiri, millele kirjutas alla ka mitu kirjanikku ja kirjandusteadlast. Teiseks segadus Silver Anniko romaani „Rusikad“ ümber – see lubati esialgu müügile, siis aga korjati ära. Ehkki tolleaegses defitsiidipõhises kaubandusvõrgus jõuti suur osa tiraažist enne läbi müüa.

Mõnigi seik kuuldust jäi mulle valesti meelde. Näiteks seostasin Paul-Eerik Rummo luulekogu „Saatja aadress“ ärakeelamise autori allakirjutamisega 40 kirjale. Tegelikult oli see toimunud juba 1972.

Mõnikord tunni alguses õpetaja isegi üritas õppekavale orienteeruda, aga klassis valitsenud vaba vaimu ja vähese distsipliini tõttu hakati talle esitama igasuguseid kõrvalküsimusi ning varsti oli jutt jälle 40 kirja, „Rusikate“ ja muude haaravate päevateemade juures. Tundus, et tal olid üsna informeeritud allikad. Ega ta ainult kahest nimetatud skandaalist rääkinud, kuid muu kirjandusliku klatši olen unustanud. Juttude üldtendents oli igatahes selline, et huvitavamaid kirjandusteoseid ei lastagi võimude poolt avaldada ning kirjanike lauasahtlites ja nende omavahelises ringluses leidub kaugelt põrutavamaid tekste kui need, mida saab osta raamatupoodidest.

Kui siia lisada veel Andres Rõugu akrostihhoni ilmumine Loomingus, mille ridade esitähed andsid kokku SINI MUST VALGE ja mis meil koolis ringles, võib veenduda, millist põnevat kirjanduselu sel ajal elati.

Minule jäi nendest tundidest mulje, et kirjanikud on põnevad inimesed. See, mida nad kirjutavad (ja mida avaldatakse), on üks asi, see, mida nad omavahel räägivad või mis avalikkusele teadmatuks jääb, aga hoopis põnevam. Nii tekkis minus huvi kirjanike vastu. Mis ei tähendanud üldse huvi nende loomingu vastu. Toosama „Rusikad“ oli meil kodus olemas ning ma isegi lehitsesin seda, kuid üsna pealiskaudselt.

Umbes samal ajal tekkis mul huvi ajakirja Pikker vastu, ehkki selle autoritest 9. klassi õpetaja midagi meeldejäävat ei rääkinud. Hakkasin ajakirja regulaarselt kioskist ostma ja paari aasta pärast telliti see meile ka koju.

Vanaisa oli 1976. aasta teisel poolaastal tellinud samuti Pikrit. Lugesin seda juba siis huviga. Temal aga tekkisid umbes samasugused pretensioonid nagu Loomingu Raamatukoguga: karikatuuridest ei saa aru ja allkirju neil kah enam ei ole, jutud pole samuti midagi väärt. Viis aastat hiljem uuesti Pikrit avastades sai mu lemmikuks kodanik Männike – peatoimetaja Harri Lehiste väljamõeldud saritegelane, boheemlane, kes elas Hiiu õllepalee vahetus läheduses ning viibis seetõttu alati kui võimalik nimetatud asutuses. (Sel ajal mul Hiiule asja ei olnud, aga hiljem vaatasin seda hoonet alati aukartusega ja mõtlesin alati, et sellele tuleks mälestustahvel panna. Kas Männikesele või Lehistele või mõlemale. Enam seda teha ei saa, maja on ammu lammutatud.)

Aga meeldisid teisedki autorid, näiteks Vladislav Koržets (kes muuseas oli tollesama kodanik Männikese prototüüp) ja Ott Arder ehk Harley Davidson. Ka karikatuuridele polnud mul mingeid pretensioone, ilmusid need siis tekstiga või ilma.

Järgmisel õppeaastal keelati õpetajal – ilmselt õigusega – keskkooliosas töötamine. Ega me midagi sellist tõesti õppinud, mis näiteks küpsuskirjandi kirjutamisel abiks oleks olnud. Tulid uued õpetajad, üks 10. ja jälle uus 11. klassis. Nemad mu kirjandushuvi ei suurendanud. Mäletan selle aja kirjandustundidest ainult tüütut jahmerdamist „Sõja ja rahu“ ning „Tõe ja õiguse“ üle. Ikka igasugused ajendid ja motiivid – mis põhjusel see või teine tegelane midagi tegi. Miks näiteks Andres oma naise Krõõda tööga ära tappis. Või miks Nataša Rostova ballil end õnnetuna tundis. Šolohhovi „Vaikne Don“ käis ka õppekavast läbi, aga see mulle teatud määral meeldis – arendas silmaringi.

„Tõe ja õiguse“ kohta pidime koguni kirjutama klassikirjandi teemal „Miks lugejale meeldib Andres rohkem kui Pearu“. See tundus mulle nii vägivaldne silmaklappide pähesurumine, et kirjutasin protestiks teemal „Miks lugejale meeldib Pearu rohkem kui Andres“. Tegelikult meeldiski Pearu mulle rohkem – ta on elutervem, optimistlikum, karakteersem. Ehkki luurele ma temaga muidugi ei läheks. Romaani XXXIV peatükk, kus Andres jõuluõhtul peksab, piinab ja üritab kogu südamest tappa naabri koera, on kõige võikam, mida ma eesti kirjandusest tean. Ma ei ole eriline koerasõber, aga mis liig, see liig. See pole enam kriitiline realism, vaid sado-maso orgia.

Pearu oli tegevuskunstnik, Andres kibestunud töörügaja. Seda, missugune alatu võltsing oli toime pandud järgmise fraasi kallal, ma veel ei teadnud (XXXIX peatükk):

„„Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus,“ ütles isa.

„Sina oled seda teind ja minu ema ema tegi seda, ega ta muidu nii vara surnud, aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel.““

Selle dialoogi õige mõte jäi mulle siis ja aastaid hiljemgi kahe silma vahele. Järelikult ma ei lugenud romaani veel eriti hoolikalt. Ehkki eluvõõras ja kontekstist väljarebitud tundus selle esimese poole pealesurumine ja kordamine juba siis. Umbes nagu „Vaata läbi poe vaateakna sinki, siis tuleb ka täis kõht“. Aga mingi ähmase aimduse, kuidas võib kontekstist väljarebitud tsitaate alaealiste vaimseks köndistamiseks kasutada, ma keskkooli lõpuks siiski sain.

On karjuv vaimne sandistamine õpilasele ette kirjutada, milline tegelane ühest või teisest raamatust talle rohkem meeldima peab. Suhtusin didaktilisse kirjandusse taunivalt juba päris varasest noorusest. Näiteks ei meeldinud mulle, et „Punamütsikeses“ lõigati hundi kõht lõhki. Et ta sõi ära väikese tüdruku ja vanaema, ei olnud muidugi hea, kuid põhimõtteliselt oli tegu kiskjaga, kellel oli lihtsalt kõht tühi ja kes selle täitmise nimel pani mängu kõik oma napi loomaaru ressursid. Sellele lisandus vasturääkivus, millele on tähelepanu pööranud ka James Thurber: isegi tanu pähe tõmmanud hunt ei sarnane absoluutselt ühegi vanaemaga. Kuna olin lapsena lugenud vendade Grimmide versiooni, siis olin teatud määral isegi rõõmus, kui keskkoolipäevil sattus mulle kätte Charles Perrault’ variant, kus hundile jäävad alles nii elu kui tervis.

Hoolimata kohustusliku kirjanduse nämmutamise mõttetusest, ei suutnud see vähendada kaasaegsete kirjanike ümber lehvivat salapärast aurat. Mis mul Tolstoist ja Tammsaarest, nemad olid jäädavalt minevikus. Rummo ja Kaplinski elasid aga siinsamas lähedal ning jumal teab, mida võimuvastast parajasti paberile panid. Kärbes oli juba pähe sumisema pandud ning tegi üha kõvemat pirinat ja lennukamaid tiire. Kinnistus mulje, et kirjanik olla on tore, nende staatus ühiskonnas kõrge. (See mulje leidis kinnitust paar aastat hiljem, kui perestroika ja glasnosti sisulised ilmingud jõudsid kõigepealt just kirjanike sõnavõttudesse.)

Selleks et olla kirjanik, saada kirjanikuks, tuli tingimata midagi ise kirjutada. Seda tegin ma keskkooliajal ja paar aastat hiljemgi üsna intensiivselt, aga kohutavalt madalal tasemel. Ainus erand oli huumor, mis mul esialgu tuli välja samuti mannetult ja vahel kujunes ka lubamatult plagiaadihõnguliseks, kuid tõusis muu kirjapandu kõrval siiski esile. Kui üritasin kirjutada midagi tõsist, ei teadnud kunagi, missugune jama sellest välja tuleb ja kui piinlik on seda pärast üle lugeda. Naljaga oli selgem ja konkreetsem: kui endale tundus, et on naljakas, võis näidata ka teistele. Kuigi mu enesekriitiline meel oli veel nõrk, oli ta siiski olemas.

1983. aasta kevadel sain Pikri koolinoorte huumorivõistlusel ergutuspreemia. Siis kohtusin oma teadlikus elus esmakordselt elusa kirjanikuga. Mind ja teisi premeerituid tutvustas toimetuse eluga Kalju Kass. Üks lugu, mille ta meile jutustas, on meeles tänaseni. See pidi seletama, mismoodi saavutada naljajutus üllatavat silda. Saadetud ühele Moskva lehetoimetusele lühinali, sisu järgmine: pikki aastaid on inimesed nurisenud selle üle, et importjookide pudeleid ei võeta üheski taarapunktis vastu. (Pudel maksis sel ajal päris palju, kodumaise veinipudeli eest sai 20 kopikat.) Nüüd on olukord lahendatud: pudeleid hakkavad vastu võtma joogi tootnud maade saatkonnad. Nali oli olemas, kuid kuidagi poolik. Seetõttu lisas toimetus puändiks veel ühe lause: „Vastuvõtt toimub soojas ja sõbralikus õhkkonnas.“

Kassilt sain mõni aasta hiljem ka mentaalse lähetuse kirjandusellu sisenemiseks. Nimelt üritas ta natuke enne oma surma asutada Eesti humoristide liitu. Kutsus sinna mindki. Ütles, et ma olen üsna haruldane eksemplar algajate kirjutajate hulgas, sest mul on adekvaatne enesehinnang. Enamasti hindavad literaatide sekka pürgijad oma võimeid oluliselt üle või oluliselt alla, mis muudab nende suunamise-arendamise probleemseks. Kas see lause on innustanud mind paremini kirjutama, seda ei tea. Aga kindlasti andis see edaspidi julgust pakkuda kirjandusarvustusi erinevatele väljaannetele. Eeldades, et ehk on samuti adekvaatsemad kui ülburite ja nohkarite omad. Esimene oli Daniel Palgi teose „Murduvas maailmas. Katkendeid mälestustest“ kohta Sirbis 1994. Seetõttu sai kogu see laialdane kirjandussuhete sfäär, milles Palgi ringles, mulle peamiseks kompassiks eesti kirjandusloos orienteerumiseks.

Humoristide liit loodigi. Aga Kass suri ära, vaid 51aastaselt. Liidu prominentideks said säärased figuurid, keda ma tõsiselt võetavateks kirjanikeks ei pidanud, näiteks Raimo Aas, Lembit Sibul ja Margus Lepa. Erilist pistmist mul liiduga polnud. Küll aga võlgnen tänu samasse ringi kuulunud Toivo Tootsenile, sest tänu temale kohtusin kõige prominentsema eesti kirjaniku Edgar Savisaarega. (Tema „Võitlus noorsoo pärast“ on juba pealkirjast alates üks põnevamaid ja pingestatumaid action-põnevikke eesti kirjanduses.)

Osalesime ühes „Meelejahutaja“ tüüpi saates, mida toimetas Tootsen. Savisaar oli sel ajal veel lõbus sell, naeris ka minu naljade üle. Ühte nalja isegi mäletan. See põhjendas, kuidas on eesti keelde tulnud sõna „taliharjapäev“. Nimelt oli sel päeval, 14. jaanuaril Arno Tali Paunvere koolis korrapidaja ja vehkis harjaga nii hoolsalt, et see jäi kõigile meelde.