Читать книгу Kuidas leida armastust raamatupoes - Вероника Генри - Страница 8

1982

Raamatupood asus Little Clarendoni tänaval. Eemal Oxfordi kesklinna kärast, otse St Gilesi ligidal, oli see leidnud koha kesk moodsate riidepoodide ja kohvikute puistet.

Uusima ilukirjanduse ja kohvilauaraamatute kõrval müüdi seal kunstitarbeid ning see kiirgas pigem frivoolsust kui Backwelli või mõne teise tõsiseltvõetava raamatupoe akadeemilist õhkkonda. See oli sedasorti raamatupood, mis röövis aega: kuuldavasti olid inimesed maganud maha kohtumisi ja rongiaegu, unustanud end riiulite vahele.

Julius Nightingale oli asunud seal tööle, et teenida stipendiumile lisa, kohe kui esimest korda Oxfordi saabus pisut rohkem kui neli aastat tagasi. Ning nüüd, kus ta oli omandanud magistrikraadi, ei tahtnud ta lahkuda ei Oxfordist ega poest. Ta ei tahtnud lahkuda ka akadeemilisest maailmast, tõesti mitte, ent teadis, et peab eluga edasi minema, et tal pole tausta, mis võimaldaks pühendada oma elu õpingutele. Mida ta tegema hakkab, polnud tal veel õrna aimugi.

Pärast humanitaarteaduste magistriks saamist oli ta otsustanud veeta suve raha kokku kraapides, ehk töötada poes täiskohaga. Siis vast pigistaks välja mõne reisi, enne kui võtab ette kurnava tööotsingu, CV koostamise, taotlused ja töövestlused. Välja arvatud hiilgav õpitulemus polnud suurt midagi, mis eristaks teda teistest, mõtles ta. Ta oli korraldanud mõne etenduse, aga kes poleks? Ta oli toimetanud luuleajakirja, aga jälle – ei midagi ebatavalist. Talle meeldis elav muusika, vein, ilusad tüdrukud – temas polnud midagi erakordset, välja arvatud tõsiasi, et enamikule inimestest paistis ta meeldivat. Lääne-Londoni poisina, peene, ent rahast lageda üksikemaga, oli ta käinud hiiglasuures kesklinna ühtluskoolis. Ta tundis tänavaelu, ent oli kombekas ning sobis seetõttu hästi nii härrasrahva kui tavagümnaasiumi tüüpidega, kellel oli vähem eneseusaldust kui internaatkooli peeridel.

Oli augusti viimane nädalavahetus ning ta mõtles külastada ema ja minna Notting Hilli karnevalile. Ta oli käinud seal poisieast peale ning armastas sealset õhkkonda, mürtsuvat muusikat, kõikjal levivat kanepihõngu, tunnet, et juhtuda võib kõike. Ta oli juba poodi sulgemas, kui uks avanes ja üks tüdruk nagu keeristorm sisse tuiskas. Piigal oli juuksepahmakas, erkpunane – mis ei saanud olla loomulik; see oli postkastipunane –, ning portselanvalge nahk, musta kleidipitsi taustal isegi valgem. Ta nägi välja, mõtles mees, nagu lavatäht, üks neist lauljaist, kes patseerivad ringi, justkui oleks käinud kostüümilaos ja seal kõik selga toppinud.

„Mul on tarvis üht raamatut,“ ütles ta, ning meest üllatas tema aktsent. Ameerika aktsent. Ameeriklased, tema kogemuse kohaselt, tulid sisse ning haarasid reisijuhtide ja kaamerate järele, mitte ei näinud välja nii, nagu oleksid tulnud otse ööklubist.

„Noh, siis olete sattunud õigesse kohta,“ vastas mees lootuses, et tema toon kõlas nöökavalt, mitte teravana.

Tüdruk vaatas talle otsa, siis hoidis sõrme ja pöialt umbes paari tolli jagu lahus. „See peab olema vähemalt nii paks. Seda peab jätkuma lennureisiks koju. Kümme tundi. Ja ma loen väga kiiresti.“

„Hästi.“ Juliusele meeldis lühidus. „Noh, minu esimene soovitus oleks „Anna Karenina“.“

Tüdruk naeratas, paljastades täiuslikult valged hambad.

„Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased. Iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu.“

Mees noogutas.

„Hea küll. Aga kuidas oleks „Ulysses“? James Joyce? See paneb teid vaikima.“

Tüdruk võttis teatraalse poosi. „Jah, ma ütlesin jah, ma teen seda, jah.“

Ta tsiteeris Molly Bloomi, kangelase valimatut naist, ning viivuks kujutles Julius, et tüdruk on just selline, nagu Molly välja nägi, enne kui talle meenus, et Molly oli kirjanduslik kuju. Ta oli rabatud. Ta ei teadnud palju inimesi, kes suutsid tsiteerida Joyce’i. Ta ei lasknud end heidutada tüdruku ilmselgelt universaalsetest teadmistest kirjanduse vallas. Ta laseb lati madalamale ja soovitab midagi populistlikumat, kuid raamatut, mida ta on pikka aega imetlenud.

„„Garpi maailm“?“

Tüdruk säras talle avalalt vastu. Tal oli võimatult suur põselohk paremal palgel.

„Hea valik. Mulle meeldib John Irving. Aga ma eelistan „Hotel New Hampshire’d“ Garpile.“

Julius naeratas. Juba tükk aega polnud ta kohanud ühtegi nii avara pilguga lugejat kui see tüdruk. Ta tundis sügavate teadmistega inimesi, kuidas siis muidu: Oxford kubises neist. Kuid nad kippusid olema intellektuaalsed snoobid. Ent see tüdruk oli väljakutse.

„Aga „Middlemarch“?“

Tüdruk avas suu, et vastata, ning mees nägi kohe, et oli saanud pihta millelegi, mida piiga polnud lugenud. Tüdrukul jätkus armulikkust, et puhkeda naerma.

„Väga hea,“ teatas ta. „Kas teil leidub mõni eksemplar?“

„Ikka.“ Ta viis tüdruku riiuli juurde ja tõmbas välja oranži Penguini klassiku.

Nad seisid seal viivu, Julius hoidis raamatut käes, tüdruk silmitses teda.

„Mis on teie lemmikraamat?“ küsis ta.

Mees oli nõutu. Nii küsimusest kui tõigast, et tüdruk oli küsinud. Ta pidas endamisi aru. Ta oli valmis vastama, kui tüdruk tõstis sõrme.

„Teil on ainult üks valik.“

„Aga see oleks nagu küsimus, milline neist on su lemmiklaps!“

„Te peate vastama.“

Mees nägi, et tüdruk ei kavatse alla anda. Tal oli vastus valmis – „1984“, väike, kuid täiuslik meistriteos, mis pakkus talle alati õudu ja põnevust –, ent ta ei kavatsenud seda talle nii kergesti avaldada.

„Ma ütlen teile,“ sõnas ta mõistmata, kust ta selle julguse võttis. „Kui tulete minuga dringile.“

Tüdruk torkas käed vaheliti rinnale ja kallutas pea ühele küljele. „Ei tea, kas ma nii huvitatud olen.“ Ent tema naeratus rääkis teist keelt.

„Peaksite olema,“ vastas mees, ning jalutas temast eemale kassa juurde, lootes, et piiga talle järgneb. Tüdruk oli kapriisne. Ta tahtis keelitamist, aga mitte seda, et mees alla annaks. Mees oli väljakutseks valmis.

Piiga järgneski talle. Mees lõi raamatu kassast läbi ning tüdruk ulatas naelase rahatähe.

„Täna õhtul mängib bänd,“ rääkis ta tüdrukule. „Seal on kange siider ja kasimatud punkarid, aga ma ei tea paremat moodust, kuidas üks Ameerika tüdruk võiks veeta viimase õhtu Inglismaal.“

Ta libistas raamatu kotti ja ulatas tüdrukule. Too silmitses teda peaaegu uskmatult, kergelt lummatuna.

Julius oli olnud tüdrukutega alati omal vaiksel viisil usalduslik. Ta austas neid. Talle meeldisid nad pigem vaimult kui välimuselt, ja see tegi ta miskipärast ligitõmbavaks. Ta oli hooliv, ent veidi salapärane. Ta oli väga erinev enesekindlatest internaatkoolitüüpidest Oxfordis. Ta käis ka riides veidi erinevalt, nagu romantiline boheemlane, velvetpintsakus ja sallides, juuksed pisut pleegitatud. Ning ta oli nägus – põsesarnad ja suured silmad, mida ta aeg-ajalt kontuurpliiatsiga toonitas. Londonis kasvamine oli andnud talle julguse seda teha, ilma et peaks kartma pilkeid neilt, kes moega kaasas käimist ei mõistnud.

„Miks pagana pihta ka mitte?“ sõnas tüdruk viimaks.

„Ma olen kella kaheksast alates kohal,“ lausus mees talle.

Kell oli kakskümmend minutit kaheksa läbi, kui ta pubisse jõudis. Tüdrukut polnud kusagil näha. Mees polnud kindel, kas ta jäi samuti hiljaks, või oli juba käinud ja läinud. Või lihtsalt võttis nõuks üldse mitte välja ilmuda. Ta ei kavatsenud lasta end häirida. Kui see pidi nii minema ...

Ta tellis letist pindi tumedat siidrit, mekkis liisunud õunamaitset, siis suundus välja, et leida pink viimastes päikesekiirtes. Pubi oli populaarne, ent küllalt jämedakoeline, ta armastas seda paiga lihtsuse poolest. Ja seal mängisid alati head ansamblid. Õhus hõljus pidulikkuse ja ootuse hõngu, lõplik hüvastijätt päikeselt suve viimasel nädalal. Julius aimas muutust tulemas. Kas see võiks olla seotud punajuukselise piigaga, ei olnud ta kindel, kuid tal oli tunne, et võis.

Kell üheksa tundis ta teravat koputust õlale. Ta pööras ringi ja tüdruk oli seal.

„Ma ei kavatsenud tulla,“ teatas too talle. „Sest ei tahtnud sinusse armuda ja siis homme ära lennata.“

„Armumine on valik.“

„Mitte alati.“ Tüdruk näis tõsine.

„Noh, vaatame, mida saame teha, et seda vältida.“ Ta tõusis püsti ja võttis oma tühja klaasi. „Kas oled meie kanget õunasiidrit juba proovinud?“

„Ei.“ Tüdruk näis kahtlevat.

Mees tõi talle pool pinti, kuna teati täiskasvanud mehi, kes pärast paari pinti seda pruuli löristasid nutta. Nad jälgisid ansamblit, pöörast mustlaspunkarite välimusega bändi, kes laulis laule südamevalust ja pööripäevasest täiskuust. Ta ostis piigale veel pool pinti ning jälgis, kuidas tolle naeratus järjest laisemaks jäi ja silmad ei seisnud enam lahti. Ta ei soovinud muud kui sasida sõrmedega tema prerafaeliitlikes kiharais.

„Kus sa täna ööbid?“ küsis ta, kui ansambel hakkas asju kokku pakkima ja vindised pidutsejad seadsid samme pubist välja sooja öhe.

Tüdruk pani talle käed ümber kaela ja surus end kõvasti tema vastu. „Sinu juures,“ sosistas ta, ning tema suu mehe omal maitses suve viimaste õunte järele.

Hiljem, kui nad lebasid öökuumuse riismetel teineteise kaisus, pomises tüdruk: „Sa pole mulle öelnudki.“

„Mida?“

„Sinu lemmikraamat.“

„„1984“.“

Tüdruk kaalus mehe vastust, noogutas heakskiitvalt, sulges silmad ja uinus.

Ta ärkas järgmisel hommikul, tüdruku liiliavalge käe all vangis. Ta pidas endamisi aru, mis kellase lennuga tüdruk läheb, kuidas ta lennujaama saab, kas tal on asjad pakitud – nad polnud läinud ööl praktilisi asju arutanud. Ta ei tahtnud teda äratada, sest tundis end tema lähedal turvaliselt. Ta polnud iial varem sellist tunnet kogenud. Ülima täiuslikkuse tunne. See tegi paljud raamatud, mida ta oli lugenud, täiel määral mõistetavaks. Ta oli arvanud, et mõistab neid, intellektuaalsel tasandil, kuid nüüd oli tal sügavam arusaam. Ta sai selle aukartuse käes vaevu hingata.

Kui ta püsib vait ega liiguta end, siis ehk tüdruk ei ärka. Võib-olla jääb ta lennukist maha. Vast võib ta veeta temaga veel ühe imelise ööpäeva.

Kuid Julius oli sisimas vastutustundlik. Temas ei olnud loomupärast muretust. Nii noppis ta ühe juuksekihara ning kõditas tüdruku põske, kuni see end liigutas.

„Hei,“ sosistas ta. „Sa pead täna koju minema.“

„Ma ei taha minna,“ pomises Rebecca tema õla vastas.

Ta libistas käega üle tüdruku sooja palja ihu. „Sa võid tagasi tulla.“

Ta puudutas iga tema tedretähni, ühekaupa. Neid oli sadu.

Tuhandeid. Tal ei jaguks iial aega puudutada neid kõiki, enne kui tüdruk lahkub.

„Mis kell sinu lend väljub? Kuidas sa lennujaama saad?“

Tüdruk ei vastanud. Ta tõstis mehe käe ja vaatas kella tema randmel.

„Minu lend läheb kell üks.“

Mees kargas ehmunult istuli. Kell oli kümme läbi. „Pagan, sa pead üles tõusma. Sa ei jõua ilmaski. Ma võin su ära viia, aga ei usu, et sa õigeks ajaks sinna jõuad.“

Ta haaras oma riided ja tõmbas selga. Tüdruk ei liigutanud.

„Ma ei lähe.“

Mees pani pükse jalaga. Ta jäi teda vahtima.

„Mida?“

„Ma otsustasin. Läinud ööl.“ Ta tõusis istuli ja kõik kohad olid tema juukseid täis. „Ma tahan siia jääda. Koos sinuga.“

Julius naeris. „Sa ei saa.“ Ta tundis kerget paanikat.

Tüdruk kesk voodit vaatas üles tema poole, silmad suured.

„Kas sa ei tunne sama mida mina? Nagu oleksid kohanud oma elu armastust?“

„Noh, jah, aga ...“ Öö oli olnud uskumatu, pidi ta möönma. Ning ta oli kõrvuni armunud, kui see on õige sõna. Ent Julius oli küllalt mõistlik taipamaks, et ei saa võtta vastu pöördelisi otsuseid ühe öö põhjal.

Rebecca, nagu näis, mõtles teisiti.

„See klapib suurepäraselt. Ma tahan täiendada end inglise keeles. Tahan teha seda maailma parimas paigas. Mis on siin, Oxfordis, õigus?“

„Noh, jah. Ma arvan küll. Või Cambridges.“

„Ma olen piisavalt terane. Ma tean, et olen. Kui saaksin sisse Browni, saaksin ma sisse ka Oxfordi.“

Julius naeris jälle. Mitte tüdruku, vaid tema eneseusalduse üle. Tüdrukud, keda ta tundis, polnud kunagi hinnanud oma võimeid nii häbenematult. Neid oli kasvatatud tagasihoidlikeks ja ujedateks. Rebecca kandis oma sära uhkusega.

Ta ristas käed. „Ära naera minu üle.“

„Ma ei naera. Lihtsalt kardan, et oled pisut tormakas.“ See oli pehmelt öeldes.

„Ma ei lähe tollele lennukile.“

Julius neelatas. Tüdrukul oli tõsi taga. Pealegi polnud tal nüüd enam mingi hinna eest võimalik oma lennule jõuda. Ja niipalju kui ta teadis, polnud tal kuhugi mujale minna.

„Mida su vanemad selle peale ütlevad?“

„Kuidas nad saavad vastu vaielda?“

„Väga lihtsalt, minu arust. Kas sa ei peaks eeldatavasti kolledžisse minema?“

„Jah. Aga tead mis? Sealne ei tundunud kunagi õige. Ma kavatsesin minna, sest seda minult oodati. Kuid see tundub õige. Ma tunnen seda siin.“

Ta surus rusika vastu südant. Julius vaatas teda väsinult, olemata kindel, kas tüdruk mõtleb tõsiselt. Ta teadis mitmeid lennukaid neidiseid, ent nende kapriisidel olid enamasti piirid. Ta muutus rahutuks: tark, tahtekindel ja rikas oli tappev kooslus, ja ta oli kaunis kindel, et Rebecca on seda kõike. Ta oli saanud piisavalt vihjeid tema elust mõistmaks, et see on väga privilegeeritud.

Mistõttu tundis tüdruk, et tal on õigus ülimale eesõigusele.

„Ma lihtsalt olen seda väärt.“ Ta ukerdas voodist välja. „Otsin endale töö. Siinsamas. Oxfordis. Ja ma kavatsen sooritada sisseastumiseksami ja saada koha, kus järgmisel aastal õppida.“

Ta paistis pisut pöörane. Mees polnud kindel, kuidas temaga käituda. Tüdruk oli tema jaoks tabamatu. Tavalised argumendid tema puhul ei mõjunud. Ta otsustas teeselda, nagu mõtleks, et tüdruk teeb nalja.

„Kange siider,“ märkis Julius. „See mõjus sulle niimoodi.“

„Arvad, et teen nalja, jah?“

Julius kratsis kukalt. „Ma pole kindel, et oled kõik läbi mõelnud.“

„Muidugi olen. Ma ei saa aru, milles asi? Miks mitte? Tõsiselt, ütle mulle, miks mitte. See pole sama, mis rokkbändi solistiga plehku panna. Tahan minna maailma parimasse ülikooli. Kindlasti on see hea mõte?“

Tüdruk oli üks neist marru ajavatest inimestest, kes panid kõige pöörasemad ideed kõlama ülimalt usutavana.

„Kuule, las ma sõidutan su lennujaama. Võid vahetada pileti, minna koju ja rääkida vanematega. Kui nad nõustuvad, võid tagasi tulla.“

„Kas ma ajan su hulluks?“

„Noh, jah, tõepoolest. Väheke küll.“

Tüdruk tuli ja pani talle käed ümber kaela. Mees hingas teda sisse, süda tagumas. Ta tundis end kaalutuna, sest oli saanud liiga vähe und ja liiga suure annuse teda.

Ta tundis erutust, ent ta tundis ka vastutust, sest teadis, et tema reaktsioon otsustab, mis juhtub järgmiseks: nende tuleviku. Ta peaks haarama ohjad enda kätte; hoogu pisut maha võtma.

„See on kõige hämmastavam asi, mis on kunagi juhutnud. Meie sinuga. Kas sina ei tunne?“ nõudis tüdruk.

„Noh, jah. Tegelikult on küll. Hämmastav. Ma olen ... hämmingus.“ Julius nägi, et tüdruk võtab tuld. Kas tuleb hetk, mil ta loobub mõttest ja mõistab, et ta fantaseerib? Et tema nägemus on keerukatest asjaoludest läbi imbunud. „Aga ma siiski arvan, et peaksid rääkima oma vanematega.“

Seda öeldes mõtles ta, kui igavalt ta kõlab. Kuid ta ei kavatsenud võtta vastutust selle eest, et tüdruk oma elu kihva keerab või et tema perekond tagajalgadele tõuseb.