Читать книгу Luude tunnel - Victoria Schwab - Страница 7

Rong loksub linna all sõites.

Varjud tuhisevad akna taga mööda, vaevu enamat kui liikumissähvatused, tume tumedal taustal. Tunnen Loori hajumist ja voogamist, kummituste trummeldamist igas küljes.

„Noh, see on alles meeldiv mõte,” lausub mu parim sõber Jacob käsi taskutesse surudes.

„Jänespüks,” sosistan ma vastu, nagu ei ajaks nii paljude vaimude lähedalolek mulle judinaid peale.

Kui loomadest rääkida, siis Moss põrnitseb mind mu süles lebavast kassipuurist, rohelised silmad praeguse vangistuse eest kättemaksu tõotamas. Ema ja isa istuvad oma pagasiga meie vastas. Nende pea kohal on metrookaart, aga see näeb välja nagu värviliste joonte sasipundar: pigem labürint kui teejuht. Käisin kord vanematega New Yorgis ja me sõitsime metrooga iga päev, aga mul polnud sellegipoolest õrna aimugi, mis suunas me läheme.

Ja tookord oli kõik inglise keeles.

Jacob nõjatub mu kõrval vastu seina ja ma vaatan uuesti aknast välja. Silmitsen oma peegelpilti klaasil – sassis pruunid juuksed, pruunid silmad, ümar nägu, kaelas vanamoodne fotokas –, aga koht mu kõrval, kus peaks olema Jacob, on tühi.

Ma peaksin vist selgitama: Jacob on, nagu talle endale öelda meeldib, „kehaliselt puudulik”. Ühesõnaga, ta on kummitus. Teda ei näe keegi peale minu. (Ja ühe Laranimelise tüdruku, kellega me tuttavaks saime, aga tema näeb Jacobit vaid sellepärast, et Lara on minu moodi või mina tema moodi, keegi, kes on ületanud elavaid ja surnuid lahutava joone ning ometi tagasi tulnud.) Kui kogu see surnud-parima-sõbra asi kummaline tundub, siis, noh, seda see ongi, kuigi kaugeltki mitte kõige kummalisem asi mu elus.

Mu nimi on Cassidy Blake ja ma oleksin aasta tagasi äärepealt ära uppunud. Jacob päästis mu elu ja sestsaadik olen ma võimeline sisenema Loori, paika, mis on tulvil rahutute surnute vaime. Minu töö on nad edasi läkitada.

Selle peale kortsutab Jacob kulmu. „Sinu töö Lara sõnul.”

Unustasin mainida, et Jacob oskab mu mõtteid lugeda. Paistab, et selline asi saab võimalikuks siis, kui kummitus tõmbab inimese surma lävelt tagasi – asjad just nagu takerduvad. Ja kui sind kummitav mõtetelugejast poiss pole veel piisavalt veider, siis ainus põhjus, miks me selles rongis istume, on see, et mu vanemad filmivad tõsielusarja maailma kõige kummitusrohkematest linnadest.

Näete?

Tõik, et Jacob on kummitus, hakkab juba normaalne tunduma.

„Paranormaalne,” märgib ta vildaka muigega. Pööritan silmi, kui rong sõitu aeglustab, ja hääl raadiost kuulutab jaama nime.

„Concorde.”

„Meie oma,” ütleb ema jalule hüpates.

Rong jääb seisma ja me väljume, seame sammud läbi rahvasumma. Tunnen kergendust, kui isa Mossi reisipuuri enda kätte võtab – see kass on raskem, kui välja näeb – ja me iseennast ja oma kohvrid trepist üles tarime.

Kui tänavale jõuame, jään seisma, hingetu mitte ronimisest, vaid enda ees avanevast vaatest. Me seisame tohutu väljaku serval. See on tegelikult ringikujuline, ümbritsetud heledatest kivihoonetest, millelt õhtupoolikupäike vastu peegeldub. Kõigil pindadel sädelevad kullatud äärised, alates kõnniteepiiretest kuni laternapostideni, purskkaevudest rõdudeni, ning kauguses kõrgub Eiffeli torn nagu terasoda.

Ema ajab käed laiali, nagu võiks ta terve linna hiiglaslikku embusse kahmata.

„Tere tulemast Pariisi!”

Võiks arvata, et üks linn on lihtsalt linn.

Aga see oleks ekslik. Me tulime Šotimaalt Edinburghist, raskete kivide ja kitsaste tänavate pesast, sedasorti paigast, mis tundub alati varjudes püsivat.

Aga Pariis?

Pariis laiub elegantse ja säravana.

Nüüd, kus oleme maa peal, on kummituste trummeldamine taandunud ja Loor kõigest kerge puudutus mu nahal, hall virvendus silmanurgas. Võib-olla ei kummita Pariisis nii palju kui Edinburghis. Võib-olla...

Aga kui see oleks tõsi, poleks me siin.

Mu vanemad ei käi muinasjuttude kannul.

Nad käivad kummituslugude kannul.

„Siiapoole,” ütleb isa ja me hakkame kõndima mööda laia puiesteed nimega Rue de Rivoli, tänavat, mille üht külge ääristavad uhked poekesed ja teist puud.

Meist tunglevad mööda peentes ülikondades ja kõrgetel kontsadel inimesed. Kaks teismelist nõjatuvad vastu seina: kutil on käed mustade liibuvate teksaste taskutes ja tüdruk kannab siidpluusi, millel on kurgu all lehv, jättes mulje, nagu oleks ta mõnelt moeleheküljelt välja astunud. Möödume veel ühest tüdrukust, kes kannab sädelevaid baleriinasid, ja triibulises polosärgis poisist, kes jalutab puudlit. Isegi koerad on siin täiuslikult hooldatud ja hoolitsetud.

Silmitsen end ja tunnen ühtäkki, et olen oma lillas T-särgis, hallides retuusides ja tossudes liiga magedalt riides.

Jacobil on ainult üks välimus: ta heledad juuksed on alati sasised, ta superkangelase-särk alati kortsus, tumedad teksad põlvede kohal auklikuks kulunud ja jalanõud nii räsitud, et ma ei oskagi öelda, mis värvi need vanasti olla võisid.

Jacob kehitab õlgu. „Olen selline, nagu olen,” sõnab ta, ilmselgelt laskmata end häirida.

Aga teiste inimeste arvamusest on kerge mitte hoolida, kui keegi neist sind ei näe.

Tõstan fotoka ja seiran Pariisi kõnniteed läbi mõrase pildiotsija. Fotokas on vana manuaalkaamera, sees mustvalge film. See oli vanaaegne juba enne seda, kui kodus New Yorgi osariigis jäisesse jõkke plumpsatasin. Ja seejärel lendas fotokas Šotimaal vastu hauakivi ning objektiiv purunes. Üks hästi tore fotopoe naine kinkis mulle uue asemele, aga uuel objektiivil on keset klaasi pöidlajälge meenutav keerd – veel üks ebatäius nimekirja lisaks.

Fotoka teeb aga eriliseks viis, kuidas see teisel pool Loori töötab: see talletab pilte teispoolsusest. Fotokas ei näe ümbritsevat sama hästi kui mina, aga näeb kahtlemata rohkem, kui peaks. Varjumaailma varju.

Langetan fotoka just siis, kui telefon mu taskus piiksatab.

Sõnum Laralt.

Lara Chowdhury ja minu teed ristusid Edinburghis. Me oleme ühevanused, aga võib julgesti öelda, et kummituste küttimise asjus on ta minust aastaid ees. Talle on olnud abiks suved, mille ta on veetnud oma surnud onu vaimu seltsis, kes juhtumisi teab – teadis – kõiksugu üleloomulikest asjadest. Tema polnud vahepealne (nii nimetab Lara meiesuguseid inimesi), vaid kõigest suure raamatukogu ja morbiidse hobiga mees.

Lara:

Oled juba pahandustesse sattunud?

Mina:

Defineeri pahandused.

Lara:

Cassidy Blake.

Ma peaaegu kuulen ta peene inglise aktsendiga väljendatud ärritust.

Mina:

Ma alles jõudsin siia.

Sul võiks minusse natuke usku olla.

Lara:

See pole vastus.

Tõstan telefoni, manan huulile totaka naeratuse ja klõpsan foto iseendast rahvarohkel tänaval, pöial püsti. Jacob on ka kaadris, aga loomulikult pole teda pildil näha.

Mina:

Jacob ja mina tervitame.

„Sina tervitad,” poriseb Jacob üle mu õla lugedes. „Mul pole talle midagi öelda.”

Just nagu märguande peale nähvab Lara omakorda vastu.

Lara:

Ütle kummitusele, et lasku jalga.

„Ahaa, olemegi kohal,” ütleb ema ja noogutab eespool paistva hotelli poole. Pistan telefoni taskusse tagasi ja tõstan pilgu.

Sissepääs on uhke – kaldlihvitud klaas, vaip kõnniteel ja nime kuulutav silt: HOTELL VALEUR. Ülikonnas mees hoiab ust lahti ja me astume sisse.

Osa paiku on lausa karjuvalt kummitavad... aga see siin pole üks neist.

Me liigume läbi suure läikiva fuajee, kõik puha marmor ja kuld. Siin on sambad, lillekimbud ja portselantasside virnaga hõbedane joogikäru. See koht meenutab luksuslikku kaubamaja ja me seisame, kaks vanemat, tüdruk, kass ja kummitus, kõik siin nii ilmselgelt ja läbinisti kohatud.

„Bienvenue,” ütleb valvelaua naine, pilk meilt meie pagasile ja seejärel reisipuuris mustale kassile vilksamas.

„Tere,” lausub ema lõbusalt ja töötaja läheb üle inglise keelele.

„Tere tulemast Valeuri hotelli! Kas te olete ka varem meie juures peatunud?”

„Ei,” vastab isa. „Oleme Pariisis esimest korda.”

„Oi?” Naine kergitab tumedat kulmu. „Mis teid meie linna toob?”

„Me oleme siin tööasjus,” ütleb isa, samal ajal kui ema vastab: „Me filmime telesaadet.”

Töötaja meeleolu muutub, ta huuled tõmbuvad rahulolematusest torru.

„Ah jaa,” sõnab ta, „te olete siis nähtavasti need... kummitusteotsijad.”

Viisi peale, kuidas ta seda ütleb, hakkab mu nägu tulitama ja kõhus keerab.

Jacob mu kõrval ragistab sõrmenukke. „Näen, et meil on siin üks skeptik.”

Kuu aega tagasi ei suutnud ta akentki uduseks õhata. Nüüd vaatab ta ringi, otsides midagi, mille saaks ära lõhkuda. Ta tähelepanu koondub joogikärule. Heidan talle hoiatava pilgu, liigutan suud, öeldes hääletult ei.

Mu peas kajab Lara hääl.

Kummituste koht pole vahepealsuses ja kohe kindlasti pole nende koht sellest siinpool.

Mida kauemaks ta jääb, seda tugevamaks ta muutub.

„Me oleme paranormaalsete nähtuste uurijad,” parandab ema.

Administraator kirtsutab nina. „Kahtlen, et te siit selliseid asju leiate,” lausub ta, täiuslikult maniküüritud küüned klaviatuuril klõbistamas. „Pariis on kunsti, kultuuri ja ajaloo paik.”

„Noh,” alustab isa. „Ma olen ajaloolane ja...”

Aga ema asetab käe talle õlale, nagu tahaks öelda: Selle tühja asja pärast ei tasu nägeleda.

Naine valvelaua taga ulatab meile meie võtmed. Selsamal hetkel õnnestub Jacobil joogikäru lükata ning üks portselantass serva poole libisema panna. Sirutan käe ja püüan tassi kinni enne, kui see kukkuda jõuab.

„Paha kummitus,” sosistan ma.

„Ei mingit lõbu,” vastab Jacob, kui mu vanematele trepist üles järgneme.

Šotimaal rääkisid inimesed kummitustest nii, nagu räägiksid oma veidrikust tädist või naabruskonna mõnest isemoodi lapsest. Midagi eriskummalist, seda küll, aga kahtlemata olemasolevat. Edinburgh oli pealaest jalatallani, kindlusest kuni koobasteni kummitusi täis. Isegi Lane’s Endis, tolles väikses armsas võõrastemajas, kus me peatusime, pesitses üks kummitus.

Aga siin, Valeuri hotellis pole hämaraid nurki ega pahaendelisi hääli.

Meie toa uks isegi ei kääksu, kui lahti vajub.

Me peatume sviidis, mille kaht magamistuba ühendab keskel elegantne elutuba. Kõik on laitmatult puhas ja uus.

Jacob vaatab mulle rabatult otsa. „Sa kohe nagu tahaks, et siin kummitaks.”

„Ei,” viskan ma vastu. „Lihtsalt... imelik on, et ei kummita.”

Isa vist kuulis mind, sest küsib: „Mida Jacob meie uuest peavarjust arvab?”

Pööritan silmi.

Kummitusest parim sõber on väga mugav. Võin ta salaja kinno kaasa võtta, ma ei pea temaga oma näkse jagama ega tunne end kunagi päris üksildasena. Muidugi, kui su parim sõber ei allu kehalisuse seadustele, tuleb paika panna mõned põhireeglid. Ei mingit tahtlikku hirmutamist. Ei mingit suletud magamistoa- või vannitoaustest läbi astumist. Ei mingit ärakadumist keset tüli.

Aga on ka oma puudused. Alati on ebamugav, kui sind tabatakse „iseendaga rääkimast”. Kuigi veel ebamugavam on isa oletus, et Jacob on mu kujuteldav sõber – mingisugune varateismeliste toimetulekuvõte.

„Jacob muretseb, et on siin ainus kummitus.”

Jacob kortsutab kulmu. „Ära pane mulle sõnu suhu.”

Lasen Mossi vabadusse ning ta ronib otsekohe diivanile ja kuulutab oma pahameelt. Olen üsna kindel, et ta neab meid oma hiljutise vangistuse pärast, aga võib ka olla, et tal on lihtsalt kõht tühi.

Ema kallab kaussi natuke kassikrõbinaid, isa asub kohvreid lahti pakkima ja mina poetan oma asjad kahest magamistoast väiksemasse. Kui jälle välja tulen, on ema ühe akendest lahti teinud ning nõjatub sepistatud rauast piirdele toetudes välja ja hingab sügavalt sisse.

„Missugune ilus õhtu,” ütleb ta mind lähemale vii-bates. Päike on loojunud ja taevas on roosa-, lilla- ja oranžikirju. Pariis laiub igas suunas. Rue de Rivoli meie all on ikka veel rahvast täis ja sellest kõrgusest näen ma puude taha tohutule rohelisele väljakule.

„See seal,” lausub ema, „on Tuileries. See on jardin – teisisõnu aed.”

Aiast edasi voolab suur jõgi, mille kohta ema ütleb, et selle nimi on Seine, ja teisel pool seda heledate kivihoonete müür, kõik neist uhked, kõik neist kenad. Aga mida kauem ma Pariisi vaatan, seda rohkem hakkan pead murdma.

„Kuule, ema,” alustan ma. „Miks me siin oleme? Siin linnas ei tundu eriti kummitavat.”

Ema särab. „Ära lase end välisilmest petta, Cass. Pariis kubiseb kummituslugudest.” Ta noogutab aia poole. „Võtame näiteks Tuileries’ ja Nülgija-Jeani legendi.”

„Ära küsi,” ütleb Jacob samal hetkel, kui ma sööda alla neelan.

„Kes see selline oli?”

„Noh,” lausub ema talle omasel vestlustoonil, „umbes viissada aastat tagasi valitses üks Caterina-nimeline kuninganna ja tal oli käsilane, keda kutsuti Nülgija-Jeaniks.”

„See lugu,” sõnab Jacob, „lõpeb kindlasti hästi.”

„Jean muudkui kõrvaldas Caterina vaenlasi. Aga häda oli selles, et ajapikku sai ta teada liiga palju kuninganna saladusi. Ja nõnda, et oma kuninglikke asjaajamisi enda teada hoida, käskis kuninganna lõpuks ka Jeani surmata. Mees tapeti sealsamas, Tuileries’s. Ainult et kui järgmisel päeval mindi tema surnukeha ära tooma, oli see kadunud.” Ema ajab sõrmed harali, nagu sooritaks mõnd mustkunstitrikki. „Tema laipa ei leitudki ja sestpeale on Jean end läbi ajaloo kuningatele ja kuningannadele ilmutanud, kuulutades Prantsusmaa valitsejatele hukku.”

Nende sõnadega pöörab ta end jälle näoga toa poole. Isa istub diivanil, saatekaust diivanilaual lahti. Peaaegu kassilikku käitumist ilmutades tatsab Moss tema juurde ja nühib vurre vastu kaustanurka.

Kaustakaanele trükitud sildil seisab: VAIMUINIMESED

„Vaimuinimesed” oli mu vanemate raamatu pealkiri juba siis, kui see oli vaid trükivärv ja paber, mitte telesaade. Iroonia seisneb selles, et siis, kui nad otsustasid paranormaalsetest asjadest kirjutama hakata, ei olnud minul veel mingit isiklikku kogemust. Ma polnud jalgrattaga sillalt alla põrutanud, polnud kukkunud jäisesse jõkke, polnud (äärepealt) uppunud, polnud kohtunud Jacobiga, polnud omandanud võimet Loori läbida, polnud avastanud, et olen kummitusekütt.

Jacob köhatab, tundes end selle nimetuse peale silmanähtavalt ebamugavalt.

Heidan talle pilgu. Kummituse... päästja?

Ta kergitab kulmu. „Kohutavalt suurustav ja võimas.” Säästja?

Ta kergitab kulmu. „Ma pole mingi vana jubin, mida alles hoida.”

Ekspert?

Ta mõtleb järele. „Hmm, juba parem. Aga teatud mõttes stiilitu.”

Igatahes, mõtlen ma rõhutatult, polnud mu vanematel õrna aimugi.

Ei ole endiselt, aga praegu tähendab nende saade seda, et saan näha uusi paiku ja tutvuda uute inimestega – nii elavate kui ka surnutega.

Ema avab kausta, võtab lahti teise jaotuse, kus on kirjas:

„VAIMUINIMESED”

TEINE OSA

ASUKOHT: Pariis, Prantsusmaa

Ja selle all osa pealkiri:

„LUUDE TUNNEL”

„Noh,” märgib Jacob rõhutatult, „see kõlab paljutõotavalt.”

„Vaatame õige, mis meil siin on,” ütleb ema linnakaarti kätte võttes. Kaardi keskelt alguse saavad numbrid jooksevad ringjalt ühest kahekümneni.

„Milleks need on?” küsin ma.

„Arrondissements,” ütleb isa. Ta selgitab, et arrondissement on peen prantsuskeelne sõna linnaosa kohta.

Istun diivanile ema kõrvale, kui ema võtab lahti filmimisgraafiku.

KATAKOMBID

JARDIN DU LUXEMBOURG

EIFFELI TORN

PONT MARIE SILD

JUMALAEMA KIRIK

Nimekiri läheb edasi. Surun alla soovi kausta järele küünitada ning iga viimast kui asupaika sama põhjalikult uurida, kui mu vanemad ilmselgelt teinud on. Ma tahan kuulda neid lugusid vanemate endi suust, tahan seista neis paigus ja avastada need jutud samamoodi, nagu seda teevad saate vaatajad.

„Oo jaa,” lausub Jacob sarkastiliselt, „kes see ikka tahab olla ette valmistunud, kui on võimalus teadmatusse viskuda?”

Las ma oletan, mõtlen ma, sina olid sedasorti poiss, kes võttis ette raamatu viimased lehed ja luges kõigepealt ära lõpu.

„Ei,” pomiseb Jacob ja jätkab siis: „Tähendab, ainult neil puhkudel, kui lugu oli hirmus... või kurb... või ma muretsesin... Kuule, sel pole tähtsust.”

Hoian naeratust tagasi.

„Cassidy,” ütleb ema, „me siin isaga arutasime...”

Oh ei. Viimane kord, kui ema manas häälde „perekondliku nõupidamise” tooni, sain ma teada, et mu suveplaanid asenduvad telesaatega.

„Me tahame, et sa rohkem kaasa lööksid,” ütleb isa.

„Kaasa lööksin?” küsin ma. „Kuidas?” Me rääkisime juba enne reiside algust pikalt sellest, et mulle sobib, kui ma kaamera ees ei ole. Olen end alati tundnud mugavamalt kaamera taga, kus...

„Pildid,” ütleb ema. „Saate jaoks.”

„Võta seda kui pilguheitu kaadri taha,” ütleb isa. „Lisamaterjal. Telekanalil oleks selle üle väga hea meel ja me mõtlesime, et võib-olla sulle meeldiks, kui saaksid ka veidi kaasa aidata.”

„Ja pahandustest eemale hoida,” lisab Jacob, kes istub nüüd diivani seljatoel.

Võib-olla on tal õigus. Võib-olla on see kõigest salaplaan, et ma eemale ei uitaks, ei laseks võimsatel kummitustel oma elulõnga röövida, ning viis, kuidas vältida süüdistusi kalmistute rüvetamist puudutavates õigusrikkumistes.

Aga ma tunnen end sellegipoolest meelitatuna.

„Hea meelega,” vastan ma ja surun fotoka vastu rinda. „Suurepärane,” ütleb isa, kui tõuseb, et end sirutada.

„Me alustame filmimisega alles homme. Kuidas oleks, kui läheksime veidikeseks värsket õhku hingama? Võibolla jalutaksime läbi Tuileries’?”

„Oivaline,” kostab ema rõõmsalt. „Äkki silmame isegi vana head Jeani.”