Читать книгу Tiibeti massaaži meetod helikaussidega «Tsering Ngodrubi» traditsioonis - Viktor Ogui - Страница 3

Kaasajal on Tiibeti helikausside ja nendega praktiseerimise suhtes palju küsimusi ja vastuolulist infot. Eriti palju küsimusi kerkib esile termini "massaaž" kasutamisel helikaussidega seoses. Paljuski on vastuolulisus tingitud sellest, et helikausside kasutamise osas puudub standardiseeritud kirjeldus või vähemalt täpselt säilinud traditsioon. Paljude arutelude ajal kommenteerivad vastased oma kogemust helikaussidega, unustades üsna sageli, et ühele neist asetas meister praktikat sooritades kausi kehale, aga teise puhul kasutas helikaussi eemal, kausiga keha vastu puutumata. Lisaks on nendel aastakümnetel, mil eurooplased helikaussidega tutvusid, loodud palju legende ja müüte – täielikult ilma teadusliku põhjenduse või tõsise uurimistööta. Seotud väljaannetes lokkab mõistete "aura", "tšakrad", "energia", "astraalne", "planetaarsed helid" jms kasutamine.

Samal ajal oleks rutakas eitada, et helikaussidega sooritatavad praktikad mõjutavad inimese keha ja selle (füüsilist või psühho-emotsionaalset) seisundit. Kuna, olgugi subjektiivsetele hinnangutele tuginedes ja tõsiste teaduslike uurimuste puudumisel, paljud vastuvõtjad täheldavad selgelt oma seisundi muutusi. Isegi kui inimese füüsiline või vaimne kannatus väheneb või kaob platseeboefekti ilmnemisel koosmõjus helikaussidega – pean ma Tiibeti helikausside kasutamist mõistlikuks ja põhjendatuks. Samal ajal tuleks hoiatada potentsiaalseid "meistreid" Tiibeti helikausside laialdase tarvitamise ja kasutamise eest ilma eelneva ettevalmistuse ja väljaõppeta, ilma piisava eelneva iseseisva praktika ja treeninguta, helikausside kasutamise võimalikke vastunäidustusi arvestamata1.

Praktikaid Tiibeti helikaussidega on keeruline vahetult massaažiga seostada ja neid just selles mõjuaspektis vaadelda. Ilmselt on mõistlikum helikaussidega tehtavaid praktikaid kontaktse kasutamise puhul määratleda füsioteraapia valdkonda ja mittekontaktsel kasutamisel psühholoogia valdkonda. Isegi helikaussidega teostatava helimassaaži mõiste on autoritel erinev: mõni mõistab helimassaaži Tiibeti helikaussidega nagu massaaži heliga, mis lähtub helikaussidest meditatiivse muusika kontsertidel. Ja teine – kui helikauss puutub vahetult kokku kehaga. Võttes aga arvesse Tiibeti helikausside kasutamise metoodika selles traditsioonis milles mina seda tehnikat praktiseerin, jään termini "massaaž" juurde, sest just nõnda nimetas seda praktikat üks meistritest Himaalajas, kelle juures ma õppisin. Nõustun oponentide vastuväidetega – et teaduse seisukohalt ei ole see täiesti korrektne termin. Kuid järgides traditsiooni, jään ma oma seisukoha juurde.

Vaadeldes Tiibeti helikausside toimimist materialistlikust ja mehaanilisest vaatenurgast, võib olla mõtekas tugineda sarnase toimemehaanikaga müotoonilisele massaažimeetodile neuroloogiliste heliharkidega, mida esitles Tiina Orasmae 6. mail 2002 näitusel Intercharm ja mis on avaldatud ajakirjas Les Nouvelles Esthétiques: "Antud tehnika on füsioloogiliselt põhjendatud. Kasutame spetsiaalselt väljaarvutatud sagedusi. Töötan nüüd peamiselt erisagedusega, mis on 128 Hz – see on näo miimiliste lihaste normaalne võnkumissagedus. Lisaks paranevad vere- ja lümfivool. Seda sai tõestatud füsioloogiliste loomkatsete käigus. See on lihtsalt pisut ebahariliku tehnikaga vibromassaaž, kus suure vibroaparaadi asemel kasutatakse heliharki". Ja ka dr. John Beaulieu töödele, mis kirjeldavad lümfi- ja kraniaalseid sessioone, samuti heliharkide abil2.

Pöördudes heli, muusika, gongide ja Tiibeti helikaussidega tervendamist käsitlevate välismaa allikate juurde, näeme, et sealgi on suhteliselt erinevaid arvamusi. Näiteks Dr. Mitchell L. Gaynor, onkoloog ja meditsiiniteaduste dotsent Cornelli Ülikooli Weilli Medical College’is New-Yorgis ja raamatu "Heli tervendav jõud: taastumine eluohtlikest haigustest heli, hääle ja muusika abil" autor, eristab mõisteid ravi ja tervenemine: "Тermin „ravi“ tähendab, et midagi saab füüsiliselt korrigeerida, samas kui „tervenemine“ seostub mõistuse, keha ja vaimu terviklikkuse, ühtsusega". Dr Mithell L. Gaynor, kellel on Manhattanil onkoloogiapraksis, peab heliga tervendamist integratiivseks meditsiiniks: "mitte alternatiivina teadusele, vaid selle täienduseks".3