Читать книгу Ungru krahv ehk Näckmansgrund - Villem Grünthal-Ridala - Страница 3

On läinud mitu päeva, mitu ööd,

ja mitu nädalat ja mitu kuud,

ja jatkunud kesk tüünt on argitööd.

Ja vaevalt kohkanud on ranna puud,

ehk kastund adrud, meriajud muud.

Ja kustunud on kilged, ranna leed.

Kuil merikoer ei ole avand suud

all Näki-Neelus, maa pool sõidu teed,

kus tormi aegu hulisevad mustad veed.

Jo valvel mitu ööd on istund krahv,

kulm kortsus, meri öine silme ees,

ja kõrval vana Andres, kipper vahv.

Nõrk tuli vaevalt loidab kivilees,

rumm helgib mustjalt laual kannu sees.

Ei kilgeid ole lasknud panna ta.

Kui öö, nii tume mõtteis istub mees

ja piilub läbi pimeduse vaa,

ja üle tühja ranna, öise musta maa.

Krahv pärib vanalt Andreselt, mis lood

on käimas rahva keskel siin ja sääl;

mis kipper kuulnud külas teispool sood;

kas märka nähtud merel, Tõivemäel,

ja mis neist arvab vana rahva ääl;

kas muile teadmata on verisüüd,

mis ranna liiva maetud ööde väel;

kas katkemata saladuse rüüd,

ja mida teha, püüda, üritada nüüd.

Ja kipper jutustab, mis mõtleb ilm

neist kilgeist, märkidest, mis nähtud siit;

ja terast välgatab ta kuri silm.

Krahv olla nõid, kord säälpool Mäepää hiit

ta nähtud Õelaga, sest sündind liit!

Kuid olla üks, kes saladuse teab!

See vana kalamees, to Ranna Tiit,

kes krahvi vihkab, krahvi põhjab, neab

ja ööse salaja ehk varitsejud seab.

Siis peidab võigas vari krahvi näo.

Ta otsal tõmbleb vihas sinav soon.

„Haakrikku, kulda saad sa ohtra jäo,

kui Tiidu tabad, et ta üles poon,

nii kuida raiped muud, mis merest toon.

Siis vaatame, kes julgeb needa veel!

Nüüd siia kann, et Tiidu tervit joon,

mu suu on kuiv ja kuivanud mu keel;

öö tulekul lass rõõmsaks muutub süda, meel!”

Krahv vaikib, kisub äkki vimma hend,

kui oleks painand õlgu raske taak,

või silmad pahu varje kavatsend,

mis kandis peidus mõisa sala kaak.

Krahv näeb, kuis mehi tapab tuur, pootshaak,