| Külv |
| Põigiti veerude nõlvu, Rammude süütuvas kiimade alges, Võimuvas kaugete loitude valges, Laiutab maa omi hõimu. |
| Valguvat, kuumavat kulda, Helkjana särasest taevast, kui äike, Välgutab ülenev kevade päike Musta ja muhesse mulda. |
| Suitsedes kisuvad hiirud Läikiva adraga, varmasel sammul, Vedurjal raudiste lihaste rammul, Nurme mustavad viirud. |
| Võimsa ja tõmmuka käega Heidetud kollakad, tuumekad terad Sajavad helkjalt kui kullased kerad, Ohtra ja voodava väega. |
| Sünnites himura hüppe, Seemendus, võimsate vagude taha, Pudiseb puhkenud nurmele maha, Tungides huumuse rüppe. |
| Külvaja isade pinnal, Ajudes armaste aegade ootus, Leegitsev, vaanelik, lõikuse lootus, Astub põksuval rinnal. |
| Meeles tulevad ajad, Heledad, selged kui valguse jooned, Kiirgavad, helkjad kui kullased sooned, Armsad kui häälivad kajad. |
