Читать книгу Villem Grünthali laulud - Villem Grünthal-Ridala - Страница 3

Põigiti veerude nõlvu,

rammude süütuvas kiimade alges,

võimuvas kaugete loitude valges,

laiutab maa omi hõlmu.

Valguvat kuumavat kulda

helkjana särasest taevast kui äike

välgutab ülenev kevade päike

musta ja muhesse mulda.

Suitsedes kisuvad hiirud

läikiva adraga varmasel sammul

vedurjal raudiste lihaste rammul

nurmesse mustavad viirud.

Võimsa ja tõmmuka käega

heidetud kollakad tuumekad terad

sajavad helkjalt kui kullased kerad –

ohtra ja voodava väega.

Sünnites himura hüppe,

seemendus võimsate vagude taha

pudiseb puhkenud nurmele maha,

tungides huumuse rüppe.

Külvaja isade pinnal, –

ajudes armsate aegade ootus,

leegitsev vaanelik leikuse lootus, –

astub põksuval rinnal.

Meeles tulevad ajad –

heledad, selged kui valguse jooned,

kiirgavad, helkjad kui kullased sooned,