Читать книгу Mu kodu on Mulgimaal: luulevalimik - Vilma-Pauliine Ama - Страница 3

Ärgake kõik, kes talvest veel koomas,

Päike Maarjamaa aasadel kevadet toomas.

Ärgake põllud ja metsad ja puud,

Et rõõmu saaks tunda sest kevadekuust.

Kevade sillerdus meeli meil köidab,

Looduses iga loterii võidab.

Kui tühjad su peod, küsi kevadelt nõu,

Siis sügiseks rikkust on täis sinu õu.

Helbeke nii väike,

Habras lumelill.

Kuidas sa küll tekid

Kõrgel üleval.

Küsisin ma pilvelt,

Ei ta jutusta.

Pilv kohale toob lilled,

Alla puistab ka.

Tuli valge ingel,

Ta mulle jutustas.

Vihmapisar vingel,

Tuulel külmetas.

Külmataat see muutis

Pisarad lilledeks.

Maale alla puistas,

Neist vaiba valmistas.

Vaip nüüd katab loodust,

Katab meie maad.

Lapsed lumelille vaibal

Liugu lasevad.

Aiateivas külmas praksub,

Hõbekarras metsapuud.

Külm su sõrmi, varbaid katsub,

Et mäletaksid talvekuud.

Päike kergelt taeva veerel,

Püüab rõõmustada sind,

Aga ruttu ära väsib,

Külmal ikka külma hind.

Ära püüa olla tugev,

Nagunii on temal võit.

Las veel lumesadu tuleb,

Jääb kingiks meile kelgusõit.

Lume all on mets ja majad,

Üle välja suusarajad.

Puudel valged lumetupsud,

Valges ehtes mets sind kutsub.

Jänes mustreid lumme tikib,

Orav käbijuppi näpib.

Külm see aiateibas praksub,

Lumi krudiseb, kui astud.

Jälle väljas talv ja lumi,

Vastlapäev on käes.

Ei sind vaeva enam,

Kui kelgumäele läed.

Mäest alla vuhisedes

Kelgusõit sind viib.

Sul on juba ükstapuha,

Kui pikk see sõit sul siin.

Enam sul pole linapõlde,

Ega vaja pikki linu.

Tuleb raha peale sõita,

Sest poes on sinu lina.

Möödas on ju vanad ajad,

Kui lumi katab teed ja rajad.

Kombedki kaduvad,

Auto kelku asendab.

Vahune lumi

Kõrged on hanged

Talvine külm

Teeb punaseks palged

Jala ees krudiseb

Kristalne sära

Hõbedane helk

Külm näpistab ära

Võimutseb talv

Paugutab külm

Väljas kõndides sul

Olgu kasukas üll

Kevad, oh tule,

Tule mu juurde.

Paita mind,

Mu nägu ja laupa.

Too hingesse sooja,

Vii ängistav mure.

Oh kadugu hallad,

Sest kevad ju tuleb.

Ta poeb mu põue,

Ja soojendab mind.

Mu hinge ja ihu,

Ja liikmeid ja luid.

Sest sind ju oodanud elu,

Palju piinavaid,

Pikki ja külmi talvekuid.

Jääpurikate kristalse sära

On päikene nutule löönd.

Talve nad nutavad taga,

Soe tuuleõhk kevade toond.

Päev-päevalt teeb pikemaid ringe

Me päikese kullane sõõr.

Värske kevadõhk soojendab hinge,

Rändlinnud ta tagasi toob.

Poeb põllunurk lume alt välja,

Kuldnokk end ilmutab siis.

Ka lõokene ootab neid aegu,

Juba taeva all kõlab ta viis.

Küll tahaks ka linnuna tõusta,

Tahaks vaadata ülevalt maad.

Küll tahaks seal linnuna laulda,

Rusub raskus, ei tõusta ma saa.

Sind linnuna pole ju loodud,

Aeg inimlaps olla on vaid.

Sind raskuste kandjaks on loodud,

Nüüd valitsed põlde ja maid.

Künna, külva nagu põld seda nõuab,

Küll saabub ka lõikuse päev.

Siis loodus ka tasuda jõuab,

Kui mullaga koos on su käed.

Lumi tuli lihavõtteks,

Nii tembutas meil kevad.

Tibusid täis pajuoksad

Värisesid külmas.

Lumikellukesi armetult

Külm murdis maha.

Ei nad ilma soojenedes

Enam tõusta taha.

Rändlinde lollitades

Soe märts nad siia tõi.

Kuid mis vaene linnukene

Aprillis hangelt sõi.

Nii inimlaps võib muretseda,

Ka sinul olnud raske.

Väiksel linnul mure taluda

On tuhat korda raskem.

Märtsikelluke heliseb,

Kevad käes on juba,

Linnuke otsib pesitsemisluba.

Kured raage kannavad hoogsalt üle välja,

Kägu aastaid lugedes ei tee nalja.

Inimene kõnnib naeratus näol,

Teeb kevade tulek rõõmu ta teol.

Nokitseb eakas hingemaa lapil,

Oma kevade rõivad välja toond ta kapist.

Elada ju tuleb üks aasta korraga,

Ikka uut ja ilusamat, ei maksa vanat korrata.

Lootes, et igale uus kevad on antud,

Mis kordaläind aastate ritta saab kantud.

Milleniumi kevad loodusesse kutsus,

Päiksepaistelisel päeval õiekuul.

Sa lillekimbu oma aiast võtsid

Ja sul saatjaks oli soe kevadtuul.

Palju sai neid õiekimpe ritta,

Üks ikka teisest hulga ilusam.

Oli murtud südant, jaaniroosi oksi,

Ära unusta mind oli kõige võidukam.

Kõik kokkutulnud olid rõõmsad,

Ka mudilased tervitusi tõid.

Suupisteks soojad grillvorstid maitsvad,

Tort üllatas ja marjajooki jõid.

Sealt igaüks sai kevadise laengu

Ja nooruslikku särtsakust.

Las jätkub päikest pika suve aegu,

Suule sooja sõbralikku naeratust.

Märtsikelluke akna all kõliseb,

Tuule käes väristab end.

Märtsi tuul veel külm ja armutu

Ja akna all väristab end kelluke.

Tal on veel külm ja päike

Püüab soojendada ta õit.

Kuid ikkagi väriseb kelluke,

Tuppa sooja ta tuua sa võid.

On jõudnud tagasi kuldnoka pere,

Nad maha jätnud kauged, võõrad maad.

Nii väikesed käinud üle suure mere,

Ja kodu ikka meeles peavad.

Vana aed ja linnumaja okstel,

Putukad on õiemere sees.

Ju jõudsid siia selle kutsel,

Pea aed ta laulust jälle kõlamas.

On lõoke ka kõrgel pilvepiiril,

Ta laul mu südant sulatab.

Ta istub kuldsel päiksekiirel,

Oma kuulajaile õnnest lõõritab.

Kaasikus ülased kaskede all,

Kaelad neil keeratud päikese poole.

Rõõmust laulmas on linnukese suu,

Tasa kohades kiidab seda eakas puu.

Vana puu oma pungi mahlaga joodab,

Lindude laul seda rõõmsasti saadab.

Päikesekiir teeb elavaks puud,

Inimene rõõmustab, naeratus suul.

Läbi lume nagu valge vahu

Kevad kellukesi sulle sirutab.

Võta kingiks, et õue minna,

Uude kevadesse kellukeste helinal.

Las see helin südamesse sulle,

Toob uue õitsva õnnekevade.

Kõik su soovid täide võiksid minna.

Ja elu unistus kui laul

Saaks jälle kõlada.

Märkamatult minu aeda

Kevad muinasjuttu kirjutas.

Need hetked on kui kullakillud

Kastemärjas kevadhommikus.

Valgest valgemad kirsiõied,

Need puhmastena õõtsuvad.

Kummargil pojengipuhmad

Õiteanni tänavad.

Õite ingel õunapuule

Õrnu õisi poetas.

Õunarikast saagiaastat

See meil tulla tõotas.

Seda muinasjuttu vaates

Hinge härdaks teeb.

Inimene hoia loodust!

Ehk muinasjutt siis jätkub veel.

Kevade tulekul

Soojaks läinud tuul.

Pungad on paisumas

Igal metsapuul.

Päikene järjest

Saadab soojemaid kiiri.

Sinilill põõsa alt

Nähtavale hiilib.

Linnud on rõõmsad,

Laulmas lõbusat viit.

Lõbu ja rõõmu

Leiad metsa alt siit.

Mu laul on suvest rõõmsast

Ja lilleilust suures suves.

Mu laul on väikeste lindude keeles,

On vihmast ja udust ja soojusest.

Ma päikesest laulan

Kui säravast leegist.

Ja südagi kuum on

Nagu päikeses keeks see.

Kui laulan ma sellest,

Siis rahunen maha.

Süda rändaja hinges

Rahuneb siis.

Öö kaotab kõik taeva,

Kaovad tulised leegid.

Viib rändama sind.

Viib unedes nägema,

Kas oled haldjas või ootuste pete.

Jaanipäevaks pääsupaar teeb pesa,

Ka jaaniroos oma õied lahti teeb.

Peremees üle vaatab põllud, kesa

Ja heinatööks ta vankri valmis sääb.

On kasteheinal õiteloori näha

Ja ristik oma õietupsu lööb.

Kõlab ritsikate lauluviis nii mahe, kena

Ja ämblik kasteheinal võrku koob.

Koduaias õitsevad pojengid,

Rukkipõllul särab rukkilill.

Neid karikakra pärja sisse põimid,

Kui peole minnes rahvarõivas üll.

Möödund suvi ilus oli,

Oli päikest, lilli ka.

Oli kuumust, vihmapilvi,

Saagirikas oli maa.

Kes taimi korjas oma märssi,

Jäi rahule ta sellega.

Marjuline korjas marju,

Koju läks täis korviga.

Heinaline kuivi heinu

Niitis, kogus kuhjadeks.

Vikerkaare värvi õied,

Kuivasid nii lõhnavaks.

Seeneline korjas seeni,

Keetis, soolas, keldri viis.

Asjata ei käinud keegi,

Saaki olid paunad täis.

Mesilane oma ringid

Tegi, aasal õiteaeg.

Linnud punusid kõik pesi,

Pojad suureks kasvasid.

Aru annab kuldne sügis,

Kui on saagid salvedes.

Oli suvi aasta ringis,

Ilus aeg mõtetes.

Vihm ja pori, külmad ilmad.

Varvastel on konnasilmad.

Lilled nukrad peenra peal,

Õied vist ei tule.

Päiksekiir on pugenud peitu

Halli pilve taha.

Vao vahel seisab vesi,

Ei kuivada ta taha.

Heinad maas on kopitanud,

Ädal kasvand üle.

Ei siin ilust suve,

Tänavu enam tule.

Juulikuu päikese kõrvetav soojus

värvi muutnud on su näos.

Kui on kord suvi, las lõõmata päike

muutub südagi soojemaks sees.

Ka põllud on muutunud meeldivalt kuldseks,

seal varavalminud viljade pead.

Lindude parved on õppimas lennuks,

pea sügis end tulekuks seab.

Hilissuvele ilu ka august meil annab.

Pea värvisid ritta siin seab.

Ka marjuline korvis suverõõmusid kannab,

et talvelgi jätkuks neid seal.

On sügisõhtu hämarusse hajund,

Põksub traktor põllu pääl.

Hallid pilverüngad madalale vajund,

Nagu kurbust täis nad sõudmas taevateel.

Päikseloojang taevaserva värvib,

Põld uduloori alla mattunud.

Tulemas on sünged sügistormid,

Loodus talve vastu valmis on.

Maa oma värve muudab,

Kuldne viljapõld sügismustaks saab.

Lõokest pole ammu enam kuulda,

Putukas end talve vastu seab.

Põhjatuul ilma külmaks lõõtsub,

Kureparv end pikaks rännuks seab.

Üksik viljakõrs tuule käes veel õõtsub,

Raskest viljast allamurtud pea.

Nagu nutaks ilust suve taga,

Nii mahajäetuna ta tunneb end.

Ehk linnutoiduks saan ma terad anda,

Siis kergena saab rõõmus olla veel.

Hallid pilved sõudmas on taevas,

Mets kolletama löönud on taas.