Читать книгу Budapest Noir - Vilmos Kondor - Страница 5

Sestsaadik, kui kohvik Balaton pärast pikaleveninud ümberehitustöid uuesti avati, pandi seal kohvi sisse alati suhkrut – kui sa just ei taibanud öelda, et andke ilma suhkruta. Gordonil läks see alatasa meelest, seepärast lõi ta käega, jõi oma musta suhkruga kohvi ära, murdis Pesti Päevalehe kokku, tõusis, maksis, käänas krae üles ja astus Rákóczi tänavale. Ta heitis pilgu Blaha Lujza väljaku poole, silmas kauguses kirjastusettevõtte neoontulesid, torkas siis käe tasku, võttis sigareti ja süütas selle põlema.

Temast paari meetri kaugusel kisendas üks ärevil lehepoiss. Õhtusel tänaval kõndijad haarasid poisi käest lehti, sel aga vajus puusale seotud põlletasku rohke peenraha raskusest üha allapoole.

Gordon läks Erzsébeti silla suunas. Ta silmitses käigupealt põgusalt vaateaknaid ega pööranud tähelepanu signaalitavatele autodele. Vahetevahel astus diskreetselt tema kõrvale mõni kahtlase välimusega kuju, kes proovis talle kaela määrida siidisukki või ühe daami täiesti unustamatuid teeneid. Gordon isegi mitte ei peatunud, viskas koni minema ja vaatas kella. Kui ta kiiresti teeb, siis jõuab veel õigeks ajaks Ferenc Józsefi väljakule. Ta oleks muidugi võinud ka bussiga minna, aga hoolimata sellest, et mõtted olid mujal, nautis ta õhtust ruttu ja saginat.

Károly bulvari alguses kisendas veel üks lehepoiss. Gordon ei saanud aru, kuidas neil poistel hääl ära ei lähe. Ta kahtlustas, et äkki nad joovad muna nagu ooperilauljad, aga tõrjus selle mõtte siis eemale. Nii väga see teda ka ei huvitanud, et mõnelt lehepoisilt järele küsida, ehkki võimalusi selleks oleks ju olnud.

„Gömbös surnud! Peaminister on surnud! Surnukeha tuuakse rongiga Saksamaalt koju! Gömbös surnud! Valitsus kutsus kokku kriisiistungi!“ karjus umbes neljateistkümne-aastane poiss, müts viltu peas, nägu punane. „Ostke Õhtulehte! Gömbös surnud!“ kisendas poiss edasi, Gordonit märganud, viipas ta lehega. „Kõige värskemad uudised Õhtulehes! Peaminister on surnud! Ostke üks leht, armuline härra!“

Gordon raputas üksnes pead.

„Mul pole lehte vaja. Ma tean, et peaminister on surnud,“ teatas ta ja läks edasi. „Mina kirjutangi uudiseid,“ lisas ta endamisi, „kui uudised üleüldse lasevad ennast kirjutada.“

Pärast Apponyi väljakut keeras ta äkitselt paremale, Városháza tänavasse, mõnevõrra rahulikum ja vaiksem ümbrus mõjus talle hästi. Róna asi painas teda. Juba mitu päeva oli ta mõelnud ainult sellele, ta lihtsalt ei suutnud uskuda, et see, milles Rónat kahtlustatakse, võiks olla tõsi. Mitu päeva oli ta selle asja kallal töötanud, rääkinud – või vähemasti proovinud rääkida – kõigiga, kel Rónaga pistmist võis olla, kuid alatasa peaga vastu seina jooksnud.

Ta läks risti üle väljasurnud vihmamärja Erzsébeti väljaku ja oli just Tisza Istváni tänavasse keeranud, kui Doonau poolt puhuv jäine tuul pidi tal kaabu peaaegu peast kiskuma. Harjumatu oktoobrikülm pani ta judisema. Hommikul polnud ilm veel selline, seepärast ei pannud ta ei salli kaela ega kindaid kätte, sügispalitu asemel aga tõmbas ümber kerge keebi.

Politsei peamaja ees seisev politseinik noogutas Gordonile, kes oli juba harjunud sisenema Zrínyi tänav 4 uuest, uurijatele mõeldud uksest. Teda tundsid kõik valveohvitserid, tal oli peamajja lausa vaba sissepääs. Tol õhtul oli valveohvitseriks noor poiss, kes Gordonit millegipärast alati ülevoolava aupaklikkusega tervitas.

„Tere õhtust, härra toimetaja!“ teretas ta Gordonit, kes vastuseks pead noogutas ja oli juba trepist üles minemas, kui ohvitser talle järele hõikas: „Kui toimetajahärra otsib inspektor Gellértit, siis inspektor laseb teile teatada, et teda ei ole praegu majas. Ta kutsuti kiiremas korras ühele koosolekule.“

„Pole hullu, pojake, ma ootan tema kabinetis,“ haaras Gordon trepikäsipuust, ent poiss ei lasknud tal edasi minna. „Sest peaminister Gömbös on surnud, eks ole, ja...“ jätkas ta, aga sai siis sõnasabast kinni. „Aga seda teate te kindlasti isegi.“

„Tean, pojake,“ vastas Gordon ja kiirustas trepist üles kolmandale korrusele. Koridoris keeras ta paremale ja astus vasakut kätt viimase ukse juurde. Ta koputas. Et vastust ei tulnud, lükkas ta Vladimir Gellérti kabineti ukse lahti. Üleminspektori tuba oli tühi, üksnes lamp põles laual. Gordon pani ukse enda tagant kinni ja astus akna juurde. Gellértil oli iseäranis vedanud: tema kabinet oli üks neist vähestest, mille akendest avanes vaade Doonaule. Gordon süütas sigareti ja vahtis mõne hetke aknast välja, silmitses valgustatud Kettsilda, Buda kindlust, Doonaul sõitvaid ja ankrus seisvaid laevu, mõõtmatu aeglusega venivaid puksiire. Ta kustutas koni ja seadis end istuma ühte kirjutuslaua vastas seisvast kahest tugitoolist.

Ta võttis märkmiku välja, et täpselt järele vaadata, mida Gellérti käest pärida. Esmaspäeval oli ta detektiiviga rääkinud telefonitsi ja palunud, et see aitaks teda mõningase Róna kohta käiva informatsiooniga. Gordon ei saanud enam suurt midagi teha, sest Ernő Róna protsess oli alanud sama päeva ennelõunal, siiski tundis ta, et tõe välja selgitamine selle alati abivalmis detektiivi asjas on tema kohus.

Linnas olid levima hakanud valuutaga hangeldajad, kes üritasid kõikuvat valuutakurssi ära kasutades suuri summasid teenida – sageli üsna edukalt. Asjasse segatud jõugu meetod oli lihtne: István Szörtsey käsilased esitlesid end detektiividena ja tegid valuutahangeldajad ilma suurema vaevata rahast lagedaks. Ühel päeval läks keegi Arnold Bondi nimeline börsimaakler Róna kabinetti ja kaebas, et temalt riisuti viis tuhat pengöt. Detektiiv, kelle erialaks olid sulid ja kaardimängupetturid, võttis välja Gyula Grószi nimelise mehe pildi – nad olid kolleegidega teda just libadetektiivina toime pandud kuritegude pärast juba tükk aega jälginud – Bondi aga ei tundnud teda ära. Siis soovitas Róna tal avalduse kirjutada, mida Bondi tegigi, hiljem käis ta uurijale regulaarselt peale, küsides, kuidas tema asjaga lood on. Kui Róna teatas, et uurimine alles käib, lahkus Bondi vihaselt, paar päeva hiljem aga andis advokaadi vahendusel Róna vastu sisse avalduse, mille kohaselt oli detektiiv temalt saanud sada viiskümmend pengöt vastutasuks selle eest, et laseb libadetektiividel viis tuhat pengöt tagasi maksta. Asja selgitamiseks algatati juurdlus ja just täna hommikul oli esimene istung.

Kas Róna võib tõesti niisugune lammas olla? Kas ta riskiks näruse saja viiekümne pengö nimel oma karjääri ja pensioniga? Asi oli segane, kõik eitasid süüdistusi. Ainult Bondi ja tema kaasosalised väitsid, et olid Róna kinni maksnud. Kuigi Vladimir Gellért oli üks mõrvadega tegeleva V osakonna juhtidest, Róna aga töötas varguste, pettuste ja muude seesuguste kuritegude eest vastutava IV osakonna juures, tundsid nad teineteist hästi ja ehkki nad ei olnud just sõbrad, võisid nad teineteisega siiski alati arvestada. Sellepärast Gellért teda aitabki. Kui muud mitte, siis vähemasti näitab kätte õige suuna. Ja kui ei aita, eks tähenda seegi midagi, võib-olla veel rohkemgi.

Gordon tõusis tugitoolist püsti. Seinakell lõi üheksa. Laual valitses laitmatu kord nagu alati. Vasakpoolses virnas lebasid parasjagu aktuaalsete asjade toimikud, keskel detektiivi tihedasti täis kirjutatud kalender ja paremal pool kõrvale lükatud kirjutusmasin. Kalendri ees juugendlik pronksist tindipott, selle ees sulepea, väikses karbis aga kirjasuled. Gellért ütles sageli, et kirjutusmasinaga ta veel kuidagimoodi harjus, aga täitesulepeaga ei suuda küll enam sõbruneda.

Gordonil sellist muret ei olnud, ta pidas kirjutussulge ajast mahajäänud ja iganenud leiutiseks. Gordon asetas märkmiku lauanurgale ja tahtis just hakata paari küsimust kirja panema, kui ajas end äkitselt sirgu. Sama hästi võiks ta ju ometi laua taha istuda, ta oli seda Gellértit oodates varemgi teinud. Ümber laua läinud, istus ta toolile, mida asjata lauale lähemale proovis tõmmata, see ei õnnestunud. Tool jäi millegi taha kinni. Gordon vaatas paremale ja nägi, et tool oli takerdunud lahtitõmmatud sahtli külge. Ta vangutas pead. Sellist asja polnud veel kunagi juhtunud. Tal oli Gellértiga viimase viie aasta jooksul tõesti tihedalt läbikäimist olnud, ent sellist asja polnud küll veel kunagi ette tulnud, et ta sahtli lahti oleks jätnud. Veelgi enam, Gellért pani selle alati suure hoolega lukku, võtme aga peitis vestitaskusse. Gordon istus ja vaatas lahtitõmmatud sahtlit. Ta nihutas end toolil natuke ettepoole ja nägi sahtlipõhjas mappi, ilma ühegi tähiseta, täiesti tavalist kontorimappi, pealkirjarida esikaanel tühi. All servas paistis aga ühe foto nurk.

Gordon istus vaikides, liikumatult. Ta vaatas sahtlit, sahtlis olevat mappi ja foto nurka. Süütas siis sigareti. Viskas tiku tuhatoosi, puhus suitsu välja ja takseeris ainiti sahtlit. Ta toetas sigareti marmorist tuhatoosi servale, sirutas käe ja tõmbas sahtlit natuke väljapoole, just nii palju, et mapi kaant kergitada.

Ta võttis sigareti kätte. Tõmbas sügava mahvi, tõstis siis mapi sahtlist välja, asetas enda ette ja tegi lahti. Ta nägi õigesti. Selles ei olnud midagi peale kahe foto. Pealmine kujutas üht noort tüdrukut. Too seisis draperiiga kaetud laua ääres raske eesriide taustal. Tema näoilme oli ühtaegu nii kurb kui ka väljakutsuv. „Ma ju meeldin sulle?“ küsis tüdruku nägu. „Ma tean, et meeldin sulle, ma meeldin kõigile.“

Gordon kummardus ettepoole. Tüdruk ei kandnud midagi peale naeratuse. Ta seisis riivatult, heledates silmades iharus ja kurbus, reied sihvakad, ümarad rinnad keskmisest täidlasemad, puusad kitsad, kergelt lokkis tumedad juuksed õlgadel. Gordon uuris tüdruku silmi. Ta sai aru, et neis pole mitte õrritus, vaid trots. Veatu keha, noor ja prink. Või siiski mitte päris veatu. Ta tõstis foto silmade ette, hoidis seda lambivalguse all ja vaatas hoolikalt vasakut käsivart. Paar sentimeetrit küünarnukist allpool oli sünnimärk. Vaevu suurem kui kahepengöne münt.

Gordon pani ühe foto kõrvale ja võttis siis teise. Ka see oli tehtud ateljees, kuigi täiesti teistsugustes oludes. Portreelt vaatas vastu sama tüdruk. Juuksed olid üles sätitud, nägu tõsine, sel polnud jälgegi trotsist, pigem oli see kurb. Korrapärased näojooned, jõulised kulmud, heledad silmad. Ta ei pidanud teist fotot vaatamagi, et teada: see on sama tüdruk.

Gordon võttis fotod, pani need mappi tagasi, pistis mapi sahtlisse, tõusis püsti, kohendas tooli ja astus akna juurde. Vaatas linna ja siis kella.

Ta valmistus just minema, kui uks avanes. Gellért astus hoogsalt sisse. Tema sünge nägu tundus veel süngem kui tavaliselt. Pintsak oli kortsunud, tumedad rõngad silmade all jäid enamvähem prillide varju. Kiitsaka keha iga liigutus reetis väsimust. Gordon pöördus, et teda tervitada, kuid detektiiv tõstis käe.

„Ärge öelge midagi,“ vabandas ta. „Ma tean, et meil oli täna õhtuks kokku lepitud, aga politseiülem Ferenczy lasi meid kokku kutsuda.“„Homme hommikul saabub rong peaministri surnukehaga Idavaksalisse,“ noogutas Gordon.

„Mis seal ikka, me olime sellega arvestanud, et ta sureb, eriti pärast seda, kui Darányi asjaajamise enda kätte võttis. Ma oleksin võinud kihla vedada, et ta astub tagasi, aga tegelikult – ükskõik.“

„Ükskõik,“ ütles Gordon.

„Kuigi meil oli plaan peaministri matusteks valmis, on meil ikkagi kohutavalt palju tegemist,“ selgitas Gellért. „Politseiülem määras kõik detektiivid, politseinikud ja kordnikud teenistusse, et matuserongkäiku Idavaksalist parlamendihooneni piisavalt turvata.“

„Kas siseminister tühistab kogunemiskeelu?“ küsis Gordon.

„Miks ta seda peaks tegema?“

„Kas siis leinarongkäik ja matus ei ole kogunemine?“

„Te ei küsi seda ometi tõsiselt?“ vaatas Gellért talle üle prillide otsa.„Ei,“vastasGordon.„Maeisegateidrohkem.Kaskuulsite,et Turcsányi-Schreiber tunnistas Róna poolt?“

„Kuulsin. Dániel on mõistlik ja loogiliselt mõtlev inimene. Kui te pahaks ei pane...“

„Loomulikult mitte,“ astus Gordon akna juurest eemale.

„Kahtlustan, et enne matuseid pole mul mõtet teid tülitada.“

„Ei ole,“ istus Gellért toolile ja lükkas sahtli oma kohale tagasi.

„Helistan teile hiljem. Head ööd!“

„Siseministri ja salanõuniku Miklós Kozma määruse kohaselt ei maga täna öösel ükski politseinik,“ vastas Gellért, sikutas kirjutusmasina kalendri peale, keris sellesse paberilehe ja hakkas prillide taga silmi kissitades kirjutama. Gordon polnud päris kindel, kas uurija hääles mitte kübeke sarkasmi ei vilksatanud.

Rákóczi tänaval oli silmanähtavalt vähem inimesi. Osa baare ja lokaale olid juba suletud, tasapisi tühjenesid ka kohvikud. Seevastu nägi ta tänaval tavatult palju politseinikke ja kordnikke, need valmistusid tee ääres valvel seistes pikaks ööks. Balatoni kohvikust möödudes silmas ta uksel tahvlit: „10. oktoobril oleme peaministri surma tõttu suletud.“ Kuna Gordonil poleks niikuinii aega olnud kohvi juua, ei huvitanud teda eriti teade, mis rippus – nagu ta nüüd märkas – kõigi äride, restoranide, ametiasutuste ja kohvikute uksel.

Üle Blaha Lujza väljaku tõttas tühi tramm. Linn oli täiesti vaikne, kui ta Õhtulehe toimetuse juurde jõudis. Öövalvur viipas talle rõõmsalt. Kui just kapikeses redutav veinipudel teda nii lõbusaks ei teinud, siis rõõmustas ta ehk Gömbösi surma üle. „Tere õhtust, toimetajahärra!“ kergitas ta mütsi ja jälgis väiksest aknast välja kummardudes, kuidas Gordon trepikäänaku taha kaob.

Toimetuses ei olnud kedagi peale valvemasinakirjutaja. Sestsaadik, kui Gordon Õhtulehe juures töötas, oli öiseks valvemasinakirjutajaks olnud ikka Valéria. Ka praegu istus ta oma laua taga, paber masinasse keeratud, lambivalgus lumivalgetel juustel läikimas, silmi katmas tumedad prillid, Valéria kõige hinnalisem varandus. Uhkusega näitas ta toimetuses kõigile oma haruldast aaret, mägironijate prille, mille külgedele olid kinnitatud väiksed nahast klapid, üks sõbranna oli talle need Šveitsist toonud. Lambivalguses sai ta lugeda üksnes nendega, päikest aga polnud ta enda sõnul näinud kümme aastat. „Albiinode saatus,“ seletas ta ükskord Gordonile. „Aga ma ei kurda. Siin on kõik vaikne ja rahulik, koidu ajal saan alati paar tundi lugeda,“ kergitas ta käes olevat vihikut, Athenaeumi detektiivromaanide sarja kõige uuemat köidet.

„Mis lahti, Zsigmond?“ küsis Valéria. „Kas te ei saa magada? Krisztina näitas teile ust?“

„Enne lõunat pole mul aega sellest Szentlőrinci habemeajajast kirjutada,“ vastas ta.

„Sellest tükeldajast?“

„Sellestsamast.“ Ta läks oma laua juurde. Valéria aga tõstis õhukese köite mustade prillide ette ja jätkas lugemist. Gordon võttis keebi seljast ja riputas nagisse. Kaabu viskas ta lauale, enne aga raputas sellelt maha vihmavee. Ta klõpsas lambi põlema, keeras paberi masinasse, võttis märkmiku ja hakkas toksima.

„Täna pärastlõunal jõudis Budapesti uudis jahmatavast kuriteost. Szentlőrinckáta asulas toimus kohutav mõrv: 46-aastane habemeajaja Frigyes Novotny lämmatas endaga samas majapidamises elanud 30-aastase lahutatud naise Erzsébet Barta. Pärast mõrva tükeldas habemeajaja surnukeha ning seejärel põletas selle ära. Mõrv toimus juba märtsis, kuid avastati alles nüüd. Habemeajaja majja kolisid uued elanikud, käsitööline János Zsombori abikaasaga. Naine tegi ahju tule, et leiba küpsetada. Tuli põles halvasti. Proua Zsombori puhastas ahju ära. Siis tegi ta jahmatava avastuse. Ta leidis ahjutuhast inimese luid. Jalamaid jooksis ta politseisse, kus...“

Telefon helises. Gordon tõstis pea, kuid nähes, et Valéria võtab toru, jätkas artikli kirjutamist.

„...teatas oma avastusest jaoskonnaülemale.“

„Zsigmond!“

Gordon pööras ringi.

„Teid otsitakse.“

„Kes see on?“

„Ta ütleb, et on Kalmár.“

Gordon tõusis püsti ja kiirustas telefoni juurde.

„Kust te teate, et ma siin olen?“ küsis ta.

„Ei teadnudki, aga mõtlesin, et ehk tasub proovida.“

„Noh, mis lahti?“

„Nagu tavaliselt, teie teema. Leidsime ühe tüdruku.“

„Millise tüdruku?“

„Mis te ise arvate? Surnud.“

„Kellele te sellest rääkinud olete?“

„Ma hakkan alati teist pihta,“ vastas politseinik.

„Seda ma usun. Kas te olete sündmuskohal?“

„Ei, helistan jaoskonnast. Siiani olete mulle alati viis pengöt maksnud, miks ei peaks te seda nüüdki tegema.“

„Öelge aadress.“

„Selle eest võite ekstra tänulik olla, Gordon. See on kohe siin lähedal.“

„Kui te nüüd ütlete, et mõni teenijatüdruk jäi bulvaril trammi alla...“

„Ei ütle. Nagydiófa tänava alguses on politseinikud juba näha. Nad seisavad ühe ilusa ja väga surnud tüdruku laiba ümber.“

„Kas ta jõi väävlit? Hüppas aknast alla?“

„Kust mina seda tean? Minu arvates peaksite kiirustama, kui teda veel näha tahate. Laibavedaja asus juba kümne minuti eest teele.“

Gordon pani keebi selga, lõi kaabu pähe, mõmises välja minnes midagi Valériale ja kiirustas trepist alla.

Ta jõudis Nagydiófa tänavasse mõne minutiga. Juba Rákóczi tänavalt sisse keerates nägi ta musta autot, selle kõrval paari mundris politseinikku ja kaht erariides meest. Gordon vaatas kella: kümme läbi. Tavaliselt hoidis ta mõrvapaikadest eemale, ta oli neid juba küllalt näinud ja pärast viit aastat Õhtulehe juures ei üllatanud teda õieti enam miski. Sellest hoolimata kiirustas ta kohale, sest Kalmár oli teda esimesena teavitanud ja järgmisel päeval kirjutavad sellest kõik lehed – Gömbösi surm ees või taga –, aga tema on ainus, kes on sündmuspaigal käinud, ja see on rohkem väärt kui viis pengöt.

Õhtulehe kriminaalajakirjanikuna tundis ta surma tuhandet nägu paremini, kui see talle meeldinud oleks. Teenijatüdrukud joovad väävlit või heidavad end trammi ette, habemeajajad tükeldavad oma armukesi, lahutatud naised lõikavad habemenoaga veenid läbi, vabrikusellid viskuvad Ferenc Józsefi sillalt jõkke, armukadedad ametnikud pussitavad oma naised surnuks seatapunoaga, ärimehed lasevad oma rivaalid maha revolvriga – võimalused on piiritud ja samas nii rusuvalt ühesugused, lõpp on ju alati sama.

Ta tõttas kangialuse poole, kuid üks mundrimees astus talle teele ette. Gordon hõikas detektiiv Andor Stolczile, kes viipas politseinikule, et see eemale hoiaks. Gordon läks, märkmik käes, surnukeha juurde, mis lamas kangi all nagu ära visatud kaltsunukk. Nägu oli õla poole pöördunud, mustad juuksed looklesid seljal.

„Millal ta suri?“ küsis Gordon.

„Ta on alles soe,“ vastas Stolcz. „Kohtuarst ei ole teda veel näinud, aga minu arvates võib ta siin vast tund aega lamanud olla. Ime, et nii vara helistati.“

„Varem või hiljem oleks mõni kordnik või politseinik siia tänavasse juhtunud ja teda märganud.“

„Võib-olla küll.“

„Millesse ta suri?“

Jässakas punetava näoga detektiiv raputas pead.

„Gordon, kust mina seda teadma peaksin? Olen alles paar minutit siin olnud. Verd ma ei näe.“

„Mina ka mitte. Kes see tüdruk on?“

„No vaadake, see on kummaline,“ torkas Stolcz käe taskusse. „Me ei leidnud tema ridikülist midagi. Ainult mõned paberilipikud ja ühe „Mirjami“.“

„„Mirjami“?“ vaatas Gordon talle otsa.

„See on juudi naiste palveraamat,“ sirutas politseinik käe kõnniteel ootava auto avatud tagumisest uksest sisse. „See,“ tõstis ta üles valgesse riidesse mähitud väikse paksu raamatu. Harutas riide seest välja ja näitas Gordonile.

„Kas sellesse on midagi kirjutatud?“

„Mitte midagi. Mõned tagasimurtud servaga lehed, muud ei midagi.“

„Ei midagi, mille alusel teda tuvastada saaks?“

„Vaatan jaoskonnas kadunud isikute nimekirja, aga ma kahtlen, kas temast on üldse teatatud,“ kehitas detektiiv väsinult õlgu. „Pealegi leidsime ta alles äsja. Võib-olla teatatakse tema kadumisest paari päeva pärast. Samas teate teie niisama hästi kui mina, et iga päev saabub Budapesti rohkem kui üks-kaks tüdrukut, kelle hulgast nii mõnigi siinkandis lõpetab. See poleks Budapesti esimene nimetusse hauda maetud lõbutüdruk.“

Gordon noogutas. See oli tõepoolest imelik. Surnud juudi tüdruk ühel kesklinna kahtlase kuulsusega tänavatest. Ta vaatas surnukeha põhjalikumalt. Üks jalg oli keha alla kiilunud, teisel nägi ta rohmakat, odavat, kõrgendatud kontsaga kinga. Seelik oli üles libisenud, pruunidel sukkadel jooksis üks silm. Kulunud, ent heast kangast mantli alt paistis virsikukarva pluus.

„Palju tal just seljas polnud,“ märkis Gordon.

„Selle töö jaoks, mida tema tegi, ei olegi rohkem vaja,“ vastas Stolcz.

Mantli vasak varrukas oli libisenud küünarnukist ülespoole. Gordon ei näinud kehva valgustuse tõttu korralikult, seepärast kummardus ta lähemale. Siis kükitas maha. Haaras tüdruku randmest ja keeras kätt valguse poole. Täpselt küünarnuki all oli kahepengöse mündi suurune sünnimärk. Gordoni sisikond tõmbus krampi, nagu oleks teda vallanud mõni unustatud hirm lapsepõlvest.

Ta heitis pilgu Stolczile. See rääkis teise detektiiviga, kolm mundrimeest kõrval kuulamas. Gordon torkas käe tasku ja võttis välja täitesulepea. Ettevaatlikult puudutas ta tüdruku juukseid ja silus need sulepeaga näo eest ära. Tüdruku silmad olid lahti, kustunud, tuhmid. Ja rohelised.

Gordon vaatas paar sekundit tüdruku rohelisi silmi, veretut nägu, kergelt lokkis juuste musti kiharaid. Tal polnud sugugi raske esile manada seda trotslikku, kurba naeratust, mida oli fotol silmitsenud.