Читать книгу Budapesti spioon - Vilmos Kondor - Страница 4

Ta libastus lennuki raudtrepil ja pidi peaaegu pikali kukkuma. Temperatuur püsis ikka veel alla nulli, sestap ei olnud ka soolatamisest suurt abi. Gordon vaatas ringi. Lennujaamahoone ees seisis lisaks JU 52-le ainult üks trööbatud Fokker. Keegi köhatas tema selja taga.

„Kas tohib?“

Gordon pööras pahaselt ringi ja vaatas otsa ühele karusnahkse kraega paksus palitus mehele.

„Aga palun!“ ütles ta ja tõmbus kõrvale.

Mees astus nii hoogsa sammuga, et kui abikaasa poleks teda käsivarrest toetanud, oleks ta jää peale pikali prantsatanud. Teispool klaasust kontrollis passe üks nooruke piirivalvur. Jaamahoones ootas elevil abielupaar ilmselt seda vistrikulise näoga poissi, kes oli kogu teekonna sõna otseses mõttes täis oksendanud.

„Tollitavat kaupa pole?“ kostis korraga Gordoni selja tagant.

Gordon pööras ringi ja astus tahtmatult sammu võrra tagasi. Tema ees seisis Tibor Wayand, kahtlase kuulsusega eradetektiiv. Kaabu kuklasse lükatud – ilmselt soovist jäljendada mõnes gangesterifilmis nähtud James Cagneyd – käed taskus, hambaork suunurgas tolknemas, näol pahaendeline naeratus.

„Praegu pole enam mõtet teie kotti läbi otsida, seda oleks tulnud teha siis, kui te oma teekonda alustasite,“ märkis detektiiv.

Kui nad olid 1939. aastal narkootikumide salakaubaveo asjus kohtunud, aimas Gordon, et küllap nad kohtuvad veel, aga siiamaani polnud seda juhtunud. Kuidagi oli tal õnnestunud vältida Tibor Wayandit, meest, kes kehastas kõike seda, mille pärast inimesed eradetektiive põlgasid.

Gordon pööras ringi ja suundus väljapääsu poole. Ta oli jõudnud vaevalt paar sammu astuda, kui Wayandi kärisev hääl uuesti üle tühjusest kõmiseva terminali kaikus: „Kas Berliinis on kõik vanaviisi? Kas Kamilló ripsutab ikka veel selle kena väikese masinakirjutaja-tipsiga tiiba?“

„Mida te oleksite minu kotis näha tahtnud?“ vaatas Gordon rahu säilitada püüdes selja taha. Tal ei olnud isu kemplema hakata. Wayand ajab lihtsalt niisama plära, nagu tal ikka kombeks. „Mul polnud seal mitte kui midagi.“

Wayand sirutas käed ootavalt laiali. „Ei midagi? Kindel või?“ vangutas ta teeseldud kahtlusega pead. „Einoh, minule võite kõik rahumeeli ära rääkida.“

Gordon ei vastanud, pöördus minekule ja oli juba väljumas, kui Wayand teda uuesti kõnetas: „Kas Krisztinal on Londonis kõik kombes? Kuulsime, et pommitamise ajal sai tema töökoht pihta.“

Seepeale pööras Gordon ringi, astus Wayandile nina alla ja vaatas talle otse silma: „Kui veel ükskord …“

„Mis siis, kui veel ükskord?“ küsis detektiiv väljakutsuvalt ja lükkas hambaorgi keelega teise suunurka. „No mis siis saab? Annate mulle peksa või?“

Gordon seisis, käed rinnal risti, ja keskendus Wayandi kaabule. Detektiiv kõndis tema ees edasi-tagasi, käed taskus, vangutas pead ja jäi Gordoni ette seisma.

„Vaadake, mina saan aru, et te olete pinges ja närviline,“ arutas ta tõsise näoga. „Krisztina on ka meie maitse järgi üks ütlemata nägus naisukene, mida siis veel inglastest arvata! Teie ju teate, missugused need inglise naised on, eks ole.“ Wayand ohkas. „Mina ise oleksin ka teie asemel närvis. See isuäratav tots, see Krisztina on kaugel ja te ei saa kuidagi kindel olla, et ta kellegagi teie äraolekul midagi ette ei võta. Londoni linnas, mis on rikkaid ja vägevaid inglise lordisid täis.“

Gordon seisis liikumatult paigal. Wayand peatus äkitselt ja vaatas Gordonile otsa. „Teate, isegi need poisid siin arvavad, et teil on kena tots,“ viipas ta kahe turske tüübi poole. „Mina olen muidugi härrasmees, aga nemad …“ rehmas ta käega. „Nemad ei ole nii hästi kasvatatud, nagu pealtnäha paistab,“ naeris ta omaenese nalja üle. „Kes teab, mis siis küll juhtub, kui nad ükskord teie väikese magusa tipsiga mõne asjaajamise käigus kokku saavad …“

Gordon hingas sügavalt sisse ja virutas parema käe rusikaga Wayandile hoobi kõhtu. Detektiiv tõmbus kägarasse ja selsamal silmapilgul astusid Gordoni juurde kaks erakordselt halvasti istuvates ülikondades meest ning väänasid tal käed selja taha.

„Teis ei tule mul kunagi pettuda, Gordon. See rahustab mind,“ ütles Wayand põlvedele toetudes. Ta ahmis hingeldades õhku, ajas ennast sirgu ja viipas meestele: „Viige ta minema, poisid!“

„Mis asja! Kuhu te lasete mind viia?“

„See on veel kõige väiksem asi,“ vastas Wayand, käed puusas. „Te tungisite kallale ametiisikule, sündmuspaigale tunnistajateks kutsutud ja siin tunnistajatena viibivad detektiivid võtavad teid nüüd vahi alla.“

„Ametiisikule?“ kergitas Gordon kulme. „Mis ajast teiesugusel sitakotil amet on?“

„Oi-oi-oi!“ vangutas Wayand pead. „Praegu pole need ajad, kui oleks soovitav Ungari Kuninglikust Politseist rääkides niisuguseid sõnu kasutada. Sitakoti amet? Kas kuulsite, poisid?“ vaatas ta kahe juhmi näoga habetunud tüübi poole. „Viige ta autosse!“

Gordon punnis kõvasti vastu. Ta oli liiga raske selleks, et teda lihtsalt niisama autosse tõsta või lükata. Kaks politseinikku vaatasid nõutult Wayandile otsa, see pistis käe taskusse, tõmbas välja oma ametimärgi ja töötõendi ning hoidis neid Gordoni näo ees.

„Noh, Zsigmond, nagu te näete, olete kallale tunginud võimuesindajale ja see on tänapäeval raske kuritegu. Kui palju see Kispesti kõrtsmikutõbras saigi, kes mulle eelmine kord kolki andis?“

Üks meestest vastas pärast mõningat järelemõtlemist: „Kolm aastat neli kuud pogrit!“

„Teie võite rahulikult sama paljuga arvestada,“ irvitas Wayand. „Viige ta ära autosse!“

Gordon oli sunnitud laskma end auto juurde talutada. Ta suruti musta Fiati tagaistmele, kott visati tema kõrvale ning üks meestest hoidis Wayandile ust lahti. Detektiiv sättis end istuma, pani kaabu põlvedele ja ohkas sügavalt.

„Teate mis?“ vaatas Gordon talle otsa, „politsei peab tõesti üks prügimägi olema, kui nad teid sinna tööle võtsid.“

„Ei taha kuidagi järele jätta, mis?“ vangutas Wayand pead. „Ma olen olnud politseinik, olen olnud detektiiv, kes …“

„Kes peaaegu kõigi käest altkäemaksu võttis ja keda isegi tema oma vend ei suutnud sule sappa saamisest päästa,“ teatas Gordon. „Või pigem ei tahtnud päästa.“

„Sa kuradi tõbras, raisk!“ röögatas Wayand ja tõmbas revolvri välja. „Kuidas sa detektiiviga räägid!? Sa igavene raisk, sa kuradi sitane inglaste sabarakk!“

Gordon tõstis pärast lühikest arupidamist enesekaitseks käed. Paistis, et ta oli teinud vea. Teda tahtlikult lööma provotseerinud Wayand ei talunud solvamist. Detektiivi pilku nähes mõistis Gordon, et asi oli veel hullem, kui ta arvas. Wayand eemaldas revolvrilt kaitseriivi ja tõmbas kuuli rauda. Gordon ei kartnud eriti, et teine tulistab. Seda oleks ta võinud teha juba lennujaamas. Revolvri tõmbas Wayand välja viha pärast, selleks et Waltheriga oma sõnadele kaalu anda.

Parklas seisid reas jäälilledes akendega autod, üleval, lennujaamaesisel platvormil parkis masin, mille mootor käis – ilmselt ootas üks takso reisijaid. Kell oli neli läbi, hakkas juba hämarduma. Taevaserval kuhjus lumepilvi, lennuvälja ees olevat põldu katsid jää ja värskelt sadanud lumi. Taevas oli üleni hall, kõikvõimalikes halli varjundites, nii kaugele, kui silm ulatus. Oli võimatu öelda, kus lõppes taevas ja kust algas maa.

Wayand pani revolvri põlve peale, aga hoidis nimetissõrme endiselt päästikul ja revolvritoru Gordoni poole suunatuna. Vasaku käega koukis ta taskust peenikese sigari, torkas suhu, süütas bensiinitoitega tulemasina abil põlema ja puhus Gordonile näkku suitsu, millest räigema haisuga asju oli ta oma elu jooksul vähe kohanud.

„Asi on ju selge,“ hakkas Wayand maheda häälega rääkima. „Ma ei laskuks üksikasjadesse, niipaljukest on teil ehk endal aru peas, et aru saada, millise supi sisse te olete sattunud.“

Gordon ei lausunud sõnagi.

„Te viisite eile Berliini ühe paki, mille kindralmajor Ujszászy oli teie kätte usaldanud.

Gordon vaatas detektiivile otsa näoilmel, millest ei olnud võimalik midagi välja lugeda.

„Mis seal pakis oli?“ uuris Wayand ja rehmas siis: „Esiteks, te ei tea, sest Ujszászy ei öelnud seda teile. Teiseks, te ei tea, sest te ei teinud pakki lahti. Kolmandaks, te tegite paki lahti, aga ei taha seda mulle öelda.“ Ta tõstis käe nagu kehv komöödianäitleja: „Ei! Ärge vastake mulle, ma ei taha kuulda teie valesid!“

Gordon ootas. Ta aimas, kuhu nad viimaks välja jõuavad, ja murdis pead, kuidas vabaneda lõksust, mida Wayand talle nii osavasti üles seab.

„Me oleme kindlad, et Ujszászyl on kavas anda teile veel sarnaseid ülesandeid.“

„Me?“ küsis Gordon. „Kes meie?“

Wayand naeratas põgusalt: „Mina ja minu sõbrad. Sest meie armastame oma isamaad. Meile on tähtis see, mis tulevikus juhtuma hakkab. Meie oleme tõelised patrioodid. Meie peame silmas Ungari huvisid.“

„Sellega, et teenite sakslasi?“

„Just!“ noogutas Wayand ja Gordon nägi, et see mees ei lase end rohkem provotseerida. Ta vist ei märganudki sõnade taga peituvat pilget ja põlgust. Igatahes otsustas Gordon nüüd suu kinni pidada ja kuulata, kuhu teine oma jutuga tüürib.

„Me tahame teada, milliseid dokumente te Ujszászy käest saate,“ rääkis detektiiv edasi. „Vastutasuks saaksin ma silma ametiisiku ründamise asjus kinni pigistada. Ajutiselt.“

Gordon kergitas kulmu. Korraks hakkas tal sees keerama. Ta oli Õhtulehe ja ajalehe Ungari Rahvas kaastöölisena käinud vanglates ja arestimajades reportaaže kirjutamas. Kui vaja, läheb ta vanglasse. Kui vaja ei ole, siis pigem ei lähe.

Wayand oleks nagu sellist reaktsiooni oodanudki. Gordonil oli üsna ükskõik, kas detektiiv blufib või mitte, ta oli huvitatud sellest, millised kaardid teine lagedale laob. Ta kehitas õlgu ja vaatas Wayandile väljakutsuvalt otsa.

„Nooo, ma ju teaaaaadsin!“ ilmus detektiivi näole kiskjalik irve. „Ma teadsin, et teile sellest ei piisa. Teised arvasid, et minu ründamisest on küll, aga mina ütlesin kohe, et nii lihtsalt see ei lähe, et teile on tarvis …“

„Kui kaua te kavatsete mulle mesijuttu ajada?“ küsis Gordon pahaselt.

Wayand plaksutas lapselikult lõkerdades käsi. „Küll on tore, et te seda ütlesite! Mesijuttu! Nii armas!“ Ta hakkas ümisema laulu „Mis saab küll minust, kui jätad mind sa“. „Kas te teate, mida inglased Saksa spioonidega teevad?“ lõpetas ta korraga laulmise.

Gordon raputas pead, ehkki oli üht-teist kuulnud. Lausa mitmest allikast. Vähesed teadsid, Inglise salaluure ei lasknud seda suure kella külge panna. Jah, ta teadis, mida inglased Saksa spioonidega teevad.

„Kui spioon ei ole nõus topeltagendiks hakkama, kui teda ei suudeta panna sakslastele desinformatsiooni ette söötma, siis tehakse ta pikema jututa vagaseks.“

„Mis te räägite,“ kostis Gordon.

„Tore, mis? Need teie inglismannid!“ sülitas Wayand põrandale. „Need löövad maha igaühe, keda natukenegi spioneerimises kahtlustavad. Seesuguseid olevat seal juba nii palju, et neid on lihtsam maha koksata kui desinformaatoriks koolitada. Churchill ise olla sellise käsu andnud.“

Gordon vaikis. Ta teadis, kuhu detektiiv välja tahab jõuda, ja murdis nüüd pead, millised on tema võimalused.

Detektiiv litsus koni laiaks. „See teie väikene tipsi, see Krisztina. Krisztina Eckhardt, eks?“ küsis ta ja rehmas siis käega. „Te ei pea vastama. Ühesõnaga, Krisztina on švaab, Transilvaania švaab, räägib puhast saksa keelt. Noh, kuidas see kõlabki: „Christine Eckhardt“? Oi, kui saksapärane, kas pole!?“ Wayand ohkas rahulolevalt. „Mul on teile üks palve,“ vaatas ta Gordonile otsa. „Küsige minult, mis see meile maksma läheks, kui me informeeriksime Inglise ametivõime kaudsete, kuid usaldusväärsete kanalite kaudu sellest, et Christine Eckhardt on SD kaastööline. Saksa julgeolekuteenistuse, Ausland-SD töötaja.“ Wayand lausa röökis: „Küsige minult, kurat võtaks!“

„See ei maksaks teile midagi,“ vastas Gordon.

„Just, täpselt! See ei läheks meile mitte kui midagi maksma! No ega me muidugi tea, mida inglased temaga teevad. Kui nad teda maha ei löö, siis üks mis kindel – sealsed vanglad on ühed üpris ilged urkad.“ Wayand nõjatus rahulolevalt autoistme seljatoele. „Ja kõik see ootab Fräulain Eckhardtit ees ka siis, kui teie meie jutuajamisest peaksite kellelegi kõssama. Iseäranis sellele kahepalgelisele Ujszászyle. Ärge te lootkegi, et meie sellest teada ei saa! Meie ees ei ole Ujszászyl ega isegi mitte peaministril mingeid saladusi. Küll meie juba teame, mida need kaks meisterdavad,“ mühatas Wayand. „Separaatrahu inglaste ja ameeriklastega!“ hakkas ta naerma. „No palun väga! Meie rahval on kordki ajaloo jooksul võimalik olla võitjate poolel!“ Gordon püsis vakka. Peamiselt seepärast, et teda tegi rahutuks detektiivi ettearvamatus. Walther 38 lebas tal ikka veel põlvel, sõrm päästikul. Wayand jõllitas Gordonit pikalt ja põhjalikult. Siis lükkas ta Fiati ukse pärani. „Ma olen lõpetanud!“

Seepeale ronis üks politseinikest autost välja, tõmbas Gordoni-poolse ukse lahti, haaras tal käsivarrest ja tiris masinast välja. Võttis siis tagaistmelt tema koti ja virutas sulaveelompi, mille pealispind oli kergelt jäätuma hakanud. Politseinik istus tagasi auto esiistmele. Mootor hakkas mürisema, Gordon kuulis, kuidas politseinik gaasi annab. Äkitselt tegi Wayand autoukse lahti. „Teid ja teie inglismanne!“ sülitas ta Gordonile kinga peale. „Mis te arvate, kellelt Führer selle koonduslaagrite mõtte sai? Teie kuradi inglaste käest! Kui palju buure seal maha kärvaski? Noh, öelge seda mulle, öelge!“ kisendas ta ja lisas siis vaikselt, enda ette: „Mitte et neist kuidagi kahju oleks.“

„Tulevad valged jõulud,“ pomises Gordon. „Küll nad tulevad.“

Gordon õngitses lombist oma koti ja kõmpis ülemisele platvormile, kus oli alati ootamas mõni takso.

Taksopeatuses seisis üks logu Renault. Suvekuudel võis see olla tumesinist värvi, praegu oli aga porikarva must. Gordon tõmbas autoukse lahti, viskas oma koti tagaistmele, istus ise sinna kõrvale ja raputas sohvrit õlast.

„Kuhu käsite?“ nõksatas paks mees ärkvele. Gordon ütles aadressi. Mees lükkas õlgadelt hobuseteki, mille sisse ta end külma kaitseks oli mässinud, tegi autoukse lahti ja Gordon kuulis, kuidas ta väsinult vanduma hakkab. Sohver lontsis auto ette, sättis vända paika, keerutas seda paar korda, kuni mootor turtsatas, istus siis tagasi autosse ja ütles pigem iseendale kui Gordonile: „See igavene kole külm, seda ei jaksa enam välja kannatada. Kuhu minek?“

„Kisfaludy tänavale.“

„Sinna Üllői tee kanti või?“

„Kas te teate mõnda teist Kisfaludy tänavat?“

„Pestszenterzsébetis on ka üks,“ teadis sohver.

„Pöörake ringi!“ ütles Gordon. Paks mees klammerdus kõvemini rooli külge ja pöördus ähkides taha vaatama.

„Kas ma näen sedamoodi välja, nagu läheksin Pestszenterzsébeti?“

„Ei, vabandage väga, teie näete sedamoodi välja, nagu läheksite Józsefvárosisse.“

Takso pööras Józsefi bulvarilt Harmincketteseki väljakule, sealt uuesti paremale ja sõitis siis Kisfaludy tänavasse. Gordonile ei meeldinud see kant, ehkki ta hakkas tasapisi harjuma nende kitsaste, klaustrofoobiat tekitavate tänavate, kõrgete majade ja kitsukeste siseõuedega, kuhu vaid vahel harva sattus paistma natukene päikest. Ta pidi endale pidevalt meelde tuletama, et on kesklinnas, Nagykörúti bulvarilt ainult mõne sammu kaugusel ja kui natukene kiiremini astuda, siis jõuab veerand tunniga Rákóczi teele.

Üürimajad seisid siin tihedalt, otsekui õlg õla kõrval reas. Maja number 14 sissepääs meenutas tunnelisuud, paremat kätt jäid postkastid, vasakul rippusid seinale kinnitatud kuulutused ja päevakajalised teadaanded. Gordon ei hakanud neid lähemalt uurima, ta teadis niigi, mis seal kirjas on – kes vastutab õhurünnaku korral elanike evakueerimise eest, kuhu tuleb pöörduda, kui kahtlustad kedagi spionaažis, mida antakse talongide eest, kuidas parasjagu tuleb juutidega ringi käia ja muu taoline. Temalegi jagati toidutalonge, aga tavaliselt andis ta need kojamehele. Kocsis tänas teda alati taevani, kokutas nii, et ei saanud sõnagi suust. Gordon oli harva kodus. Ta kas tormas linna mööda ringi või tegi Reutersile mõnest naaberriigist reportaaži.

Tunnelit meenutava koridori lõpus avanes pikk kitsas siseõu, kuhu päike paistis suvel vaevu-vaevu ja talvel üldse mitte. Nii ei olnud selle viiekorruselise hoovimaja õuel muud peale kahe katkise vaibakloppimisraami ja ühe kärbatanud äädikapuu. Maja ja majaelanikud olid vaesed, aga väärikad. Seintelt kukkus krohvi ja katuselt pudenes kive, ent kõikjal valitses puhtus. Trepikotta astudes lõi ninna raguusupi lõhn. Perenaised vahetasid retsepte, mida ja kuidas eimillestki keeta. Jahu, rasva ja paprikat oli ikka jaksu osta, kui veel kartuleid või makarone leidus, söödi kõht kõvasti täis. Ühest munast sai keeta supi neljale ja korvitäiest oblikatest tehti kahe päeva söögid tervele perele.

Gordon läks neljandale korrusele, kõndis rõdukoridori lõppu ja jäi kõige tagumise ukse ette seisma. Ta lasi kella. Uks avanes praokile ja sealt piilus üks pruun lapsesilm. Gordon ajas selja sirgu, võttis kaabu peast ja teatas ametliku häälega: „Ma tulin preili Emmat vaatama. Vabandage, kas väikene preili on kodus?“ Nüüd paistis uksepraost kaks pruuni silma.

„Kas tulite tühjade kätega?“ küsiti Gordonilt.

„Mis te nüüd! Niisugune asi ei tuleks mulle mõttessegi! Mul on preilile kingitus.“

„Tõsi või?“ lükkas seitsmeaastane tüdruk ukse pärani lahti. Gordon kükitas maha, laps jooksis tema juurde ja krahmas tal kaela ümbert kinni.

„Hei, sina, sa kägistad mu ära!“ naeris Gordon. „Kuidas sa selle kingituse kätte saad?“

„Otsin ise üles!“

„Aga ma peitsin selle hästi ära.“

„Kas väga hästi?“ uuris tüdruk tõsise näoga.

„Kohe väga-väga hästi,“ noogutas Gordon pead. Ta tõusis püsti, tüdruk aga lipsas sisse tagasi ja jooksis kisades tuppa: „Papa! Onu Zsigmond on siin! Tal on kingitus ka! Papa!“

Gordon astus korterisse ja pani ukse selja taga kinni. Esikusse jõudes oli mõnusalt soe. Õnneks ei pidanud Vladimir Gellért puude ja söe pealt kokku hoidma. Palgast kõrvale panemiseks tal raha üle ei jäänud, aga kehvasti nad ka ei elanud. Ungari Kuninglik Politsei püüdis oma töötajate eest hoolt kanda nii hästi kui võimalik. Ka Gellértile oli juba moodsamat, gaasiküttega korterit pakutud, aga tema oli ikka ära öelnud, ehkki talle ahju kütta ei meeldinud. Nad ei kolinud siit minema Emma pärast.

„Zsigmond!“ tõusis Gellért ahju kõrvalt istumast. Pruunidest ahjukividest lausa õhkas kuuma. „Kas tunned? Tammepuu!“ ütles Gellért. „Annab täiesti teistsugust sooja kui akaatsia. Mul õnnestus osta kaks sülda, külma ilmaga kütangi nendega.“

„Kohe tulen!“ hüüdis teisest toast elevil väike tüdruk, kelle kohta Gordon ütles juba ammu, et temast saab veel mannekeen. Kleenuke plika, seljas ilus volditud seelik ja valge pluus, juuksed hobusesabasse seotud, tedretähnilises näos säravad rohekaspruunid silmad. Ta teadis ise ka, et on kenakene, aga ei hoolinud sellest üldse. Teda ei huvitanud nukud, nukunõud ega lauamängud, ei riided ega mänguõmblusmasinad, ei huulepulgad ega põsepuna – mitte miski peale rongide.

Korteris oli kolm tuba. Magamistuba oli ühtlasi Gellérti töötuba, elutoas olid ahi, tugitoolid ja diivan, siit pääses ka rõdule, lastetuba oli aga õigupoolest üksainus suur mänguraudtee, see lookles oma alusel kõikjal nagu ronitaim, kääneldes ümber Emma voodi, laua ja kapi. Mänguraudtee juures oli kõik nagu päris, seal olid mäed ja orud, sillad ja rippsillad, remondi- ja värvimistöökojad, pöörangud, tunnelid, veduridepood ja lugematul arvul raudteejaamu. Gellért oleks hea meelega gaasiküttega korterisse kolinud, aga ta teadis, et seda raudteed ei ole võimalik niisama lihtsalt laiali lammutada. See jääb siia korterisse, mujal tuleks uus ehitada, aga sellest ei olnud Gellért eriti vaimustatud. Tal oli niigi tegemist, et asendada Irmat, oma abikaasat, kes ei näinudki nende kauaoodatud lapse kolmandat sünnipäeva, vaid läks enne seda ühe haruldase südamehaiguse tõttu hauda. Sestpeale oli Gellért Emmat üksinda kasvatanud. Lapsehoidja Piroska käis neil siiani abis, tegi süüa, pesi pesu, paikas riideid ja koristas. Ta hoolitses Gellérti ja tüdruku eest, kes oli nõus ainult koos oma isaga, mitte kellegi teisega mänguraudteel rongidega mängima. Kui teised isad käisid lastega pargis, kelgutamas ja loomaaias, siis Gellért tõttas pärast tööd otsejoones koju. Kooli saatis tüdruku Piroska, tema läks lapsele ka pärast tunde järele ning oli tüdruku juures, kuni Gellért töölt saabus. Siis askeldasid isa ja tütar üheskoos mänguraudteega, kuhu Emma iga päev midagi uut juurde lisas – kord ehitas alajaama, siis pani raudtee äärde sööma lehma, seejärel aga värvis ühe jaamahoone katuse teist värvi.

Gordon läks esikusse, tõmbas palitu seljast ja riputas nagisse. Siis võttis ta oma koti ja pöördus elutuppa tagasi. Gellért mässas köögis, Gordon ei tahtnud teda segada, detektiiv häbenes hirmsasti, et on majapidamises nõnda saamatu. Emma toimetas midagi suure kolinaga oma toas. Gordon astus ahju juurde ja viskas koti ahju otsa. Ahi oli nii kuum, et kott on varsti täiesti kuiv. Ta istus diivanile ja ootas. Talle ja Krisztinale meeldis Gellértil külas käia, kui nad parasjagu Ungaris juhtusid olema. Pealt kuuekümnene detektiiv kohtles neid nagu oma pereliikmeid. Ja Emmat armastasid nad mõlemad väga. Gordon algul küll võõrastas pisut tüdruku rongimaaniat, aga peagi hakkas see talle endalegi külge.

„Mis sa mulle tõid?“ kargas Emma korraga tema nina alla.

„Kas ma ütlesin, et tõin midagi?“ küsis Gordon puiklevalt.

„Jaajajaajajaa!“

Gordon ei hakanud enam pikemalt venitama, pistis käe pintsakutaskusse ja võttis välja väikese punavalge karbi, mida nähes tüdruk põnevusest käe suu peale surus.

„Kas see on …“ sosistas ta, silmad suured.

Gordon noogutas. „Jah, on küll. Üks Märklini vedur.“

Emma naelutas oma rohekaspruunide silmade pilgu karbile. Ta ei näinud peale selle karbi enam midagi muud.

„Lokomotiiv SLR 700,“ sirutas Gordon käe välja. Tüdruk krahmas kingituse oma kätte ja sekundi murdosa pärast paistis veel ainult tema hobusesaba, mis sealsamas lastetoa ukse taha kadus.

„Mis sa talle tõid?“ küsis Gellért köögist.

„Ühe veduri.“

„Hellitad ta ära.“

„No keda siis veel!“ vaatas Gordon Gellértile otsa.

Detektiiv kandis valget päevasärki, mis oli tihedalt pingul ümber tema sitke keha, aga püksid olid nii laiad, et oleksid ilma püksirihmata rebadele vajunud. Juuksed olid aastatega üha hõredamaks jäänud, ta kammis pikemaid salke üle pea. Nägu oli kõhetu, pruunide silmade ümber tumedad varjud. Oli näha, et tal on üha raskem hakkama saada survega, mille all temasugused vanakooli detektiivinspektorid praegu politseis töötasid. Gellérti meelest olid asjad õige halvaks läinud, sest kui veel umbes kümme aastat tagasi tuli kinni nabida nurjatuid mõrtsukaid, kes tapsid armuasjade, raha või kadeduse pärast, siis nüüd tuli taga ajada kibestunud inimeseloomi, kes lõid üksteist maha seepärast, et ei suutnud taluda kõikjal valitsevat hirmu ja õudust. Mida uurimisväärset on selles, kui keegi on kellegi tapnud kotitäie kartulite pärast? Mida on seal uurida, kui tapja valab kahetsuspisaraid sündmuskohal oma ohvri kõrval? Kuidas lahendada juhtumit, kus joodikust perepea on mõnes äärelinna kõrtsis oma viimased fillerid solgitud veini peale kulutanud ja naine haarab meeleheites noa, sest mees kehitab kõige peale ainult õlgu? Mitte et Gellért oleks neid endisaja põhjalikult kavandatud ja osavalt peidetud jälgedega mõrvajuhtumeid kuidagi taga igatsenud. Siiski oli tal tunne – ja ta oli seda mitu korda ka Gordonile ütelnud –, et ta ei jahi enam mitte kurjust, vaid suurt vaesust ja viletsust. Nagu Gordon, ei uskunud ka Gellért politseiametnike hulgas üha enam levinud seisukohta, et sõja võidavad sakslased, kes hiljem mäletavad täpipealt, kelle poolt ungarlased olid. Ta ei jõudnud ära oodata, et tema tööpäev Ferenc Józsefi väljaku politseimajas viimaks lõppeks ja ta saaks süveneda väikeste vedurite ja vagunite süütusse maailma koos Emmaga, kes suutis peast ette vuristada kõigi rongimudelite nimed.

„Mis sinu kotiga juhtus?“ vaatas Gellért üles ahju otsa.

„Kas sa teadsid, et Wayand töötab nüüd politseis?“

Gellért kergitas kulme.

„Muidugi ma tean. Ta on Péter Haini alluv.“

„Ma ei mõtle mitte seda Wayandit, vaid tema nooremat venda.“

„Mis asja!?“ hüüatas detektiiv.

„Sa kuulsid õigesti, Vladimir, Tibor Wayand on jälle politseis tööl.“

„See küll midagi head ei tähenda,“ vangutas Gellért pead.

„No kuula siis,“ pööras Gordon ennast tema poole, „laupäeva hommikul …“

„Oota,“ tõstis Gellért käe, „lähme teeme rõdu peal suitsu.“ Ta astus Emma toa juurde, kiikas ukse vahelt sisse, kõndis siis esikusse ja tõmbas selga pruuni talvemantli, ulatas varnast ka Gordonile palitu ning nad astusid koos rõdule.

Nad toetusid rõdurinnatisele, süütasid sigaretid ja vaatasid, kuidas lumi Gordoni jutu edenedes halli inimtühja tänava üleni kinni kattis.

„Noodid?“ vaatas detektiiv Gordonile otsa. „Noodid?“

„„Tulevad valged jõulud“,“ vastas Gordon ning lisas kohe: „Ära nüüd ütle, et küll Vali Rácz laulab seda ilusasti!“ Ta rääkis edasi ja kui oli lõpetanud, siis lausa värises – õues oli nii külm.

„Mis plaan Ujszászyl sellega sinu arust on?“

Gordon laiutas nõutult käsi. „Ma ei tea,“ vastas ta. „Olen selle üle üsna palju pead murdnud, aga ma ei tea. Kindlasti saatis ta need noodid teadlikult. Kas see pidi olema mingisugune proov? Mida ta järele tahtis proovida? Et kui palju mind võib usaldada? Et kas ma teen ümbriku lahti? Et kas ma viin selle kohale?“

„Arvata võib,“ noogutas Gellért. „Samas oleks huvitav teada, kuidas Wayand lennuväljale sattus. Kas lennukid käivad nüüd tõesti nii harva?“

„Nii palju kui mina olen kuulnud, siis kaks lendu päevas Berliini ja see on enam-vähem kõik. Võib-olla ka Viini, vahest Pariisi ja mõned korrad nädalas Transilvaaniasse,“ vastas Gordon. „Mis sa arvad, kas Ujszászy ise saatis mulle selle Wayandi kaela? Miks ta veel seda oleks pidanud tegema?“

Gellért kehitas õlgu: „Ma ütleksin, et sa pead seda tema enda käest küsima, aga vaevalt sul selleks võimalus avaneb. See Wayand on küll halb uudis,“ vangutas ta pead. „Tema vend ja Péter Hain …“ jättis ta lause lõpetamata.

„Teevad detektiividele häbi?“

„Mis neist detektiividest!“ ühmas Gellért. „Käivad jutud, et kui sakslased sisse tulevad, siis saab Péter Hainist Ungari Gestapo pealik.“

„Ungari Gestapo? Seda ma ei …“

Gellért küsis vahele: „Sina olid juulikuus Berliinis, eks?“

Gordon noogutas. Reutersi korrespondendina oli ta olnud üks neist tuhande viiesajast inimesest, kes tähistasid Horthy sünnipäeva UFA palee pidulikult dekoreeritud saalis.

„Saal oli täis SSi ja Gestapo mundreid. Haakristid iga seina peal. Seda juba niisama lihtsalt ei unusta. Aga Horthy kohta räägitakse, et talle natsid ei meeldi.“

„Mitte Horthys ei ole praegu asi. Hea oleks, kui see nii oleks,“ kustutas Gellért koni vasest tuhatoosi.