Читать книгу Ime Andides - Vince Rause - Страница 4

Oli reede, kolmeteistkümnes oktoober. Me viskasime selle üle nalja – lennata üle Andide säärasel õnnetusttooval päeval –, kuid noored mehed naljatavadki neil teemadel nii vabalt. Meie lend oli alguse saanud eelmisel päeval Montevideost, minu kodulinnast, sihtpunktiks Tšiili linn Santiago. See oli tšarterlend Fairchildi kahemootorilises turbopropelleritega lennukis, mis vedas minu ragbimeeskonda – Old Christiansi ragbiklubi – sõprusmängule ühe Tšiili parima meeskonna vastu. Pardal oli nelikümmend viis inimest, kaasa arvatud neli lennumeeskonna liiget – piloot, kaaspiloot, mehaanik ja stjuuard. Suurem osa reisijatest oli mu meeskonnakaaslased, kuid samuti olid meiega kaasas sõbrad, perekonnaliikmed ja teised meeskonna toetajad, kaasa arvatud mu ema Eugenia ja mu noorem õde Susy, kes istusid minust üle vahekäigu üks rida eespool. Esialgne teekond, mis oleks võtnud umbes kolm ja pool tundi, pidi kulgema otse Santiagosse. Ent kui olime juba paar tundi lennanud, sundisid teadaanded halbadest ilmaoludest mägedes Fairchildi pilooti Julio Ferradast maanduma vanas Hispaania koloniaalajastu linnas Mendozas, mis asub Andide jalamist ida pool.

Maandusime Mendozas lõuna paiku, lootes, et saame paari tunni pärast taas õhku tõusta. Kuid ilmateade polnud eriti julgustav ja peagi sai selgeks, et peame ööseks sinna jääma. Kellelegi ei meeldinud, et peame ühe päeva oma reisist ära raiskama, kuid Mendoza oli võluv paik, seega otsustasime seal viibitud ajast viimast võtta. Mõned poisid lõid aega surnuks Mendoza laiade puiesteede kohvikutes või tutvusid linna ajaloolistes piirkondades vaatamisväärsustega. Mina veetsin pärastlõuna koos sõpradega linnast väljas autode võidusõitu vaadates. Õhtul läksime kinno, samal ajal kui mõned teised läksid tantsima Argentina tüdrukutega, kellega olid varem kohtunud. Ema ja Susy veetsid aega Mendoza omapärastes suveniiripoodides, ostes kingitusi Tšiili sõpradele ja suveniire kodustele. Ema oli eriti rahul, et leidis ühest väikesest butiigist paari pisikesi punaseid lapsekingi, mis tema arvates oli suurepärane kingitus mu õe Graciela väikesele pojale.

Enamik meist magas järgmisel hommikul kaua ja kui me ärkasime, kibelesime juba lahkuma, kuid lennuki väljumise kohta ei olnud endiselt mitte mingisugust infot, seega läksime laiali, et veel pisut Mendozat kogeda. Viimaks saime sõna, et peame täpselt kella üheks lennujaama kogunema, kuid kohale jõudes avastasime, et Ferradas ja tema kaaspiloot Dante Lagurara ei olnud veel otsustanud, kas me saame õhku tõusta või mitte. Me reageerisime sellisele uudisele pettumuse ja vihaga, kuid keegi meist ei mõistnud, kui raske otsuse ees piloodid seisid. Hommikune ilmateade oli hoiatanud meie lennuteele jääva turbulentsi eest, kuid pärast seda, kui Ferradas oli vestelnud ühe äsja Santiagost kohale jõudnud kaubalennuki piloodiga, oli ta kindel, et Fairchild suudab ilmale vaatamata turvaliselt lennata. Suurem mure oli kellaaeg. Juba oli käes varajane pärastlõuna. Ajaks, kui kõik reisijad pardale jõuavad ja lennujaama ametnikega kõik vajalikud asjad aetud saavad, oleks kell juba kõvasti rohkem kui kaks. Pärastlõunal aga tõuseb Andide jalamilt ülespoole soe õhumass, mis kohtub lumepiirist kõrgemal jääkülma õhuga ning muudab atmosfääri mägede kohal reetlikult ebastabiilseks. Meie piloodid teadsid, et see on üle Andide lendamiseks kõige ohtlikum aeg. Mitte kuidagi polnud võimalik ette ennustada, kus õhukeerised tekkida võiksid, aga kui need meid kätte saaksid, siis pillutaksid need meie lennukit sinna ja tänna nagu puulehekest.

Samas ei saanud me ka Mendozasse jääda. Meie lennuk oli Fairchild F-227, mille olime laenanud Uruguay õhujõududelt. Argentina seadused keelasid võõral sõjalennukil viibida Argentina pinnal kauem kui kakskümmend neli tundi. Kuna aeg hakkas läbi saama, pidid Ferradas ja Lagurara kiirelt vastu võtma otsuse: kas startida Santiago suunas ja astuda julgelt vastu pärastlõunasele taevale või viia Fairchild tagasi Montevideosse ja tõmmata meie puhkusele kriips peale.

Kuni piloodid valikuvõimalusi kaalusid, muutusime meie aina kärsitumaks. Olime oma Tšiili-reisist juba ühe päeva kaotanud ning meid ärritas mõte sellest, et võiksime kaotada veel mõne. Olime julged noored mehed, kartmatud ja ennast täis, ning meile tegi viha, et meie puhkus libiseb käest selle pärast, mis meile paistis nagu pilootide argus. Me ei hoidnud oma tundeid vaka all. Kui piloote lennujaamas nägime, saatsime nende suunas teele pilkeid ja vilesid. Nokkisime nende kallal ja seadsime kahtluse alla nende pädevuse. „Me palkasime teid selleks, et te meid Tšiilisse viiks,” hüüdis keegi, „ja me tahame, et te seda ka teeks!” Pole võimalik öelda, kas meie käitumine mõjutas nende otsust või mitte – paistis, et rahutuks muutis see nad küll –, kuid lõpuks, pärast viimast konsultatsiooni Laguraraga, heitis Ferradas pilgu kannatamatult vastust ootavale rahvahulgale ning teatas, et lendame Santiagosse. Võtsime selle uudise vastu lärmakalt juubeldades.

Viimaks väljus Fairchild Mendoza lennujaamast kohaliku aja järgi kaheksateist minutit kaks läbi. Kõrgust võttes pööras lennuk järsult vasakule ja peagi sõitsime lõunasse, meist paremal, läänepoolsel silmapiiril kõrgumas Argentina Andid.

Lennuki parempoolsetest akendest imetlesin ma mägesid, mis sööstsid meie alla jäävast kuivast platoost üles nagu must miraaž, nii kõledad ja suursugused, nii hämmastavalt avarad ja hiiglaslikud, et juba ainuüksi nende nägemine pani mu südame pekslema. Hiiglaslikku lainetavasse, kilomeetritena laiuvasse aluskivimisse juurdununa sööstsid nende mustad harjad tasandikelt kõrgustesse, üks tipp teise kõrval, moodustades justkui tohutu linnusemüüri. Ma ei olnud poeetiliste kalduvustega noormees, kuid selles, kuidas need mäed liikumatult omal kohal seisid, tundus olevat mingisugune ähvardus ning oli võimatu mitte mõelda neist kui millestki elavast, kel on oma mõistus ja süda ning juurdlev teadvus. Pole siis ime, et vanaaja inimesed pidasid neid mägesid pühapaigaks, taeva lävepakuks ja jumalate elupaigaks.

Uruguay on väga lage maa ja minu teadmised – nagu ka paljudel mu sõpradel selles lennukis – Andidest või ükskõik millistest mägedest olid piiratud sellega, mida olin raamatutest lugenud. Koolis õppisime, et Andid on maailma kõige pikem mäestik, mis ulatub Lõuna-Ameerikas põhja pool asuvast Venezuelast kuni mandri lõunapoolseima tipuni Tulemaa saartel. Teadsin ka seda, et Andid on kõrguselt teine mäeahelik planeedil: keskmise kõrguse järgi maapinnast on sellest kõrgem vaid Himaalaja.

Ma olin kuulnud, et inimesed rääkisid Andidest kui ühest Maa suurimast geoloogilisest imest, ning vaade lennukiaknast pani mind sügavalt mõistma, mida selle all mõeldi. Põhjas, lõunas ja läänes laiusid mäed nii kaugele, kui silm seletas, ning kuigi nad olid kilomeetrite kaugusel, lasid nende kõrgus ja mass neil ületamatutena paista. Õigupoolest – mis meisse puutus, siis seda nad olidki. Meie sihtkoht Santiago asus Mendozast peaaegu otse läänes, kuid see Andide piirkond, mis neid kaht linna lahutab, on üks mäeaheliku kõige kõrgemaid ja sellesse kuuluvad mõned maailma kõrgeimad mäed. Kusagil seal oli näiteks Aconcagua, kõrgeim mägi läänepoolkeral ja üks seitsmest kõige kõrgemast meie planeedil. Oma 6961 meetri kõrgusel asuva tipuga jääb ta Everestile alla vaid 1890 meetriga ning hiiglaslikud on ka tema naabrid, kelle hulka kuuluvad 6705 meetri kõrgune Mercedario ja 6570 meetri kõrgune Tupungato. Nende hiiglaste kõrval on ka teisi suursuguseid tippe, mille kõrgus jääb 4800 ja 6100 meetri vahele ning millele keegi selles metsikus piirkonnas pole vaevunud isegi nime andma.

Selliste tee peale jäävate tippude puhul polnud võimalustki, et Fairchild, mille maksimum lennukõrgus on 6860 meetrit, saaks hõlpsalt otse idast läände Santiagosse sõita. Selle asemel olid piloodid võtnud kursi, mis viiks meid Mendozast umbes 160 kilomeetrit lõunasse Planchóni mäekuruni – kitsa koridorini läbi mägede –, mis oli piisavalt madal, et lennuk sealt üle lennata saaks. Me lendame piki Andide idapoolseid jalameid nii, et mäed jäävad meist kogu aeg paremale, kuni jõuame mäekuruni. Seejärel pöörame läände ja sõelume mägede vahelt läbi. Lend peaks kestma umbes poolteist tundi. Peaksime enne pimeda saabumist Santiagosse jõudma.

Reisi esimesel poolel oli taevas selge ja vähem kui tunniga olime jõudnud Planchóni mäekuru vahetusse lähedusse. Ma muidugi ei teadnud selle kuru nime ega ka mingit muud lennuinfot. Kuid ma panin paratamatult tähele, et pärast kilomeetrite viisi lendamist nii, et mäed paistsid kogu aeg läänepoolsel silmapiiril, olime pööranud läände ja lendasime nüüd otse mäeaheliku südamesse. Ma istusin lennukis vasakul pool akna all ja kui ma välja vaatasin, paistis, nagu kargaks lame ilmetu maastik maast püsti, moodustaks kõigepealt järsud mäejalamid ning seejärel viskuks ülespoole ja painduks aukartust äratavateks tõeliste mägede käärudeks. Haiuimelaadsed mäeharjad kerkisid ülespoole nagu taevasse tõusvad mustad purjed. Ähvardavad tipud sööstsid kõrgustesse nagu hiiglaslikud odaotsad või murdunud kirveterad. Kitsad jäised orud lõikusid järskudesse nõlvadesse, moodustades sügavaid siuglevaid lund täis koridore, mis kuhjusid ja murdusid üksteise peale, luues metsiku, lõputu jää ja kivimite labürindi. Lõunapoolusel oli talv asendunud varakevadega, kuid Andides langesid temperatuurid endiselt alla miinus 35 kraadi ning õhk oli kuiv nagu kõrbes. Ma teadsin, et laviinid, lumetormid ja tapvad tuuleiilid olid siin mägedes tavaline nähtus ning et eelmine talv oli olnud üks kõige karmimatest dokumenteeritud talvedest, mil mõnes paigas sadas maha lausa paarisaja meetri jagu lund. Ma ei näinud mägedes mitte mingisuguseid värve, ainult tuimi musti ja halle laike. Polnud pehmust ega elu, olid ainult kivid ja lumi ja jää ning kui ma alla selle järsu metsikuse poole vaatasin, ajas mind naerma kõigi nende ülbus, kes olid kunagi arvanud, et inimesed on maa peremehed.

Aknast välja vaadates märkasin, et tekkima hakkas udu, ja seejärel tundsin õlal kellegi kätt.

„Vahetame kohad, Nando, ma tahan mägesid vaadata.”

See oli mu sõber Panchito, kes istus mu kõrval vahekäigu pool. Noogutasin ja tõusin istmelt. Kui ma kohtade vahetamiseks püsti tõusin, hüüdis keegi: „Mõtle ruttu, Nando!” ja ma pöörasin ringi just õigel hetkel, et püüda kinni ragbipall, mille keegi oli salongi tagaosast visanud. Viskasin palli edasi ja vajusin istmele. Kõik ümberringi naersid ja lobisesid, inimesed liikusid ühelt kohalt teisele, käies mööda vahekäiku edasi ja tagasi oma sõprade juures. Mõned sõbrad, nende hulgas ka mu kõige vanem amigo Guido Magri, istusid lennuki tagaosas ja mängisid kaarte lennumeeskonna liikmetega, kelle hulgas oli ka stjuuard, ent kui pall salongis ringi lendama hakkas, astus stjuuard ette ja üritas olukorda maha rahustada. „Pange pall ära,” hüüdis ta. „Rahunege maha ja istuge palun oma kohtadele!” Kuid me olime noored ragbimängijad, kes olid koos sõpradega reisil, ja me ei tahtnud maha rahuneda. Meie meeskond Montevideo Old Christians oli üks parimaid ragbimeeskondi Uruguays ja me võtsime oma tavapäraseid mänge väga tõsiselt. Kuid Tšiilis pidime me mängima kõigest sõprusmängu, mistõttu oli see reis meie jaoks tegelikult puhkus ja lennukis valitsev õhkkond näitas selgelt, et puhkus oli juba alanud.

Sõpradega koos oli tore reisida, eriti nende sõpradega. Me olime koos nii palju läbi elanud – kõik need aastad õppimist ja treenimist, südantlõhestavaid kaotusi, raskelt kätte tulnud võite. Olime üles kasvanud meeskonnakaaslastena, ammutades jõudu üksteise tugevustest, õppides üksteist pingelistes olukordades usaldama. Kuid ragbi ei olnud vorminud mitte ainult meie sõprust, see oli vorminud ka meie iseloomu ja lähendanud meid üksteisele nagu vendi.

Paljud meist Old Christiansi klubis olid tundnud üksteist rohkem kui kümme aastat, alates neist päevist, mil mängisime koolipoiste ragbit Iiri kristliku vennaskonna juhendamisel Stella Marise koolis. Kristlik vennaskond oli tulnud Uruguaysse 1950. aastate alguses grupi katoliiklike vanemate palvel, kes soovisid, et nad asutaksid Montevideosse katoliikliku erakooli. Viis iiri venda võtsid kutse vastu ning 1955. aastal lõid nad Stella Marise kolledži – 9 kuni 16 aasta vanuste poiste erakooli, mis asus Carrasco naabruskonnas, kus suurem osa õpilastest elas.

Kristliku vennaskonna jaoks oli katoliikliku hariduse esmane eesmärk kasvatada iseloomu, mitte intellekti, ning nende õpetamismeetodid rõhutasid distsipliini, kahetsust, isetust ja lugupidamist. Selleks et neid väärtusi ka klassiruumist väljaspool edendada, laitsid nad maha meie loomuliku lõunaameerikaliku kire jalgpalli vastu – see mäng õhutas nende arvates isekust ja egotismi – ning suunasid meid karmima, maalähedasema ragbimängu poole. Ragbi oli olnud iirlaste kirg juba mitu sugupõlve, kuid meie riigis oli see mäng põhimõtteliselt tundmatu. Esialgu tundus mäng meile kummaline – nii jõhker ja valus, nii palju lükkamist ja tõuklemist ning nii vähe jalgpallile omast hoogsat põnevust. Kuid kristlik vennaskond oli kindel, et omadused, mida läheb vaja selle spordiala omandamiseks, on needsamad, mida läheb vaja selleks, et elada kombekat katoliku elu – tagasihoidlikkus, püsivus, enesedistsipliin ja pühendumine teistele –, ning nad olid otsustanud, et me mängime seda spordiala ja mängime seda hästi. Ei läinud kaua aega mõistmaks, et kui kristlik vennaskond endale mingi eesmärgi seadis, siis polnud peaaegu midagi, mis oleks suutnud nende otsust muuta. Seega heitsime oma jalgpallid kõrvale ja tutvusime tihke teravatipulise seanahast palliga, mida kasutatakse ragbis.

Pikkades rasketes trennides, mis toimusid kooli taga asuvatel väljadel, hakkasid vennad nullist pihta, drillides meid mängu kõigis erinevates detailides – kuhjategemises ja tuuseldamises, rüseluses ja küljejoonelt sissevisetes ning selles, kuidas palli lüüa, sööta ja vastast maha tõmmata. Me saime teada, et ragbimängijad ei kanna kaitsmeid ega kiivreid, kuid ometi eeldati meilt agressiivset mängu ja suurt füüsilist julgust. Kuid ragbi oli midagi enamat kui toore jõu mäng, see nõudis ka head strateegiat, kiiret mõtlemist ja väledust. Eelkõige nõudis see mäng, et meeskonnakaaslastel tekiks üksteise vastu raudkindel usaldus. Meile selgitati, et kui üks meeskonnaliige kukub või pikali lükatakse, siis „saab temast muru”. Sellega tahtsid nad öelda, et vastasmeeskond võib pikali kukkunud mängija peal trampida ja tallata, nagu oleks ta muru. Ühe esimese asjana õpetati meile, kuidas käituda, kui mõnest meeskonnaliikmest saab muru. „Teist peab saama tema kaitsja. Te peate end ohverdama, et talle kaitset pakkuda. Ta peab teadma, et saab teie peale loota.”

Kristliku vennaskonna jaoks oli ragbi midagi enamat kui lihtsalt mäng – see oli sport, mis oli tõstetud moraalse distsipliiniga samale tasandile. Ning selle südames oli raudkindel uskumus, et mitte ükski teine spordiala ei õpeta nii pühendunult, kui oluline on ühise eesmärgi nimel pingutada, kannatada ja ohverdada. Nad olid nii kirglikud, et meil ei jäänud muud üle kui neid uskuda, ning kui me hakkasime mängu sügavamalt mõistma, nägime ka ise, et vendadel oli õigus.

Väga lihtsalt seletades on ragbi eesmärk saada enda kätte kontroll palli üle – tavaliselt kavalust, kiirust ja toorest jõudu kombineerides – ja seejärel, söötes seda vilunult ühelt jooksvalt meeskonnaliikmelt teisele, viia pall punkti saamiseks üle väravajoone. Ragbi võib olla mäng täis pimestavat kiirust ja vilumust, mäng täis täpseid sööte ja hiilgavaid pettemanöövreid. Kuid minu arvates peitub mängu olemus siiski jõhkras kontrollitud madinas, mida tuntakse rüseluse nime all ja mis on ragbile niivõrd iseloomulik. Rüseluses moodustavad mõlemad meeskonnad tihedalt kokku pressitud kolmerealise puntra, milles mängijad küürutavad õlg õla kõrval ja nende käed on omavahel põimunud, et moodustada tugevalt läbipõimunud inimsein. Kaks meeskonda sööstavad võitlusse ja ühe meeskonna esimene rida lööb vastaste esimese reaga õlad kokku, et moodustuks tihe suletud ring. Kohtuniku märguande peale visatakse pall ringi keskele maha ja kummagi meeskonna inimsein üritab suruda vastaseid pallist piisavalt kaugele, et üks nende enda esimese rivi mängijatest saaks lüüa palli oma meeskonnakaaslaste jalgade vahelt seina tagumisse otsa, kus ootab poolkaitsja, et pall kätte saada ja sööta see kaitsjale, kes algatab seejärel rünnaku.

Mäng rüseluse keskel on metsik – põlved löövad meelekohtadesse, küünarnukid virutavad vastu lõugu, sääred veritsevad pidevalt tugevate naastudega putsade löökidest. See on toores, raske töö, kuid kõik muutub välgukiirusel, kui poolkaitsja palli kätte saab ja algab rünnak. Esimene sööt on tõenäoliselt tagasi väledale lendavale poolkaitsjale, kes põikab tema poole suunduvate kaitseliini mängijate eest kõrvale, võites sellega aega, et temast tagapool asuvad mängijad saaksid leida väljakul vaba ala. Just sel hetkel, kui teda hakatakse pikali tõmbama, söödab lendav poolkaitsja palli tagasi keskkaitsjale, kes põikab kõrvale ühe mahatõmbaja eest, kuid komistab siis järgmise jala taha ning söödab palli ettepoole äärekaitsjale. Nüüd liigub pall kiirelt ühelt kaitsjalt teisele – äärekaitsjalt keskkaitsjale ja jälle tagasi äärekaitsjale – ning iga mängija raiub, keerleb, sööstab või surub aina edasi, enne kui mahatõmbajad ta pikali rebivad. Pallikandjaid tuuseldatakse nende teekonnal, kui pall maha kukub, moodustatakse kuhi, iga sentimeetri pärast käib võitlus, kuid siis leiab üks meie mängijatest mingi nurga, pisikese aknakese, kust paistab sisse valgust, ja viimase pingutussööstuga tormab mööda kaitseliini viimastest mängijatest ning viskub punktide saamiseks üle väravajoone. Niimoodi ongi rüseluse vaevalisest tööst saanud hiilgav tants. Ja ükski mees ei saa au enda peale võtta. Punktid skooriti sentimeeter sentimeetri haaval, kõigi individuaalsete pingutuste ühise tulemusena, ning pole vahet, kes palli lõpuks üle väravajoone kandis – au kuulub kõigile.

Minu töö rüseluses oli võtta koht sisse küürutava esimese rea taga, mu pea kiilutud nende puusade vahele, mu õlad surutud vastu nende reisi ja mu käed sirutatud üle nende selgade. Kui mäng pihta hakkas, pidin mina kogu jõust ettepoole sööstma ja üritama meie inimseina edasi lükata. Ma mäletan seda tunnet nii hästi: esialgu tundub vastasmeeskonna inimsein tohutult tugev ja võimatu nihutada. Kuid siiski surud sa jalad maapinda, üritad ummikseisus vastu pidada, ei ole nõus alla andma. Ma mäletan, kuidas lükkasin end ülima pingutuse hetkedel ettepoole, kuni jalad olid täielikult välja sirutatud, mu keha oli madalal ja maapinnaga paralleelne, surudes lootusetult vastu midagi, mis paistis olevat kaljukindel kivisein. Mõnikord tundus, nagu kestaks ummikseis igavesti, kuid kui me oma kohtadele jäime ja iga mees oma tööd tegi, andis vastupanu järele ja imekombel hakkas see liikumatu objekt aeglaselt nihkuma. Kõige tähelepanuväärsem on see, et edu saavutamise hetkel ei ole võimalik eristada iseenda pingutust kogu meeskonna pingutusest. Pole võimalik öelda, kus lõppeb sinu jõud ja algab teiste oma. Mingis mõttes pole sind eraldiseisva inimesena enam olemas. Üürikeseks hetkeks unustad sa enda olemasolu. Sinust saab osa millestki suuremast ja võimsamast, kui sa ise iial suudaksid olla. Su pingutused ja tahe kaovad meeskonna ühise tahte vahele ära ning kui see tahe on ühine ja fokuseeritud, paiskub meeskond ettepoole ja inimsein hakkab imekombel liikuma.

Minu jaoks seisneb selles ragbi olemus. Mitte ükski teine spordiala ei paku nii intensiivset isetuse ja ühise eesmärgi tunnet. Ma arvan, et sellepärast ragbimängijad igal pool maailmas tunnevadki sellist vendlustunnet ja kirge mängu vastu. Noore mehena ei osanud ma neid tundeid muidugi sõnadesse panna, kuid ma teadsin ja teadsid ka mu meeskonnakaaslased, et selles mängus oli midagi erilist, ning kristliku vennaskonna juhendamisel tekkis meis selle mängu vastu kirglik armastus, mis vormis ka meie sõprussuhteid ja elu. Kaheksa aastat mängisime kogu südamest kristliku vennaskonna jaoks – vennaskond noori ladina nimedega poisse, kes mängisid sügavate briti juurtega mängu Uruguay päikeselise taeva all ning kandsid uhkusega oma vormil erkrohelist ristikheina. Õigupoolest sai mängust meie elu nii suur osa, et kui me Stella Marise kooli kuueteistkümneaastastena ära lõpetasime, ei suutnud paljud meist taluda mõtet, et ragbimängupäevad on läbi. Meie päästjaks sai Old Christiansi klubi – ragbimeeskond, mille olid 1965. aastal moodustanud Stella Marise ragbiprogrammi endised õpilased, et anda Stella Marise ragbikatele võimalus pärast kooliaastate lõppemist edasi mängida.

Kui kristlik vennaskond alles Uruguaysse saabus, olid väga vähesed inimesed üldse kunagi ragbimatši näinud, kuid 1960. aastateks kogus mäng juba populaarsust ning Old Christiansil oli piisavalt meeskondi, kellele vastu astuda. 1965. aastal liitusime riikliku ragbiliigaga ning peagi olime kinnitanud kanda ühe riigi parima meeskonnana, võites 1968. ja 1970. aastal riiklikud meistrivõistlused. Edust julgust saanuna hakkasime planeerima mänge Argentinas ning avastasime peagi, et suudame vastu seista parimatele meeskondadele, mida sel riigil pakkuda oli. 1971. aastal reisisime Tšiilisse, kus tulime hästi toime, mängides tugevate meeskondade vastu, nende hulgas ka Tšiili rahvuslik meeskond. Reis osutus nii edukaks, et me otsustasime 1972. aastal tagasi minna. Ma olin seda reisi juba mitu kuud oodanud ja kui ma reisijate salongis ringi vaatasin, polnud kahtlustki, et mu meeskonnakaaslased tundsid sama. Me olime koos nii palju läbi elanud. Ma teadsin, et ragbimeeskonnas sõlmitud sõprused jäävad kestma terveks eluks, ja olin õnnelik, et nii paljud mu sõbrad olid koos minuga lennukis. Seal oli Coco Nicolich, üks meie lukkudest ja üks meeskonna suurimatest ja tugevamatest mängijatest. Enrique Platero, tõsine ja kindlameelne, oli tugi – üks neist tursketest kuttidest, kes aitavad rüseluses joont kindlustada. Roy Harley oli ääreründaja, kes kasutas oma kiirust selleks, et mahatõmbajate eest kõrvale põigelda ja jätta nad tühja õhku haarama. Roberto Canessa oli ääremängija ning üks meeskonna kõige tugevamatest ja vastupidavamatest. Arturo Nogueira oli lendav poolkaitsja, heade pikkade söötude tegija ja meeskonna parim lööja. Antonio Vizintínile võis juba peale vaadates öelda, et oma laia selja ja jämeda kaelaga on ta üks esimese rivi ründajatest, kellele langeb rüseluses kõige suurem raskus. Gustavo Zerbino – kelle julgust ja sihikindlust ma alati imetlesin – oli mitmekülgne mängija, kes tegutses mitmel erineval positsioonil. Marcelo Pérez del Castillo, veel üks ääreründaja, oli väga väle, väga vapper, suurepärane pallikandja ja raevukas mahatõmbaja. Samuti oli Marcelo meie meeskonna kapten, liider, kelle hoolde oleksime usaldanud oma elu. Uuesti Tšiilisse minna oli Marcelo idee ja ta oli palju vaeva näinud, et see võimalikuks saaks: ta oli üürinud lennuki, palganud piloodid, organiseerinud mängud Tšiilis ja tekitanud meeletu reisielevuse.

Oli ka teisi – Alexis Hounie, Gastón Costemalle, Daniel Shaw –, kes kõik olid head mängijad ja mu sõbrad. Kuid mu vanim sõber oli Guido Magri. Tema ja mina olime tuttavaks saanud oma esimesel päeval Stella Marise koolis – mina olin kaheksa-aastane ja Guido aasta vanem – ning sellest ajast peale olime lahutamatud. Me kasvasime Guidoga koos üles, mängisime jalgpalli ning jagasime vaimustust mootorrataste, autode ja autovõidusõidu osas. Kui ma olin viieteistkümneaastane, oli meil mõlemal oma tobedalt ümber ehitatud mopeed – olime eemaldanud summutid, suunatuled ja poritiivad – ning me sõitsime nendega Las Deliciasesse, naabruskonna populaarsesse jäätisekohvikusse, kus vahtisime, sülg suunurgas, lähedalasuva Sagrado Corazóni kooli tüdrukuid, lootes, et suudame neile oma tuunitud masinatega muljet avaldada. Guido oli usaldusväärne sõber, kellel oli hea huumorimeel ja helge naer. Samuti oli ta silmapaistev poolkaitsja, väle ja kaval nagu rebane, osavate kätega ja väga vapper. Kristliku vennaskonna juhendamisel hakkasime mõlemad ragbit kirglikult armastama. Igal hooajal nägime kõvasti vaeva, et oma oskusi paremaks muuta, ning selleks ajaks, kui ma olin viieteistkümneaastaseks saanud, olime mõlemad välja teeninud koha Stella Marise First XV hulgas – meeskonna algkoosseisus. Pärast kooli lõppu liitusime mõlemad Old Christiansiga ja veetsime mitu õnnelikku hooaega, nautides noorte ragbimängijate hoogsat sotsiaalelu. Guido jaoks tuli sellele käratsevale elustiilile 1969. aastal järsk lõpp, kui ta ühe Tšiili diplomaadi kauni tütrega tuttavaks sai ja temasse armus. Tüdruk oli nüüd tema kihlatu ja Guido käitus tema pärast hea meelega korralikult.

Pärast Guido kihlust nägin ma teda vähem ja hakkasin veetma rohkem aega oma teise suure sõbra, Panchito Abaliga. Panchito oli minust aasta noorem ja kuigi ka tema oli Stella Marise lõpetanud ja endine kooli First XV liige, olime tuttavaks saanud vaid paar aastat varem, kui Panchito Old Christiansiga liitus. Me saime otsekohe sõpradeks ja järgnevate aastatega muutusime sama lähedaseks nagu vennad, nautides tugevat sõbramehetunnet ja sügavat omavahelist sümpaatiat, hoolimata sellest, et paljude jaoks tundusime ilmselt ebatavalise paarina. Panchito oli meie äärekaitsja – see on positsioon, mis nõuab kiiruse, jõu, intelligentsuse, väleduse ja välkkiirete reaktsioonide kombineerimist. Juhul kui ragbimeeskonnas on mõni glamuurne positsioon, siis on see kindla peale äärekaitsja ja Panchitole sobis see roll täiuslikult. Pikkade jalgade ja laiade õlgadega, tuhiseva kiiruse ja gepardi väledusega mängis ta sellise loomuliku graatsilisusega, et isegi ta kõige hiilgavamad liigutused näisid täiesti pingevabad. Kuid Panchito jaoks tundus kõik pingevaba, eriti tema teine suur kirg – ilusate tüdrukute jahtimine. Muidugi ei tulnud seejuures kahjuks, et tal olid filmistaari blondid lokid või et ta oli rikas, hea sportlane ja õnnistatud sellise loomuliku karismaga, millest suurem osa meist võis vaid unistada. Tollal uskusin ma, et pole olemas naist, kes suudaks Panchitole vastu panna, kui poiss talle juba kord silma peale on pannud. Panchitol polnud tüdrukute leidmisega mingisugust probleemi, paistis, et nad leiavad ise tee tema juurde, ja ta sõbrunes nendega nii kiirelt, et mõnikord tundus see lausa maagilisena. Näiteks ütles ta mulle kord ragbimatši vaheajal: „Mul on meile mõlemale pärast mängu kohtingukaaslane. Need kaks seal esimeses reas.”

Ma heitsin pilgu sinna, kus tüdrukud istusid. Ma ei olnud neid kunagi varem näinud.

„Kuidas see sul õnnestus?” küsisin. „Sa pole väljakult äragi käinud!”

Panchito kehitas küsimuse peale õlgu, kuid mulle meenus, et mängu alguses oli ta jooksnud palli järele väljakujoontest väljapoole, kus tüdrukud istusid. Tal oli olnud aega neile vaid naeratada ja paar sõna öelda, kuid Panchitole sellest piisas.

Minu jaoks oli olukord teistsugune. Mina, nagu ka Panchito, suhtusin ragbisse väga kirglikult, kuid minu jaoks ei olnud mäng iialgi pingevaba. Väiksena olin ma rõdult kukkumise tagajärjel murdnud mõlemad jalaluud, see vigastus oli andnud mulle kergelt x-jalgse kõnnaku, mis röövis minult väleduse, mida ragbi glamuursemad positsioonid nõudsid. Kuid ma olin pikk, tugev ja kiire, mistõttu sai minust teise rivi ründaja. Meie, ründajad, olime head jalaväelased, puksides alati õlgadega kuhjategemises ja tuuseldamises, madistades rüseluses ja hüpates kõrgele, et palli küljejoonelt sisseviskest endale krabada. Ründajad on tavaliselt meeskonna kõige suuremad ja tugevamad mängijad ning kuigi ma olin üks pikemaid, olin ma oma pikkuse kohta kõhn. Kui suured kered lendama hakkasid, suutsin ma vastu pidada vaid tänu raskele tööle ja sihikindlusele.

Samuti nõudis minult suurt pingutust tüdrukutega tutvumine, kuid ma püüdsin ikka edasi. Ilusad tüdrukud olid minu jaoks sama suur kinnisidee nagu Pancholegi, ent kuigi ma unistasin, et oleksin samasugune loomulik naistemees nagu tema, teadsin ma siiski, et pole samast klassist. Natuke häbeliku, pikkade jäsemetega ja kiitsakana, paksude klaasidega prillide ja keskpärase välimusega pidin ma leppima tõsiasjaga, et suurem osa tüdrukutest ei pidanud mind suurepäraseks. Ma ei olnud ebapopulaarne – käisin üsna paljudel kohtingutel –, kuid oleks vale väita, et tüdrukud ootasid Nandoga kohtama minemiseks järjekorras. Ma pidin palju vaeva nägema, et tüdrukus huvi tekitada, ja isegi kui see õnnestus, ei läinud kõik alati nii, nagu planeeritud. Näiteks õnnestus mul kord pärast mitut kuud üritamist minna kohtingule tüdrukuga, kes mulle väga meeldis. Ma viisin ta Las Deliciasesse ja ta ootas autos, kuni mina meile jäätist tooma läksin. Kui ma tagasi auto poole kõndisin, jäätis mõlemas käes, komistasin ma kõnniteel millegi taha ja kaotasin tasakaalu. Üritasin koperdades ja auto poole komberdades tasakaalu tagasi saada ja jäätiseid päästa, kuid mul polnud mingit lootust. Olen tihti mõelnud sellele, millisena võisin ma paista autos istuvale tüdrukule: kohtingukaaslane suure ringiga üle tänava tema poole sööstmas, küürus, silmad suured nagu tõllarattad, suu pärani lahti. Ta vaarub auto suunas ning paistab seejärel tüdruku poole hüppavat, paiskudes põsega vastu juhipoolset akent, pea põrkab tugevalt klaasilt tagasi. Maha vajudes libiseb ta vaateväljast ning alles jäävad vaid aknale laiali määritud kaks sulavat jäätisepalli.

Panchitoga poleks iial midagi sellist juhtunud. Tema oli andekas ja kõik kadestasid seda, kui graatsiliselt ja kergelt ta läbi elu liugles. Kuid mina tundsin teda hästi ja teadsin, et Panchito elu polnud nii lihtne, kui tundus. Kogu selle sarmi ja enesekindluse all peitus melanhoolne süda. Ta võis olla kergesti ärrituv ja eemalolev. Tihti vajus ta pikaks ajaks sünge meeleolu ja halva tuju rüppe. Ning temas oli mingi kuratlik rahutus, mis mind mõnikord häiris. Ta provotseeris mind alati hulljulgete küsimustega. Kui kaugele sina oleksid valmis minema, Nando? Kas sa spikerdaksid eksamil? Kas sa rööviks panka? Varastaksid auto?

Ma naersin alati, kui ta niimoodi rääkis, kuid panin paratamatult tähele seda varjatud viha ja kurbust, mida need küsimused paljastasid. Ma ei mõistnud teda selle pärast hukka, sest ma teadsin, et see on murtud südame pärast. Panchito vanemad lahutasid, kui ta oli neljateistkümneaastane. See katastroof oli haavanud teda nii, et paraneda polnud võimalik, ja jätnud ta hinge palju vihkamist. Tal oli kaks venda ja üks kasuvend isa eelmisest abielust, kuid midagi jäi siiski puudu. Ma arvan, et ta janunes õnneliku ja tervikliku perekonna armastuse ja lohutuse järele. Igatahes ei kulunud mul kaua aega taipamaks, et hoolimata kõigist looduse poolt antud annetest, millega teda oli õnnistatud, hoolimata kõigest sellest, mille pärast ma teda kadestasin, kadestas tema mind veel rohkem selle pärast, millest tema võis vaid unistada – minu õdede, vanaema, ema ja isa pärast, kes me kõik õnnelikult koos elasime.

Kuid minu jaoks oli Panchito rohkem vend kui sõber ja mu perekond tundis tema vastu sama. Sellest hetkest, kui nad esimest korda kohtusid, võtsid mu ema ja isa Panchito omaks nagu oma poja ega andnud talle muud võimalust, kui meie kodu ka enda omaks pidada. Panchito võttis selle kutse soojalt vastu ja peagi sai temast meie elu loomulik osa. Ta veetis meie juures nädalavahetusi, käis meiega reisimas, võttis osa kõigist meie pühadest ja perekonnaüritustest. Ta armastas autosid ja sõitmist sama palju nagu meie isaga ning talle meeldis meiega autode võidusõite vaatamas käia. Susy jaoks oli ta nagu teine vanem vend. Mu emale oli ta eriliselt kallis. Ma mäletan, kuidas ta upitas end köögipinnale, samal ajal kui ema süüa tegi, ja nad rääkisid tundide viisi. Ema narris teda tihti selle pärast, et ta tüdrukutest nii vaimustuses oli. „Muust sa ei mõtlegi,” ütles ema. „Millal sa küll suureks kasvad?”

„Kui ma suureks kasvan, siis alles hakkan neid tõsiselt taga ajama!” vastas Panchito. „Proua Parrado, ma olen alles kaheksateist! Ma alles alustasin.”

Ma nägin Panchitos nii palju tugevust ja sügavust – selles, kui ustav sõber ta mulle oli, kui raevukalt ta Susyt kaitses ja tema eest hoolitses, isegi selles, kui lahkelt ta kohtles oma isa kodus teenijaid, kes armastasid teda nagu oma poega. Kuid kõige enam nägin ma temas meest, kes ihkas elus kõige rohkem tunda õnneliku perekonna rõõme. Ma tundsin ta südant. Ma nägin ta tulevikku. Ta tutvub naisega, kes suudab teda taltsutada. Temast saab hea abikaasa ja armastav isa. Mina abiellun samuti. Meie perekonnad on nagu üks, meie lapsed kasvavad koos üles. Loomulikult ei arutanud me neid asju kunagi – me olime teismelised poisid –, kuid arvatavasti ta teadis, et ma teda mõistsin, ja ma usun, et see teadmine tugevdas meie sõprust veelgi.

Siiski olime me noored mehed ja tulevik oli vaid kauge aimdus. Ambitsioonid ja kohustused võisid oodata. Ma elasin hetkes nagu Panchitogi. Küll hiljem on aega elu tõsiselt võtta. Ma olin noor, oli aeg elu nautida ja elu nautimine oli kohe kindlasti mu elu keskmes. Ma ei olnud küll laisk ega enesekeskne, ma pidasin end heaks pojaks, tubliks töötajaks, usaldusväärseks sõbraks ning ausaks ja korralikuks inimeseks – mul lihtsalt ei olnud suureks kasvamisega kiiret. Elu oli minu jaoks midagi, mis juhtus praegu. Mul ei olnud kindlaid põhimõtteid, eesmärke ega ajendeid. Kui keegi oleks noil päevil mu käest küsinud, mis on elu eesmärk, siis oleksin naernud ja vastanud: „Lõbutseda.” Tol hetkel ei tulnud mulle pähegi, et sain endale seda luksust ja muretut suhtumist lubada vaid ohverduste tõttu, mida oli teinud minu isa, kes oli juba väga varajasest noorusest elu tõsiselt võtnud, hoolikalt eesmärke planeerinud ning aastaid praktiseeritud distsipliini ja iseenese pingutuste tõttu võimaldanud mulle elu täis privileege, kindlustunnet ja jõudeaega, mida ma nii muuseas iseenesestmõistetavaks pidasin.

Minu isa Seler Parrado sündis Estación Gonzálezes – tolmuses linnakeses Uruguay viljakate põldudega sisemaal, kus suurtes rantšodes või estancia’tes toodeti kallist kõrgekvaliteedilist veiseliha, mille poolest Uruguay on tuntud. Tema enda isa oli vaene kaupmees, kes sõitis hobukaarikuga ühest estancia’st teise, müües sadulaid, päitseid, saapaid ja muud farmieluks vajalikku kaupa otse rantšode omanikele või gautšodele, kes nende karja eest hoolitsesid. See oli keeruline elu täis raskusi ja ebakindlust ning väga väheste mugavustega. (Alati, kui ma oma elu pärast torisesin, tuletas isa mulle meelde, et kui tema väike oli, siis käis ta vetsus väikeses putkas majast viieteistkümne meetri kaugusel ega näinud vetsupaberirulli enne, kui ta üheteistkümneaastaseks sai ja nad vanematega Montevideosse kolisid.)

Elu maal ei jätnud eriti aega puhkamiseks ega mängimiseks. Iga päev kõndis mu isa mööda muldteed kooli ja tagasi, kuid sellest hoolimata oodati temalt, et ta panustaks samuti pere igapäevastesse ellujäämispingutustesse. Kuueaastaselt töötas ta juba oma perekonna talus – hoolitses kanade ja partide eest, kandis kaevust vett, kogus tulehakatist ja aitas emal juurviljaaeda pidada. Kaheksa-aastaselt oli temast saanud isa assistent, ta veetis pikki tunde isa kaupmehekaarikul, kui nad ühest rantšost teise sõitsid. Tema lapsepõlv ei olnud muretu, kuid see pani teda rasket tööd väärtustama ja õpetas talle, et midagi ei tooda kandikul ette, oma elu peab ise looma.

Kui mu isa oli üheteistkümneaastane, kolis perekond Montevideosse, kus ta isa avas poe ja müüs seal sama kaupa, mida oli maal karjakasvatajatele ja talunikele müünud. Selerist sai automehaanik – ta oli juba lapsest peale autodesse ja mootoritesse väga kirglikult suhtunud –, kuid kui ta oli kahekümnendate eluaastate keskel, otsustas mu vanaisa pensionile jääda ja isa võttis poe juhtimise üle. Vanaisa oli poe asukoha targalt valinud, see asus Montevideo peamise raudteejaama lähedal. Noil päevil oli raudtee peamine viis, kuidas maalt linna reisida, ning kui karjakasvatajad ja gautšod linna varusid täiendama tulid, astusid nad rongilt maha ja kõndisid kohe tema poe uksest mööda. Ent selleks ajaks, kui Seler poe üle võttis, oli eluolu muutunud. Rongi asemel oli nüüd kõige populaarsem transpordivahend buss ja bussijaam jäi poest väga kaugele. Nagu sellest oleks veel vähe, oli masinaajastu jõudnud ka Uruguay maapiirkondadesse. Veoautode ja traktorite tõttu ei olnud farmerid enam oma hobustest ja muuladest sõltuvad, mistõttu sadulate ja päitsete – mida isa müüs – nõudlus kukkus kolinal. Müük jäi soiku. Tundus, et äri saab otsa. Siis aga proovis Seler midagi uut: ta tegi pool poodi farmikaupadest tühjaks ja täitis selle rauakaupluse peamiste toodetega – mutrite ja poltidega, naelte ja kruvidega, juhtmete ja hingedega. Äri hakkas otsekohe õitsema. Mõne kuuga oli ta ära koristanud kõik maaelu kaubad ja täitnud riiulid rauakaupadega. Ta elas endiselt vaesuse piiril ja magas poe kohal asuva toa põrandal, kuid kui müük edenema hakkas, teadis ta, et on oma tuleviku kindlustanud.

1945. aastal, kui Seler abiellus mu ema Eugeniaga, muutus see tulevik veelgi rikkamaks. Ema oli täpselt sama ambitsioonikas ja iseseisev nagu isagi ning nad olid algusest peale midagi enamat kui vaid abielupaar, nad olid tugev meeskond, kes jagas helget tulevikuvisiooni. Nagu mu isal, oli ka Eugenial olnud raske lapsepõlv. 1939. aastal, kui ta oli kuueteistkümneaastane, põgenes ta koos vanemate ja vanaemaga Ukrainast Teise maailmasõja koleduste eest.Tema vanemad, kes olid Ukrainas olnud mesinikud, seadsid end Uruguay maapiirkonnas sisse ning neil õnnestus end mesilaste pidamisest ja meemüügist tagasihoidlikult ära elatada. Selline elu oli täis rasket tööd ja piiratud võimalusi, seega kolis Eugenia kahekümneaastaselt Montevideosse paremat tulevikku otsima nagu mu isagi. Kui ema isaga abiellus, töötas ta linnas suures meditsiinilaboratooriumis, mistõttu aitas ta esialgu rauakaupluses ainult oma vabal ajal. Abielu varajastel päevadel oli neil väga raske. Raha oli nii vähe, et nad ei saanud endale isegi mööblit lubada, nad alustasid ühist elu tühjas korteris. Kuid viimaks tasus raske töö ära ja rauakauplus hakkas kasumit sisse tooma. Selleks ajaks, kui mu õde Graciela 1947. aastal sündis, sai mu ema laboratooriumitöölt ära tulla ja töötada täiskohaga isa juures. 1949. aastal sündisin mina. Kolm aastat hiljem Susy. Selleks ajaks oli Eugeniast saanud pereäri taganttõukav jõud ning tema töökus ja taip olid aidanud teenida meile väga korraliku elutaseme. Kuid hoolimata sellest, et töö oli oluline, keerles mu ema elu ikka kodu ja perekonna ümber. Ühel päeval, kui ma olin kaheteistkümneaastane, teatas ema, et leidis meile ideaalse maja Carrascos, ühes Montevideo parimatest elupiirkondadest. Ma ei unusta iial rõõmu tema silmis, kui ta meile maja kirjeldas. Ta ütles, et see on modernne, kahekorruseline maja ranna lähedal, suurte akende ja suurte valgusküllaste tubadega, laia muruplatsi ja tuulise verandaga. Majal oli ilus vaade merele ja see meeldis emale maja juures kõige rohkem. Ma mäletan siiani, millise naudinguga ta ütles: „Me saame vaadata, kuidas päike merre loojub!” Ta sinised silmad olid pisarais. Tal oli olnud nii vähe ja nüüd oli ta leidnud oma unistuste maja, paiga, millest saab talle kodu terveks eluks.

Montevideos on Carrasco väga prestiižne piirkond ning me avastasime, et elasime selles uues kodus Uruguay ühiskonna koorekihi hulgas. Meie naabrid olid riigi kõige prominentsemad töösturid, professionaalid, kunstnikud ja poliitikud. Selles paigas oli staatust ja võimu, see oli hoopis midagi muud kui tagasihoidlik maailm, millesse mu ema sündinud oli, ning ta tundis kindlasti suurt rahulolutunnet, et oli meile sinna koha välja teeninud. Kuid ta oli liiga kahe jalaga maa peal, et lasta naabruskonnal või seal elamisel endale liigselt muljet avaldada. Polnud tähtis, kui edukaks me olime saanud, ema ei kavatsenud hüljata neid väärtusi, mille vaimus teda oli kasvatatud, ega iial unustada, kes ta on.

Üks esimesi asju, mida ema uues kodus tegi, oli see, et ta aitas oma ema Linal, kes oli elanud koos meiega minu lapsepõlvest alates, kaevata maja taga üles ühe lapi lopsakat rohelist muru, et luua sinna juurviljaaed. (Lina kasvatas seal aias ka natuke kanu ja parte ning see kindlasti ehmatas naabreid, kui nad taipasid, et see sinisilme hallipäine vana naine, kes riietus lihtsalt nagu Euroopa talupoeg ja kandis oma aiatööriistu puusadel rippuva nahkvöö küljes, juhtis ühes linna kõige kombekamas ja peenemas naabruskonnas väikest farmi.) Lina hoole all hakkas aed peagi rikkalikult ube, herneid, maitseaineid, paprikaid, kabatšokke, maisi ja tomateid tootma – seda kõike oli meile endale söömiseks liiga palju, kuid ema ei lasknud millelgi raisku minna. Nad veetsid koos Linaga tunde köögis, pannes ülejäänud toodangu purkidesse ja ladustades seda sahvris, nii et me saaksime aasta läbi oma aia vilju nautida. Ema vihkas raiskamist ja teesklust, hindas kokkuhoidlikkust ning ei kaotanud kunagi usku raske töö väärtusesse. Isa äri nõudis emalt palju ning ta töötas hoolega ja pikki päevi selleks, et seda saadaks edu, kuid ta osales väga aktiivselt ka meie elus, ta oli alati kohal, et meid kooli saata või koju oodata, ei puudunud kunagi mu jalgpalli- ja ragbimängudelt ega mu õe koolinäidenditelt ja -esinemistelt. Ta oli naine, kel oli suurepärane vaikne energia, ta oli julgustav ja andis head nõu, ta oli väga leidlik ja oskas olukordi hästi hinnata – see tekitas austust kõigis, kes teda tundsid, ning ta tõestas aina uuesti ja uuesti, et on nende usaldust väärt. Kord saatis ema näiteks Rotary klubi ekskursioonil viitteist Carrasco last nädalavahetuse reisil Buenos Airesesse. Mõni tund pärast seda, kui nad olid kohale jõudnud, toimus linnas sõjaväeline riigipööre, mille eesmärk oli valitsus kukutada. Tänavatel valitses kaos ja meie kodutelefon helises vahetpidamata, sest murelikud vanemad helistasid ja tahtsid teada, kas nende lastega on kõik korras. Ikka ja jälle kuulsin ma, kuidas isa kinnitas neile täiesti enesekindlalt: „Nad on koos Xeniaga. Nendega on kõik korras.” Ja tänu ema pingutustele oligi nendega kõik korras. Oli kesköö, Buenos Aireses ei olnud enam turvaline ning mu ema teadis, et viimane praam tagasi Montevideosse lahkub vaid mõne minuti pärast, niisiis helistas ta laevafirmale ja veenis närvilisi kapteneid, et nad viivitaks viimase väljumisega nii kaua, kuni ta lastega kohale jõuab. Seejärel kogus ta lapsed kokku ja juhatas nad läbi Buenos Airese rahutute tänavate pimedasse sadamasse, kus praam neid ootas. Nad jõudsid kõik turvaliselt pardale ja praam lahkus sadamast natuke pärast kella kolme öösel – kolm tundi pärast graafikujärgset väljumisaega. Ema oli tõeline tugevuse sammas, kuid see tugevus põhines alati soojusel ja armastusel ning tema armastuse ja hoole tõttu kasvasin ma üles uskudes, et maailm on turvaline ja kodune paik.

Selleks ajaks, kui ma keskkooli läksin, oli mu vanematel Uruguays kolm suurt edukat rauakauplust. Samuti importis isa kaupa mujalt maailmast ja müüs seda hulgi väiksematele rauakauplustele üle kogu Lõuna-Ameerika. Vaene Estación Gonzálezest pärit maapoiss oli elus kaugele jõudnud ja ma arvan, et see tõi talle suurt rahulolu, kuid ma ei kahelnud hetkekski, et ta oli teinud seda kõike meie jaoks. Ta oli võimaldanud meile mugava ja privileege täis elu, mida ta enda isa poleks suutnud ettegi kujutada, ta oli meid rahaliselt kindlustanud ja kaitsnud meid nii kuis oskas, ning kuigi ta ei olnud eriti tundeline mees, näitas ta meile oma armastust õrnalt, vaikselt ja endale igas mõttes truuks jäädes. Kui ma väike olin, võttis ta mind endaga rauakauplusesse kaasa, jalutas minuga riiulite vahel ja jagas minuga kannatlikult saladusi kogu selle läikiva kauba kohta, millele oli rajatud meie perekonna jõukus. See on pöördpolt, Nando. Sellega saab asju kergseina külge kinnitada. See on öös – see pannakse presentriide augu ümber, et seda tugevdada, siis saab august nööri läbi tõmmata ja selle kinni siduda. See on kiilankur. See on puidupolt. Need on liblikmutrid. Siin hoiame me seibe – vedruseibe, lukustusseibe, tähtseibe ja igas suuruses lameseibe. Meil on puukruvisid, Phillipsi kruvisid, ühe piluga kruvisid, ristpeaga kruvisid, isekeermestavaid kruvisid … Meil on tavalisi naelu, viimistlusnaelu, katusenaelu, keerdnaelu, puunaelu, krohvinaelu, topeltpeaga naelu, rohkem naelu, kui sa ettegi oskad kujutada …