Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
1. peatükk
2. peatükk
3. peatükk
4. peatükk
5. peatükk
6. peatükk
7. peatükk
8. peatükk
9. peatükk
10. peatükk
11. peatükk
12. peatükk
13. peatükk
14. peatükk
15. peatükk
“Ma ei sõida Savannah’sse. Ja, palun, ei maksa mulle nii visalt peale käia. Jätke järele, te mõlemad! Kas teis siis tõesti pole kübetki osavõtlikkust? Kuidas te ei mõista, et ma ei saa sõita sellesse neetud linna? Lihtsalt ei saa ja kõik!”
Põrutanud jõuetust raevust jalaga vastu maad, pööras Viola vanematele selja. Ta õlad vappusid ja silmad täitusid pisaraist. Üksnes suure tahtejõu abil hoidis ta end vaos, et mitte paisata isale ja emale näkku õiglasi etteheiteid. Kuigi Viola mõistis, et see ei muuda olukorda. Esiteks olid ta vanemad taoliste etteheidetega ammu harjunud, aga teiseks suhtusid nad ellu liiga pragmaatiliselt, et muretseda mingite kuue aasta taguste sündmuste pärast. Kui tütar poleks seda aeg-ajalt meelde tuletanud, oleksid Robert ja Sheridan Parker juba ammu tolle kahetsusväärse loo unustanud. Nad lihtsalt ei mõistnud, miks Viola ei suuda seda kuidagi peast välja heita.
.....
Mister Dempsey heitis talle kaastundliku pilgu.
“Mõistan, miss Parker. Noori spetsialiste ei võeta praegu just kõige meelsamini tööle ja on täiesti arusaadav, et te püüate võimalikult kiiresti töö otsinguile asuda. Kuid mulle tundub, et te muretsete asjata. Kui selle kuu jooksul leiame majale ja maavaldusele ostja, lisandub teie arvele kena ümmargune summa ja te võite väga vabalt avada oma firma. Või hakkate mõne advokaadibüroo või notariaalkontori kaasomanikuks. Minu arvates on see palju parem kui peremehe heaks töötada.”
.....