Читать книгу Vernon Subutex - Virginie Despentes - Страница 2

Originaali tiitel:

Virginie Despentes

Vernon Subutex

Tome 1

Éditions Grasset & Fasquelle

2015

Cet ouvrage a bénéficié du soutien des Programmes d’aide à la publication de l’Institut français.

Käesoleva teose väljaandmist on toetanud

Prantsuse Suursaatkond ja Prantsuse Instituut Eestis.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Leena Tomasberg

Kujundanud Eiko Ojala

© Virginie Despentes et les Éditions Grasset & Fasquelle, 2015

© Tõlge eesti keelde. Maria Esko, 2019

ISBN 978-9985-3-4776-8

e-ISBN 9789985348109

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2019

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda AS Pakett

Non omnis moriar

…

Martine Giordanole,

Joséphine Pépa Bolivarile,

Yanna Pistruinile

Vastasmaja akendes juba tuled põlevad. Koristajate kogud liiguvad suures avatud kontoriruumis, mis kuulub ilmselt mõnele kommunikatsioonifirmale. Nad alustavad kella kuuest. Vernon ärkab tavaliselt natuke enne nende saabumist. Ta tahaks kanget kohvi ja kollase filtriga sigaretti, tahaks ühe röstsaia teha ja hommikusöögi kõrvale arvutist Le Parisieni pealkirjad üle vaadata.

Ta pole juba mitu nädalat kohvi ostnud. Sigaretid, mille ta endale igal hommikul eelmise päeva konide sisust rullib, on nii peenikesed, et sama hästi võiks paberit tõmmata. Kapis pole midagi süüa. Internetilepingut hoiab ta aga jõus. Püsimakse läheb maha samal kuupäeval, kui laekub eluasemetoetus. See on küll juba mitu kuud otse korteriomanikule kantud, aga seni on ikkagi läbi läinud. Oleks, et see nii ka jääks.

Mobiiliühendus on tal katkestatud, kõnekaartide ostmisega ta enam ei jama. Krahhiga silmitsi seistes järgib Vernon kindlat käitumisliini: ta teeb näo, nagu poleks midagi lahti. Ta vaatas pealt, kuidas asjad vaikselt koost lagunesid, siis hakkas häving hoogu koguma. Aga Vernon jäi ikka sama ükskõikseks, sama sundimatuks.

Kõigepealt lõpetati töötutoetuse maksmine. Ta sai postiga otsust puudutava aruande, mille oli kirjutanud tema konsultant. Neil oli hea klapp. Nad kohtusid regulaarselt peaaegu kolm aastat, kitsas boksis, kus naine toataimi suretas. Kolmekümnendates aastates elegantsele, punaseks värvitud juustega, pontsakale ja suure partiiga proua Bodard’ile meeldis rääkida oma kahest pojast, kes talle peavalu valmistasid, ta käis nendega regulaarselt lastearsti juures, lootuses saada neile hüperaktiivsuse diagnoos, mis võimaldaks rahustiravi. Arst aga arvas ikka, et poistel pole häda midagi, ja saatis ta jälle minema. Proua Bodard oli Vernonile jutustanud, kuidas ta väiksena vanematega AC/DC ja Guns’n’Rosesi kontsertidel käis. Nüüd kuulas ta meelsamini Camille’d ja Benjamin Biolay’d, Vernon oli ebaviisakad kommentaarid endale hoidnud. Nad olid tema juhtumit pikalt arutanud: Vernon oli kahekümnendast eluaastast neljakümne viiendani olnud plaadipoodnik. Tal oli omal alal veel keerulisem tööd leida kui näiteks söekaevuril. Proua Bodard oli soovitanud ümberõpet. Nad olid koos tutvunud võimalike koolitusprogrammidega nagu AFPA, GRETA, CFA ja läinud sõpradena laiali, uus kohtumine juba kokku lepitud, et asjade seis jälle üle vaadata. Kolm aastat hiljem oli tema taotlus administratiivtöö diplomiõppesse astumiseks tagasi lükatud. Ise leidis Vernon, et oli omalt poolt kõik vajaliku ära teinud, temast oli saanud taotluste ekspert ja ta koostas neid imelise efektiivsusega. Aja jooksul oli Vernonil tekkinud tunne, et tema töö seisneski internetis passimises, tema profiiliga sobivate pakkumiste otsimises ja siis CV-de saatmises, et tõendiks keeldumiskirju vastu saada. Kes peakski tahtma peaaegu viiekümneaastast koolitada? Ta oli endale küll kusagilt välja kaevanud praktikakoha mingis äärelinna kontserdimajas, samuti ühes kunsti- ja eksperimentaalfilme näitavas kinos, aga peale selle, et ta sai natuke väljas käia, ennast rongiliikluse probleemidega kursis hoida ja inimestega kokku puutuda, andis see talle ennekõike häiriva raiskamistunde. Raportis, mille proua Bodard oli kirjutanud, et põhjendada toetuse maksmise lõpetamist, tõi ta välja asju, mida Vernon oli talle niisama lobisemise käigus maininud, näiteks seda, kuidas ta pisut raha kulutas, et sõita Le Mansi The Stoogesi kontserdile, või kuidas ta pokkeris sada eurot kaotas. Kui ta oma toimikut sirvis, siis ei põdenud ta mitte töötutoetusest ilma jäämist, vaid tundis konsultandi pärast jubedat piinlikkust. See naine pidi olema kusagil kolmekümne ringis. Teenis äkki – palju selline tädi teenida võib – kaks tuhat bruto? Maksimaalselt. Aga selle põlvkonna inimesed olid üles kasvanud Big Brotheri kõiketeadja hääle taktis, maailmas, kus võib iga kell heliseda telefon ja tulla korraldus pooled kolleegid lahti lasta. Kaaslase väljasöömine on raudne mängureegel, mida temasugustele on titest saati sisse söödetud. Kuidas saakski oodata, et nad seda nüüd äkki ebanormaalseks peaksid?

Kui Vernon oli otsuse kätte saanud, mõtles ta, et ehk motiveerib see teda endale „midagi” leidma. Justkui võinuks niigi ebakindla olukorra halvenemine kuidagi parandada tema oskust rabeleda välja mülkast, millesse ta vajunud oli…

Tema polnud ainuke, kelle jaoks olid asjad kiiresti allamäge läinud. Nullindate alguseni said päris paljud omadega täitsa hästi hakkama. Ikka võis näha, kuidas kullerist saab plaadifirma projektijuht, vabakutseline ajakirjanik napsab teletoimetaja koha, isegi suvalisel pihkuril õnnestus kohaliku Fnaci plaadiosakonna juhatajaks saada… Karja tagumises otsas suutsid need, keda edu väljavaade vähem innustas, ennast pinnal hoida juhutöödega festivalidel, roadie’dena mõne bändi turneel, tänaval plakateid kleepides… Vernonil oli küll alust aimata Napsteri pealetungi mõju, kuid ta ei osanud ettegi kujutada, et laev päris ühes tükis põhja läheb.

Mõni ütles, et see on karma, tööstust oli ju CD-plaatide tulekuga nii suur edu tabanud, klientidele sai siis uuesti müüa terveid diskograafiaid meediumil, mida oli odavam toota ja mille eest võis poes kaks korda rohkem raha küsida… mitte et ükski muusikasõber sellest midagi võitnud oleks, sest kellelgi polnud vinüülidele midagi ette heita. Karmateooria viga seisneb selles, et kui ajalugu tauniks sigatsemist, siis oleks see juba ammu teada.

Vernoni poe nimi oli Revolver. Ta oli sinna kahekümneaastaselt müüjana tööle läinud ja putka päriselt üle võtnud, kui boss oli otsustanud minna Austraaliasse, kus ta restauraatoriks hakkas. Kui keegi oleks talle esimesel aastal öelnud, et ta veedab selles poes suurema osa oma elust, siis oleks ta vastanud, et kindlasti mitte, mul on muudki teha. Alles vanast peast saadakse aru, et väljend „kurat, kuidas aeg lendab” võtabki äritegevuse olemuse kõige täpsemini kokku.

Aastal 2006 oli ta pidanud poe kinni panema. Kõige raskem oli olnud leida inimene, kes rendilepingu üle võtaks, ja tõmmata kriips peale lootusele tehinguga plussi jääda, aga esimene aasta töötuna, ilma hüvitiseta, sest ta oli ülemus, oli kenasti läinud: lepingu alusel kümme artiklit rokientsüklopeediasse, mõned päevad mustalt töötamist äärelinna festivali piletikassas, albumiarvustused muusikarubriikidesse… ja ta asus internetis müüma kõike, mis tal oli õnnestunud poest kätte saada. Laovarud olid suuremas osas juba likvideeritud, aga jäid veel mõned vinüülid, kogumikud ja küllaltki suur kollektsioon plakateid ja T-särke, mida ta polnud nõus laskma ülejäänud kraamiga maha parseldada. Ta oli eBay oksjonitel saanud asjade eest oodatust kolm korda rohkem raha, ja seda kõike ilma igasuguste raamatupidamislike jamadeta. Tuli ainult asjalik olla, jõuda nädala jooksul postkontorisse ja korralikult pakendada. Esimene aasta oli olnud täielik pidu. Elu mängibki tihti kahes raundis: kõigepealt uinutab valvsuse ja paneb su uskuma, et oled olukorra peremees, ja kui paistab, et oled end lõdvaks lasknud ja relvitu, tuleb uuele ringile ja teeb sulle üks-null.

Vernon oli just jõudnud hakata jälle nautima kaua magamist, ta oli üle kahekümne aasta iga ilmaga ja igas olekus, maksku mis maksab, kuuel päeval nädalas oma poe turvaruloo üles kerinud. Ta oli kahekümne viie aasta jooksul usaldanud poevõtmed töökaaslasele kolmel juhul: kõhugripp, hambaimplantaadi paigaldamine ja ishias. Tal oli võtnud terve aasta, et õppida jälle hommikuti pikemaks voodisse lugema jääma, kui selleks tuju oli. Tema lemmik ajaviide oli raadio saatel netist porno otsimine. Ta teadis Sasha Grey, Bobbi Starri ja Nina Robertsi karjäärist kõike. Talle meeldis ka siestat pidada, pool tunnikest lugeda ja siis unne vajuda.

Teisel aastal oli ta tegelenud Johnny Halliday biograafia jaoks pildimaterjali kokkupanemisega, võtnud ennast arvele äsja nime vahetanud töötukassas ning hakanud oma isiklikku kollektsiooni otsast müüma. Ta sai tänu eBayle kenasti hakkama, ta poleks ilmaski osanud ette kujutada, et 2.0 maailmas selline fetišismihullus valitseb, osteti kõike: promokraami, koomikseid, plastmassist kujukesi, plakateid, fänniajakirju, fotoraamatuid, T-särke… Kui algul müüma hakkad, siis hoiad ennast tagasi, aga väikese stiimuli peale hakkab asjadest lahti saamine juba meeldima. Ta oli järk-järgult likvideerinud majapidamisest kõik jäljed oma eelmisest elust.

Ta oskas vääriliselt lugu pidada mõnusatest hommikutest, mil mitte keegi ei tule ajudele käima. Tal oli lõputult aega muusikat kuulata. Ja mingid Killsid, White Stripesid ja kõikvõimalikud Strokesid võisid lõpuks ometi välja anda nii palju plaate, kui süda lustis, ilma et Vernon oleks olnud kohustatud sellega tegelema. Ta lihtsalt ei suutnud seda uut kraami enam ära kuulata, see oli üks lõputu tulv, selleks et ennast kursis hoida, oleks pidanud end kanüüliga netti ühendama ja vahetpidamata uut heli sisse laskma.

Samas ei olnud ta oodanud, et pärast poe kinnipanekut peab ta tüdrukute saamiseks nii palju tõmblema. Räägitakse küll, et rokenroll on meeste teema, aga eks igasugust sitta räägitakse, Vernonil olid ka oma naiskliendid, ja need ikka vaheldusid. Tal oli tüdrukutega tõsiselt hea klapp. Truu ta polnud ja mida enam ta mõnest plikast lahti üritas saada, seda enam too Vernoni küljes rippus. Piisas ainult sellest, et tüdruk tuli oma peikaga plaati ostma, ja nädala jooksul oli ta üksinda poes tagasi. Ja lisaks oli terve rida ümbruskonnas töötavaid tüdrukuid, ilupoe omad tänava lõpust, tüdrukud ületee poest, postkontorist, restoranist, baarist, ujulast. Meeletu kullaauk, mis sulgus tema ees võtmete üleandmise hetkel.

Püsisuhteid oli tal elu jooksul olnud vähe. Nagu paljud teisedki tema tuttavad, pidi ka Vernon elama mälestusega tüdrukust, kes ära läks. Sellest, kes talle päriselt korda läks. Tema tüdruku nimi oli Séverine. Vernon oli kakskümmend kaheksa. Et ta oli liiga kinni oma seelikuküti imagos, ei saanud ta tol ajal pihta, et just see tüdruk oligi see õige. Vernon oli vägev tänavakõuts, metsik ja sõltumatu, kõik tema sõbrad imetlesid sundimatut elegantsi, millega ta naisi vahetas. Sellisena ta ennast igatahes ise nägi. Ühe öö nauding, võrgutaja, mees, kes ei seo ennast, keda ükski tüdruk naljalt ümber sõrme ei keera. Ta ei loonud enda suhtes illusioone: nagu paljudele ebakindlatele tüüpidele, andis temalegi julgust teadmine, et tal on võime naine nutma ajada.

Séverine oli pikka kasvu ja ülienergiline, nii energiline, et see muutus väsitavaks, tal olid lõputult pikad jalad, tal oli sellise rikka pariisitari olek, kes võib kas või lambanahast vesti selga tõmmata ja ikka šikk välja näha. Ta haaras alati härjal sarvist, oskas majapidamises kõike teha ega peljanud isegi tee ääres rehvi vahetada, ta oli rikkurite võsuke, kes oli harjunud üksi kõigega hakkama saama ja sealjuures mitte vinguma. Mis ei tähenda, et ta poleks eraelus osanud ennast lõdvaks lasta. Kui Vernon tema peale mõtleb, näeb ta vaimusilmas Séverine’i paljana voodis, kus talle meeldis terveid nädalavahetusi veeta. Ta oli isegi vinüülimängija madratsi kõrvale maha pannud, et ei peaks plaadi vahetamiseks püsti tõusma. Aseme ümber olid kuhjas tema suitsud veepudel telefon, mille juhe oli alati puntras. See oli tema kuningriik. Mitu kuud oli sinna lubatud ka Vernon.

Ta oli selline tüdruk, keda ema oli õpetanud mitte pisaraid valama, kui peaks selguma, et teda petetakse. Séverine surus hambad risti. Vernon oli lollisti vahele jäänud – ja teda oli pannud imestama, et naine teda otsekohe maha ei jätnud. Séverine oli öelnud „ma lähen ära” ja siis andeks andnud. Vernon oli sellest järeldanud, et naine ei suuda temast ilma jääda, ja temas oli tekkinud kerge põlgus naise nõrga iseloomu vastu. Järelikult võis samas vaimus edasi lasta. Neil oli juba kolm või neli tõsist tüli olnud, mille käigus ütles Séverine, vaata ette, kui nii edasi läheb, siis lähengi minema sa ei jäta mulle teist valikut, ja Vernon oli veendunud, et ta ei teeks seda. Ta polnud osanud midagi kahtlustada. Kui ta oli teada saanud, et Séverine’il on keegi teine, oli Vernon tema asjad pappkasti pakkinud ja alla kõnniteele jätnud. Pilt möödakäijate poolt läbituhnitud ja ukse ette laiali puistatud riietest, raamatutest ja potsikutest kummitas teda vist aastaid. Rohkem ta naisest ei kuulnud. Vernonil oli läinud kaua aega mõistmaks, et ta ei saagi temast üle. Tal on oma tunnete eiramise peale annet. Ta satub tihti mõtlema, milline tema elu võiks olla, kui ta oleks Séverine’iga kokku jäänud. Kui tal oleks olnud julgust loobuda sellest, kes ta enne oli, kui ta oleks teadnud, et inimene jääb niikuinii ilma kõigest, mis talle vähegi korda läheb, ja et seda tasuks ennetada. Séverine on kindlasti lapsed saanud. Ta oli seda tüüpi tüdruk. Kes pesa punub. Jäädes ikka sama võluvaks. Mitte mingi vinguv eit. Vinge naine, küllap sööb ainult ökovärki ja huvitub kirglikult kliimasoojenemisest, kuid Vernon on kindel, et Séverine kuulab jätkuvalt Trickyt ja Janis Joplinit. Kui nad oleksid kokku jäänud, oleks ta kohe pärast poe sulgemist endale töö otsinud, sest neil oleks lapsed olnud ja tal poleks muud üle jäänud. Ja praegu arutaksid nad, mida teha vanema poja savuprobleemi ja tütre anoreksiaga. On nagu on. Vernonile meeldib mõelda, et ta on suuremad kahjud ära hoidnud.

Praegu saab Vernon vähem keppi kui abielumees. Ta poleks osanud ettegi kujutada, et suudab nii kaua seksita olla. Facebook ja Meetic on toredad vahendid, millega kodust lahkumata lantida, aga kui just ei taha Second Life’is virtuaalseksi teha, tuleb lõpuks tüdrukuga kohtumiseks ikkagi välja minna. Leida riided, millega näeks välja nagu hipster ja mitte nagu vana prükkar, korraldada asjad kuidagi nii, et ei peaks minema kohvikusse ega kinno, väljas söömisest rääkimata… ja et ei peaks teda enda juurde tooma, et ta ei näeks tühje kappe, armetus seisus külmikut ega jäledat korralagedust, millel pole midagi ühist veendunud poissmehe meeldiva kaosega. Vernoni korteris valitseb kantud sokkide hais, tüüpiline vanapoisi aroom. Ta võiks aknad lahti teha, ennast lõhnastada. See aroom märgib tema territooriumi. Kokkuvõtteks sebibki ta tüdrukuid internetis ja laseb nendega kokku lepitud kohtumised lihtsalt üle.

Vernon tunneb naisi, ta on nende peal palju kätt harjutanud. See linn kubiseb eksinud hingedest, kes oleks valmis tema kodu kasima ja neljakäpukil pikalt suhu võtma, kindlaks sihiks tema tuju tõstmine. Aga oma vanuses ei looda Vernon enam, et see kõik omakorda temalt endalt suuri pingutusi ei nõuaks. See, kui naine on vana ja kole, ei tähenda, et ta kuidagi vähem pinda käiks või vähem nõudmisi esitaks kui mõni kahekümnene sekspomm. Naiste puhul on tüüpiline, et nad hoiavad ennast mitu head kuud tagasi ja siis hakkavad oma tegelikku iseloomu näitama. Vernon hoidub heaga seda tüüpi naistest, kellele ta peale võiks minna.

Sõpradega on teine lugu. Pikkade aastate jagu ühist muusikakuulamist, kontsertidel käimist ja bändidest rääkimist – see side on püha. Läbikäimine ei lõppe ära pelgalt sellepärast, et tuleb kohtumispaika muuta. Aga see oli küll muutunud, et nüüd tuli helistada ja kohtumine kokku leppida, enne astuti aga lihtsalt uksest sisse, kui sinnakanti satuti. Vernon polnud harjunud õhtusööke, kinoskäike või jooki ja joint’i ette planeerima… Järk-järgult, ilma et Vernon oleks sellele erilist tähelepanu pööranud, olid paljud sõbrad kolinud väikelinnadesse, kas siis naiste ja laste pärast ja sellepärast, et ei suudetud enam kolmekümnel ruutmeetril elada, või sellepärast, et elu Pariisis oli liiga kallis ja otsustati ettenägelikult kodulinna tagasi minna. Üle neljakümneaastastest kannatas Pariis enda piirides hoida vaid kinnisvaraomanike järeltulijaid, ülejäänud rahvas pidi oma elu mujal jätkama. Vernon oli paigale jäänud. Võimalik, et see oli vale otsus.

Ta oli sellele lagunemisele alles siis pihta saanud, kui üksildus ta juba elusalt kinni oli müürinud. Sellele oli järgnenud kaotuste ahel.

Alguse sai see Bertrand’ist. Vähk oli tagasi tulnud. Sel korral kõrri. Esimesega ta juba oli vatti saanud. Ta uskus, et on asjast välja tulnud. Igatahes olid tema sõbrad tähistanud paranemist nagu lõplikku võitu. Aga haigus oli nii kiiresti arenenud, et see oli neid tabanud ootamatult nagu lõuahaak, alles pärast matuseid jõudis kohale. Nende kolme kuuga, mis jäid diagnoosi ja lõpu vahele, oli haigus ta täielikult endasse haaranud. Bertrand kandis muidu ülestõmmatud kraega musti särke. Nii oli ta neid kandnud juba 1988. aastast peale. Lõpuks oli tal üsna raske neid kinni nööpida, sest õllekõht oli nii suureks läinud. Neljakümnendates olid tal pikad valged juuksed, tumedate klaasidega Ray Banid ninal, ilusad maonahast saapad ja kõrilõikaja lõust. Punetas küll, aga muidu oli see mürakas hästi säilinud.

See, et tuli harjuda teda nägema vanainimese pidžaamas, oli olnud paras šokk. Juuste kadumine oli veel kuidagi talutav. Aga selle naeruväärse pidžaama peale tõmbus Vernoni süda küll kokku. Bertrand ei suutnud süüa, seda ei muutnud ka maailma parim kanep. Talle iseloomulik jässakus oli läinud. Kollaseks tõmbunud naha all liiga esiletükkivaks muutunud luud mõjusid eemaletõukavalt. Ta kandis ikka kangekaelselt oma pealuuga sõrmuseid, mis tema sõrmedelt muudkui maha libisesid. Ta nägi päev-päevalt enda suremist pealt, ise täie mõistuse juures.

Siis tulid pidevad valud, täielik jõuetus ja kooljamask. Nad viskasid muudkui morfiinipumba üle nalja, sest lõõpimine oligi nende ainuke suhtlusvorm. Vahel rääkis Bertrand ees ootavast surmast. Ta ütles, et ärkab öösiti hirmust üles, ja ütles „kõige hullem on see, et mul on pea täiesti selge, ma tunnen, kuidas keha otsad annab ja ma ei saa sinna midagi teha”. Vernon ei saanud ju vastata „kuule vana, ole nüüd, küll kõik joonde läheb, pane ikka vastu noh”. Nii kuulasidki nad hoopis The Crampsi, The Gun Clubi ja MC5-i ja jõid õlut, kuni Bertrand veel suutis. Pere oli küll maruvihane, aga, olgem ausad, mis neil ikka öelda oli.

Ja siis teade tema surmast, ühel hommikul, SMS-iga. Vernon, nagu ka teised, oli ennast matustel vaos hoidnud. Mustad prillid. Need olid kõigil kodus olemas, samuti viisakas must ülikond. Alles hiljem oli kimbatus võimust võtnud. Kimbatus ja igatsus. Refleks tema numbrit valida, suutmatus tema viimaseid häälsõnumeid kustutada, suutmatus juhtunut uskuda. Mingist vanusest alates enam surnutest ei lahkuta, jäädakse nende aega, nende seltskonda. Joe Strummeri surma-aastapäeval oli Vernon käitunud nii, nagu oleks Bertrand ikka veel elus: ta oli õllede kõrvale terve The Clashi diskograafia ära kuulanud. See bänd polnud talle kunagi huvi pakkunud. Aga selline see sõprus ongi: õpitakse teise mänguväljakul mängima.

Tol 2002. aasta detsembrikuu päeval seisid nad järjekorras, et osta lõhet, sest Bertrand pidi veetma aastavahetuse mingi norralannaga, kellele ta tahtis oma kulinaarsete oskustega muljet avaldada. Ta oli veendunud, et suitsulõhet tuleb osta just sellest viienda linnajao poest ja mitte kusagilt mujalt. Pärast üsna pikka metroosõitu olid nad nüüd oma korda ootamas. Saba ulatus kõnniteele, vähemalt neljakümne minuti jagu passimist. Vernon oli läinud suitsu ostma ja oli tubakapoe raadiost kuulnud teadaannet, et Strummer on surnud. Ta oli Bertrand’i juurde tagasi läinud. Ei, ära jama! Kas sa tõesti arvad, et ma jamaks sellise asjaga? Bertrand oli läinud näost kaameks, oli ostnud ikkagi oma lõheportsu, samuti kaks pudelit viina. Teise olid nad kummutanud lugu „Lost in the Supermarket” lauldes ja meenutades, kuidas nad Strummeri soolokontserdil olid käinud. Vernon oli lihtsalt seltsiks kaasa läinud, ja kohapeal oli ootamatu tundepuhang ta rivist välja löönud, ta oli õla vastu sõbra õlga surunud ja talle oli pisar silma tulnud. Ta ei rääkinud sellest kunagi, aga Joe Strummeri surmapäeval oli ta kõik üles tunnistanud, mispeale Bertrand oli öelnud, jaa ma tean ma nägin küll, aga ma ei tahtnud sulle selle pärast puid alla panna. Persse küll, Strummer. Teist sellist ei ole ju, noh!

Kolm kuud hiljem oli kord Jean-No kätte jõudnud. Ei mingit joovet ega kiiruseületamist. Maantee, veoauto, kurv ja udu. Naisega nädalalõpu väljasõidult tagasi tulles oli Jean-No tahtnud raadiojaama vahetada. Naine oli pääsenud ninaluumurruga. See uus, mis talle kokku keevitati, oli vanast ikka kõvasti parem. Jean-No ei saanudki sellest rõõmu tunda.

Tol pühapäeval oli Vernon sõbranna pool, lebotas pooleldi seina najale üles tõmmatud madratsil idamaise pleedi all, milles oli nii palju pläruauke, et neid oleks võinud mustriks pidada. Nad pidid õhtu otsa projektoriga filme vaatama, kavas kõik „Tulnuka” osad. Neiu elas Goncourt’i metroopeatuse juures katusetoas. Seal lähedal asus üks viimaseid filmilaenutusi. Nad olid juba ära vaadanud „Kangelase värvid” ja „Mad Maxi”, „Ristiisa” ja „Ebamaise ilu”. See tüdruk oli tõeline pärl, fännas nii manti kui mangasid. Mitte selline, kes tahab kogu aeg väljas käia. Ainus, mis tema juures närvidele käis, oli kuule musu palun mine too poest kommi. Viis korrust, jala. Vernonil polnud väga tahtmist abivalmis musu olla. Tüdruk oli just toonud hiiglaslikul kandikul jääd täis kokaklaasid, film oli pausi peal ja Vernon oli kõne vastu võtnud, kui telefon helises, seda tegi ta pühapäeviti harva. Aga arvestades, kui ammu Émilie talle viimati helistanud oli, aimas Vernon, et võib tähtis jutt olla. Émilie oli just Jean-No nooremalt õelt uudist kuulnud. Vernoni oli üllatanud see, et just tema sõprade teavitamisega tegeles. Jean-Nol oli ju naine olemas. Olgu, haiglas keerulisel hetkel küll, aga et nüüd veel armukese kaudu infot levitada. Vernon oli Émilie’ga päris lähedane olnud, aga siis oli suhtlus soiku jäänud ja ega nüüdki polnud õige hetk ennast teineteise käekäiguga kurssi viia.

Vernon oli peale käinud, et nad filmi edasi vaataksid. Endamisi oli ta mõelnud, et ei tunnegi eriti midagi. See hämmastas teda. Ta oli arvanud, et on lihtsalt paksu naha kasvatanud. Samas oli ta ju Jean-Noga iga nädal kokku saanud ja pärast Bertrand’i surma veelgi lähedasemaks muutunud. Nad käisid Gare du Nord’i jaama lähedal ühes Türgi kohas söömas, tellisid alati sama kaheteisteurose menüü, mille jääkülma õllega alla loputasid. Jean-No oli suitsetamise maha jätnud, sellega kõvasti vatti saanud. Kui ta, vaeseke, oleks teadnud, et polegi mõtet, siis oleks ta endale ööseks äratuskella pannud, et veel rohkem suitsu teha. Jean-No oli endale naiseks võtnud range tädi. Paljud mehed tunnevad ennast karmi järelevalve all kindlamini.

See oli talle alles hiljem, keset ööd, kohale jõudnud. Unne- vajumise hetkel oli ta tundnud jääkülma torget. Ta pidi riidesse panema ja välja minema – külma käes kõndima, üksi olema, ristuvaid tulesid ühtesulavaid liikuvaid kehasid nägema ja jalge all maapinda tundma. Ta oli elus. Tal oli raske hingata.

Vernon käis tihti öösiti üksi jalutamas. See harjumus oli tal tekkinud 1980ndate lõpul, kui rokkarid olid hakanud hiphoppi kuulama. Public Enemy ja Beastie Boys olid Slayeriga sama plaadifirma all ja sellest oli tekkinud ühenduskoht. Ta oli poes sõbrunenud ühe Funkadelicu fänniga, oli selline vaikne, lühike ja kärnas valge, tagantjärele arvab Vernon, et küllap oli heroiini peal, aga tol ajal ta otsi kokku ei viinud. Tüüp tegeles täägimisega, kirjutas signatuuri „Zona” igale poole, kuhu aga sai. Nende suhtlus ei kestnud kaua, Zonal oli tänavatel tegutsemisest kopp ees, „metroo on ikka õige teema”, ta tahtis vaguneid ja kioske täägida, aga Vernonil polnud tahtmist temaga seal all kaasas jõlkuda. Talle polnud see pisik külge hakanud, temalt nõudis suurt pingutust, et kuulata kangelaslugusid grupeeringutest nagu 93 MC või MKC, loetamatust wild style’ist või vahukomme meenutavast throw up-stiilist… Ta sai aru küll, et mingi võlu asjal on, aga talle ei hakanud see lihtsalt külge. Teda ennast tõmbas käima see, kui sai kaelaluumurruga riskides mõnele katusele ronida ja siis kaks tundi grafitipurgi vaikuses veeta, vahepeal kimumispause teha ja vaadata, kuidas all inimesed edasi-tagasi käivad ega tule selle pealegi, et üles vaadata ja hääletu öövahi siluetti märgata.

Oma elu esimesel ööl ilma Jean-Nota oli Vernon kõndinud seni, kuni tallad tulitama hakkasid, siis oli ta veel edasi kõndinud. Ta mõtles Jean-No lastele, aga ei suutnud sellest kuidagi sotti saada. Isata jäänud lapsed. See mõte ei läinud kohe üldse kokku pildiga nendest kolmest lollakast pärdikust, kes vahetpidamata tähelepanu, maiustusi või uusi mänguasju nuiasid.

Jean-No käitus mõnuga nagu viimane tropp. Ta oli ennast täis. Ta oli alati ülikahtlast muusikat kuulanud, teismelisena meeldisid talle Einstürzende Neubauten ja Foetus, hiljem oli ta jõhkrale hardcore pungile üle läinud, fännas Rudimentary Penit ja karskust propageerivat Minor Threati, juues ise nagu loom. Samas pidi Jean-Nod ikka kõrgelt hindama, et temaga väljas käia, eriti kuna ta mõnuga selline käre oli. Neljakümneselt otsustas Jean-No kodanlikuma elu kasuks ja hakkas ooperis käima. Ta riietus nagu pühapäevarõivas Playmobili kujuke ja ajas paremäärmuslikku jama kümme aastat enne seda, kui asi moodi läks. Tol ajal oli see nii ebatüüpiline, et mõjus mingis mõttes kihvtilt.

Vernon elas nüüd maailmas, kus Ian MacKaye võis hakata kräkki suitsetama ja Jean-Nod polnudki kohal, et asja kommenteerida.

Siis oli tulnud Pedro kord. Vaevalt kaheksa kuud hiljem. Südamerabandus. Pedro nimi oli Pierre, aga ta tegi nii palju kokaiini, et oli endale ladina-ameerikaliku hüüdnime välja teeninud.

Vernon ootas parajasti Élysée Montmartre’i ees, mis polnud veel maha põlenud ja kus pidi The Libertines esinema. Ta üritas endale üsna võimatut saaki skoorida, üht Thierry Ardissoni saate assistent-praktikanti, see vatras ainult saatejuhist, keda ta enda väitel üldse ei seedinud, aga kellest ta tegelikult oli sisse võetud. Vernon oli kaugel saaliukse juures üht sõpra märganud ja teda hõiganud, ise rahul, et saab näidata oma kaaslast, kitsaid teksasid ja tikk-kontsaga kingi kandvat tukaga brünetti, kelletaolisi pealinn uue aastatuhande algul massiliselt tootis. Ja nähes Vernoni lähemale tulemas, oli sõber nutma hakanud. Ta korrutas, Pedro Pedro Pedro, suutmata midagi rohkemat öelda ja Vernoni oli haaranud kohutav kurnatus.

Pedro oli endale ninna tõmmanud vähemalt kolm maja, kaks Ferrarit, kõik armulood, sõprused, igasugused karjääriväljavaated, oma välimuse ja täiskomplekti hambaid. Ta ei teinud seda häbenedes, teeseldes, et tal ei ole probleemi, ei, tema teema oli eneseimetlus, hüsteeriline pidutsemisvajadus, kirg, mille ta oli täielikult omaks võtnud. Ta hõõrus kokaga igemeid, puistas seda jaki peale, ta oli lähedalt tuttav kõikide Pariisi baaride peldikutega, ta valiski neid eranditult vetsude kasutamiskõlblikkuse järgi. Ta tuli külla ja ajas seda kõikjale, läks ära kaks päeva hiljem, jättes Vernoni endast maha täiesti sodis olekus. Pedrole läksid peale Marvin Gaye, Bohannon, Diana Ross ja The Temptations. Vernonile meeldis tal külas käia, helisüsteem oli erakordselt hea, tugitoolid mugavad ja valmis varutud viskid viisid mõttes rändama, vaheldumisi oldi gängsterid, eradetektiivid ja inglise dändid.

Vernonile oli kätte sattunud foto, kus nad neljakesi peal olid. Tema ja kolm surnut. Nad poseerisid Vernoni ümber, tähistati tema kolmekümne viiendat sünnipäeva. Ilus pilt, selliseid tehti analoogkaameraga ja lasti sõprade jaoks paljundada. Neli udust noormeest, aga saledad, kõik juuksed veel alles, silmad säravad ja nägudel naeratused, milles polnud mingit kibestumust. Nad tõstsid parasjagu klaase, Vernon oli tol õhtul masenduses, kolmekümne viieseks saamine tõmbas ta tuju nulli. Neli kena poissi, õnnelikud oma lolluses, nad ei teadnud millestki midagi, eriti mitte sellest, kui head ajad need olid, arvestades seda, mis elul neile varuks oli. Nad olid suurema osa õhtust Smokey Robinsoni kuulanud.

Pärast Pedro matmist Vernon enam väljas ei käinud ja vastamata kõnede peale tagasi ei helistanud. Ta oli arvanud, et see on faas, et see läheb üle. Ta ei pidanud imelikuks, et pärast nii ränka leinajada oli tekkinud vajadus iseendasse tõmbuda.

Tol ajal oli rahahäda hakanud endast tõsisemalt märku andma, seda enam kippus ta omaette hoidma. Mõte küllaminekust nii, et pole raha pudelitki kaasa võtta, pani ta kutsetest keelduma. Paanika peolemineku ees, sest keegi võis tahta kamba peale grammi osta. Paanika metroos läbipääsmatute turvaväravate ees. Paanika katkise tallaga tossude pärast. Paanika üksikasjade pärast, millele ta polnud kunagi tähelepanu pööranud ja mida ta nüüd hullumiseni peas ketras.

Ta jäi koju. Tänas õnne oma ajastu eest. Ta ahmis sisse muusikat, sarju, filme. Vähehaaval lõpetas ta raadio kuulamise. Kahekümnendast eluaastast peale oli selle sisselülitamine tal hommikuti esimene liigutus olnud. Nüüd oli see aga tema jaoks häiriv ega pakkunud huvi. Tal oli kadunud harjumus uudiseid kuulata. Telekas oli kuidagi iseenesest ära langenud. Internetis oli liiga palju tegemist. Ta viskas netis veel pealkirjadele pilgu peale. Põhilise aja veetis ta aga pornosaitidel. Ta ei tahtnud enam kuulda kriisist, islamist, kliimamuutustest, heitgaasidest, orangutanide väärkohtlemisest või romadest, keda enam bussi peale ei taheta lasta.

Vernonil on oma mullis mugav. Ta peab seal hingitsedes vastu. Vähendab kõik tegevused miinimumini. Sööb vähem. Kõigepealt tõmbas ta õhtusöögi lahjemaks. Supp Hiina kiirnuudlitest. Ta ei osta enam liha, valk jäägu sportlastele. Põhiliselt toitub ta riisist. Seda varub ta viiekiloste kottide kaupa Vendade Tangide poest. Ta vähendab sigarettide arvu, lükkab esimest edasi, venitab teisega, pärast hommikukohvi mõtleb, kas ta üldse kolmandat tahabki. Konid paneb kõrvale, et miski raisku ei läheks. Vernon tunneb ümbruskonna kontoreid, mille uste juures inimesed päeval kimumas käivad, vahel läheb ta mööda, aeglustab sammu, korjab pikemad konid kokku. Ta tunneb ennast nagu kustuv lõke, mille süsi veel vahel tuulekese peale hõõguma lööb, aga mitte piisavalt, et tulehakatist süüdata. Hääbuv tuli.

Vahel tuleb tal küll tegutsemishoog peale. Ta läheb LinkedIni ja teeb nimekirju inimestest, kellel paistab veel töökoht olevat ja keda ta on kunagi tundnud, lubades endale, et võtab nendega ühendust. Ta mõtleb, mis loo ta neile räägiks, selle algus oleks kindlasti seotud mõne tüdrukuga. Tema kepivenna identiteet muudab teised mehed mõnusale jutuajamisele altimaks. Niisiis ütleks ta, ma olin vahepeal Pariisist ära, panin üht ungarlannat, kes mu Budapesti viis, või ilusat ameeriklannat, kes kogu aeg ringi reisib, rahvusel pole vahet, peaasi on anda mõista, et ta on kõvasti lõbutsenud, ja näe nüüd olen jälle tagasi, otsin tööotsa, suht ükskõik millist, järsku oskad midagi soovitada. Ta püüaks mõjuda nagu seikleja, ja rahulikult, mitte jätta närvilist muljet. Nutsu osas pole tal muidugi midagi luuletada, on täiesti selge, et tal pole sentigi. Samas pole ta kunagi rahas supelnud. Omal ajal andis see inimesele usaldusväärsust juurde. See oli enne 2000. aastaid, kui rahvas hakkas kontsertidel nagu muuseas kandma uusi kalleid firmajalatseid, uhkeid trendikaid käekellasid, hästiistuvaid teksaseid, mille lõikest oli aru saada, et need on viimase aasta jooksul ostetud. Pärast edeva rokibrändi Zadig & Voltaire võidukäiku on rahapuudus kaotanud oma poeetilise võlu, kuigi just see oli pikki aastakümneid tõelise, äraostmatu artisti kvaliteedimärgiks olnud. Nüüd on aga isegi rokitööstuses kaotajad surnuks kuulutatud.

Aga tegelikult ta abi küsimiseks ühtegi kõnet ei tee. Ta ei oskaks ka öelda, mis teda täpsemalt tagasi hoiab. Tal on olnud aega sellele mõelda. See jääbki mõistatuseks. Ta on otsinud internetist nõuandeid patoloogilistele edasilükkajatele. Ta on koostanud nimekirju asjadest, mida tal on kaotada, mis on ohud, kõrvale nimekirja asjadest, mida tal on võita. See ei muuda midagi. Ta ei helista kellelegi.

Alexandre Bleach on surnud. Facebook on järsku tema nime täis, aga Vernon ei hammusta kohe läbi. Ta leiti surnuna, hotellitoast.

Kes tema hilinenud üürimakseid tasuma hakkab? See on esimene küsimus, mis Vernonile pähe tuleb. Viimastel nädalatel saadetud meilidele ja sõnumitele pole vastust tulnud. Tema abipalvetele. Ta oli harjunud, et Alexil läheb reageerimisega kaua. Vernon lootis tema peale. Nagu ikka siis, kui olukord kriitiliseks läks. Alexandre aitas ta lõpuks alati hädast välja.

Vernon istub arvuti taga, tema rinnus turnivad üksteise otsas vastakad või veidrad tunded nagu kassid, keda kiire ja halastamatu käsi kotti topib. Internetis levib uudis nagu katk. Alexandre on juba pikka aega kõigi omand olnud. Vernon arvas, et on sellega harjunud. Kui Alexandre plaadi välja andis või turneed alustas, võimatu oli sellest mitte kuulda. Ei möödunud tundigi, mil teda poleks jälle olnud näha kusagil esiplaanil tõmblemas, oma kaunil sügaval narkar-crooner’i häälel mingit mõttelagedust laulmas. Alexandre’it oli tabanud edu nii, nagu mõnele sõidab otsa veoauto: ta just ei jätnud sellist muljet, et ta on asjast terve nahaga välja tulnud. Tema probleemiks polnud mitte ülbus, vaid pigem äge meeleheide, mis mõjus tema lähedastele väsitavalt. Raske on näha inimest, kes on saavutanud kõik, mida hing võiks ihaldada, ja siis samas tunda veel kohustust teda sellepärast lohutada.

Polegi veel pilte laibast hotellitoas. Küll nad tulevad. Alexi surma põhjus on uppumine. Vannis. Šampanja ja tablettide koosmõju, jäi magama. Kurat teab, mida ta sealt vannist otsis, üksi, hotellis, pärastlõunasel ajal. Kurat sedagi üldse teab, mis selle mehe nii lootusetult õnnetuks tegi. Oma surma suutis Alex siis ka tuksi keerata. Surm hotellis on liiga keskpärane, et eeskujuks võtta, ja mitte piisavalt jube, et mõjuda eksootiliselt. Ta võttis endale tihti linnas mõneks päevaks hotellitoa, mujale ööbima minekuks piisas juba sellest, kui ta arvas, et näeb kodu juures fotograafi. Alexile meeldis hotellis elada. Ta oli neljakümne kuue aastane. Kes ootab andropausi alguseni, et siis üledoosi surra? Michael Jackson, Whitney Houston… mingi mustade teema äkki.

Bleachile meeldis vanu sõpru näha. See tabas teda küll nagu kusehäda, aga see tabas teda regulaarselt. Ta ei pruukinud aasta või isegi kaks endast mitte mingit elumärki anda ja siis kukkus ühtäkki paaniliselt helistama, meilidega pommitama, ta võis isegi ühe või teise juurde koju ilmuda, ette teatamata. Temaga polnud võimalik kuhugi baari joogile minna. Vestluse katkestas viie minuti pärast mõni fänn, kes võis olla agressiivne. Või ka täiesti sooda. Reeglina on vestlusesse sekkuv fänn ikka raske juhtum. Kui Alexandre’il tuli tuju Vernoni näha, siis ta helistas ja kutsus ennast külla. Nad jõid ühe õlle ja tegid näo, et miski pole muutunud. Hea nali. Alexandre teenis ühe looga summa, mille kokkuajamiseks oli Vernoni-sugusel tüübil tulnud rohkem kui kakskümmend aastat poodi pidada. Kuidas oleks see väike pisiasjake saanud nende suhet mitte mõjutada?

Alex oli endale oma VIP-ide seltskonnast palju sõpru hankinud. Aga temas oli olnud veendumus, et tema „päriselu” oli lõppenud edu saabumisega. Vernon oli talle ikka ja jälle püüdnud näidata, et tegemist on lihtsalt vaimuseisundiga: kolmekümnenda eluaasta ringis hakkavadki asjad oma võlu kaotama, oled sa siis juhutööline või megastaar, ükskõik, mitte kellegi jaoks ei keera asjad paremuse poole. Vahe on selles, et nende jaoks, keda edu ei taba, pole ka mingit kompensatsiooni. Ei ole nii, et kui noorus hakkab käest ära libisema, siis saab äriklassis ümber maailma reisida, kõige ilusamaid tüdrukuid keppida, lahedate diileritega semmida või Harley Davidsonidesse investeerida. Aga Alex ei teinud kuulmagi. Ja ta tundus päriselt nii õnnetu, et oligi raske talle selgeks teha, kuidas tal vedanud on.

Esimest korda poeuksest sisse astudes oli Alexandre veel poisike. Tema suured, pikkade kaardus ripsmetega ääristatud silmad andsid talle lapseliku ilme. Ta tuli õllepudeliga, võttis taburetil koha sisse ja küsis plaate kuulata. Alexi silmis jäi Vernon inimeseks, kelle kaudu oli talle avanenud võlumaa: selleks, kes andis talle esimest korda kuulata Stiff Little Fingersi kontserdi kaksikplaati, The Redskinsi, Bad Brainsi esimest EP-d, Sham 69 Peel Sessioni salvestust või Code of Honori lugu „Fight or Die”. Alex oli veel alaealine, tal olid paksud põsed ja ta ei mänginud veel kõva meest. Naeratusel oli tema kiires tipputõusmises kindlasti suur roll – see naeratus mõjus samamoodi nagu YouTube’ist kassivideote vaatamine. Oli vaja psühhopaadist sarimõrvari närvikava, et selle suhtes külmaks jääda. Ta tinistas pilli ja kiunus nagu kõik ülejäänudki, ühes või teises bändis. Nagu vahel ikka, olid au ja kuulsus täiesti ootamatusse kohta lajatanud. Tolle aja skeenes oli kangelasi küll, inimesi, kelle nimel oleks võinud kõik panti panna. Ja kes olid kõik, täielikult või osaliselt, lihtsalt ära kadunud. Narkootikumid hakkasid Alexi köitma suhteliselt hilja ja imesid ta siis kogu täiega endasse. Aga sellel poisil oli alati nagu mingi nähtamatu ora rinnus. Ta võis väiksemagi asja üle nalja heita, aga tema pilgus oli miski, mingi mõra, mis võis iga hetk vabalt süveneda.

Vernoni närib nõmedalt pragmaatiline küsimus: kes tema üüri nüüd maksab? See hakkas pihta natuke pärast Jean-No surma. Nad olid juhuslikult Bonsergent’i jaama juures kokku sattunud. Alexandre oli talle käed ümber löönud. Nad polnud tükk aega näinud, viimati Tricky kontserdil Élysée Montmartre’is. Kui said ära kannatatud esimesed ebamugavad minutid, mil tuli mängida läbi hale stseenike vanadest sõpradest, kellel on nii paljust rääkida, nagu oleks Vernoni eBay müügijutud sama huvitavad kui lood Iggy Popiga jahi peal laksimisest, läks Alexandre’iga hängimine täitsa lahedaks.

Alex oli tol päeval räige laksu all. Ta meenutas oma kaootilise entusiasmi ja kiire jutuvadaga poissi, kes pole tükk aega kodus käinud, aga peaks nüüd selle ette võtma. Kõnniteed olid lume all ja teda oli vaja küünarnukist püsti hoida, et ta käpuli ei käiks. Ta oli oma tavapärase entusiasmiga peale käinud, et Vernon kuhugi sinnasamasse tema diileri juurde kaasa tuleks. Klassi priimuse välimusega eriti pugeja tüüp, kes GarageBandis muusikat komponeeris. Ta suitsetas mingit Hollandi kama, mis oli nii kange, et pani kohe pea valutama. Ta tahtis iga hinna eest neile oma „uuemat kraami” lasta. Nad olid ära kannatanud terve rea sündikäike, mis olid keevitatud pehmelt öeldes ebaühtlase biidi külge. Alex oli juba niigi pilves, tema kuulas seda paska ülima huviga, seletades diilerile, et ta ise tegeleb hertsidega, helivõngetega, millega võib teatud kindla järjestuse korral lõpuks ajutegevust mõjutada. Ta aina vatras oma ajulainete sünkroniseerimisest ja diiler kuulas vaimustunult. Kõik teadsid tõde – Alex polnud juba aastaid olnud võimeline ühtegi viisijuppi komponeerima. Ta jäi nende „alfalainetega” jändama, sest ei suutnud kolme akordi ritta seada ega ühtegi talutavat refrääni kirjutada.

Öö oli juba käes, kui nad ennast jälle kõnniteelt leidsid. Autosid liikus vähe ja tänavad olid kummaliselt valged ja vaiksed. Vernon oli irvitanud näitlejanna üle, kes üleni mustas neli korda kolm suuruses plakatil mootorratta otsas hööritas. Ta oli öelnud midagi õelat, stiilis „see eit näeb nii nõme välja, et ma paneks pigem kumminaist”, ja Alex oli kramplikult naernud. Ta ilmselgelt tundis seda naist. Vernon mõtles endamisi, kas nad olid ka sebinud. Alex meeldis tüdrukutele, tal polnud vaja selleks plaate müüa. Paljud tema sõbrad olid VIP-id, inimesed, kelle nime ja nägu teatakse nendega kohtumata. Ta salvestas nende numbreid mobiilis varjunimede all juhuks, kui see tal ära varastatakse või kaduma läheb. Mõte sellest, et tema telefoniraamat võib suvaliste inimeste kätte sattuda, tekitas temas parakaid. Tihti juhtus nii, et kui tal telefon helises, siis vaatas ta nõutult ekraani ega suutnud meenutada, kellele sinna ilmunud nimi viitab. Näiteks jäi ta „BS-i” üle juurdlema: võis see olla Bonnaire Sandrine, Bugsy Stomy, Benchetrit Samuel või mõni veelgi keerulisem varjunimi, näiteks Barbaarne Smurf või Buliimikust Sodomiit? Mitte kuidagi ei tulnud meelde, siis kuulas ta sõnumi ära ja talle meenus, et „BS” on „baari sitamaja”, sest just seal oli ta tundide kaupa Julien Doréga juttu ajanud. Tol hetkel oli see pidanud talle kindlasti lausa ilmutuslik tunduma. Nagu paljud küsitavad asjad, mida öösel pärast kella kolme tehakse.

Vernon oli küsinud „sa Jean-Nod mäletad?” Muidugi mäletas. Nad olid lühikest aega mänginud bändis nimega Nazi Whores, päris 1990ndate alguses. Nad polnud üle kümne aasta näinud. Jean-No jälestas Alexi ja kõike, mida too esindas – tekstipõhist rokki, bobo-militantismi¹ ja eelkõige ootamatut edu, mida ei saanud kuidagi tutvustega seostada ja mis ajas Jean-Nod hulluks. Nad olid toiminud tandemina, tegutsenud samadel suundadel – üks oli saanud peavõidu ja teine polnud mitte kuhugi jõudnud. See võrdlus oli tema jaoks talumatu, Alexi kirumisele kulutas Jean-No kõvasti aega. „Seda tead, et ta on surnud?” ja Alex oli vapustusest kaameks tõmbunud. Vernonil oli sellist teesklematut emotsiooni nähes ebamugav hakanud, aga tal polnud südant lisada „ära tee sellist nägu, ta ei seedinud sind ju üldse, olgem ausad”. Alex oli peale käinud, et viskab Vernoni taksoga koju ja tuleb tema poole. Nad olid üsna ruttu ühele lainepikkusele saanud – kaks närvilist hamstrit, kes jooksuga ühiselt ratast ringi ajavad. Alex oli diivanile kerra tõmbunud ja tundis ennast nagu kookonis. Talle tohutult meeldis selle korteri piiratud ruum, ta tõmbus looteasendisse ja tundis, et on Vernoni juures kaitstud. Nad olid kuulanud The Dogsi, seda polnud kummalgi juba kakskümmend aastat ette tulnud. Alex oli kolmeks päevaks jäänud. Tal oli kinnisideeks tema niinimetatud „uurimistöö” binauraalsetest rütmidest ja ta sundis Vernoni kuulama mitut tüüpi laineid, millel pidi alateadvusele sügav mõju olema, aga mis, nagu välja tuli, ei suutnud isegi korralikku migreeni tekitada. Alexil oli tulles viis grammi kaasas. Nad olid selle ära nohistanud rahulikus tempos nagu vanad kalad. Vernon kippus muudkui ära vajuma – koka muutis ta lõdvaks ja aitas uinuda – ja Alex oli võtnud nõuks ennast tema diivanil intervjueerima hakata. Tal oli kaasas vana kaamera, ta oli pannud teleka kõrvale üksteise otsa kolm väikest tunniajase mahuga videokassetti ja kui Vernonile oli jälle pilt ette tulnud, siis oli ta saanud lausa uskumatu etteaste osaliseks, „mees, sa saad onju aru, et see siin on minu testament? Ma jätan selle sinu kätte. Näed, kuidas ma sind usaldan”. Ta ei olnud enam päris täie mõistuse juures. Siis oli ta jälle kukkunud jutustama oma delta ja gamma lainetest, loomeprotsessist ja mõttest luua muusikat, mis oleks nagu narkootikum, mis mõjutaks närviühendusi. Vernon oli juba meeleheitel, Alex muudkui lasi talle oma jama ja sundis seda kõrvaklappidest kuulama.

Vernon oli käinud poest oma lauljast sõbra krediitkaardiga kokakoolat, suitsu, krõpsu ja viskit ostmas. „Kuule aga siin pole ju päriselt midagi süüa, millest sa üldse elad praegu? Tahad, ma annan sulle veits sulli?” Vernonil oli kahe kuu üür maksmata, ta nägi kõvasti vaeva, et ei tekiks kolme kuu võlga, mingi linnalegendi järgi pole alla selle väljatõstmist karta. Nii see algaski. Alexandre oli tema kontole kolme kuu summa kandnud – ausalt ka mees, mulle teeb see kõige rohkem rõõmu. Ja Alex oli ära minnes peale käinud „helista kui sul on pappi vaja, vaata, mul on seda küll… Lubad, et helistad, eks?”

Ja seda Vernon tegigi. Algul oli ta mõelnud, et saab teisiti hakkama, aga kui jooksis juba neljas kuu võlga, siis oli ta selle ära teinud. Alex oli ta hädast välja aidanud. Pikema jututa. Ja mõne kuu pärast oli Vernon uuesti helistanud. See oli küll ebamugav, aga samas ka nagu tagasiminek lapsepõlve. Kui tema vanemad veel elus olid ja võis loota, et nad ta viimases hädas ikka rööpasse aitavad. Sõbralt abisaamine kuulus nagu turvalise lapsepõlve juurde. Ja Alex oligi jälle appi tulnud. Ta oli salvestanud Vernoni kontonumbri oma määratud maksete alla ja ajas kolme klikiga asja joonde. Vernon venitas, lükkas küsimist edasi. Ta viskles süütunde ja sõjakuse, tänulikkuse ja kergenduse vahel. Alexandre’ile oli hakanud raha nii kergesti kätte tulema ja teistele nii raskesti. Vernon saatis omanikule tšeki, siis hankis endale tagavaraks suitsu ja toitu ning pani ihnelt igapäevase õlleraha karpi hoiule. Nii ta elus püsis.

Uksekell heliseb. Vernon ei reageeri. Ilmselt on see postiljon, kes tahab tähitud kirja üle anda. Ta ei allkirjasta neid. Ta ei tegele enam ühegi administratiivdokumendiga. See juhtus tasapisi, tema vaimne tegevus tardus – on järjest rohkem suhteliselt lihtsaid ülesandeid, mida oleks vaja täita ja millega ta ei suuda enam tegeleda. Ta keerab muusika vaikseks ja jääb ootama. Ikka lastakse kella. Nüüd juba koputatakse. Vernon istub voodi peal, käed vaheliti süles, ta on sellega harjunud – ootab, et ära mindaks. Aga siis annab imelik krigin lukuaugus märku, et ust püütakse lahti murda. Ta taipab kohe, mis toimub. Ta ajab kiirelt teksad jalga ja tõmbab puhta pusa selga. Ta seob parajasti vanade, madala säärega Doc Martensite paelu kinni, kui uks lahti läheb. Vernon on närviline nagu halva spiidi laksu all. Neli meest tulevad sisse ja jõllitavad teda. Kõige esimene võtab sõna, „te oleks ikka võinud ukse lahti teha”. Ta silmitseb Vernoni, hindab pilguga. Tal on kaela ümber seotud peen meresinine sall ja peas -punaste raamidega prillid. Tema hall ülikond on liiga lühike. Ta loeb neutraalsel toonil tahvelarvutist maha, teie blablabla elukohaga blablabla üürite blablabla…

Kümme aastat on ta seda kuradi üüri maksnud. Kümme aastat. Üle 90 000 euro. Mingile jobule otse taskusse, täiesti tühja plekkinud. Korteriomanik on raudselt mingi selline pärija, kes ulub, kui palju ta peab makse maksma. Mitte ühtegi remonttööd kümne aasta jooksul – peab lausa ahistama, et lastaks boiler ära parandada. 90 000. Mitte ühte töötundi, ei mingit kohaletulekut, kulutust. Ja nüüd tõstetakse välja.

Vernoni pilk jääb pidama kohtutäituri pükstele, kintsude juurde, kus need kisuvad. Vernon ootab, et seltskond paneks tema vara kirja ja läheks ära, jätaks talle aega asjad joonde ajada. Kui ta poleks juba aastaid kõikide pankade mustas nimekirjas, siis kirjutaks ta neile tšeki, et protseduuri edasi lükata. Igatahes peab olema mingi võimalus see asi joonde saada, tüüp, kes paistab olevat lukksepp, tundub tõesti tore. Paksud vanakooli vuntsid annavad talle ametiühingu esindaja väljanägemise. Vernon loodab, et ta muukimisega lukku tuksi ei keeranud, tal pole raha, et seda ära vahetada. Tal võib ju ikkagi tekkida vajadus mõneks minutiks välja minna. Varastada pole enam midagi – isegi mingi põgenikust kosovlane ei hakkaks ära tarima seda, mida Vernon arvutina kasutab. Kuvar ja kast kaaluvad sada kilo ja on pärit kiviajast. Kohtutäitur soovitab tal kokku panna asjad, mida tal järgnevatel päevadel vaja läheb, ja pind vabastada. Keegi neist ei ütle, kuulge lähme, las ta praegu olla, tuleme hiljem tagasi, anname talle kümme päeva, las ajab asjad korda ja siis vaatame edasi. Kaks jõmmi, kes pole ühtegi sõna öelnud, passivad keset tuba ja soovitavad tal vastu hakkamata kiiremas korras kuuletuda.

Vernon vaatab korteris ringi – kas on mõni asi, mida võiks neile ajapikenduse saamiseks pakkuda? Ta tajub, et hakatakse rahutuks muutuma – mehed kardavad, et ta võib vägivaldselt reageerida. Nad on harjunud nutu ja halaga. Vernon palub veerand tundi aega, kohtutäitur ohkab, aga tunneb kergendust: seekord polegi kliendiks maniakk.

Vernon ronib tabureti otsa, et saada kapi pealt kätte oma kõige vastupidavam seljakott. Seda alla võttes langevad tema õlgadele hallid tolmurullid. Ta aevastab. Mõni olukord on nii veider, et mõte lihtsalt keeldub seda reaalsuseks pidamast. Ta pakib kotti. Kõrvaklapid, iPod, teksad, Bukowski kirjad, kaks pusa, kõik bokserid, Lydia Lunchi autogrammiga foto, pass. Hirm halvab igasuguse mõtlemisvõime. Et ta just Alexi surmast kuulis, tuleb tal pähe välja tõmmata kapi põhjast laitmatult kuhja sätitud ajakirjade nagu Maximum Rock’n’Roll, Mad Movies, Cinéphage, Best ja Rock & Folk taha peidetud karp kolme videokassetiga, mille Alexandre oma viimasel külaskäigul lindistanud oli. Ta võiks ju üritada need maha müüa… Siis võtab Vernon Docid jalast ja tõmbab asemele oma lemmiksaapad. Ta haarab kaasa kollase plastikust äratuskella, mille ta juba kümme aastat tagasi mingilt hiina turult ostis ja mis on teda hästi teeninud. Kott on raske. Ta läheb sõnagi lausumata korterist välja. Kohtutäitur peab ta trepikojas kinni, ei, tal ei ole hoiulao osas eelistusi, jah, kuu aja jooksul tuleb asjad ära viia, allkiri siia, pole probleemi. Siis läheb ta trepist alla, ikka veel veendunud, et asi pole tõsine, et ta tuleb veel tagasi.

Trepil kohtab ta kojanaist. Temale on Vernon alati meeldinud. Täiuslik üürnik, vallaline, alati vaevub midagi tänavatööde müra või homse ilma kohta ütlema ja mõne nalja viskama – ohutu flirt, millega midagi ei kaasne, aga mis teeb sellele kuuekümnendates naisterahvale heameelt. Kojanaine küsib, kuidas Vernonil läheb, ta ei märganud, et lukksepad üles tema juurde olid läinud. Vernon ei leia sõnu ega julgust, et talle öelda. Naine ei imesta, et tal nii suur kott kaasas on, ta on ennegi kümneid kordi näinud, kuidas Vernon kompsudega postkontorisse läheb. Vernon saab ühtäkki aru, et tal on olukorra pärast häbi. Viimati visati ta gümnaasiumist välja. Ta oli sõber Pierrot’ga happes peaga tundi ilmunud, too olla ennast hiljem, ühel pühapäeva varahommikul, silla all üles poonud, ja nad saadeti direktori juurde, kes nad välja heitis. See mälestus viib ta mõttes tagasi lapsepõlvekodu kööki. Tema vanemad surid noorelt. Vernon pole kindel, et nad teda aidanud oleks. Nad olid ranged. Neile oli oluline, et laps valiks õige tee, nad polnud rokenrollist kunagi midagi teada tahtnud. Nemad tahtsid, et Vernonist saaks ametnik. Ütlesid alati, et poepidamisega välja ei vea. Paistab, et neil oligi õigus.

Tänaval tabavad Vernoni kivirahena otse rindu mõtted asjadest, mille ta korterisse jättis, aga oleks pidanud kaasa võtma. Ta puudutab sõrmeotstega tagataskus neljaks volditud dokumenti. Käed värisevad, nad ei kuula tema sõna. Tuleb maha istuda, rahulikult järele mõelda ja leida viis, kuidas kogu asi korda ajada. Tuhat eurot. Seda on palju, aga kuidagi ikka saab. Tema kraam pole ju kuhugi kadunud – on veel asju, mis on rohkem väärt, kui ta arvanud oli. Jean-Noëli kingitud käekell. Les Thugsi esimese albumi proovivinüülid, mille ta oli juhuslikult saanud, kui plaadifirma Gougnaf Mouvement projektijuht mõnda aega tema pool ööbis. Motörheadi plasku, mille Eve talle Londoni reisilt toonud oli. Jello Biafra originaalfoto, mille Carole New Yorgis teinud oli. Ja Hubert Selby pühendusega raamat.

Väljatõstmise oht oli teda nii kaua varitsenud, et see oli tema jaoks lõpuks juba üks vana pasun, mis kuulutab sõda, mille ta alati võidab. Kui Alexandre oleks veel elus, teaks Vernon, mida teha: ta läheks tema maja juurde ja liigutaks tema leidmiseks kas või mägesid. Ta ei tunneks sellest mingitki häbi, vana semu oleks ta suurima rõõmuga hädast välja aidanud. Lõpuks oli Vernon talle sellega just kasulik, et andis tema rahale mingi pärisväärtuse.

Kui ta oleks ometi kätte võtnud ja Alexandre’it otsima läinud selle asemel, et talle aeg-ajalt viisakas meil saata ja tema ärkamist ootama jääda. Kui Vernon oleks ette teatamata Alexi ukse taha ilmunud, oleks kõik teisiti läinud. Nad oleksid rahulikult koos kodus narkot teinud ja Alex ei oleks mingis sitases hotellis vanni roninud. Nad oleksid selle asemel kuulanud Led Zeppelini Jaapani kontserte.

Rahatuna linnas käimist on Vernon juba mõnda aega praktiseerinud. Kinosaalid, riidepoed, kõrtsid, muuseumid – on vähe kohti, kus saab soojas istuda, nii et midagi maksma ei pea. Jäänud on veel rongijaamad, metroopeatused, raamatukogud ja kirikud, lisaks mõned pingid, mida ei ole ära koristatud, et temasugused liiga kaua tasuta ei istuks. Rongijaamades ja kirikutes pole kütet sees, mõte sellest, et võiks kodinatega metroos jänest sõita, tundub talle alandav. Ta kõnnib mööda Gobelins’i avenüüd Italie väljaku poole. Tal veab, tänavaid valgustab hele päike, kuigi viimastel päevadel sadas muudkui vihma. Kui ta oleks kas või kuu aega veel vastu pidanud, siis oleks talv ametlikult käes olnud.

Ta üritab tänaval tüdrukuid vaadates tuju üleval hoida. Omal ajal panid tüdrukud esimeste päikesekiirtega kodust välja tulles selga oma kõige napimad riided, et sündmust tähistada. Nüüd kannavad nad harvem seelikuid ja sagedamini tosse, nende meik on muutunud tagasihoidlikuks. Ta näeb palju üle neljakümneseid naisterahvaid, kes püüavad kuidagi head välja näha riietes, mis on saadud soodusmüükidelt ja mis neile stangel meeldisid, odavates hilpudes, mis võisid tunduda nagu firmariiete viisakad koopiad. Aga kui need riided kord selga on pandud, siis rõhutavad need ainult selliste naiste vanust. Ja noored plikad, need on ikka sama ilusad, aga nad ei löö enam ennast nii kenasti üles. Tuleb nentida, et kaheksakümnendate tagasitulek ei tee nende välimusele au.

Neljapäeviti tehakse raamatukogu uksed lahti alles kell kaks. Vernonil on väljas passimisest juba kõrini. Ta võtab istet Choisy avenüül ühes bussiootepaviljonis. Ta mõtles parki minna, aga kott on liiga raske. Ta istub ühe neljakümne ringis naise kõrvale, kes meenutab ähmaselt Jean-Jacques Goldmani. Tal on jalgade vahel maas suur purjeriidest poekott, mis on täis trendikat hipisööki. Tema olekust lausa õhkub intelligentsust, majanduslikku heaolu, tõsidust ja pretensioonikust. Ta väldib teadlikult Vernoni pilku, aga esimene buss, mis mööda läheb, ei ole tema oma. Ta võtab jakitaskust sigareti, Vernon üritab juttu teha, ta teab küll, et naine võtab seda tülitamisena, aga tal on vaja kellegagi natukegi rääkida.

„Kas pole nagu vastuoluline – selles mõttes, et te sööte ökotoitu ja siis suitsetate?”

„Jah, aga samas on see minu asi, mida ma teen, eks.”

„Ja kas te annaks mulle ühe sigareti?”

Naine pöörab ohates pead, nagu oleks Vernon teda juba mitu tundi ahistanud. Ei maksa üle ka pingutada, mõtleb Vernon, eriline püss see tädi just pole, esimeses nooruses ka mitte, küllap saab ta kenasti poes ära käidud, ilma et keegi talle iga saja meetri tagant külge lööks. Vernon käib peale, ta naeratab ja osutab oma kotile:

„Mind tõsteti täna hommikul kodunt välja. Mul oli viis minutit, et asjad pakkida ja jalga lasta. Suitsud jäid maha.”

Naine on umbusklik, aga siis ta suhtumine muutub. Nähes, et tema buss läheneb, võtab ta kotist suitsupaki ja ulatab Vernonile. Naine vaatab talle otse silma ja Vernon märkab, et ta on liigutatud. Tädi on vist eriti õrnake, ta on nutma puhkemas.

„Ma ei saa teie heaks kuigi palju teha, aga…”

„Annate mulle terve paki? Super. Saan nüüd kõvasti suitsu teha. Tänud.”

Bussiaknast viipab naine Vernonile, justkui öeldes, et pole hullu, kõik saab korda. Põlguseta haletsus, mida Vernon naises tekitab, mõjub mehele veel raskemalt kui valimatu sõim.

Tunni ajaga on tal pakis olnud viis sigaretti ära suitsetatud. Aeg venib kohutavalt aeglaselt. Vernon tahaks kuhugi koti ära panna. Oleks rongijaamades ometi hoiukapid alles.

Lõpuks tehaksegi raamatukogu lahti. Pilt on talle tuttav. Ta on sealt palju koomikseid ja DVD-sid laenutanud. Kui kõiki päevauudiseid veel ei saanud netist lugeda, käis ta tihti ajalehti sirvimas. Ta võtab radiaatori kõrval koha sisse ja teeb lahti Le Monde’i, mida ei kavatsegi lugeda. Aga kui ta oleks naine, siis tahaks ta küll juttu teha mehega, kes loeb Le Monde’i, eriti kui mehel on mõtlik nägu peas ja ta on sellise moega, et viib ennast küll asjadega kurssi, aga ei jää igasugust jura uskuma.