Читать книгу Rohulehed - Walt Whitman - Страница 2

Walt Whitman
Rohulehed

Algupärand:

LEAVES OF GRASS

Aventine Press, New York 1931

Tõlge on välja antud tõlkija pärija loal.

Tõlke esmatrükk: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962

Tõlkija: Boris Kabur

Keeletoimetaja ja korrektor: Helena Läks

Kujundaja: Martin Tõnts

Projektijuht: Kristel Palk

Eestikeelse väljaande autoriõigus:

Postimehe Kirjastus OÜ, 2021

kirjastus.postimees.ee

Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.

ISBN 978-9916-667-46-0

e-ISBN 9789916667477

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda

Tsüklist «Pühendused»

ÜLISTAN INIMESE MINA

Ülistan inimese mina, lihtsat üksikut inimest,

ometi lausun: Demokraatlik, lausun: Hulkade Jõud.

Ülistan ihu üleni,

pole näojooned ainsad ega ajugi ainus, mis väärivad

Muusat,

ma ütlen: täiuslik Keha on rohkem väärt;

ja võrdselt Mehega ülistan Naist.

Ääretut elu täis kirgi, käärimist, kangust,

rõõmsat, teos kõige vabamat kõrgeima seaduse all,

Uut Inimest ülistan.

VÕÕRASTELE MAADELE

Ma kuulsin, te nõudvat seletust, mis asi on Uus

Maailm,

mida tähendab täpselt Ameerika, ta atleetlik

demokraatia,

ja selleks ma saadan need laulud, et saaksite neist,

mis vaja.

ÜHENDRIIKIDELE

Ühendriikidele ja igale riigile eraldi ja riikide igale linnale:

Rohkem vastu panna, vähem kuulekust, kord pimesi sõna kuulda teeb korraga orjameelseks, kord juba orjameelne, ükskõik mis rahvas või riik või linn selle päikese all, oma vabadust enam ei taasta.

ÜHELE LAULJATARILE

Võta see kink,

ma hoidsin seda kangelase, kõnemehe, väejuhi jaoks,

hoidsin mõnele, kes head ja õiget põhimõtet teenib,

suurt ideed, inimkonna progressi ja vabadust,

vapra despootide vaenlase jaoks, julge mässaja jaoks,

kuid nüüd näen, et see, mida hoidsin, kuulub

samavõrd sulle kui neile.

ET MA OLEKSIN VAPUSTAMATU

Et ma oleksin vapustamatu, seisaksin vabalt Looduses,

naine või mees, kõige peremees, kindel endale

aruta elu seas,

samavõrd rahul kui see, vagur, tasane, tundlik kui see,

et ei tunduks mu teod, armetus, kurikuulsus, pahed,

roimad enam nii ränkadena,

et mina, olgu Mehhiko mere pool, Manhattanil,

Tennessees, kaugel põhjas või sisemaal,

parvepoiss, metsamees, talur ükskõik kus kohal neis

riikides, kalur rannikul, Kanada järvedel,

et mina, ükskõik kus oma elu ka elaksin, oleksin

kõigutamatu juhuste käes,

taluksin ööd, raju, nälga, naeruväärsust, õnnetust,

põlgust nii nagu puud ja loomad.

TEADUSLIKKUS

Kui ma tõe poole vaatan, siis näen, et seal kõik

aupaisted ja saavutused taltuvad, on nagu

linnud pesas, alluvad korrale,

nõnda ka tunnid ja kuud ja aastad, nõnda ka

tehingud, lepped, ettevõtted, pisimgi märge,

nõnda me argielu askeldused, kõnelused, köök ja

poliitika, liidrid ja valdused;

nõnda meiegi, nõnda ka mina oma rohulehtede ja

lauludega, usaldav, imetlev,

nagu mees, kes oma isale külla läheb ning lapsed

kaasa viib.

KUULEN LAULMAS AMEERIKAT

Kuulen laulmas Ameerikat, tuhandeid laule kuulen,

tööliste laulu, ja igal on oma, ja olgu ta lõbus

ja vali,

laulab puusepp oma, kui ta mõõdab parajaks palki,

laulab müürsepp oma, kui ta tööle end ehib või

lõpetab töö,

laulab paadimees paatidest jõel, laulab madrus

auriku lael,

kõlab kingsepa laul, kui ta taldu tikutab, laulab

kübarsepp töölaua ees,

laulab metsamees laanes, künnimees põllule minnes,

lõunal või loojangul,

ema hällitav laul, toimeka nooriku lõõritus, tüdruku

laul, kui ta pesu õmbleb või peseb,

ja igaüks laulab sellest, mis tema päralt on,

päev päevastest asjadest – ja õhtuti noorukid

valjusti, südamest,

suud pärani, hõiskavad muhedaid, kõlavaid laule.

ÄRGE SULGEGE OMA UKSI MULLE

Ärge sulgege oma uksi mulle, uhked kogud,

toon selle, mis puudus te kuhjatud riiuleil, kuid

millest suurt puudust tuntakse,

näete, võitlusest tõustes tegin raamatu,

ta sõnad on nõdrad, ta vaimus on võim,

üksik raamat – pole ta nii nagu teised ega saa teda

mõistusega mõõta,

kuid sina, sõnatu saladus, jääd erutama igas laulus.

HOMSED POEEDID

Homsed poeedid! Tulevased kõnemehed, lauljad,

muusikud!

Ei saa tänane päev mulle õigust mõista ja öelda,

milleks ma olen,

kuid teie, uus sugupõlv, pärismaised, tugevad,

sõltumatuse sõdurid, suurema vaimuga,

tõuske! Sest teie peate mind tunnustama.

Panen mina küll kirja paar üksikut vihjet vaid

homse jaoks,

mina hetkeks vaid ilmun ja põikan siis tagasi

pimedusse.

Olen mees, kes veel eksleb päriseks peatamata,

kes heidab teile juhusliku pilgu ja pöörab

taas näo ära,

jättes teile tõestada ning piirjooned tõmmata,

lootes lõpuleviimist teie käest.

SINULE

Võõras, kui sa teed käies vastu juhtud ja tekib sul

soov kõnelda minuga, miks ei peaks sa

kõnetama mind?

Ja miks ei peaks mina kõnetama sind?

LUGEJALE

Sinus, lugeja, seesama uhkus, elu ja armastus

tuksub mis minus,

seepärast on sulle need laulud.

PÄRIT POMANOKILT

1

Pärit kalakujuliselt Pomanokilt, kus sündisin,

hästi õnnestunud, toredaima ema käes üles kasvanud,

mina, paljudel maadel matkanu, rahvarohkete

sillutiste sõber,

kodulinna Manhattani või Lõuna savannide asukas,

olnud sõdurina laagris, kandnud püssi ja ranitsat

rännakuil, Kalifornias kulda kaevanud,

maitsnud Dakota karmi metsaelu, toiduks ulukiliha,

joogiks vesi allikast,

vahel tõmbunud tagasi, et mõelda ja meeliskleda

mõnes varjatud paigas,

eemal tänavate kärast, kus mõnus on, õnnis on puhata,

tundes vaba ja heldet andjat, voogavat Missourit,

vägevat Niagarat tundes,

tundes lausmaal hulkuvaid piisonikarju ja karvaseid,

laiarindseid pulle,

imetlenud maad ja kaljusid, lehekuu õisi, tähti,

vihma, lund,

uurinud mägihauka lendu ja irvrästa pilkamisi

ja kuulanud koidikul võrratut laulikut, eraklindu,

rabaseedri ladvas,

alustan üksinda Läänes laulu Uuele Ilmale.

4

Võta mu rohulehed, Ameerika! Põhi ja Lõuna,

võtke nad,

võtke nad vastu avasüli, sest te enese seemnest on

nad võrsunud,

hõlmake neid, Lääs ja Ida, sest nad tahavad teidki

hõlmata,

ja teie, mu eelkäijad, saage sõpradeks nendega, sest

nemadki tahavad teiega sõpradeks saada.

Ma uurisin muistseid aegu,

ma õppisin, istudes suurte meistrite jalgel,

kuidas tahan ma nüüd, et naaseksid suured meistrid ja

uuriksid mind!

Ühendriikide nimel kas peaksin maha salgama vana aja?

Ei, nemad ju ongi vanade aegade lapsed ja

täideminek.

5

Surnud poeedid, preestrid, filosoofid,

kunstnikud, märtrid, leidurid, ammu kadunud

valitsejad,

kaugete randade keelemeistrid,

kunagi võimsad rahvad, nüüd välja kurnatud,

tõrjutud, jäljetuks jäänud,

enne kui edasi astun, tahan austavalt hinnata seda,

mis teist veel siin õhus hõljub,

selle uurisin läbi ja tunnistan imetlusväärseks

(kui veidi ses viibida),

ning ma arvan, et miski ei saa eal olla suurem, eal

olla parem, kui ta tegelikult on,

ning ma vaatasin kaua ja hoolega ning heitsin siis

kõrvale,

ning ma seisan nüüd taas omal kohal omaenese ajas.