Читать книгу Vihmavari. Sari «Moodne aeg» - Will Self - Страница 2

Olen ahvmees, olen ahv-ahvmees … Saabub Zachary – transamehe majakese juurest, kus teekannu kõrval on transistor ja aken on praokil, nii et The Kinksi kalüpso soojendab külma Friern Barneti hommikut, jääb tema juurde, pärgab tema pea kibekiirelt kondenseeruva pophingeõhuga. Olen ahvmees, olen ahv-ahvmees, no olen ahvmees … Muruplatsid ja teeäärised on kastepehmed, tema käed-jalad on jäigad – kangestus, mida ta seostab eilse öö pingul asendiga, kui ma nurjasin suvalise suguühte koba hakatuse. Sellal kui Miriam nende voodis last toitis, keerdusid trossid ja torujuhtmed piimjaks purtsutossuks – tohutu rakett tõmbus mu kõhu ja reite hälli sisse tagasi … Olen ahvmees, olen ahv-ahvmees … Plastist selgroolülid küfoosselt kokku käänatud, oli Austini rool tema õlgu sikutanud, kui ta autot Highgate’ist siiapoole kangutas ja siis – põlved armatuurlaua all ebamugavalt troppis – läbi Ida-Finchley, seejärel üle North Circulari ja memoriaalhaiglat sirmina varjavatest kortermajadest mööda jõnksutas ning lõpuks paremale Woodhouse Roadile pööras. Kapoti all vasardasid kolvid tema õndraluud, väntvõll ajas vaagnat aina ringiratast, ent ükski seisak ega start, ükski käänak ega kurv – juba ainuüksi tema silmamunade pöörlemine koobastes – ei kahandanud seda survet, vaid kruttis seda keres veelgi sügavamale: terapuuri, padruntreipinki, hääledsisse … Oma niigi üleskruvitud seisundis oli ta vaadanud linna kui midagi pahupidist, tumeda metsamaastiku ja ludus muru rööpkülikud olid tema silmis inimese kätetöö keset paisuvat tellist, bituumenit ja betooni, mis virdab mööda eeslinnatänavate vagusid silmapiiri poole … Samal ajal kui tema kodune olukord pole kaugeltki tüüne ega ka mitte ära klaaritud ning eesseisev päev – Oeh! Beež antiseptilise kreemi ussike vingerdab mädanevasse lamatiseprakku … Mõrult oli ta vaaginud: on mu dipl. pshych selle esmaabistamise, selle looberdava rahvaomakaitse haige paraadi koha pealt üldse oluline? … Olen ahvmees, olen ahv-ahvmees … Töölesõit käib juba masinlikult. – Ikkagi vapustab teda, et ta sihtpunkt on see kingikauplusega arhitektuurne veidrus. Saabub Zachary … Pehmed kingad kahmavad kruusateed, mis viib personali parkimisplatsilt – kus kellakujuliste lillepeenarde kõrval tiksub jahtuv teras – kaarjate akende ja kaarjate ukseaukude, tõstetud portikuste ja kelpkatusega tornikeste pika korduse poole. Saabub Zachary … kes hiilib krobinal keskse kõrge kupli ja selle kõrval seisvate kampaniilide suunas, kus pole eales helisenud ükski kell, kuna need on ainult maskeeritud ventilatsioonišahtid, mis on projekteeritud vaimuhaiglast mädalehka välja imema … Saabub Zachary … kes väldib forsüütiapõõsaste taga redutava tuhmunud pronkskuju mittemidaginägevat pilku – ilmselgelt hebefreenne noormees … piinlev nägu igavesti liikumatu, rõivavoldid usutavalt rasked … sest teda paistab läbi ja lõhki rusuvat eksistents kui selline. Saabub Zachary … kes krudistab nüüd kaarjatest akendest ja kaarjatest ukseavadest ja siis jälle kaarjatest akendest mööda. Ta ei sisene sellesse monumentaalsesse silmapettesse mitte grandioossest peauksest – mis on jäädavalt riivis –, vaid silmatorkamatust kõrvaluksest – ja nii peabki, kuna sellega jõuab lõpule eksikujutlus, et ta kohtab mõnd Foscarit või Pisanit, kuna tegelikkus on: kuivanud muna laadse vakstuga kaetud madal pink ja selle peal konutav patustaja, nägu – nagu nii paljudel vaimuhaigetel – paradoksaalne kasvaja, elatanud näojooned on just selsamal hetkel tekkinud, et enesekaitseks tõstetud õla taga vabisema hakata. Heidutav hääl ütleb: Sa ei lahku sel nädalal oma osakonnast ja ei saa mingit taskuraha, KAS ON A-RU-SAA-DAV? Oi, muidugi, see on mulle täiesti arusaadav … ja seepärast astub ta nobedasti edasi, soovimata sellist tavapärast toorutsemist rohkem näha … Saabub Zachary – ja kulgeb mööda lühikest niiske saepuruplaadiga tahveldatud koridori, siis mõned trepiastmed alla alumisse koridori. Saabub Zachary – ja kulgeb edasi – ta on surunud portfelli vastu rinda, avanud klõpsu ja tõmbab nüüd oma valget kitlit väikeste jäikade voogudena välja. Kitlit läheb sul vaja, Busner, oli Whitcomb öelnud – lustakas persevest, pikk nägu kui murd: vuntsid silmade ja suu vahel murrujooneks – muidu arvavad patsiendid, et … Mida nad arvavad? Mida nad arvavad?! Kuid konsultantarsti keskendumisvõime oli nii kehv, et ta oli kaotanud omaenda lause vastu huvi ning kukkunud kibuvitsajuurest piibu söestunud sompu teelusikaotsaga suuremaks uuristama, seda nokitsemist nõudvat ülesannet viidi kobalt täide räsasjalgade pahklike põlvede otsas. – Miks olid kõik personali puhkeruumi toolid kas liiga madalad või liiga kõrged? Saabub Zachary – ja kulgeb edasi … Olen ahvmees, olen ahv-ahvmees, no olen ahvmees, väljapoole käänatud kingad kriipsivad mööda põrandat, libisevad üle linoleumilatakate, laksuvad vastu kiviplaatidega lõike, varbad krahmavad iidset bituumenit – paigus, kus see paljastunud oli. Krrr-ahvavad. Ta paneb imeks: kellele küll midagi sellist pähe võiks tulla – katta haiglas koridoride, isegi osakondade põrandad teesillutisega? Ja ometi on sellel oma loogika – heidutav, lipitsev, tige loogika –, mis õigustab oma teguviisi nende häälte kaudu, mis kõmavad patsientide luistes-puistes peades, koljukoridorides ja sagaramagalates … sest need on maanteedistantsid – sada jardi, sada jalga, veel sada, inimhinge North Circular. Aga ei mingeid viitasid, mitte mingit neljateeristi – hoopis: lantsettaknad, mis kiikavad tahmaste laugude alt jalutusplatsidele, õigupoolest vanglaõuedele, mida eraldavad tiibadest ja müüridest vaheseinad ses pikas päikesepaisteta kaevikus haigla esimese ja teise korpuse vahel. Tiibadest võrsuvad müürid – aina rohkem müüre võrsub neist, nii et kogu see hull bakter kasvab soodsas eeslinnasubstraadis järjest suuremaks ja keerukamaks. Saabub Zachary … Koridori akendeta küljes on uksed peremehelike siltidega: TRANSPORDITÖÖLISED, SÖÖKLA, HOOLDUSOSAK SÖÖKLA, SÜNAGOOG, BUTIIK – butiik!, seejärel LEIVALADU – tuba täis leiba … ning lisaks veel üles osakondadesse viivad kaldteed. Ta tuleb edasi … ja ikka veel haigutab tema ees sügav kõri, valgusetriipudest neel, mida täkivad rõugearmide ribad – algsete krohvijate kujundusskeem –või mis on üle külvatud medaljonide ja rustikaalsete vettindpruunide nurgakvaadritega. Ta tuleb edasi … puudutades hellalt vanade gaasitorude kestendavaid sooni, millest ühe paljale vaskpinnale on kleeplindiga kinnitatud üksainus POPULAARSE SVINGORKESTRI The Rhythmaires reklaamleheke – aga, mõtleb ta, saab see nii ajast-arust olla või on asi siinse õhu ja kõige muu kiiremas vananemises? See asub läänekoridori lõikumisnurgas, ümaras nurgas, mille on ära kulutanud üks vaarumine teise järel – Ei! See oli nõnda projekteeritud, et nad ei saaks end ära tappa, aga tapavad nagunii. Ja harju sellega ära, oli Whitcomb talle oma plastkammivuntside tagant naksilt öelnud, sest seda tuleb veel kõvasti ette. Nii see lihtsalt käib – nii see on. Paha lugu küll – aga nii see on. Parlament võis ju poomise tühistada … ta popsutas välja väikseid ja aromaatseid kosmilise fopaa pilvi … kuid siin on see jäänud levinuimaks hukkamismeetodiks – selgub, et silmus lippab sel kümnendil sama nobedalt nagu eelmisel! Mitte et Whitcomb oleks olnud tundetu, lihtsalt nii ta on – nagu nii paljud enam-vähem rahuldava pädevusega psühhiaatrid, oli ta niivõrd harjunud stressis ja segastega rääkima murelikust neutraalsusest ohjeldatud toonil ning kasutama kõigist ärritavatest sõnadest paljaks roogitud sõnavara, et priiks päästetuna muutus ta naeruväärselt taktituks – või oleks muutunud, kui oleks midagi, mis naerma ajaks. Samuti polnud Whitcomb arvanudki, et uus alluv nende lõbusate enesetappudega ise tegelema peaks – ei mingit kaltsuga kasimist ega isegi mitte vaatamist – selleks olid ju ometi õed! –, ainult et ta peaks olema valmis selleks, kuidas need hakkajamad, kelle nukrameelsuses kihiseb erksus, smugeldavad WC-sse voodilina, rebivad puruks, põimivad köieks ja seovad siis tolle jõnksu külge, kus toru paaki siseneb. Selle Victoria-aegse toruvärgi õnnistus ja ühtlasi needus, võinuks Whitcomb Busneri meelest vabalt öelda – see oli tema moodi märkus –, kuid selle asemel oli ta kohustatud koostama omaenda jutluse, sest iga surm, ükskõik kui kõhnuke, nõudis vähemalt järgmist vaagimist: Selle Victoria-aegse toruvärgi õnnistus ja ühtlasi needus on tema tugevus. Isegi kõige tulihingelisem enesetapja ei saanud toru purustamisega hakkama, rabele ja rapsi, palju tahad … Vahel suudavad nad – seda rääkis Perkins, 14. osakonna – üks kahest krooniliste osakonnast, kuhu Busner oli määratud – valveõdedest see vastikum – end selle kuramuse keti külge üles puua, no kas te kujutate ette! Me leiame nad paljaid varblutte pidi kemmergupotist … Busner uskus seda küll. Ta nägi pöidade vahelt rentsli poole voolavaid uriini- ja roojaniresid, mis plirtsplärtsuvad käimlasse, samal ajal kui paak ülal lakkamatult koriseb … See esimene enesetapja, naine, keda Busner polnud mitte üksnes oma silmaga näinud, vaid keda ta oli ka aidanud Mboyal – sel sümpaatsel meessoost õel – alla lõigata, oli end riputanud täiesti usaldusväärse toru külge – ning oli seega surnuna kiilutud ebamugavasse prakku toru ning valgeks võõbatud akna vahel, mis oli pikkupidi poolitatud, kui see latter vaheseinaga loodud sai – veel üks asitõend – kui neid peaks üldse vaja olema – sellest, kuidas haigla omaenese rakustruktuuri muutis, loomaks uusi morfoloogiaid uutele patoloogiatele, mida uute kutseühingute volitatud psühhiaatrid diagnoosida saaksid… asukad seevastu aga jäid samasuguseks, patsientideks voodilinast patsi otsas, kes olid kannatlikud vaid nii nagu see naine siin: liikumatuna, vähimagi märgita soolte tühjenemisest, kui välja arvata … see hais. Selle asemel kurdus naise paberjas nahk, oo kui õrn, liiga suure öösärgi sarnaseks puuvillaflanelliks. Ta on, oli Busner mõelnud, surnudkuiv ööliblikas, kelle rakustruktuur selle palju suurema struktuuri sees kõduneb.

… Kui välja arvata see hais: mõistagi roojalik – ent ka antiseptiliselt keemiline, terava poonimisvahalehaga – veelgi intensiivsem segu lõhnast, mida õhkus rohkem kui kümme aastat tagasi nende asukate pooridest, suudest ja varjatud õhuavadest, kes olid vangistatud esimesse psühhiaatriaosakonda, mida Busner oli eales külastanud ja kus ta oli tudengtobedalt pärinud: Mis hais see on?, ja saanud vastuseks, et paraldehüüd, vedel rahusti, mis oli sama lüümelt pruun kui seisund, mida see pidi esile kutsuma … Henrys, kes oli Napsburys … kus ta ikka veel on … mu vend, et ma ei unustaks. Paraldehüüd – kui palju oli seda viimase poolesaja aasta jooksul vaimuhaiglates kõridesse kallatud? Kappade … ankrute … tünnide kaupa? Õigupoolest voolikuga nende sisse lastud, et tuld kustutada. Ja mis oli sellest nüüd järel – see vihm hoone sees, see vana roostes vihm, mida läbivettinud krohvi küljest asfaltpõrandale sajab.

See kõik oli paisanud Busneri mollusklikult läbi soolavee ja rohelainete, nutt, nuuksumine ja kõkutused on kuuesajameetrises koridoris võimendunud, selle kümnete alkoovide poolt moonutatud ja kiira-käära käänakutes pööritatud, nii et nad tabavad teda eksimatu täpsusega ühte kõrva ja teevad ümber pea tiiru teiseni … Aksoid. Axis: Bold as Love. Saabub Zachary, mu tremolokang vibreerib, kui ma oma „ettevaatust, pragu”-minale laulan … mööda JUUKSURIST ja SKULPTUURIATELJEEST, siis haigla põhiplokist välja KUNSTITERAAPIA ja MEENUTUSTETOA poole – viimane on Whitcombi enda inimlik innovatsioon. Selles koridorilõigus tekitab lõuna poole avanevate akende valgus Busneris tunde, nagu veniks ta hädiselt mööda kaevikut, paraldehüüd … paral- … parados! jah, täpselt õige sõna – see kaevikukülg, kus nad seisid, et kuulipildujast tulistada, selle traavers… jalutushoov, tõmblused ja tikid löövad rivist välja vaenlase, kes lõuates üle ludus muru läheneb: hulluse – marduse. Saabub Zachary … Mitte et koridor oleks tema päralt olnud – seal on liikunud pidev töötajate vool ning mõned sihikindlad patsiendid, kes on teel ostma haletsusväärset tühja-tähja või osalema raviseanssidel. Mõned sihikindlad – kuid palju enam on neid, kes on lastud oma osakonnast välja lihtsalt mööda laialivalguvat hoonet uitama. Oli üks rühm – või nii vähemalt oli Busnerile räägitud –, kes marssis loodest Camdeni sotsiaalteenuste kontorist kirdesse Haringey sotsiaalteenuste kontorisse, suundus siis lõunasse alumisse koridori ja trampis selle terves pikkuses maha ning suundus seejärel veel korra põhja ja viis sel moel lõpule enam kui poolteise kilomeetri pikkuse ringi haigla sisikonnas, ja seda tegid nad üha uuesti ja uuesti, kuni kõhud käskisid neil toiduks või jalad puhkuseks või … hooldajad ravimite võtmiseks seisma jääda. Jah, on leidunud sääraseid määrdunud servaga kaltsukakampsunis patsiente, paksud sokid peenikeste pahkluude küljes maonahana lontis, silmad riigi antud öökulliprillide logisevate raamide taga pungil nagu koomiksis – kelle jaoks koridor on lõppsiht. Mitte ükski neist pole päris – kaugeltki mitte usutav, vähemalt mitte võrreldes järgnevaga: Saabub Zachary … see minu-hääl, see hääl minu ümber, mu sees, mis on minum kui mina … niivõrd ü-di-ni päris, et kas eneseteadlikkus ise ei võigi siis olla üksnes täisverelise psühhoosi närbumine? Busnerile tundub, et see peab meelde turgatama kõigile, iga päev, palju kordi, kõndigu nad siis või ei mööda koridori, mis on nii pikk, et paneks mõne korrasündinu, mõne rõõmsameelse Whitmani terve mõistuse proovile. Aga ikkagi … sel teel saab hullumisest hullus … hullus, mis on Busneri karjääri juba enne, kui see alatagi jõudis, peavoolust kõrvale juhtinud ning veeretanud ta hooga kõrvalrööpmetele, mis on ühenduses siinse kaitselaagriga täis kurguni kinninööbitud hingetohtreid ja nälginud vange, kes kõik on sunnitud teenima selle kampaniili, veetorni ja laigulistest tellistest korstna all, millest kollane suitsukeel iharalt nilpsab halli taevast Põhja-Londoni kohal. Saabub Zachary … koridor on kitsas – kõige rohkem kolm meetrit –, kuid ometi peab see inimliiklus teda kinni alles nüüd – kus tema pilk peatub ühel paigale naelutatul. See on patsient – naine, vana naine … väga vana naine, nii köötsakil – nii küfoosne, et seisab, pea alaspidi, silmitsi omaenda kampsuni kotaka akrüülkõhuga ja nõustub sellega agaralt. Muud Busner ei näe: vaid kukalt peast, mis koogutab nagu auto tagaakna peale pandud mängukoer, valkjashalle juukseid, mis ripnevad eemale kahest kiilast laigust – üks pealael, teine triip üle kolju tagaosa. Busner mõtleb kohemaid tõmblejatele, keda ta on oma krooniliste osakonnas näinud ja kes krutivad oma pead neile määratud tugitooli pea- ja seljatoe vahelisse nurka – tõmblejatele, kes, sellal kui võimalus teleriekraani sisemuses muudkui koputab ja koputab ning aplaus kostab monotoonsete lainetena, end viledaks nühivad. See naine on ühtaegu kaugel eemal ja piisavalt lähedal, et Busner teda teisaldada saaks. Pärast neid purskeid – ja neid hetki on olnud üksjagu – lasus ta peale pehme ja tuhkjas arusaam, et kõik tähtsad suhted tema elus – onu Maurice’iga, Alkani, Sikorski ja teiste kvantiteediteoreetikutega, oma naistega – oma lastega kohe päris kindlasti – olid säärased: kallistavkodused, nende hingeõhk mu sõõrmetes kaariesmagus, suhkurhapu – ja ometi radiofooniliselt kauge, hääled valgusaastate tagant piiksumas ja viiksumas.

Neil – psühhiaatril ja vanal naispatsiendil – kulub teineteiseni jõudmiseks palju aega. Selleks et naist näha, korralikult näha, peab Busner läbi kahlama tervest eakaid hulle puudutavate oletuste ühepajaroast. – Heriot-Watti talitsetud ja amfiteaterlikus loengusaalis oli McConochie nimetanud neid moraalselt nõdrameelseteks, ilma et oleks – vähemalt noorele Zackile jäi selline mulje – teadnud või huvi tundnud, kas see tõbi on sündinud pärilikkusest, hapnikupuudusest, süüfilisespiroheetidest, lahingušokist – või hoopis mõnest teisest selle lihaka mehhanismi väärtalitlusest. Dopamiinihüpotees polnud McConochie, va topaka jaoks, kelle eelistatuim demonstratsioonimeetod oli toimetada mõni krooniline patsient tagauksest sisse ja lasta tal poodiumil ringi komberdada, isegi oletamist väärt. See oli Charcot’ mesmerismi sünge travestia, sest õppejõu monotoonne kirjeldus käepärasest skisofreenikust, kes ei suutnud omaenda monotoonsete häälte südantlõhestavat tämbrit haiguse tõttu esile manadagi, hüpnotiseeris hoopis tema tudengeid. McConochie, kelle mõttemaailma suuresõnalise risuhunniku paljastasid – sellal kui ta kateedrist aurava radiaatorini ja tagasi tuias – hooletud viited hullude paralüütilisele või koguni enneaegsele dementsusele, ajastarust terminid, mis tähendasid märksa vähemat kui rahvakeelne lollakas –, mis aga ometi täitsid oma eesmärgi, juurutades tema tudengitesse – ka Busnerisse – kangekaelse veendumuse, et teatud vanusest alates ei vaeva iga pikaajalist statsionaarset patsienti mitte mingi kindlalt piiritletud patoloogia, vaid täiesti amorfne seisund. –

Sestsamast ühtaegu vedelast ja tihedast loll-ollusest Busner läbi kahlabki ning lisaks lõputu koridori ummistamisele vedeleb seda ka kleepjate loikudena kogu ulatuslikus hoones ja hoone tiibades. Vana naise pea väriseb mu käeulatusest väljas: komponent konveieril, mille justsama on seisanud töötajate usaldusisikute hüüatused … Naine tikitab ja tema kõverad väikesed jalalabad, mis on kängitsetud lapse kahustesse toatuhvlitesse, muudkui põtkivad ja põtkivad vastu asfaldist eemale kooldunud linoleumiruudu serva. Põtk ja põtk: mikropatseerimine, mis ometi ei vii teda mitte kuhugi. Busnerile meenutab see tahes-tahtmata ühe koha peal põrklevat üleskeeratavat mänguasja, plastnaisukest, kes on määratud ninuli kukkuma … kuid naine ei kuku, ja nii astub Busner, reied rasked, tuikvel, omaenda kliinilisest ükskõiksusest läbi tungides esile.

Nüüd juba päris naise kõrval, samamoodi köökus, et saaks kiigata ümber väriseva õla tema näkku, mis on … põhjalikult maskisarnane: puukoorena kare nahk, millesse on puuritud hirmuäratavalt vilkad silmad. – Busner tõmbub šokeeritult tagasi ning vana naine on korraga jälle kaugel-kaugel, vappub ja tikitab, sõrmed siblivad, käed väänduvad … olen ahvmees olen ahv-ahv … Naise vasakul küljel süttivad keset akineesia, mitte üksnes lihaste … vaid tahte enese halvatuse – abuulia? tihedaimaid tihnikuid tajutavad liigutusleegid, löövad siis lõkendama üle ühe käsivarre, üle õlgade ning plahvatavad tikisädemeisse ning seega hääbuvad … Kõõrkaelsus, meenub Busnerile tarbetult – ning ta on just tunnistajaks olnud säärasele parasümpaatilisele draamale, et teda hämmastab, kuidas kaks abipersonali liiget, mustad lokkis juuksed valge nailonist võrgu all nagu puhevile aetud koor, lahknevad otsekui muuseas, et neist mööda hiilida – … No ma ütlen talle, teind siis tüdrukule pakkumine, mida see hindaks, nende remargid põrkavad lendpallidena Busneri ja vana naise vahel … No kule, ta käib peagu iga päev siin … –, misjärel nad taasühinevad ja jätkavad midagi märkamata. – Elektrinaine ootab sind ja mind … lahustuv kohv ja marihuaanasigaret pärast International Timesi üritust Roundhouse’is kummi kõrvetamas. Kusagil Chalk Farmi kööktoakoopas … oli Busner võtnud lohiseva mürgisabaga kortsus kihva, pilk tellistest ja laudadest raamaturiiulisse virna laotud pehmekaanelistel Ronnie Laingil ja Jean-Paul Sartre’il … iiveldus tuleb peale. Tüdruku peika juuksed tolknesid töllakamalt kui helmeskardin, millest too kruusidega läbi kõlksutas. Tüdruk oli üleni sametis – peika mingisuguses roguskist kotis. Kas Busner ise oli ajarändurina siia toodud minevikust, mis oli niisama rabavalt range kui tema testtabelimustriga sportlik jakk ja nailonlips, või vastupidi, hoopis nemad olid industriaalühiskonnaeelsest keigarlikkuse ja rüveduse oopiumiulmast opkunstipäraseid spiraale mööda kohale toimetatud. Pärast … võidis tüdruk teda tuimalt tiigrisalviga ning siis paarusid nad põrandapadjal, mida katva India brokaadi külge olid õmmeldud tillukesed peeglid. Peika polnud seda pahaks pannud pean leelet tõmbama, vennas ja Busner oli kaheks kistud … mingi haruline asjandus kaevus tüdruku hõlsti sisse. Tüdruk mässas oma sametja kurgu all luust nööpidega. Busneri ihu ja juuksekarvad jäid peeglite külge kinni, sõrmed tegid tüdruku nibudega, mis aga suutsid. Tüdruk vaatas altpoolt mulle ülevalt alla … üks Busneri sääremarjadest külmetas põrandalaudadel. Akna tagant kostis tuvide nõrka aplausi. – Tal on kange tahtmine seda vana naist puudutada, tema puudutus, arvab ta, võib naise sellest transist vabastada –, kuid esmalt: Kas kõik on hästi? Saan ma teid aidata? Ei midagi. Alaspidi nägu vahib mind alasti jultumusega, silmad liiguvad tagasi ja jälle eemale, kuid nende fookus on kas Busneri näo taga või ees, mitte kordagi otse sellel. – Kas te saaksite mulle öelda, mis osakonnast te … olete? Busner krabab naisel käsivarrest – kõvemini, kui tal plaanis oli äge hüpertoonia, kõhnunud, ent ometi pingul vanad lihased, kondid akrüülvarruka, nailonvarruka, lõuendnaha all … peenikesed metallvardad. Kui naise vaevus Busnerist läbi võngub, keerab uus peen kvartskell tema priskel randmel oma läikiva musta sihverplaadi vastu tema nägu … Saabub Zachary … Busner murrab pead: kas ma ähmastun? Ašvašhašva, pudistab naine. Kuidas, palun? Ašava-ašava. Üks särasilmadest kõõritab põranda poole. Busner küsib: Kas te räägite mu kingadest? Hush Puppies? Naise silm kattub pettumuskirmega – siis aga selgineb ning kõõritab uuesti rõhutatult põranda poole. Ta ilastab, sülg koguneb sarnaluu tippu ja venib katkematult linoleumiplaadile, kus see teohõbetusega sigrimigri teeb. Lõpuks ometi … kummardub loll ja aeglane Zachary ning vajutab linoleumiserva alla, nii et põtkiva tuhvli nina sellest üle kihutab. Siis … paneb naine ajama! Mitte tudisedes, vaid sujuvalt ja voolavalt sammudes, kühmus õlad tõmbuvad sirgu, kõver kael venib pikaks ja keerab pea nagu telje otsas kõrgele, käsivarred aga vehivad kogu jäikusest vabanenult. – Busneril kulus nii palju aega naiseni jõudmiseks, nii palju aega otsuseks naist puudutada, et ta on kihevil: too peaks ju olema otse tema nina all, mitte kahekümne meetri kaugusel ja mööda pikka koridorišahti alla langemas. Ainult et … naise kõnnak muutub juba tõtakaks, siis liiga kiireks … festinatsioon, järjekordne tarbetu latinism vupsab Busnerile pähe, kui pruun hoovus vana naise minu juurest minema pühib … On see, arutleb ta, ravimi vastakas kõrvalnäht? Sisalikulik sibamine kontrapunktiks Largactili tinaraskele sammule? Sest muidugi on mõeldamatu, et talle ei anta mingil kujul kloorpromasiini – kõigile ju antakse. Haigla on sellest ravimist küllastunud, nagu vanasti oli hullumaja läbi vettinud paraldehüüdist, ehkki mõned üksikud hääled – sealhulgas Busneri summutatud hääl – on, ilma et kahtleks selle mõjususes, selle … inimlikkuses … selle vajalikkust küsitavaks pidanud. Hoolimata kõigest heast, mida kloorpromasiin teeb, sest tema seepiamagusa tulva kohta ei saa midagi halba öelda, lämmatab üksainus laine ometi palju-palju hääli. Kuna Busner pole juba aastaid ühekorraga niivõrd palju kroonilisi vaimuhaigeid näinud, on teda Friernisse saabumisest saadik rabanud see kloreograafia, kordeballeti aeglane kingalohistamine, millest aeg-ajalt mõni esitantsija lahti murrab ning käsi-jalgu loopima ja veskitiibadena vehkima pistab. Ta on märganud vaigistamist – ent adunud ka tahtmatute liigutuste ühtlast taustatukset: tardiivset düskineesiat, mis haiglasolijate keha moonutab, pannes käed laperdama, näolihased tõmblema, pea visklema … Busnerile tundub, et nad on vaevatud igiammustest alaisiksustest, psüühika närviehitusklotsidest … Naine on kadunud – või vähemalt koridoris liiga kaugel, et veel inimosakesena paista. Busner, keda huvitab enamik asju, on lugenud lineaarkiirenditest ning võtab seega üle rinnatasku joondatud reast – roheline imažistlikumate hinnangute, punane kliiniliste jälgimiste, sinine mälestuste, must ideede jaoks – rohelise korgiga pastapliiatsi ja kirjutab siis märkmikku, mille ta on välja võtnud ja lahti löönud: Mille vastu ta põrkab? Mis siis juhtub? Kõik tema alainimlikud osad – on nad jälgitavad? pikas pimedas koridoris, kus nad mängivad kõiksugu mänge: keksu ja paati ja kompude peale rõngaviset. Mary Jane tuleb neile litakat andma: No te vaadake nüüd seda põrmandaliistu, karjub ta. Vööruses on kõikseaeg pime – pime nigu mutiurus. Valgust tuleb sisse ainult uksepealsest kaaraknast, tuleb päikselistel päevadel üheainsa viltuse kiirena, Jaakobi redelina, mis valib põrandalaudadel välja põleva põõsa, kus Stan ja Audrey sisse-välja hüppavad – Nüüd tõsta ete vassak käsi, tõsta taha vassak käsi, tõsta ete vassak käsi ja siis seda raputa, laulavad väikesed, muudkui aga hokipoki, hokipoki, aga Bert ainult naerab nende üle: Igavesed kaltsukubud olete, mingit korralikku riiet teil pole, aint särk seljas, ja lööb eesukse lahti ja läheb trepi peale mängima oma klaaskuulidega … oma ühesega … oma viiekaga ja kuuekaga ja puha. Need kõik on tal korralikult isa taskuräti sisse mähitud, mähitud ja väikseks kompsuks seotud. Ta istub ukseesisele trepile ja harutab need välja ja paneb ritta. Audrey piilub ukse tagant ja näeb savipruuni, marmorsiuhi, klaasitriibulist, millest päikesekiired nii ilusti läbi kumavad, et kui Bert neli trepiastet alla läheb, et kõnniteeservale istuda ja mahakukkunud õlgi väänama hakata, ei suuda Audrey vastu panna – vaid krabab ühe pihku ja lipsab tuppa tagasi. Stani silmad on suured: ta saapsukätte, ütleb ta, ta saapsukätte. Nad seisavad põlevas põõsas ja vaatavad Audrey peos hõõguvat triibulist kuuli ja kumbki neist ei suuda liigutadagi – Nüüd tõsta ete vassak jalg, tõsta taha vassak jalg, nüüd tõsta ete vassak jalg, nüüd tõsta ete vassak jalg … aga vat ei lää see enam edesi, on sinna toppama jäänud ja muudkui põtkib ja põtkib vastu nähtamatut takistust, samal ajal Audrey pea väriseb kabuhirmus ettekujutusest, mida Bert minuga ette võtab: Nüüd tõsta ete oma kolu, tõsta taha oma kolu … Uks mürtsatab ristseliti ja seal ta on: Kus mu triibuline jäi, lõugab Bert ja sööstab siis Audreyle kallale: Nüüd tõsta ete kogu keha, tõsta taha kogu keha … Ta krahmab Audreyl nii kõvasti randmest kinni, et Audrey tunneb, kuidas luud selle sees vastamisi krigisevad, ja väänab siis nii, et pihk läheb abitult lahti. Aia-aia-aia! Aia-aia-aia, töinab Audrey. Suure venna pulkas silmad on naelutatud oma armsale kuulile – aga Audrey enda, Audrey enda silmi lummab iseäralik kett, mis Bertil käe ümber on, kuldsed lülid põlevas põõsas leegitsemas, ja selle küljes hiiglaslik must kalliskivi ema gagaathelmed. Audrey lööb kõikuma, äärepealt kukub, käänab end valust pääsemiseks kooku ja jääbki nõnda toppama, tajudes pikka vulkaniseeritud pingeriba, mis põimub tema keskkoha ümber silmuseks ning venib terves koridori pikkuses kummaski suunas kui ümber jalgratta pöia pinguli tõmmatud sisekumm.

Oleviku ihusse on kinni jäänud laastava plahvatuse peeglikillud: taimeriga pomm seati tulevikus valmis ja sokutati minevikku. Rusude seas on majarida Novello Streetil suunaga Eel Brook Commoni poole, kaks ülemist korrust voodrilaudadega üle löödud ja teravatipulise juuksepiirina eenduvate käkras katusekivide all tänava kohal kummargil. King’s Roadi jõnksu sees on pottsepatöökoja vatsakas põletusahi ning Carnwath House’i udusel krundil jugapuude sakiline muster. Vanaisa Thames lutsutab rohtundrasvaseid vaiu, mis on terve tee sillast jaamani piki jõeserva mudasse torgatud. Audrey enese isa lutsutab sarapuuoksakest, mille ta on taskunoaga lõiganud ja vestnud, et seda oma mudasesse suhu allesjäänud rohtundrasvaste hammaste vahel edasi-tagasi libistada. – Audrey isa Sam Death: mitte De’Ath, mitte mingi pipstükk, mitte mingi siuke, kes on enda arvates parem, kui olema peaks. Nimelt Sami vend Henry, kes end nõndamoodi tituleerib ja elab uues villas mingis Muswell Hilli nimelises kohas. Neil De’Athidel on omaenda kindral. Audrey on seda lauset nii mitu korda kuulnud, et isegi nüüd, suure kümneaastase tüdrukuna, ei suuda ta sellele nägemusele piiri panna: üleni kuldseid tresse täis riputatud helepunases kuues lihav mees istub nõudepesuruumis köögitoolil. Valged bakenbardid kõrge kraeserva peal nagu vahukoor, punane põsk vastu lubjatud seina vajutatud. Mitte et Audrey ema De’Athide kindralist kadedusega räägiks – selles arusaamises on alati olnud armastusväärsust: et ehkki Deathid pole sellised, kellel teenreid oleks, pole nad ka säherdused, kes ise teeniks. Ja ehkki Deathid pole paremad, kui nad olema peaks, pole nad ka hullemad, kui olla võiks. Sosin võõrastetoas enne uue seinalühtri paikapanekut, enne väikese pianiino saabumist – sosinad, kui Mary Jane videvikus uhke Solari lambi lauale pani ning see toanurgad oma kuldse valguskeraga ümaraks tegi. Uulitsapoisid, sisistasid nad, naakmanid, paadialused – tuli igasuguseid mitmel puhul ütlema: Palun teatavaks võtta, härra, proua, et ma olin Lambethi vaestemaja sabas ja üks mees, kes seal oli, ütles, et kui ma lääne poole tema suguseltsi tervitama tulen, saaks ma selle eest kuus penni. Aga Sam Death pole mingi sosistaja: Kuus penni! Kuus penni mingile ülespuhutud vingatsile, kes on ennast körti täis puukind! Sul on ikka sitta moodi vedand, kui sa siit kolmepennisega minekut teed – tõmba heaga uttu või ma kutsun võmmid! Paadialustel pole mokk üldsegi vingus – kolmepennine on hea noos, nii et nad kalpsavad puiesteelt Fulham Roadi majja sisse ja viskavad mütsi õhku, Audrey isa aga nööbib oma jänesenahkse kasuka pikad hõlmad kinni, öeldes: No vähemalt üks mees ei pea täna õhta käppa imema. Audrey ei näe ülespuhutud vingatsit kordagi, teab isa teist venda ainult nende õhtuste pealetungide järgi – Sam pöörab minekule, et sundida teda ringi pöörama, ise pomisedes: Kuradima kahju, et Ausat John Phelpsi enam oma parvega pole, muidu viiks ta selle Surrey poolele üle. Nii et kerjusonu James Death muutub Audrey silmis kõigiks kerjusteks – kui teda saadetakse isa Roosist ja Kroonist õhtueinele kutsuma, on Jim see vari, mis luukidel tantsijate kõrval kepsutab. Petrooleumilambi lõõmas näeb Audrey teda Monmouth Streeti turumüüja leti all roomamas – lömitab seal, võtab maast apelsinikoore ja surub selle laia naeratuse oma vanamehemolu vastu … Siis tänavakunstnik, kes põlvitab King Streeti rauapoe ees, kus Audrey ootab, seni kui ema käib sees plekktoositäit Zebra pliidipuhastusvahendit ostmas. See rottmees kriipseldab graniidile söe, mitte kriidiga võlla – servadest narmendava kriipsupahmaka, mille küljes ripub onu Jim, kes laulab: Jee-su ve-e-ri mind ii-al alt ei vea … müts pihus.

Stanley, pintsak kemmergulingi külge riputatud, topib kriidist sisekummi terasrenni – Gilbert, Gilbert Cook … teeb midagi sarnast, nii et Audrey hammustab mu huulde … Aga veel mitte – enne seda, siis, kui Albert istub köögilaua taga, särgikäised paeluvate kummidega üles kinnitatud, tituleerivad nende vanemad endid juba Deethideks, et riimuda tiiiikuga, millega Sam hambavahesid kougib, endal nägu punnis peedipunane. Sa saad veel ajurabanduse, peremees, ütleb Albert, kastab sule tindipotti ja täidab Olive’i rea rahvaloenduse formularil kantseleiametniku kiire-kärme kaldkirjaga. Ära sa peremeheta siin midagi, igavene nolgisaks, uriseb Sam, mis siis on, kui me ühest a-st e teeme? Mis see teiste asi on? Albert on pärinud isa näo, mis oleks mõne paksu mehe küljes täitsa nägus, kuid nende koonusja pea küljes paistab pentsik – sile nahk koguneb kulmude juures ja piki lõuajoont krimpsu. Ma ütleksin, et see oleks ministeeriumi rida, jäta parem järele – ning nende sõnade saatel jätkab Albert kirjutamist: Death, Violet May, tütar, –, –, –, keskharidus, sulg teeb lahtrist lahtrisse morset, kriipsud osutavad teistelegi ühistele tunnusjoontele – vähemalt kuni mina olen oma elu peale läinud, teiste nimel pole mul vähimatki soovi rääkida … teiste nimel, kes vaatamata sellele, et Albert on neil üles kasvades alati nina all olnud, lähevad alati kihevile, kui ta teeb kaht asja korraga, ja veel mõlemat veatult: mängib klaverit ja loeb õhtulehte, mõõdab munakeeduaega ja lööb samal ajal majapidamisarveid kokku – ükski käe-jala vaheldumine ega silma-käe koordinatsioon ei väära teda, ükski heliredelite muutlikkus ei aja teda hämmeldusse. Nigu kaksikud ühe naha sees, ütles kohalik naljahammas, nähes Berti eksimatult jalgpalli lennult tagasi löömas ja samal ajal peremehele Sporting Timesis pliiatsijupiga võimalikke võitjaid ära märkimas – seda siis, kui isa ja poeg veel lähedased olid, vanasti Craven Cottage’is, mänguplatsil, mis oli iga kandi pealt rõõmsalt piinatud mülkaks pekstud ja tambitud. Audrey mõtles: kui meie oleme surm, siis peab onu James olema dearth, nälg – see sõna oli koolis piiblist ja Bunyanist nopitud, sest sagedased kirikuskäijad, saati siis armulaualised, Deathid pole.

Kui viiest Deathi lapsest neli olid Waldemar Avenue majast lahkunud, oli Death, Samuel A. Theodore, 51, 31 aastat abielus, garaaži ööinspektor, Omnibussikompanii, töötaja, ikkagi omameeste seas tuntud kui Rothschild Death – kihlvedude ja jänesenahkse kasuka ning kõrtsides ja odavates teatrites King Streetist Parsons Greenini ja sealt edasi Mortlake’ini kummutatud pool-heledat-pooltumedat õllede tõttu, mis andsid tema pretensioonikale pealispinnale joviaalse läike. Omameeste seas, jah, sest sedasorti asju edasi ei räägita, aga ametlikult oli tema nimi Deeth, ja kui kolm Deethi end Londoni sauest Devoni punasesse liivsavisse ümber istutasid, seades end Alberti abiga sisse ühes Cheriton Bishopi kotedžis – kus Mary Jane oli üles kasvanud –, said nad kohalike seas tuntuks Deeridena. – Sam Deer tuterdab väikeses aias ringi, Olive Deer jälgib teda. Olive on näinud illustreeritud nädalakirjas pilte ja lugenud sellega kaasnevat teksti. Pildid on hägusad – sõnad raskesti tabatavad. Olive, kes ei tea täiskasvanute kehadest peale enda oma mitte kui midagi, murrab ikka veel pead, kuidas küll Holloway vanglas neile naistele, kes söömast keelduvad … kes hambad kõvasti tangis hoiavad, toitu sisse pressitakse. Ta murrab pead, mis tunne oleks öelda mõnele inimesele, et vihmast uhutud aiast on kotedžisse lekkinud väänlev sipelganire. Sisse pääsenud, trepist üles voolanud, küünlatahi uurded puhtaks ludistanud ja tungib nüüd sugugi mitte ebameeldivalt mu sinnasamusessegi …

Stanley lapib sisekummi, lükates seda puust panges läbi vee, krussis angerjas puhub pinnale mullisoru. Ta tõmbab kummi välja, pühib kaltsuga üle, märgib lõpused kriidiga ära. Krussi sisse toppama jäänud, koridor Audrey ees kaugusesse sirutumas … pikemana kui aeg, Audrey põleb saamahimust selle ülekandega jalgratta järele, olles veendunud, et oskab sellega Stanleyst paremini sõita – kiiremini ära parandada. Nagu nõelasilmast tulnud oma rätsepakostüümis, mis ta on Ince’i esimese nädala palga eest ostnud, himustab ta seda – ja kannab Stanley vastu vimma. Üks asi oli ikka veel Berti särgikraesid seebitada – Berti ülimuslikkust peeti nende jõmpsikaajast peale nii endastmõistetavaks, et jutuks võtta tasus seda sama vähe kui seda, mis asja sa seal kemmergus omaette sehkendad. Aga Stanley – Audrey tita, Audrey pupujukuke, see, et ratas on Stanleyl ja mitte temal, noh, Audrey oli väevõimuga paljaks tehtud, tema südamesse puges kahtlus, et Stanley pole temast eales kröömikestki hoolinud. Kui me õues mängisime, „Queeniet” mängisime – ja mina olin Queenie, ja Wigginsi poisid kõik irvitasid mu üle … ja see Sands Endist tulnud nõme poiss – see, kelle kohta ema ütles, et selle seljariietel on gaasihais juures – võtab palli ja kastab lompi, veeretab seda siis hobusesita sees, ja kui ma ümber pööran, viskab sellega nii kõvasti minu pihta, et nöör läheb katki ja kõik see ligane sitane paber mähkub mu näo ümber ja pritsib mu põlle täis, ja vat kus Stan kargab talle kallale, annab korralikult tappa, kaitseb oma suurt õde, ja Sands Endi jõmmil olid siuksed ilmatumad tallanaeltega saapad, sukki polnd, aint need saapad … otse Stanile silmnäkku … kiunatus! Wiggingsi poisid röögivad, pööravad otsa ümber ja plagavad minema. Mõni tallanael oli vist lahti tulnd – nõnda palju verd oli. Kui Bert toast välja tuli ja ta eemale tiris, sülgas see Sands Endi jõmpsikas: Könn siuke! Kuse püksi ja tõmba uttu! Aga ikkagi … võib-olla … võib-olla oli see isegi siis ainult üks kuradima palagan …

Lihalõiked ja pirukad, kui su ema sureb, siis ütle mulle ka … November Fuihhamis, tänavad rasvaselt niisked – mädanenud nottide värvi. Paha hais jõe poolt, paha hais gaasivabrikust, Chiswicki poolt Lambi pruulikojast tulevad mädade linnaste iilid. Tagumises magamistoas nühib Audrey tahmaplekilist musliinkardinat vastu põske ning piilub alla peaaegu-pimedusse nende ridamaja tagaaedades ning taamal olevate ridamajade tagaaedades, mille müüride ja tarade võrestikornament on jaganud eraldi territooriumideks, igaühel oma püstine hurtsik … komandopunkt – Ladysmith vabaneb kergendatult. Tule juba ae-e-da, Maud! Ja vaata vaarikakeppide laialipillutud mängupulgakesi, hüljatud vaadi küüru, tellisehunnikut, Kristallpalee-kujulist linnupuuri, milles need seal kaks maja edasi olid pidand mainalindu, kes oli kassilihamüüjale vastu kräuksunud: kaa-a-ssi lii-haa! Kuni mõni kass ta vast nahka pani. Audrey! Oe-drii! Tule söömaaa! Kassiliha ja pirukad, kui su ema sureb, siis ütle mulle ka … Ta oleks pidanud koos õdedega seal all olema, tooma lihakapist eilse lambajala, koorima ja keetma kartulid, kraapima kahvatusinisest emailkausist praerasva. Oe-drii! See sööb tal närvid seest. Küll pärast ülesanneteks aega jagub – nii et tema soodast kriimud käed on kobruses vees hulpivad suitsuheeringad. Pealegi ei suuda ta praegu taluda oma ema – Mary Jane’i, kes haiseb dr Browne’i oopiumi-kanepi-kloroformisegu järele ja lösutab narkoosiuimasena hobusejõhvidest kanapeel, mille tema pojad olid võõrastetoast kööki tirinud, kui see pooleks läks. Audrey isiklik Ladysmith, hallist villasest rätikust ja mustast bombasiinist ümmargune telk, väsinud ruuged juuksed jämedatel õlgadel roostetamas. Kesse seda korsetti panna viitsib, ütleb ema, kui meel on must, siis küll mitte. Ta tekitab Audreys tülgastust – tülgastust, et ema õnnistab oma naistehädadest rääkimisega ainuüksi teda – kavalpea siuke, Oe-drii! –, kus nad Deathide pereelu üleüldisest mürglist laiali lennutatuna sisseõmmeldud ajataskutes läbisegi kokku põrkavad.

Audrey klobistab mööda paljaid trepiastmeid alla – esikuvaip pole nendeni veel ulatunud, see lohiseb Deathi väljamõõdetud sammudel sabas, kui nad Waldemar Avenue majas number 18 korruselt korrusele ronivad. Nende saabudes oli maja – vaevu kakskümmend aastat vana – äsja üle elanud esimese degradeerimise: pere, kes oli ostnud selle ehitaja käest, müüs ta edasi kellelegi Emmanuel Silverile, kes selle siis kolmeks eluasemeks viilutas. Deathid – Samuel, Mary Jane ja kolm vanemat last, kes olid siis hästi väikesed – said endale esimese korruse, korraliku köögipliidi ja tuttuue veesoojendaja¸ ehkki tagaaia kuivkemmerg oli endiselt nende ja teiste perede peale ühine. Poultneydel olid mõnda aega eluruumid teisel korrusel, kuni Abraham Poultney Ellis Tramwaysist montööri kohalt sule sappa sai, juhuslik sündmus, mis langes kokku nende noorema tütre Rose’i difteeriasurmaga – või mis võis olla sellest põhjustatud. Ei old tal peas ikka kõik korras, ütles Mary Jane Poultney-proua kohta. Mitte et ta poleks auväärne old – aga selgroogu pold tal vaesekesel ollagi. Väikest Rose’i pold mingi, oeh, no nädal otsa vähemalt näha – sa ise märkisid seda, Oedrii – nii et lähen mina sinna ja mis ma näen: et nad on tüdruku tagumises magamistoas riidekapi otsa pand. No see ais – jube ais oli.

Helded Deathid olid matused kinni maksnud – kaasa arvatud kuuselaudadest kokku klopsitud pisikese puusärgi, odava, aga korraliku. Umbkaudu samal ajal oli Samuel kindlustanud oma positsiooni London Generali Fulhami garaaži peadirektori asetäitjana – seda pärast pikka teenistust hobubussijuhina ja viimati konduktorina. Streikide ajal oli ta streigimurdja, ütles Stanley aastate pärast, nii et anti soe koht ja krabisevat kah. Audrey ei võtnud seda päris tõena – ta oli näinud, kuidas ta isa hobustega ümber käis, muudkui mutsutas ja patsutas … Ta oli olnud isaga koos tol korral, kui isa kummardas järjekordse surnuvankri möödudes tänaval ja ütles: Nädsa, tüdruk, siin on sitt ja õled koos. Mis nad söövad ja mis nad taguotsast välja lasevad. Õled on siin selleks, et kolin oleks väiksem, kui nad meid minema kärutavad. Kui nad on meid maha istutand, saab meist muld – teisisõnu öeldes, veel üks väljaheide. See oli Audrey isa kohta erakordselt pikk jutt – vähemalt tema enda pereliikme juuresolekul. – Kuke ja Haraka ette pargitud Audrey, kellele oli jäetud lutsimiseks klaaskomm – või siis polnud jäetud –, ei kuulnud kõrtsi odavamas otsas jutlustamas mitte isa, Samueli ega Sami, vaid Rothschild Deathi: hipodroomi narrustest, naisõiguslaste kuutõbistest pettekujutelmadest ja progressivistide sotsialismihullusest. Mõni harv hiline kahe- või neljarattaline troska võis kiiresti mööda King Streeti veereda – õleharjased hobuste sabasse palmitsetud –, selle järel omnibussi kolkskõlksadi Audrey isa garaaži poole. Ulsteris läks mäsuks ja šikk viltkaabu võis iiri kerjusnaise kõrtsiukse pealt küünarnukiga eemale nügida, kuradi lirva, andes mõnele ligilitsuvale lõõritajale võimaluse tema kuuesaba peal kullerdavsuitsuste peeglitega kakofooniasse liuelda. End mugavalt sisse seadnuna võis too kräunatada: No kui mu kleit on su meelest natuke, ainult natuke – olematuke!, kergitades samal ajal oma alusundrukuid, mis olid nagu nad olid, kuni teda summutasid raevunud hüüatused: No viska talle üks kross, Rothschild! Saab luhvast lahti! Audrey isa lapiline nägu ripnes silindriserva läikiva vaagna küljes, gaasipõletite sisin kahe poolega ukse kohal rippuvas hiiglaslikus klaaslambis. Seal ülal, ürgjõulises kirkuses, hõljus mingi pehmelt vormitud kuju õrnas trükimustriga kleidis. Seal ülal, kus kõnetul Mõttel on elupaik, püsib ikka veel tema armas vaim, mis ei teadnudki maailma teist …

Audrey oli näinud, kuidas tema isa hobustega käitub – ja ta oli näinud, kuidas ta käitus meestega, ise kui täkk nende keskel, läbikäimine täitsa ladna – ja ometi piisavalt ähvardav, et autoriteetselt mõjuda: Härrased, ma asusin isukalt Romano kallale, ja nüüd … vorstjas sigaar säriseb ta näos … on mu koed saanud värskendust! On see Rothschild alles üks vaatamisväärsus, kiire vodevilliartist, kes haagib oma jämeda kaela bambusest jalutuskepi konksu külge ja tõstab end lavalt maha. Ta oli kunagi nii nad väitsid ühe mustatöölise vaeseomaks peksnud, mitte et keegi oleks võinud neid poksimanöövreid aimata sellest, kuidas ta mööda Fulham Palace Roadi kodu poole tüüris, leegitsevate juustega tütrekribal ees jöntsimas, valgustades teed läbi käesoleva hetke järgmise eineni …

Albert ja Stanley istuvad, mõlemal taldrikuserv raamatut lahti hoidmas, mõlemal krae lahti nööbitud, teetass niihästi sooja kui ka värskenduse andmiseks kõvasti pihus. Vi ja Olive vahivad ammuli sui, kahkjad näod teravate õlgade kõrval kipras, kummalgi käes viil rasvaleiba, seda mehist vaatemängu tunnistades: mees ja poisid raiuvad kordamööda lambajalga ning ajavad siis liha oma liigagi sarnastest nägudest sisse. Alberti silmad, Walesi tahvelkiltkivi moodi sinised klaasist paberipressid, liiguvad mööda Rousi trigonomeetriatabelite kitsaid tulpi üles ja siis alla – mitte koosinusi, siinuseid ja tangenseid mällu deponeerides, vaid üksnes kindlustades tema suurlinliku teadvuse joonlaudsirgetele teedele juba laotud graniidist sillutuskivide tihedaid liitekohti. Ja Stanley – jume jahedam, kulmud vanema velle omadest peenemad –, tema ohkab, äeh, ja lohistab sõrmeotsad rahvaraamatukogu raamatu ühelt leheküljelt teisele. Tema silmalaud võbelevad ja tukk jõnksub üles-alla, vurisev bakeliidi ja kristallvarraste mehhanism, mille panevad pöörlema kümned hoorattad, pigistab juba Stanley aatomid kinetoomiliseks kiireks mõningate järskude spasmidega, mis, ehkki painutades teda nii kaugele taha, et tema värskelt habemenoaga puhtaks liibitud kael puutub tagumikku, ei tekita vähimatki ebamugavust – ning kogu Stanley olemus lastakse siis selle kaadervärgi kergitatud toruotsast välja, nii et see sööstab valgusjutina Earls Courti vaateratta kodarate vahele. See sööstab linna kohal üha kõrgemale ja kõrgemale – Tilburys ankrus seisvate aurikute kaeblikud huiked, hõõg-sukk-ššš! ülemises atmosfääris – ja veelgi rohkem üles, nii et pilved vilguvad kaugel all. Ühes apertuuris lõiguvad Pickelhaube-kiivriga Junkersid teineteise palgeid ribadeks, teises suudleb tsaarinna rubiinide ja granaatidega kirjatud muna. Kiir on nüüd nii kõrgel, et Stanley aatomid vuhisevad orbiidile ja vöötavad maakera korra, kaks, kolm korda! ja suunduvad siis alla, alla, Aafrika viridiaanivärvilisse südamesse, kus džunglilagendikul ootab Fortescue, mu mehaanik, kes väntab mingi sellise aparaadi vänta, mis imeb kiire oma tselluloidlehtrisse. Stanley on viirastus, mis kähku tahkub ja patenteeritud villases Jaegeri jalgrattaülikonnas ähkima jääb. Tema ja Fortescue suruvad jõuliselt kätt. Esmaklassiline lask, vanapoiss! ütleb mehaanik, kui neegripealik puude vahelt esile astub ja alasti sõdalastest auvahtkond kingiks toodud võhad teadlasest seikleja jalge ette kukutab …

… Olive, Olive! No mina ei tea, sul on miskit viga, plika, kassa siis ei näe või, et isa tahab oma õllet saada? Olive pöördub oma liiga kitsaste saabaste varvastel longates nõudepesuruumi tagasi – tasakaalu hoidmiseks oleks ta äärepealt käe hõõguvpunase pliidi peale pannud. Audrey on nõus, et sel plikal on miskit viga, ja enamgi veel: nad on mestis, nad tahavadki, et ta selline oleks, peata, segaduses, nende ümber ringiratast keerlev vurrkann. Sam näpsab kannu pealt pärlitega riidetüki ja laseb vuntsikaitsega tassi ühe sortsu, ja Mary Jane Deathi laup pärlendab higist. Tema kohal kapsaauruläpatises ripub proovilapp, mille Audrey koolis õmbles. – Üks, kaks, kolm, neli, tüdrrrukud. Üks: nõel paremasse kätte. Kaks: niit vasakusse. Kolm: silmast läbi. Siis neli: aas ja sõlm. Nüüd sõrmkübaradrill … Audrey käed, mis polnud selliseks peeneks tööks loodud, tõmblesid ja värisesid vapetes, mille talitsejat temast polnud ja mis polnudki üldse nagu tema osa, vaid miski, mida arseenikrohelisest laest mürgise lumena alla sadas … Sõrmkübar pöidla otsa, üks-kaks, küp-pöial, küp-pöi, küp-siis … – Sööjast, ütleb ta, tuli söök ja tugevast tuli – Rööööts! Ausalt, Samuel, ütleb Mary Jane naerdes, nopeadsanüüdsiis? Nad on mestis, kahekesi on nad nüüdseks viis tükki teind ja ainumastki pole ilma jäänd. Stanley hakkab isa röhitsuse üle naerma ja ütleb: Kohtumõistjate raamat, 14. peatükk, 14. rida – arved klaarid, peremees. Albert krimpsutab pilku tõstmata nägu ja Audrey kuuleb seda mida temagi: ühe venna kaja teise kontkoopa sees. Ma olen täitsa nende kahe vahel – ma olen prisma või lääts. Stanley kiired, Alberti kiired mängivad kumbki teise venna mõttelagedal näol …

Kentsakas pöördsildamine, kui paks mees end oma traksidega kokku tõmbab – tema vuntsid on varjatud huule kohal õllest ligedad ja tubakaplekilised. Raske ette kujutada, et selle all võiks huul olla, sest Samuel Deathi karvad on värvitoonilt nii ihulähedased, ja kui tema põsed niimoodi ei punetaks, võiks arvata, et vunts ongida huul, palja peakupli taha aga on plätserdatud vahajad nahasalgud: hullumaja gravüür Illustrated London Newsis. – Kogukas auväärse moega naisekeha kõnnib mööda mingi Vahemere sadama kaiäärt, pesukorv pähe laaditud. Neli meremeest mängib köite ja peelide rägastiku ees vürhvlit ja passib samal ajal naise tagumikku. Ükski Death ei tea, kust see frivoolne äratõmme pärit on – see lihtsalt vupsas seinal välja, varjates kannikeste ja võõrasemade ristirästise mustriga tapeedi, tapeedi, mis on aurust pude, ribadeks rebitud ning pärineb täiesti kindlalt Deathide-eelsest ajast, sest väikese tüdrukuna oli Audrey veendunud, et tema pisike õde Violet on nende kannikeste järgi nime saanud. – Nüüd ronib Violet toolile, mille pealt isa on püsti tõusnud, ning, tahmakübemed põskedel, upitab end tema kraenööpi kinni panema. Nad kõik on isa rõivastumisele kupatatud: Stanley on saadetud koridorikonksu otsast toretsevat kuube tooma, Olive kinnitab kedripandlad, Audrey ja tema ema segavad plaskusse teed ja džinni. Ainult Albert jääb laua taha, tema silmad joonistavad kõrgemate vormide vallas kolmnurki, kahvel krrraabib hooletult sousti sisse kujundeid. Samuel karjub: Tooge Coniston! Juuksetoonikum, mida ta hullunult oma kupli esi- ja tagapoolele määrib, seades ukse kõrvale ketiga üles riputatud peegliovaali ette esmalt ühe, siis teise profiili – see on liigutus, mis maksimaalse mõjuga näitab teravat võrdhaarset kolmnurka, mis koos šiki välimuse lembusega on talle selle hüüdnime toonud. Mitte et, mõtiskleb Audrey, isa oleks nagu majaperemees Silver, kes saabub, kandes kainelt kõvakübarat, ärapööratud kraenurkadega särki, laitmatult klantsima löödud elastikküljega saapaid – kuid kelle nägu on kahkjas, ilus, näojooned on kuidagi rõhutatud, otsegu söega maalitud. Deathid on kipskarniisid, mille valgesse pinda on vajutatud vanaroomalikud girlandid ja viinapuuväädid. Nad on roosad ja heledapäised, pruunid ja heledapäisemad, kõik peale Audrey, kelle leegitsev aupaiste ja koogipurukirja põsed annavad aimu … misasjast? Oe-drii, Oe-drii, Oedrii mutt jäi mingist mustatöölisest sedapsi! Hangiti see rüvetav plekk kuidas hangiti, aga eritunnused need pole – vähemasti Munster Roadi pool, kus kõik majad on liiba-lääba ja igas toas on mõni iiri pere – või kaks, ja kõik tänavad on neid porgandpäid täis. Samas, juudipoiss astub lähemale, itske kohe platsis, juudipoiss astub lähemale, pange raha valmis… lauldakse bravuurikalt neljapäeva õhtul, kui see kahest tüdrukust, kes käepärast on, kinni krahmatakse ja teda põlve peal hüpitatakse.

Laulu katkestab Samuel alles siis, kui kuuleb eesvärava kriiiiksumist, läheb seejärel uksele ja vaatab pilklikult, kuidas Silver püksiklambrid lahti teeb, kindad käest tõmbab ja viisakalt kübara peast võtab. Audrey isa ulatab ukseläve hooreblikest kõrgustest poolekroonise, siis teise, millele järgneb – solvava vahega – kuuepennine. Ta asetab mündid noobli mehe peopesale, maksad, et sind risti löödaks, raisk, ja taandub siis omaenda sappi lutsutades võõrastetoa Kolgatasse, et Silver saaks üles sörkida ja teiste üürnikega samamoodi teha.

Puhutine ähkimine-puhkimine, mis kaasneb pika ja korpulentse mehe pugemisega täispikka kasukasse. Uhh-uhh. Jänesekarv on gaasivalguses libe ja kare, Coniston kaob higistades ära koosta kemmerguaisuga. Audrey näeb üle isa õla Stanley üleannetut ilmet: toapoiss, kes valmistub vanameest tögama, öeldes: Papake, on see vast üks ekstravagant koztüüm maadeuurija-vennikese jaoks, kes ei suundu teps mitte Kongo jõge pidi üles, vaid ainult Putney silla kõrvale omnibussigaraaži – tähendab, ta ütleks seda, kui ta peast põrund oleks. Samuel Death mõõdab tuba veel kord pilguga ning paneb siis isaliku distsipliini viimast korda maksma: Mis see olgu?! Ta napsab sirviraamatu, mille Violet on just hetk tagasi napsanud unise Olive’i käest – Audrey teab küll, millise, see oli vana kuninganna viimase sünnipäeva paraadi puhul Daily Mailiga kaasas, jäigad kaardid, mis olid niimoodi kokku õmmeldud, et neid sai sirinal pöidla alt läbi lasta, ja kirevase päralt! Äsja buure udjamast naasnud ratsanikud kilistavad hääletult üle kuningliku ratsaväerügemendi paraadplatsi, ratsud tolmupahvakute staccato’le rinnutsi vastu seismas. Samuel kõõritab raamatut, laseb sel värvitud põrandale kukkuda, nööbib äsja kinninööbitud kasukahõlmad ekstravagandilt lahti. Lööb need laiali ja küünitab vestitaskust kella võtma. No pähh! – nahkkardin lööb lainetama – Sa võid need uulitsapoisid vabalt ette võtta, Mary, sa mu küljeluu – Mary naeratab kanapeel lollakalt – isegi mina ei näe naksis välja … Kõigi pilgud on tema kohmitsevatel sõrmedel, kõigi peale Alberti. Samuel Death võtab ajanäitajast kullatud käeketti pidi kinni, numbrilaud on pigimust romb, mis varjutab enda taga ja ees voogava oleviku. Ta pigistab tillukesi nuppe kummalgi pool korpust ning kõõritab punaseid valgustatud kujutisi, 08.54, iga number koosneb sirgetest pulkadest, mis on otsast viltused. Vanglanumbrid … Ma olen vangis … vardas – lollimajas, hä-hähää – aita mind, aitamind, aitaitaitaitamind, Stan, Bert piinab mind! Ašava-ašava … – Pikk kummeeritud pingeriba moodustab Audrey keskkoha ümber silmuse ning venib mööda koridori kummaski suunas, tõmmates minevikust tulevikku, nöörides ta hetke külge – tema kõht on nii hullusti punnis, tal on kentsakas olemine, nagu ma võiksin hakata … Ei teagi. Enne kui ta õhtust sööma tuli, võttis ta kalinguritüki, mis ta oli ’Arrington Square’i kujuliseks voltinud, ja pani selle endale aluspükste esiosast sisse, ehkki mitte just päriselt mõistes, miks iga daam peaks teadma ajastu suurimat leiutist naisterahvaste mugavuse heaks … Stanley laseb pooleldi täispumbatud toru lahti ja see vupsab jalgrattakummiks ja ongi minek! Kargan nagu hernes küpsetusplaadil … Holywell Streeti seelikukandja … meheküljeskinni – naiseküljeskinni … Me paneme elektrigeneraatori ainult aeg-ajalt tööle, preili De’Ath, kas te ei nõustu, et küünlavalgus on esteetilises plaanis meeldivam? Juhtmed ripuvad kogu tsehhi pikkuses nagu vanikud prrr-auh-prauh-prauh-prauh! Audrey treipingi säng lükkub põrkmehhanismiga tagasi ning Audrey keerab padruni lahti, vahetab tera – sütik veereb lõginal alla teiste peale. Siis voogavad nad juba esimesest väravast välja: Kus on Arsenali neiud? Ööd ja päevad töötame, nii et puna palgeilt kulub selle paari penni eest … eikusagilt ilmuvad punase-rohelisekirjud lipud ja lehvivad Beresford Square’il tunglevate busside katusel. Õlad taha! Kaelad sirgu! Käed käima! Me oleme sõjamoonapiigad, sufražetid, metsikud revolutsioonilised tüdrukud!

Mida see võib tähendada, see äkiline üleminek halvatuselt liikumisele? Busner jääb juurdunult paigale, kogu hapu mäda haigla kilomeetritepikkusest sisikonnakoridorist lendab ta kimbatuses näkku. See peab olema, aimab ta vaistlikult, mingi – mingi määratletav patoloogia … eks ole ju? Märgatav kontrapunkt akineesia ja festi-festi-natsi-ooni, D-E-T-S-I, D-E-T-S-IMAALREFORMI vahel. DETSIMAALREFORM. Pöörab kohe rahaasjad ringi, pöörab kohe rahaasjad riin-gii! Kergem on, mõtleb Busner, kujutleda Frierni koridori lõputu lintkonveierina, mis aina ringleb ja ringleb ja toob tema poole samas tempos ühe patsiendi teise järel, nii et kui ta suudab jätkuvalt keskenduda, jagub tal küllaga aega panna asjakohaseks diagnoosiks neuroos, dipsomaania, varajane nõdrameelsus, paralüütiline dementsus, süüfilis, sotsialismisõltuvus, skisofreenia, lahingušokk – haigused, mis on ajalooliselt sünkroniseeritud ja nii üdini meelevaldsed; moraalselt nõdrameelsed olid Busneri järgmisel ringil vaimsete puudujääkidega, kolmandal arengupeetusega, neljandal vaimupuudega. Õrr-õrr-ring. Pöörab kohe rahaasjad ringi … Busnerile tundub, et haigla fantaasia itaalia renessansistiili teemal varjab selle tõelist eesmärki inimeste muuseumina, kus on tervena säilinud need eksemplarid, lömastatud ja ringi-ri-ringi rullitud, olen ahvmees, olen ahv-ahv – Aitab! Ta peab kinni haarama mingist tegevusest, millega seda unelust purustada, täpselt nii, nagu allavajutatud põrandaplaat võimaldas vanaldase naise jalal edasi lipata. Busner leiab selle käekellavaatamise automatismis, mis oli olnud keerukas protsess sestsaadik, kui abikaasa – reageerides liigagaralt huvile tehnikavidinate vastu, mida Busner kunagi teeskles – kinkis talle kolmekümne esimeseks sünnipäevaks uue kvartsmudeli, esimese, mida inimene sai enesele võimaldada. Niisiis: ta nipsab raske kullatud kellarihma särgi- ja pintsakumanseti alt välja, tõstab kella väikese musta sihverplaadi näo juurde ning pigistab siis väikseid nuppe kummalgi pool korpust, nii et numbrid punaselt, futuristlikult valgustuvad: 08.54 … juba hiljaks jäänud osakonna rin-rin … ta ühtaegu näeb ja tunneb end olevat hiiglaslik valge plekkpurk, mis keerleb aeglaselt ühelt küljelt teisele ning on musta lõpmatuse taustal teravalt valgustatud. … Ma olen juba … hiljaks jäänud, pean kõvemini … pigistama, ma ei … näe … kella!

Busner ärkab ja avastab, et ta on vana mees, kes lamab ja pigistab parema käe sõrmedega, sõrmedega, mis liigesepõletikust kirvendavad, vasaku käe randmeselja lõtva nahka. Ta ärkab ja saab teadlikuks selle kõige haletsusväärsusest, sest ma olin ju üleval alles … ta keerab vaevaga teisele küljele, et saaks öölaualt kellraadiot vaadata … kolmveerand tundi tagasi, kui ta seisis kopitanud WC-s, higine otsmik vastu seenetanud seina, punsunud kui vesitõbine – hilise algusega hüdrotsefaalia? ja vahtis totaka näoga lakkamatuid purtsatusi, plirts siin, plörts seal … siis kiriklikku akent selle usjate plekkide opaaksuses – väljas puhkeb ilmetu päev –, siis kunagi niiskunud ja nüüdseks kuivanud tualettpaberirulli, mille mügarlik mitmekihiline paber meenutab marrasknaha roiskumist, mida ta nägi viimati tudengipõlves – keratiit, pakatised, kaasasündinud süüfilise häbimärgid –, ning ka siis ainult õpikute värvitahvlitena. Linoleumil, tema vanade elgrecolike jalgade kõrval, lebas patakas vanu toimetisi, kusekasteseid, defekatsiooni ajal lugemiseks, ning nii koorub mälu kattekiht, paljastades täpselt needsamad vinjetid – sein, tualettpaberirull, meditsiiniajakirjad – ning Busner taipab, et ma olen tagasi pöördunud! Võidukustunne, mille sobimatust unise tuiamisega ta tunnistab isegi siis, kui vaatab aknast välja ja kuskilt tuleb pähe vaglamustriga nurgakivid – aga kust? Kui ta seejärel ringi pöörab, ilma et viitsiks vett tõmmata, ja tagasi voodi poole liipab, turgatab talle pähe, et ta võttis vaevaks seda kelleltki toonaselt tuttavalt küsida, kelleltki, kel olid erialased teadmised, sest nad olid nii inetud, need haigla väravapostidesse paigutatud ussidest läbinäritud plokid – aga millise haigla? Neid oli olnud nii palju – Kakskümmend? Kolmkümmend? – kuni tema aastataguse pensionile jäämiseni, kui ta oli kramplikult Heathi küljes kinni olnud kauem, kui oleks pidanud … ja miks? Peaaegu kindlasti selleks, et edasi lükata sedasinast elulaadi, elulaadi, mida tema lapsed pidasid patoloogiliseks, raugaea depressiooniks – võib-olla nõdrameelsuse eelkäijaks –, mida oli eemal hoidnud kohmitsemine, talle omane tööreduktsionism, kuna temaga olid konsulteerinud enamjaolt vaid teised konsultandid. Küll Busner juba teab: see on ammuilma maha maetud ja vakladest puretud põhiolemusliku mina uus väljailmumine … WC-st magamistuppa viiv koridor on kitsas ning teeb käänaku ümber kõrval asuva ja kaasaegsema kontorihoone osa, kindlustusfirma, mis ehituse käigus suutis kuidagiviisi välja nõuda ruutmeetrikese selle täiesti silmapaistmatu Victoria-aegse ridaelamu otsast, tellistest ja müüritisest kongist nagu kõik ülejäänud – Äkki prahvatav klibin-klõbin Busneri längus õlast mõne sentimeetri kaugusel riske kalkuleerivate maaklerite klaviatuuridel ajab ta peaaegu teelt välja. John! kuuleb ta täiesti selgelt üht hõiget: John! Naisterahvas, viiskümmend kolm, kümme aastat pole kahjunõuet esitanud – Aviva Johnile järsku? Neil kõigil on nimeks John, mina aga olen siin, prohvet kõrbes … Sellist pehmet Pärsia koridorivaipa, nagu oleks Redington Roadil, tema jalge all pole, üksnes karedad ja plassid ülejäägid, mis ta ise oli prügikonteinerist välja sikutanud Cricklewoodi allahinnatud mööbli poe Tudumaa! tagaosas, kust ta oli saanud need vähesed roikad, mida läks vaja selle olmepildikese, selle vanaisakorteri ülesupitamiseks. Vanaisa! Vanaisa! Vah-va oled, vanaisa! Vanaisa! Me aar-mastame sind! See siin on needus ja õnnistus, kui ta liipab uksest sisse ja silmab aprillihommikusest päikesepaistest haaratud sängipõhjalippe, mille vahele on tompudena topitud tema niiske hullusärk. Nende, seitsme aastakümne lüüriliste ülejääkide ja kõrvaleheidetud kõllide pidamatu meenutamine oleks piin … ajapõletik, muheleb ta … kui Busner poleks mitte siia Fortess Roadi teise korruse korterisse taandumisest saadik hakanud mõistma, et mustritesse, mis on tekkinud selle kõige kobrutamisest tema teadvuse lombis, on kodeeritud laiemad tähendused – tõdede ees lööb ta tõrkuma –, laiemad tähendused, mida vaimukaartide joonestajad, kelle seltsis ta on oma töise elu veetnud, pole vaatamata oma modelleerimistöö – teoreetilise, neuroloogilise – elegantsile ega oma professionaalsuse jämedakoelisusele mõõtnud ega isegi mitte aimanud. Järeleandmatu madrats kutsub esile vaid selle: omaenda lotakuse väsinud konstateerimise. Jalutuskäike on plaani võetud ja tegemata jäetud, sööke kougitakse plekkpurkidest lusikaga ja plastkarpidest kahvliga või siis määritakse saiale – mida on palju. See konkreetne Busner sõtkub pehme olluse padjakujuliseks ning paneb oma paistes pea sellele, lüües samal ajal kepsu koos kõigi nende nõtkete lenduvate minadega, kes on tema juurest minema keerelnud selles … peadpööritavas tantsus, vanaisa, vanaisa, me armastame sind! Ja tema armastab neid ka, aga pärast seda, kui nad Caroline’iga lahku läksid, tundus liiast seda kõike otsast peale teha, soetada neljas naine, kes nõuaks järjekordse kujundusskeemi rakendamist seinte kallal, mis olid teda, Busnerit, vaheaegadega ümbritsenud sestsaadik, kui ta oli … mis, kümme-üksteist? Talle meenub, kuidas ta onu, Maurice, oli teda käe otsas talutanud läbi Redington Roadi maja kõledate kambrite, pingul palitu nii pikk ja must, et kühmu tõmbudes … oli ta vihmaveetoru … kangus … jäikus … hüpertoonia ... See oleks liiast ega puutuks asjasse – kui ta selles suunas minna tahaks … Mnjah, ta oli kaalunud suhete ülessoojendamist Miriamiga – keda ta silmitses siira kiindumusega, kui nad lapselapsekesksetel üritustel kokku said, ning kellega ta pidi muidugi Marki asjus suhtlema. Kui mitte Miriamiga – ja lõppude lõpuks polnud tal ju aimugi, kuidas Miriam temasse suhtub –, siis võis olla ka võimalus sõlmida kokku veelgi rohkem laiali hargnenud suhete lahtisi otsi … Aga ei: asja tõeline tuum oli see, et ühes või teises kohas oleme üks mina ja üks neist juba väiksemate vaevuste nägeluses koos, tsementeerituna kulutatud kire limast … Nii et muretsegu ta lapsed, mis nad muretsevad – kaks neist on vaimse tervise spetsialistid tükkis kõigega, millele see vihjab –, Busner oli pidanud targemaks lihtsalt minekut teha, pärandada maja veel oma eluajal neile ja minekut teha, mitte just päris sannyasi-askeedina… ta raspeldab ettevaatlikult lõuaalust – ehkki viimaks ometi on ta võtnud pärast aastakümnetepikkust sõltuvust taas kord südameasjaks enese eest hoolitsemise. 09.01. – Kui ta oli lõpetanud lipsu kandmise, siis mõistagi lõpetasin ma ka lipsu näperdamise … me kutsusime seda tabletisõrmitsemise treemoriks: treemor puhkeasendis, patsiendi pilk ülespoole kangutatud, käed ette sirutatud, nimetissõrmed hõõruvad pöidlapadjandeid – ja hulluarst ise? Tema istus ja jälgis neid, rullides samal ajal oma lipsuotsa üles-alla: treemor puhkeasendis. Eimillestki, mõtleb Busner, ei saagi miskit – ehkki pigistamisest tulevad vedelkristallekraanile numbrid. Ta oli unes näinud üht haiglat ja tõusnud üles, et pissile minna, heitnud siis voodisse tagasi ja naasnud mingisse teise haiglasse – või oli see jälle see esimene, ainult et mingis teises ajastus? Kipsnöörid on karniiside ümbert ära rebitud ning aknaid-uksi kaunistanud kipsist loorberilehed pulbriks pihustatud, praod kinni betoonitud, seejärel kivikrohvitud. Oli see seesama haigla – või mõni väiksem? Selline, mis oli varustatud paari-kolme akuutsete palati, mõne kabineti ning töökojaga tööteraapia jaoks – mis talle oli meeldinud … Busner oli läbi oma töise elu kihutades neis kõigis käinud – Hanwellis, Napsburys, Clayburys, Shenfieldis, Tooting Becis. Käinud neis kõigis ravimikatseid korraldades või uurimusi läbi viies või raviarstina töötades. Nüüd mõtles ta nukralt neile pikkadele minutitele, mis olid kulunud potilille poolt geomeetrilise mustriga tapeedile raiutud meremehemõõga varje vaadates lõputu rühmateraapiaseansi ajal … Ei! See oli olnud külaskäik – ta oli unes näinud külaskäiku. Külaskäik – ja talle jäi hais külge … higihais, Largactili higi. Mehe vinnilisel laubal olid rohekad köhasiirupipiisad ja ruudulise flanellsärgi krae siseküljel räpane plekk. Ta ütles, et talle meeldib vaadata seda punase puiduga puud, mis tema palati aknast paistis. Neile ju ometi, oli Busner mõelnud, ei peaks üle jõu käima teda lihtsalt puhtana hoida – ehkki ta teadis märksa paremini kui enamik teisi, et tegelikult käis. Nad ju ometi, oleks ta puhketoa kopitusse äärepealt röökinud, suudavad teha nii, et tema jalad ei peksleks! Sest nagu see poleks veel piisavalt haletsusväärne, oli Henry Busner – mu vend – niitsunud: Ma – ma ei suuda neid va-va-valitseda, ei suuda …

… nüüd enda omi valitseda. Unest ei tule midagi välja – ja enam pole haiglat, kuhu Busnerit saaks vastu võtta. Ta on pensionil: tuulest pungil pruuni kardina all, aprillihommikusest päikesepaistest sondeerituna on riidas apelsinikastid, mille peale on trükitud nimi La Cadenga ja mis on täis koproliite, mis ta on oma kabinetist Heathi haiglas ära toonud, põgusalt Redington Roadile ümber paigutanud ja siis edasi siia kärutanud. Ma – ma ei suuda neid va-va-valitseda – neid kivistunud sittasid. Kastide vastu toetub vihmasirm, mille ostmisest, laenamisest või leidmisest pole Busneril vähimatki mälestust. Kuid nii, mõtleb ta, see käibki: vihmavarjude saamiseks ei sõlmita ealeski lepingut, neid ainult omandatakse mingil salapäraselt moel, et nad oleksid viivuks kasulikud, seejärel tüütud ja koormavad ning viimaks läheksid kaduma. Ning see kaotamine ise ei meenu, nii et tavaliselt rabab meid üksnes vihmavarjukujuline auk seal, kus see vanasti oli. 09.10. Jälle kümme. Kui ta pigistab parema käe sõrmedega vasaku randmeselja lõtva nahka, kostab vanameheliku uduvihmana: D-E-T-S-IMAALREFORM, seejärel purskena: DETSIMAALREFORM! Pöörab kohe rahaasjad ringi, pöörab kohe rahaasjad riin-gii! – Vanadus on, turgatab Busnerile pähe, kui ta ühe kangestunud külje peal konutab ja kellraadiot põrnitseb, institutsionaliseerimise vorm – see röövib sinult identiteedi ja annab asemele teise, lihtsama, see võtab sult riided ja jagab välja mundri, mis koosneb lõdva miidriga pükstest, viledatest pintsakutest ja koitanud kampsunitest, rõivastest, mis on kas pärit kaltsukatest või sinnapoole teel. Sellega ühel pool, saadab vanadus su ühtaegu kitsendatud ja piiramatusse alasse, atrofeeruvasse koridoride ringi, mis ühendavad päevavalguslampidega valgustatud ja üleköetud tube, kus sa närtsitad oma päevi, lugedes eelmise päeva lehti ja erialaajakirju – kuigi mitte selliseid, mis oleksid seotud sind ootava alaga. Vanadus võtab su toidu ja püreerib seda, võtab su joogi ja pöörab selle destilleerimisprotsessi pahupidi, võtab – Ei! pöörab rahaasjad riin-gii! Ta teab, et see kõik on ennatlik, et ta on säärase kõrgema unustamise alal alles pelk algaja – et kunagi kuninglikus haiglas töötades oli ta endiselt nobe olnud, krahmanud munaja palli poole sööstes meeskonnakaaslase õlast, et leida kobamisi teed vajuvasse taevasse … – ükskõik kuhu, peaasi, et see polnud maamulla tapamaja, ükskõik mis nahast, peaasi, et see polnud mu pudrukäpaliselt lahatud laiba rindmikukilp … Pärastpoole oli ta olnud kohustatud, nagu talle tundus, korstna all teenima … või siis kampaniili all, mitte et seal oleks eales ükski kell helisenud, sest see oli üksnes maskeeritud ventilatsioonišaht, mille kaudu haigla tülkjad lehad üles taeva poole tõusid …

Personalitüütaja oli Busnerile saabumisel öelnud, et varem oli uusi patsiente kohale toodud erirongidega, mis New Southgate’is pimeduse katte all seisatasid. Platvorm asus järsu nõlva põhjas ja oli ligipääsetav malmtrepi siksakkide kaudu – kuigi patsiente viidi mööda jalakäijate tunnelit, mis käändus läbi kriidise maakamara üles haigla idapoolseima otsa juurde. See tähendas, et pinnale nad ei tulnudki – nende hullumajja saatmises oli muldasängitamist –, ent selle asemel avastasid nad hämmeldunult, et neid utsitatakse mööda pikka pooleldi maa-alust koridori vastuvõtu eri staadiumidesse: neile tehti plaaditud künas täitõrje, neid kimbutati küsimustiku ja pealetükkiva arstliku läbivaatusega, raseeriti, pügati, seejärel jagati välja karedad madratsiriidest ürbid, siis aga paigutati palatisse ja anti kätte õhtusöök: plekk-kruusitäis loomalihapuljongit ja aroruudiküpsis. Maaklerite klaviatuuride klibin-klõbin puurib läbi seina – mullid on nüüd hakanud lõhki plaksatama, igaüks neist jätab endast maha mõned meenumiskribalad … Busnerile tuleb meelde, et vaglamustriga nurgakivid olid üksnes tollesama idatiiva väravapostidel – ja idatiib lisati hoonele hiljem. 09.15. Ta arutleb endamisi: mis kuulujutte võisid need uued patsiendid hullumaja kohta kuulnud olla? Mõnes mõttes polnudki sel ju tähtsust, sest neil oli omaenda pea sees niivõrd palju hullem olla. Ta tunneb oma vananeva näo raskust, koobastesse varisevad kurnatud silmalaud hõõguvad oranžilt ning ta näeb läbi pilu valgeid pulki voodi jalutsis ja mõtleb: kord vaatasin ma läbi samasuguste pulkade ja pigistasin aega – seda Casio kella. Busner tajub, et ta on peaaegu kohal, kuid esmalt vajalik vahemäng: Moogi süntesaatori muusika, koomiksi-Mekon pöörleb oma volframist praetaldrikul söögitoarõdu avatud klaasuksest sisse ja põrkab puhvetilt, kappkellalt, tiikpuust baarikapilt rikošetiga tagasi … riin-gii. Kas me, mõtiskleb ta, tõesti mõõtsime ravimeid grammides – detsimaalsüsteemile üleminek tuli ju ometi lainetena? Kas see ei saanud käia graanides ja graani murdosades? Ta kiikab valgete pulkade vahelt läbi ja näeb vastu kiikamas oma kõhnemat, nooremat mina – siledapalgelist ja punakaspruuni juuksepahmakaga. Kaela ümber ripub tal aasana vanamoodne sfügmomanomeeter, jäme kummeeritud mansett kõlgub rinnal, mõõdiku raske teraskorpus kolksub vastu voodipõhja kill-koll, kill-koll. Tema tömbid vilkad sõrmed krutivad pruunikashalli villase lipsu viledaks kulunud otsa rulli ja jälle lahti ning pumpavad siis jõude sfügmomanomeetri mustast kummist ballooni, jälle lipsu kallale, jälle ballooni kallale. Noore Busneri õla kõrvale kerkib nägu, Mboya? Ma ei taha tuumasõjas surma saada, tahan hoopis purjetada kaugele randa ja teha nagu ahvmees la-la-la-la-la-la-laa! La-la-la-la-la-laa! Terastrumm mängib, puu-vastu-terast, teras-vastu-terast, kill-koll … Mboya nägu on tiikpuust männas, milles sügavad kollakad kortsud täidlaste roosade huulte juurest laiali hargnevad. Tema silmavalged on kollakad, antratsiitjuuksed peaaegu afrosoengus ning temast õhkub rahu, mida Busner seostab miskipärast ristiga, mida Mboya keti otsas kaelas kannab, ristiga, mida psühhiaater tegelikult ei näe, kuid mida ta aimab Mboya kahvatusinise nailonsärgi nööpide vahelt mükslemas. Ristil, teab Busner, on rööp- ja püstkriipsu ühinemiskoha ümber ring … Kopti? Keldi? Ta tahaks paluda Mboyalt … abi? Teda ei peata mitte ametiuhkus, vaid üksnes häbistatud arusaam, et ülemõde on teda juba niigi palju aidanud. Selle naise silmad? alustab Busner vaatluse korras. Mboya jääb diskreetseks: Ja-ah … Seega küsib Busner: Niimoodi pahupidi – on nad alati või? Selle pealetungi järel ja millegi konstruktiivsema puuduses siirdub Busner voodi kõrvale, eemaldab tihvtid ja laseb külgvõre alla, nii et ta saab vana naise kohale kummarduda. Naise asend on … pentsik, selgroog kaardus ja jäik – lükka takka, ja hakkab kiikuma. Krimpsus nägu pole mitte nägu, vaid rohke rasueritusega nahast mask, huuled on pingul kummipaelad, mis tõmbuvad kaht-kolme üksikut hammast raamivatest pudedatest igemetest eemale. Busner otsib pilguga öölauda või hoiukappi, mille peal võiks olla tops proteesidega, kuid midagi sellist pole – naise voodi seisab keset palatit koos kümmekonna teisega linnusõnnikusortsulised kivid pruunikashallide tähnidega linoleumist meres, mis on paigutatud nii, et ühe päitsi kõrval on teise jaluts, jäänukmeede ajast, mil nad võisid üksteisele tee-beetseed näkku köhida … Mitte kõik voodid pole trellidega, kuid on selge, et neil, kellele need on määratud, puudub staatus, mida on vaja sellise voodi väljateenimiseks, millel on päits vastu seina ja kõrval hoiukapp. Midagi nii kodust nagu lamp pole 14. osakonnas mitte kellelgi – kuid vähemalt saavad need voodid osa seinale paigaldatud kettast, kuust, mis pikkadest pimedatest öödest läbi lipsab. Mboya, kes on haiglas olnud viiekümnendate aastate lõpust, on rääkinud Busnerile moldvooditest ja vesivooditest ja teistest keskaegsetest kinnihoidmismoodustest – ehkki see … see puur tundub juba piisavalt jube. On see naine alati … Busner on kummardunud piisavalt kaugele, et vaadata silmadesse, mis pole mitte silmad, vaid ümmargused kiilud, mille on maski sisse puhtalt rebinud – avamisrõngad, mida Busner oli esimest korda kogenud alles eelmisel nädalavahetusel: kaks purki Coca-Colat Holly Hilli kommipoest, lahti krõpsatud ja poiste kõrvale pingile asetatud, Busner kummardus naerdes koos nendega, et magusalt udutavatesse aukudesse piiluda … Kaugeltki mitte – Mboya kõneleb asumaahariduse täpsusega, vastates küsimusele, mille esitamise Busner on unustanud – need krambid … või hood, need esinevad äärmise regulaarsusega, doktor, korra iga kuueteistkümne päeva tagant, ja kestavad … mnjah, ma ütleksin, et vähemalt viis-kuus tundi. Ja vahel on ta sellises seisundis, kui mul tööpäev läbi saab, ja on endiselt selline, kui ma järgmisel hommikul uude vahetusse tulen. Pu-huu! Igemepõletikuse hingeõhu ootamatu väljahingamine, siis ä-h’h’hörrrr, tõmbab naine selle sisse tagasi – ent mask jääb muutumatuks, silmaaukudest paistavad ainult kiivas kõvakestad – ei mingeid pupille. Vaadake – Mboyal on kirjutusalus pataka märkmetega, millesse ta harjumusest, mitte vajadusest, pilgu peale viskab – enamjaolt saab ta ise söödud, puhkeruumi mindud, aga vä-äga aeglaselt. Siis, mõni teine kord, oleks teda nagu kogu selle aja jooksul üles keeratud, sest mõni väike asi – ma ei tea, mis – paneb ta tööle, ja oh sa poiss, millise vaardiga ta läheb, tema jalakesed… Õde vakatab, aga miks? On ta ehk üle astunud enda seatud sisemisest piirist, paljastades, kuidas ta neisse suhtub? Busner arutab endamisi: kuidas Mboya toime tuleb? Kas ta võtab neid haldjatena, kurjast vaimust vaevatutena – või on nad robotid? Teisalt jälle on nende jalakeste mainimises, mida varjamatult kinnistunud kõõrkaelsuse ja silmatorkava spastilisuse puhul ei saa kinni katta, midagi nilbet. Naise flanellöösärk on piha ümber känkras ning kumbki mees pole valmis oma arstiteaduslikku osavõtmatust kaalule panema ja öösärki nende lambakootide peale sikutama. – Alles siis, kui Busner manseti paigaldamiseks valmistudes naise käsivarre haarab, meenub talle: Ma olen teda enne näinud. Mboya kergitab kirjutusalust. Ah … soo? Busner ütleb: Ei-ei – mitte visiidil, ma olen teda alumises koridoris näinud – ta oli katatooniline, samamoodi kinni kiilunud, aga seisis, jalg lahtise linoleumi taga kinni. Kui ma selle vabastasin, põrutas ta oma jalakestega minema nagu rakett, naerab Busner. Mboya suu tõmbub naerule. Ja-ah, see on tüüpiline preili Dearth, vä-äga tüüpiline. Ta on selles mõttes ebaharilik – teised on enamjaolt kas üks või teine, kas siis niimoodi kinni kiilunud või muudkui vappuvad ja tormavad … Busner ei kuule teda enam … Kas ma saan tema vappumisest kuidagiviisi osa, kui ma teda puudutan, kas ma hakkan hägustuma? Sest naise küünarvarre äärmises jäikuses, küünarvarre, mida ta hoiab teravnurga all rinna ees, sõrmed pealtnäha mingi olematu hoova ümber kooldunud, tajub Busner kohutavat kokkusurutust, tuhandeid ja tuhandeid korduvaid ja tahtmatuid tegusid, mis kipuvad meeleheitlikult välja. See pole, mõtleb Busner, mitte halvatus, nii nagu sellest tavapäraselt aru saadakse, vaid võnkumise äärmuslik vorm: naise lihased pöörlevad luiste telgede ümber, luud sööstavad kõhrepedaalidel edasi-tagasi, kõhr ise on hambuline … see paistab liikumatu, kuni sa seda puudutad, ja tõstab siis mässu, traat mässib end su ümber, kisub sind allapoole … Kuid vana naine pole mässu tõstnud: tema traagiline mask seisab vastakuti minu koomilisega, selliste lötakate põskede ja konnahuultega ei hakata mind ilmaski tõsiselt võtma … Busner vaatab ähmispäi kõrvale ning näeb külma valgust, mida uksepealne aken kallab kaela vingerdavale röövikule, mis lahustub teiseks vanainimeseks, kes ilmselt Largactili üledoosi saanuna viskleb voodis kahe poolega ukse kõrval, mis viib osakonna põhiossa. Busner vaatab üle õla ja näeb varajast porikärbest – haigla kubiseb kärbestest – tiirlemas Mboya villakahuse gloobuse orbiidil, ning kujutleb mängukonna, mis ühel poistest on, kui sa seda väikest kummiballooni pigistad … tema sõrmed leiavad sfügmomanomeetri ballooni … rullub rõve kummist keel plastkahepaikse all lahti ja hüpitab teda edasi. Kõik, mõtleb ta, need ärritused – millest mõned peavad olema põhjuslikus seoses. Parempoolne pendeluks lükkub sissepoole, väiksesse aknasse kerkib viirastusena nägu, mille patoloogia amplituudi visandab joondiagramm – siis aga kaob. Kõik need ärritused – nool sildil VARUVÄLJAPÄÄS on liikuvam kui nägu, mis Busneri omaga vastakuti seisab ja millel pole oma nime väärilisi kulme ega ripsmeid, kaks – ei, kolm – nõiamoorikarva lõual, lõug ise terav, põsesarnad teravamadki veel, nahk pragunenud vaap, mille all on muldvanad tedretähnid maksaplekkideks kokku voolanud. Busner on kummardunud nii kaugele, et külm mõõdikukristall puudutab naise kodulinnurupskikaela. Pu-huu! sissevajunud rinna võdin. See pole toit – see on fekaalihais. Teistel on enamjaolt kas üks või teine … – Allveehaiglas on kõik üks suur ärritus, uimevonksud koridorist koridori, koridorist koridori, sisse- ja väljavoolamine niššides ja ambrasuurides, ümber tugipiilarite keerlemine ja allavahutamine mööda treppide lõheradu, mille allosas see lahustub tikkide ja tõmbluste ja näokrimpsutuste pihuks. Kuid ikkagi on Busner märganud neid teisi, silmanud neid tänu igipõlisele lendumisele, millega pilk tabab vees mingit kuju – ning ilusama ilmaga on ta näinud neid õues haigla esimese ja teise korpuse vahel jalutusväljakutel õngekorgina vees sumamas või siis kaugel eemal haigla territooriumil, kus teised patsiendid üksnes, külg ees, piki mustriliste lillepeenarde servi nihkuvad. Ning Busneri teise krooniliste osakonna puhketoas, kus patsiendid on kammitsetud liiga kõvasti mähitud tekkidega tugitoolidesse, aheldatud televiisorite ette, mis näitavad võimekaid käsi savi vormimas – selles sünges rivis on ta näinud veel üht. Teisalt jälle: möödumisel peasaali uksest, kus konsooltaladega poolkorrus kuplit varjab, on Busner jalapealt seisatanud järgmise kõhkleva dialoogi peale: Ei midagi, mu isand … Ei midagi! Ei midagi … Eimillestki ei saagi miskit, kõnele uuesti – ning sisenedes leidis ta eest hämara möllu, lava, mille ümber tolknesid tolmused pimenduskanga vanikud ning nende vahel sibas mustas rullkraega pulloveris narr, kes näitles näidendit näidendis, tema näitlejateks olid hüperaktiivne Cordelia ja oimetu Lear, kes üürgas patsientide loigule, mis oli ümberkaudsetest palatitest keerisena kohale voolanud, et vastu lava laksuda. Kõiges selles ärrituses õhutas psühhiaatri tähelepanu üksainus virvendus – ning teadmata, kuidas seda meest klassifitseerida, teadis Busner ikkagi, et ka see oli üks neist teistest, kellest Mboya nüüd kõneles.

Teised, kes olid enamjaolt kas üks või teine: kas siis nagu see vana naine – kelle umisevat käsivart Busner hoidis – oma liikumatuses kõverasse väänatud või siis lahti keerdunult spastilised, hüpotoonilised … ta oli näinud, kuidas ettenägelikud õed neid teise tüübi omi seina najale sättisid, ent niipea kui õde oli selja pööranud, valgus patsient uuesti maha. Busner on märganud, et mõlemale tüübile on omane järgnev võigas oskus: et nad muudavad ümberkaudsed kas liiga teravustatuks või liiga uduseks. Somnolentsed ja akineetilised olid niivõrd vagusi, et muutusid juba haigla enese koe osaks – Busner seisis lummatult ja vaatas, kuidas nad seisid, kõhnad, jäigad ja köökus, vanade lantsettakende kõrval, samal ajal kui neist möödujad tõmbasid üle tema võrkkestade footonijälje. Tõmblevad vigurvändad seevastu tõukusid edasi – nad keksisid mingist närvipiitsast tagant kihutatuna, astudes sadu ja sadu tillukesi samme. Nad on, mõtles Busner, need, kes ei suutnud nonde pikkade sekundite jooksul, mil fotoplaat paljastatud oli, paigal püsida ning vajutasid seetõttu olevikku tontja jälje ka siis, kui nende keha tulevikku hajus. Aeg, mõtles ta, see peab olema seotud ajaga. Psühhoosihaiged on vaatamata oma kõrgelennulistele väidetele, et neid on lükatud tulevikust mööda säravat kurvi viuhti alla tagasi, hoiatamaks meid masinate võidu eest, juuripidi Praeguses. Nende teatraalsed meelepetted on kenasti kostümeeritud praeguste tehnoloogiatega: transistorite, konveierite ja telefonivastajatega –, nende tagakiusajad on aga sama palavikuliselt kaasaegsed: halli märtsi imbub Must September või siis Busneri akuutsete osakonna Islingtoni patsientide eest vastutav iiri sotsiaaltöötaja, keda vähemalt kuus neist pidas IRA mõrtsukaks, saatanlikuks Bernadette’iks. Mis puutub ajukahjustusega, spastilistesse ja muidu peast põrunutesse – nende näol pole vähimatki ilmet, vaid näojooned kerkivad ja vajuvad paika, sedamööda kui keha reageerib tsirkadiaan-Rütmikutele. Siis on veel lobotoomia läbinud – sest nemadki on siin, juuksed säbrus või peanahk paljas seal, kus pitskruvi pingule tõmbus, saag riivis ja puur hammustas. Busner on need prefrontaalsed ära märgistanud – nad on lõksus väga konkreetses haigla kiviste kihindite lademes, olles kõik sellises vanuses – neljakümnendate eluaastate keskel –, et neis oli urgitsetud kakskümmend aastat varem, mil säärased asjad olid moes. Olgu kuidas on, nende isemeelsusega käib kaasas pidev ajakohastamine, sellest annab tunnistust ahastus silmis, mis on nende enesevalitsuse kaotuse toore mehaanika mõjul sissepoole kõõrdi surutud: Ma ei saa sinna midagi parata, doktor, oli see 20. osakonna oma öelnud, ma ei saa sinna midagi parata, ma ei saa sinna midagi parata, doktor, ma ei saa … Doktor, ma ei saa, ma-ma-ma-ma-ma … Kuid need teised, nemad on ühtaegu pärit nüüdsest ajast ja pagevad selle eest, nii praegu kui siis’i eest … Ning see konkreetne vana naine, kes kõigub nende kahe tüübi vahel, on tõmmanud Busneri tähelepanu nende eksistentsile grupina – staatus, mida hulga suuremate kogemustega Mboya on nüüd kinnitanud.