Читать книгу Lugu kaliif Vathekist - William Beckford - Страница 4

Vathek, abasside üheksas kaliif, oli Al-Mu’tasimi poeg ja Harun al-Rašidi pojapoeg. Kuna ta oli andekas mees ning ta oli varakult troonile asunud, ootasid alamad, et tema valitsemisaeg saab olema pikk ja õnnelik. Ta välimus oli meeldiv ja majesteetlik, aga kui ta vihastas, muutus üks tema silm nii kohutavaks, et keegi ei suutnud taluda selle pilku, ja õnnetu, kellele see langes, vajus pikali ja vahel ka suri. Siiski andis mees, kartes oma rahvaarvu vähendada ja paleed laastata, harva oma vihale voli.

Sõltudes naudingutest, mida pakkusid naised ja söögilaud, otsis ta sõbralikult endale sobilikke kaaslasi ja tal õnnestus see hästi, sest ta heldus oli piiritu ja kirgedele järeleandmine ohjeldamatu, ta polnud mingil juhul väga õrnatundeline ega nõustunud ta ka kaliif Omar ibn Abdalazizega, kes arvas, et kui tahad järgmises elus paradiisi nautida, tuleb see elu võimalikult viletsaks muuta.

Oma toredusega ületas ta kõiki oma eelkäijaid. Alkoremmi palee, mille ta isa Al-Mu’tasim Kirjude Hobuste mäele ehitas ning mis tervele Samarra linnale ülalt alla vaatas, oli tema arvates liiga väike. Seega lisas ta sellele viis tiiba, või pigem paleed, mille ta määras oma kõikide meelte eriliseks rahuldamiseks.

Esimeses oli laud, mida kaeti vastavalt pidevale tarbimisele ööl ja päeval kõige peenemate hõrgutistega - kõige maitsvamad veinid ja valitud liköörid voolasid sajast purskkaevust, mis ei saanud iial tühjaks. Seda paleed kutsuti “Igavene või Küllastamatu bankett”.

Teine oli ehitatud stiilis “Meloodia tempel või Hinge nektar”. Siin elasid tolle aja kõige vilunumad muusikud ja imetletumad poeedid, kes mitte ainult ei näidanud seal vaid oma andeid, vaid ka kajastasid oma lauludes, mis pidevalt väga meeldivalt muutusid, kõike ümbritsevat.

Palee nimega “Silmade rõõm või Mälu toetus” oli tervenisti üksainus hurm. Siia oli kogutud nii palju haruldusi kõikidest maailma nurkadest, et kui need poleks olnud korrapäraselt paigutatud, oleksid need kõiki segadusse ajanud. Ühes galeriis olid üleval kuulsa Mani pildid ja kujud, mis paistsid justkui elusad olevat. Siin köitis pilku hästi paigutatud vaade, seal pettis seda oskuslikult optiline maagia. Loodusteadlased eksponeerisid mitmesuguseid taeva kingitusi meie maal. Ühesõnaga ei jätnud Vathek sellest paleest välja midagi, mis võiks rahuldada nende uudishimu, kellel seda oli, kuigi ta enda uudishimu ta ei suutnud rahuldada, sest tema oli kõigist inimestest kõige teadmisjanulisem.

“Parfüümide palee”, mida tunti ka kui “Naudingute ergutit”, koosnes paljudest saalidest, kus pidevalt põletati kuldsetel viirukipannidel kõikvõimalikke maa peal leiduvaid parfüüme. Keset päeva põlesid siin tõrvikud ja aromaatsed lambid. Kuid selle meeldiva deliiriumi võimsa mõju eest võis põgeneda jumitusse aeda, kus kõikide aromaatsete lillede kogum eritas õhku kõige puhtamaid lõhnasid.

Viiendat paleed nimetusega “Rõõmu või Ohtliku varjupaik” külastasid hordid noori naisi, kes olid kaunid kui huurid ja sama ahvatlevad, kes võtsid hellitustega vastu kõiki, keda kaliif neile läheneda lubas, sest ta ei olnud armukade, kuna tema enda naised olid eraldatud palees, kus ta ise elas.

Vaatamata sensuaalsusele, mida Vathek endale lubas, ei vähenenud ta rahva armastus, kes arvas, et mõnulev valitseja on rahvale talutavam kui nende vaenlane. Kuid rahutu ja tormaka meelega kaliif ei rahuldunud sellega. Oma isa eluajal oli ta oma lõbuks palju õppinud ja palju teadmisi saanud, kuid neist polnud talle küllalt, sest ta soovis teada kõike, ka teaduseid, mida polnud olemas. Talle meeldis vaielda õppinud isikutega, kuid talle ei meeldinud, kui nad hakkasid tuliselt oma vastuväidetega peale käima, ja ta peatas nende suud kinkidega, kes seda lubasid, kuid need, keda ta ei suutnud vaigistada oma heldusega, saatis ta vanglasse maha jahtuma - ravi, mis tihti eesmärgi saavutas.

Vathek avastas endas ka kalduvuse teoloogiliselt vaielda, kuid mitte õigeusuga kooskõlas. Niiviisi ärgitas ta fanaatikuid endale vastu hakkama ja kiusas neid siis omakorda, sest ta tahtis, et õigus temale jääks.

Suur prohvet Muhamed, kelle asemikud kaliifid on, vaatas meelepahaga oma kodus seitsmendas taevas selle asevalitseja jumalakartmatut käitumist. “Las ta olla,” sõnas ta džinnidele, kes olid alati valmis tema käsku täitma. “Vaatame, kui kaugele ta rumalus ja jumalakartmatus teda viib. Kui see läheb liiga kaugele, teame, kuidas teda karistada. Seega aidake tal lõpetada torn, mille ehitamist ta suure sõdalase Nimrodi eeskujul alustas, kuid mitte uppumisest pääsemiseks, vaid põlglikust huvist pääseda ligi Taeva saladustele. Ta ei aima teda ootavat saatust.”

Džinnid kuuletusid, ja kui töömehed ladusid päeval ehitisele juurde küünra, lisati öösel veel kaks. Tõhusus, millega torn kerkis, ajas Vatheki veelgi uhkemaks. Ta arvas, et isegi tundetud materjalid kuuletusid tema tahtele, taipamata, et rumalate ja õelate edu on nuhtluse esimeseks sammuks.

Tema uhkus muutus kõige suuremaks, kui ta esmakordselt oma üheteistkümne tuhande astmega torni tippu ronis ja sealt alla vaatas ning nägi sipelgataolisi inimesi, teokarbisuuruseid mägesid ja mesilastarude sarnaseid linnasid. Mõte nii suurest kõrgusest, mis pidi suurendama tema enda hiilgust, hämmastas teda. Ta oli valmis end imetlema, kuni ta nägi silmi ülespoole tõstes tähti sama kõrgel olevat kui maapinnalt vaadates. Ta lohutas end oma hetkelist väiksust tajudes mõttega, et teiste silmis on ta suur, ja meelitas end kujutlusega, et tema mõistuse valgus ulatub kaugemale silmapiirist ja annab tähtedele käsu tema saatuse määramiseks.

Niimoodi arvates veetis uudishimulik prints enamiku öid oma torni tipus, kuni sai vilunuks astroloogia müsteeriumites ja kujutas ette, et planeedid näitavad talle kõige imelisemaid seiklusi, millele viib teda erakordne isik täiesti tundmatult maalt. Teadmisjanust õhutatult oli ta võõraste vastu alati viisakas olnud, kuid sellest hetkest alates muutus ta veelgi tähelepanelikumaks ja lasi kõikidel Samarra tänavatel pasunahelide saatel teada anda, et ükski tema alamatest, kes ei taha tema pahameele alla sattuda, ei tohi rändurit kinni pidada ega talle öömaja pakkuda, vaid peab ta kohe paleesse juhatama.

Varsti pärast seda teadaannet saabus tema linna nii eemaletõukav mees, et valvurid, kes ta kinni pidasid, olid sunnitud teda edasi juhtides silmad sulgema. Ka kaliif ise paistis nii kohutavat pilti nähes ehmuvat, kuid õudustundele järgnes rõõm, kui võõras näitas talle selliseid haruldusi, mida ta polnud varem näinud ega osanud ettegi kujutada.

Tegelikult polnud miski nii erakordne kui selle võõra toodud kaubad. Enamiku tema harulduste, mille valmistusviis oli sama imeline kui nende ilugi, omadused olid pärgamentidele kirjutatud. Seal olid kingad, mis aitasid jalgadel kõndida, noad, mis ilmusid välja käe liigutuseta, saablid, mis lõid isikut, keda sooviti lüüa, ja need kõik olid kaunistatud senitundmatute juveelidega.

Kiirgavate teradega saablid köitsid kaliifi tähelepanu, kes lubas endale, et dešifreerib vabal ajal nende külgedele graveeritud veidrad kirjutised. Hinda küsimata käskis ta tuua varakambrist kuldmünte ja nõudis, et kaupmees võtaks kõik, mis soovib; viimane vastas tagasihoidlikkuse ja vaikusega.

Vathek, kes arvas, et kaupmehe sõnaahtrus tuleb aukartusest tema ees, julgustas teda lähenema ja päris siis armulikult: “Kes ta on? Kust ta tuleb? Kust oli ta saanud nii kaunid kaubad?” Mees või pigem peletis hõõrus vastuse asemel kolm korda otsaesist, mis oli, nagu ka tema keha, mustem kui eebenipuu, lõi neli korda oma hiigelsuure vatsa pihta, avas oma suured tukkidena hõõguvad silmad, naeris kohutaval häälel ning paljastas oma merevaigukarva roheliste triipudega hambad.

Natuke ehmunud kaliif kordas oma küsimusi, kuid vastust saamata, mis teda ärritama hakkas, hüüatas: “Kas tead, võllaroog, kes ma olen? Ja keda sa pilkad?” Siis, pöördudes valvurite poole: “Olete kuulnud teda kõnelemas? On’s ta tumm?”

“Ta on rääkinud,” vastasid nad, “kuigi vähe.”

“Laske tal siis veel kõnelda,” sõnas Vathek, “ja öelge mulle, kes ta on, kust ta tuleb ja kust ta sai need haruldused, või ma vannun Piileami eesli nimel, et ta kahetseb oma visadust.”

Ähvardusega kaasnes kaliifi vihane ja ohtlik pilk, mille võõras silmagi pilgutamata välja kannatas, kuigi ta vaatas otse printsi kohutavasse silma.

Ükski sõna ei suuda kirjeldada õukondlaste hämmastust, kui nad nägid seda tahumatut kaupmeest väljakutsele kohkumatult vastamas. Et vältida ohtu oma elule, langesid kõik näoli maha ja jäid sellisesse alandlikku asendisse, kuni kaliif vihaselt hüüatas: “Üles, te argpüksid! Võtke see uskmatu kinni! Viige ta vanglasse, kus teda peavad valvama mu parimad sõdurid! Jätke talle tema raha, sest ma ei taha tema vara, tahan vaid, et ta kõneleks.”

Niipea, kui need sõnad oli lausutud, piirati võõras ümber, kammitseti tugevate ahelatega ja viidi suure torni vangikongi, mida ümbritsesid seitse ringi raudvarbu, mis olid varustatud igas suunas pikkade ja teravate ogadega.

Kaliif oli endiselt väga ärritunud. Ta istus maha sööma, kuid kolmesajast kandikust, mis iga päev tema ette asetati, ei suutnud ta maitsta rohkem kui kolmekümmet kaht. Sellisest harjumatust dieedist aitas, et ta ei suutnud uinuda, sellele lisandus veel tema hinge näriv ärevus. Aovalguses kiirustas ta vangikongi, et rääkida tõrksa võõraga. Vatheki raev ületas kõik piirid, kui ta leidis vangikongi tühjana, väravad eest kistud ja valvurid surnult maas lamamas. Raevuhoos tormas ta vaestele laipadele kallale ja peksis neid segamatult kuni õhtuni. Tema õukondlased ja vesiirid üritasid Tema Hiilgust rahustada, kuid kui ükski katse ei kandnud vilja, asusid nad üheskoos halama: “Kaliif on hulluks läinud! Kaliif on segane!”

See kisa, mis kõlas varsti kõikidel Samarra tänavatel, jõudis lõpuks ka tema ema Carathise kõrvu, kes kohkunult kohale tormas, et proovida oma ülemvõimu poja mõistuse üle. Naise pisarad ja hellitused köitsid poja tähelepanu ja ta vastas ema palvetele naasta paleesse.

Carathis, kes ei soovinud Vathekit üksinda jätta, lasi teda voodisse asetada, istus tema kõrvale ning proovis jutuga poega ravida. Keegi teine poleks selles edukam olnud, sest kaliif armastas oma ema ja austas teda kui targemat inimest. See oli just tema, kes oli kreeklasena veennud poega kasutama tema kodumaa teadusi ja avastusi, mida head muslimid põhjalikult jälestasid. Tähetarkus oli üks sellistest teadustest, mida Carathis põhjalikult tundis. Sestap tuletas ta pojale meelde tähtede antud lubadusi ja soovitas nendelt uuesti nõu küsida.

“Oh häda!” ohkas kaliif niipea, kui suutis kõneleda. “Milline narr ma küll olin! Mitte ainult lüües valvureid, kes nii taltsalt surmale alistusid, vaid ka mõistmata, et see erakordne mees oli sama, keda planeedid ennustasid, keda oleksin pidanud halvasti kohtlemise asemel püüdma kõikide veenmiskunstidega enda poole võita.”

“Tehtut ei saa muuta,” sõnas Carathis, “kuid see sunnib meid mõtlema tulevikule. Ehk näed jälle seda meest. On võimalik, et kirjad saablitel teatavad meile midagi. Seega söö ja puhka, mu kallis poeg. Homme arutame, mida edasi teha.”

Vathek võttis ema nõu kuulda, nii hästi kui sai, ja tõusis hommikul rahulikuma meelega. Ta käskis tuua kohe saablid ja asus läbi rohelise klaasi vaadates, et nende kiirgus teda ei segaks, tõsiselt kirju dešifreerima. Kuid tema korduvad katsed ei kandnud vilja. Tulutult tagus ta pead ja näris küüsi - ta ei saanud aru ühestki tähest. Niisugune ebaõnn oleks teda jälle hulluks ajanud, kui Carathis poleks juhuslikult tuppa astunud.

“Kannatust, poeg!” ütles ta. “Su teadmised on suured kõigis tähtsais teadustes, kuid teadmised keeltes on vähetähtsad ja neid tunnevad peamiselt pedandid. Kuuluta välja, et tasud vastavalt oma heldusele isikule, kes tõlgib selle, mida sina ei mõista ning mida sa ei suuda õppida. Leiad varsti, et su teadmisjanu saab rahuldatud.”

“Nii see võib olla,” kostis kaliif, “kuid seni pean jälestama tühikargajaid, kes tulevad katsumusele lustist esineda oma pudrutamisega ja autasu lootuses. Et vältida sellist häda, pean lisama veel, et tapan iga kandidaadi, kes ei suuda mind rahuldada. Sest, tänu taevale, ma suudan siiski vahet teha tõlkijal ja fantaseerijal.”

“Selles ma ei kahtle,” vastas Carathis, “kuid võhiku tapmine on natuke liiga karm ja võib kaasa tuua ohtlike tagajärgi. Rahuldu nende habemete põletamisega - habemed pole riigis nii tähtsad kui inimesed.”

Kaliif alistus ema põhjendustele, kutsus peavesiir Morakanabadi ja sõnas: “Lase heerolditel teatada, ja mitte ainult Samarras, vaid igas minu riigi linnas, et kes tuleb siia ja dešifreerib teatud tähemärgid, mis paistavad olevat seletamatud, kogeb heldust, mille poolest ma tuntud olen. Kuid ebaõnnestujatel põletatakse habe viimse karvani. Las nad lisavad veel, et annan viiskümmend kaunist orja ja samapalju Kirmithi saare aprikoosipurke isikule, kes toob mulle teavet võõrast.”

Kaliifi alamad, kes olid, nagu ka nende valitseja, suured naiste ja Kirmithi austajad, tundsid, kuidas nende suud lubaduse peale vett hakkasid jooksma, kuid nad ei suutnud seda soovi täita, sest keegi ei teadnud, kuhupoole võõras oli suundunud.

Kaliifi teise nõude tulemus oli erinev. Haritud, poolharitud ja nood, kes polnud kumbagi, kuid kellele meeldis end mõlema eelnevaga võrrelda, saabusid julgelt oma habemeid ohtu seadma ja kaotasid kõik need häbiväärselt.

Nende kaotuste sissenõudmine, mis pakkus eunuhhidele piisavalt tööd, tekitas sellist kõrbenud karvade haisu, et haaremi naistel läks süda pahaks ja nende valvurid ei saanud enam tööd jätkata.

Lõpuks esitles end vana mees, kelle habe oli poolteist küünart pikem kui teistel. Teda sisse juhatavad paleevalvurid sosistasid omavahel: “Kahju, et selline habe põletatakse!” Teda nähes nõustus nendega ka kaliif, kuid tema mure oli asjatu. Too iidvana isik luges tähti hõlpsalt ja seletas sõna-sõnalt: “Meid valmistati seal, kus tehakse kõike head; oleme väikseimad kõigist imedest palees, kus kõik on imeline, ja me väärime seda, et kõige tähtsam maine valitseja meid vaataks.”

“Sa tõlgid hämmastavalt hästi!” hüüatas Vathek. “Ma tean, millele need imelised tähed vihjavad. Saagu talle osaks nii mitu auväärset mantlit ja nii mitu tuhat tsekiini, kui oli tema lausutud sõnu. Mind on vabastatud nõutusest, mis mulle piinlikkust tegi!”

Vathek kutsus vana mehe sööma ja isegi mõneks päevaks paleesse jääma. Õnnetuseks võttis mees pakkumise vastu, sest kaliif käskis ta järgmisel päeval enda ette tuua ja sõnas: “Loe mulle veel kord seda, mida oled juba lugenud. Ma ei saa küllalt sageli kuulda seda head ennet, mille täideminekut ma nii väga igatsen.”

Vana mees pani rohelised prillid ette, kuid need vajusid ta ninalt alla, kui ta nägi, et eelmisel päeval loetud tähed on asendunud teistega.

“Mis sind vaevab?” päris kaliif. “Ja miks sa imestad?”

“Maailma valitseja,” vastas vana mees, “saablitel olevad sõnad erinevad neist, mis olid seal eile.”

“Kuidas nii?” päris Vathek. “Kuid sel pole vahet! Ütle mulle, kui saad, mida need tähendavad.”

“Siin seisab, mu isand,” kostis vana mees, “et häda läbematule surelikule, kes soovib teada seda, mida ta ei tohiks, ja võtab ette seda, mis käib tal üle jõu!”

“Ja häda sulle!” hüüatas kaliif pahameelepurskes. “Täna ei taipa sa midagi. Kao mu silmist. Täna põletatakse sul vaid pool habemest, sest eile õnnestus sul hästi arvata. Oma kinke ei võta ma iial tagasi.”

Vana mees, kes oli piisavalt tark, et mõista, kui õnnelikult ta oli pääsenud, arvestades tema rumalust rääkida jälestusväärset tõtt, taganes kohe ega ilmunud enam kunagi tema ette.

Kuid ei kulunud kaua, kui Vathek oma viha kahetsema hakkas. Kuigi ta ei suutnud ise teksti tõlkida, nägi ta seda selgelt iga päev muutumas, ja õnnetuseks ei saabunud enam keegi pakkuma nende seletamist. See nõutukstegev olukord sütitas ta hinge, pimestas teda ja tekitas peapööritust ja nõtrust, mida ta ei suutnud kannatada. Siiski lasi ta end tihti torni kanda, kus ta lootis tähtedest lugeda midagi soovikohasemat, kuid selles vedas lootus teda alt, sest tema tuhmistatud silmad ei suutnud rahuldada uudishimu, mis muutis ta nii haigeks, et ta ei näinud muud kui paksu hallikaspruuni pilve, mida ta pidas kõige õudsemaks endeks.

Ärritatult kaotas Vathek kindlustunde, teda haaras palavik ja ta isu kadus. Selle asemel, et olla üks suurimaid õgardeid, sai ta sama tuntuks joomisega. Nii rahuldamatu oli janu, mis teda piinas, et ta suu oli nagu lehter alati avatud, valmis vastu võtma sinna valatavaid vedelikke ja eriti külma vett, mis rahustas teda kõige enam.