„Võit viha ja ärrituvuse üle” on käsiraamat neile, kes leiavad, et rikuvad oma pideva ärritumise või pahameelehoogudega nii enda kui ka neid ümbritsevate inimeste elu. Kui leiate end sageli ütlemas ja tegemas asju, millest teate kohe, et need on ebamõistlikud, või mis paistavad algul asjakohased, aga mida te hiljem kahetsete, siis on see raamat teile. See aitab mõista, miks taolist käitumist esineb ja mida teha, et seda vältida. Raamatus kasutatakse positiivset lähenemist, mille pikaajaline eesmärk on püsiv „hea tuju”, ja vaadatakse, kuidas edukalt lahendada olukordi, mis mõjuvad koormavalt ka kõige parema iseloomuga inimestele. • Sisaldab viha ja ärrituvuse tekke ja olemuse selgitust • Sisaldab täielikku eneseabiprogrammi ja vaatluslehti • Põhineb kliiniliselt läbiproovitud kognitiivse teraapia võtetel Dr William Davies on tegutsev diplomeeritud kliiniline psühholoog, Psühhoteraapia Assotsiatsiooni teadusdirektor.
Оглавление
William Davies. Võit viha ja ärrituvuse üle
Tänusõnad
Eessõna
I OSA. Püüame aru saada,mis toimub
1. Mis on ärrituvus ja mis on viha?
2. Mis meid vihale ajab?
3. Miks ma alati ei vihasta?
4. Ärritumist ja viha selgitav skeem
5. Miks teised ei vihasta asjade peale,mis mind endast välja viivad?
6. Miks kõiki inimesi ei ärrita ühedja samad asjad?
7. Miks ma ükskord kergeminiärritun kui teinekord?
8. Kas vihane olla on alati vale?
II OSA. Otsime lahendust
9. Teeme kindlaks probleemi põhjuse: ärritaja
10. Miks ma vihastan? 1: hinnang/järeldused
11. Miks ma vihastan? 2: veendumused
12. Kassid, kaamelid ja meelelahutus:viha
13. Pidurid peale: viha talitsemine
14. Tulem: reaktsioon
15 „Ega ma siis alati ei ärritu, ainultmõnikord”: tunded
16. Teadmiste kontroll
Õnn kaasa…
Lisa
Отрывок из книги
Miks just kognitiiv-käitumuslik teraapia?
Viimase paari-kolme aastakümne jooksul on psühhoteraapias toimunud murranguline pööre. Psühhoteraapia kujunemist mõjutas oluliselt Freud koos oma järgijatega, nii et möödunud sajandi esimesel poolel said valitsevaks psühhoanalüüs ja psühhodünaamiline teraapia. Pakuti pikka ravi, mis pidi välja selgitama isiklike probleemide lapsepõlvest alguse saanud põhjused, kuid seesugust ravi said endale lubada vähesed. Mõned tundlikuma sotsiaalse närviga arstid üritasid olukorda muuta, pakkudes näiteks lühiajalist ravi või grupiteraapiat, aga abivajadus oli nii suur, et sellest jäi väheks. Kuigi paljude haigusjuhtumite puhul olid inimesed veendunud, et said psühhoteraapiast abi, puudus terapeutidel huvi tõestada, et patsientidel just nende ravist tegelikult abi oli.
.....
Jälgigem sama mõttekäiku Steve’i juhtumi ja lahtijäetud pubiukse näitel. See sobib joonisel 4.3. esitatud mudeliga.
Pealtnäha on see juhtunu täpne kirjeldus. Aga kui meelde tuletada tegelikku olukorda, nagu seda esimeses peatükis kirjeldati, siis on näha, et olen jätnud kõrvale tõiga, et see oli viies kord, mil uks poikvele jäeti. Kõik neli eelmist korda olid pange natukesehaaval viha lisanud. Niisiis, kui viies inimene tuleb ja oma kulbitäie lisab, on pang pilgeni täis ja valmis üle voolama – ja Steve lajatabki kogu kapatäie viha viiendale. Teile ehk meenub, et Steve ütles lugu jutustades, et ohver oli üsna väikest kasvu mees. Aga mis siis, kui ta olnuks meeter üheksakümmend ja tugeva kehaehitusega? Võimalik, et see oleks Steve’i pidurdanud! Enamik inimesi ei hakka tüli norima endast kaks korda suurema inimesega.
